Keskkonnaeetika kui omaette filosoofiline distsipliin sai alguse 1960. aastatel. Senise moraalifilosoofia peamine ülesanne oli olnud üksnes inimestevaheliste suhete selgitamine ja reguleerimine. Keskkonnaeetikud tõdesid, et on vaja eetikat, mis arvestaks ka inimest ümbritseva keskkonnaga.
Keskkonnaeetika põhiline uurimisvaldkond on inimese ja looduse vahelised suhted. Kui keskkonnaeetika rakenduslik pool püüab neid suhteid reguleerida, siis metaeetiline pool püüab välja selgitada, milline on üleüldse looduse väärtus, et sellest lähtuvalt tuletada reeglid inimeste jaoks.
Keskkonnaeetika laiema alateemana käsitletakse loomade kohtlemise küsimusi. Selle peatüki alt leiate artikleid ja raamatuid, mis arutlevad, kuidas tuleks loomadega käituda, kas neid tohib süüa või lemmikloomadena pidada jne.
Alateema „Keskkonnaprobleemid ja inimtegevus“ käsitleb keskkonnakriise ning inimese mõju keskkonnale.
„Jätkusuutlikkuse ja keskkonnapoliitika“ valdkond püüab inimese hävituslikku mõju keskkonnale ohjes hoida.
Metaeetikasse kuuluvad väärtusküsimused annavad aluse eetiliste regulatsioonide väljatöötamiseks.
Päisefoto: Felix Mittermeier, pexels.com