Mis on moraalifilosoofia?
Moraalifilosoofia uurib, kuidas me peaksime elama. Ehkki igapäevaselt ei tule meil langetada tõsiseid moraaliotsustusi ning eetiliste valikute tegemiseks piisab loomulikust intuitsioonist, tuleb elus ette olukordi, kus peame oma tegude eest vastutama ning põhjendama, miks ühtmoodi käituda on õigem kui teistmoodi.
Ehkki tavakõnes kasutatakse mõisteid „eetika“ ja „moraal“ sageli sünonüümidena, ei ole need paljude moraalifilosoofide arvates samatähenduslikud. Moraali all mõistetakse ühiskonnas kehtivaid väärtushinnanguid ja -norme. Eetika on pigem uurimus nende normide kohta – uurimus moraalist.
Eetikale on omased teatud tunnused:
- Universaliseeritavus – moraalinorm kehtib kõikidele, kes on sarnases olukorras
- Ettekirjutavus – moraalinormid on normatiivsed
- Üleskaaluvus – moraalinormid kaaluvad üles teised väärtused nagu näiteks ilu või ratsionaalsus
- Avalikkus – moraalinorm peab olema avalik
- Teostatavus – moraalinorm peab olema teostatav ega tohi eeldada üle jõu käivaid pingutusi
Eetika erineb seadustest, religioonist ja etiketist. See erinevus kerkib esile õige ja väära teguviisi põhjendustes ning sanktsioonides, mis järgnevad väärale käitumisele. Seaduste puhul peetakse õigeks ja vääraks seda, mida lubavad või ei luba kohtuorganid. Kohus määrab karistuse väära teo eest, milleks võib olla vabadusekaotus, trahv või ühiskondlik töö. Religioon põhjendab õiget ja väära jumaliku autoriteediga, karistuse patu või ebaõige teo eest määrab jumal või mõni muu üleloomulik jõud. Etiketis peetakse õigeks ja vääraks käitumiseks seda, mis on antud kultuuri tavade kohaselt sobiv või mitte. Tegemist on kergemat sorti kultuuriliste küsimustega riietumis- ja käitumistavade kohta. Ebasobiva käitumise korral ootab toimijat ühiskondlik hukkamõist ning reputatsiooni kaotus.
Moraali puhul määratleb õige ja väära südametunnistus või mõistus. Sanktsioonid ebamoraalse teo eest on kaht sorti – sisemised ning välimised. Esimesel juhul tunneb inimene südametunnistuse piinu ning sisemist rahutust, teisel juhul tabab ebamoraalse teo tegijat teiste inimeste hukkamõist – ta võidakse välja heita ühiskondlikest gruppidest ning ta võib kaotada reputatsiooni või isegi töö.
Eetika kui distsipliini keskseks mõisteks on väärtused. Väärtus on midagi, mis paneb inimesi tegutsema. See, et miski on väärtuslik, tähendab, et seda tuleks omada, selle poole püüelda või selle väärtust austada. See tähendab, et kui me peame õnne väärtuslikuks, siis tahame olla õnnelikud ning püüdleme selle poole; kui peame väärtuslikuks näiteks loodust, peame ka oma käitumisega seda väljendama. Väärtuste puhul on küsimus selles, kas kõik inimesed peavad väärtuslikeks samu asju või on väärtused relatiivsed, st inimeseti ja kultuuriti erinevad. Kas eksisteerib väärtuste hierarhia? Kas kõik inimesed peavad näiteks ülimaks väärtuseks õnne või on mingeid väärtusi, mis kaaluvad inimese õnnelikkuse üles?
Väärtused jagunevad kolmeks: seesmisteks, instrumentaalseteks ehk vahendiväärtusteks, ning segaväärtusteks. Seesmised väärtused on hüved, mida soovitakse nende väärtuste eneste pärast. Näiteks sõprus, armastus, õnn, heaolu jne. Vahendiväärtused on need, mis aitavad kõrgema astme väärtusi saavutada, näiteks raha, tööriist või arstirohi. Segaväärtused on sellised väärtused, mis on nii iseenesest head kui ka millegi jaoks kasulikud. Näiteks hea nägemismeel on väärtus iseeneses, kuid samas vahend selleks, et tunneksime ennast hästi. Segaväärtuste alla kuuluvad ka õppimine, töö või tervis.
Väärtuste teema on tihedalt seotud küsimusega heast elust. Antiik-Kreekast alates on väidetud, et kõik inimesed otsivad õnne. Küsimused nagu „mida tähendab olla õnnelik„ või „mis teeb elu heaks“ kuuluvad moraalifilosoofia algseimate ning keskseimate küsimuste hulka.
Millega me tegeleme, kui tegeleme eetikaga?
Eetika kui distsipliin jaguneb teoreetiliseks ning praktiliseks eetikaks. Teoreetiline eetika tegeleb üldiste eetikateooriatega ning selle võib üldjoontes jagada metaeetikaks ja normatiivseks eetikaks:
- Metaeetika uurib eetika-alaseid mõisteid. Mida me tahame öelda, kui väidame, et mingi tegu on halb? Mida peab eetika diskursus silmas mõisteid „õige“, „hea“, „õnn“ jms kasutades? Samuti tegeleb metaeetika moraaliprintsiipide olemuse ning õigustamise uurimisega. Vahel võrdsustatakse metaeetika analüütilise eetikaga. Metaeetikat arendati analüütilise traditsiooni kohaselt aastail 1903–1958, ent hiljem ei ole võimalik välja tuua mõnd konkreetset uurimisrühma, kelle töid nimetada analüütilisteks. Seetõttu pole põhjust metaeetika ja analüütilise eetika vahele tõmmata võrdusmärki.
- Normatiivne eetika on teooria selle kohta, milline käitumine on moraalselt hea või halb. Normatiivne eetika on ettekirjutav, st formuleerib moraalinormid, mille järgimine on inimestele kohustuslik.
Teoreetilise eetika alapunktides võite lugeda mõningate enam tuntud normatiivsete eetikateooriate kohta. Peamine erinevus eetikateooriate puhul on see, kuidas need määravad teo moraalse õigsuse. Sellest lähtuvalt võime eetikateooriad jagada teleoloogilisteks, deontoloogilisteks ning voorusepõhisteks.
Kokkuvõttes on kasutatud Louis P. Pojmani õpikut „Eetika. Õiget ja väära avastamas“. Tallinn: EKSA, 2005.
Päisefoto: Mikes-Photography, pildipangast pixabay.com