Teleoloogilised teooriad
Teleoloogilise teooria kohaselt määrab teo moraalse õigsuse teo tagajärg. Teo moraalse õigsuse määrab see, kui suur on teost saadav kasu. Mida suurem on kasu, seda parem on tegu moraalses mõttes.
Teleoloogilise eetika silmapaistvaimaks näiteks on utilitarism. Utilitarismi kuulsaimad esindajad on Jeremy Bentham (1748–1832) ning John Stuart Mill (1806–1873). Utilitarismi keskne idee on „suurim kasu suurimale hulgale inimestele“. See tähendab, et õige tegu on see, mis toob suurima kasu ning võimalikult vähe kahju võimalikult paljudele inimestele.
Mida mõistavad utilitaristid „kasu“ ja „kahju“ all, mida nende järgi tuleb maksimeerida? Bentham pakub, et selleks võiksid olla „nauding“ ja „valu“. Seega tuleks edendada heaolu ning vältida valu. Kasusid ja kahjusid omavahel liites ja lahutades on võimalik välja arvutada, kas tegu on õige või väär. Oletame näiteks, et oma palgast ostetud puhkusereis on väärt 10 hedonit (naudingu ühik), kuid sama summa annetamine kodutute laste varjupaigale annab hoopis 150 hedonit. Sel juhul tuleks utilitarismi järgi raha annetada varjupaigale. Kahjuks tekib naudingute arvutamisega hulgaliselt probleeme. On ebaselge, millise väärtusega on üks hedon, näiteks mitu hedonit on väärt jalutuskäik metsas või uue BMW sportauto ost. Samuti võib utilitarism nõuda inimestelt ilmselgelt liiga suuri pingutusi, näiteks loobumist oma varast kodutute ja vaeste olukorra parandamiseks. Toetudes utilitarismile võiksime väita, et multimiljardär, kes pole nõus oma varandusest loobuma, tuleb selleks sundida, kuna tema raha abil on võimalik üles ehitada mõne väikeriigi majandussüsteem.
John Stuart Mill on öelnud: „Parem on olla õnnetu inimene kui õnnelik siga, kannatav Sokrates kui rahulolev loll. Ja kui siga ja loll arvavad teisiti, siis ainult sellepärast, et neile on teada vaid asja üks pool, nende oponentidele aga mõlemad.“ Mill soovis utilitarismi kriitikat ületada ning väitis, et õnn, mida utilitarism taotleb, ei seisne lihtsates meelelistes naudingutes, vaid „kõrgemat sorti vaimsetes mõnudes“. Milli väitel ei piisa inimestele vaid ihulistest naudingutest, et olla tõeliselt õnnelik. On tarvis ka kõrgemaid naudinguid nagu intellektuaalne võimekus, kunstide mõistmine, inimsuhted jne. Milli teooriat hakati nimetama eudaimonistlikuks utilitarismiks (eudaimonia tähendab kreeka keeles „õnn“).
Ehkki eudaimonistlikul utilitarismil on oma võlu, tekitab see ontoloogilisel tasandil palju küsimusi: mis üleüldse teeb inimese õnnelikuks; kas see, et õnneks on tingimata tarvis vaimseid komponente, on piisavalt põhjendatud; kas vaimsete võimete eelistamine meeleliste naudingute ees on põhjendatud.
Teleoloogiliste eetikateooriate seas võiks välja tuua veel ühe – eetilise egoismi. Eetiline egoism väidab, et inimesed tegutsevad ainult omaenda hüvesid silmas pidades. Teoorial on mitmeid variatsioone, vaatleme neist lähemalt kolme – psühholoogilist egoismi, individuaalset ning universaalset eetilist egoismi.
Psühholoogiline egoism on seisukoht, et inimesed tegutsevad oma huvidest lähtuvalt ning ei saagi oma loomuse tõttu kuidagi teistmoodi tegutseda. Altruism on võimatu, sest inimloomus ei võimalda altruistlikult käituda. Psühholoogiline egoism ei välista pealtnäha isetuid tegusid, kuid väidab, et iga tegu tehakse siiski enese heaolu edendamiseks. Nii võib näiteks juhuslik mööduja päästa inimese uppumissurmast. Ehkki tegu toob head ka teisele, võime väita, et tegu oli tehtud päästja heaolu silmas pidades, sest muidu oleksid teda hakanud vaevama südametunnistuse piinad. Sama võime väita ka näiteks vabatahtliku töö tegijate või raha annetajate kohta. Kui nad teisi ei aitaks, tunneksid nad end halvasti.
Individuaalne eetiline egoism on egoismi kõige individualistlikum vorm, mis leiab, et kõik inimesed peaksid edendama ainult „minu“ huve. See tähendab, et moraali puutub vaid see, millel on tegemist tolle ühe indiviidi enda huvidega. Filosoofiliselt on seda vaadet raske põhjendada, sest mis teeb just ühest inimesest erilise persooni, kelle heaolu peaksid kõik teised edendama.
Universaalne eetiline egoism on seisukoht, et iga inimene peaks edendama omaenda huve, isegi kui see võib teistele kahju tuua. Universaalne eetiline egoism ei väida, et inimesed ongi ainult egoistlikeks tegudeks võimelised, võimalikud on ka altruistlikud teod, kuid neid ei tohiks teha. Näiteks Ayn Rand väidab oma raamatus „Isekuse vooruslikkus“ (The virtue of selfishness, 1964), et tavakasutuses on „isekus“ saanud kurjuse sünonüümiks, kuid tegelikult tähendab see oma huvide eest seismist. Altruismist on jällegi saanud positiivne mõiste, tegelikult aga tuleks altruismi vältida, sest see alandab inimese eneseväärikust – kui ma ei väärtusta enese elu, siis ei väärtusta ma elu üldse.
Universaalse eetilise egoismi pooldajate arvates ei tulene nende teooriast, et inimesed peaksid elama pidevas sõjaseisukorras, kus igaüks võitleb oma huvide eest. Egoistid on täiesti teadlikud sellest, et on kasulik teha kompromisse ning toimida kollektiivselt.
Need, kellele eetiline egoism tundub eetikateooriana põhjendatud, võiksid arutleda „egoismi paradoksi“ üle: kas eetiline egoist saab kogeda sügavaid tundeid nagu sõprus ja armastus; kas sõprus ja armastus saavad toimida nii, et osapooled ootavad iga heateo eest mingit heategu vastu.
Teleoloogiliste teooriatega võite lähemalt tutvuda Louis P. Pojmani õpikust „Eetika: Õiget ja väära avastamas“, Tallinn: EKSA, 2005.
Päisefoto: Pablo García Saldaña, pildipangast unsplash.com