Näitejuhtumeid ainetundideks

Millesse ma usun?

Õpilased kirjutavad kirjandi teemal „Millesse ma usun?“. Kuidas seda kirjandit hinnata? Kas hindamisel saab anda lisaks õigekeelele ja arutluskäigule osakaalu ka sisule? Kui emakeeletunnis on varem väärtuste teemat käsitletud, siis võib juhtuda, et õpilased avaldavad arvamust vastavalt sellele, mida nad teavad õpetajat neilt ootavat. Kuidas tagada, et õpilased julgeksid ja tahaksid väljendada enda arvamusi?

Uskumused ja väärtused on eluliselt ja isiklikult olulised valdkonnad, mille väljendamisel on kaalukas osa inimese minapildi kujunemises. Samuti on minapildi kujunemises tähtis tagasiside. Kirjutamisülesanne sel teemal võiks päädida ühise aruteluga õpilaste kirjandite ja nendes sõnastatud seisukohtade üle.

Kuidas võiks õpetaja käsitleda sellises kirjandis esile kerkinud teemasid ja erisuguseid arusaamu? Oletame, et üks õpilane kirjutab, et ta usub kättemaksu ja igaühe õigusesse oma koha eest võidelda. Teine õpilane usub, et kui must kass läheb üle tee, siis juhtub midagi halba. Kolmas õpilane usub, et Allah on Jumal ja Muhammad tema prohvet. Milline oleks adekvaatne reaktsioon õpetajalt? Milliseid väärtusi peaks õpetaja arutelu juhtimisel eelkõige silmas pidama ja õpilastele meelde tuletama?

Mahakirjutatud kirjand

Klass saab ülesande kirjutada kodukirjand. Kui Liisi juhtub kodus oma vanemale õele mainima, et peab kirjutama teemal „…“, ütleb õde, et tema on ka varem samal teemal kirjutanud ning selle eest „viie“ ja kiitagi saanud. Liisi küsib õe käest kirjandit lugeda, saab sealt ideid ja hakkab tööle. Kui tüdruku kirjutis valmis saab, siis vaatab sealt vastu rida õe mõttearendusi, millele Liisi on lõpetuseks lisanud oma seisukoha.

Liisi ja tema õde õpivad samas koolis ja neil on mõned aastad olnud ühine emakeeleõpetaja. Liisi kirjandit lugedes tundub see õpetajale kuidagi tuttav – see meenutab talle Liisi õe silmapaistvat kirjandit. Liisi saab noomida ja hindeks „kolme“. Tüdruk on solvunud ega mõista, miks tema kirjand ei teeninud kiitust.

Kuhu tõmmata piir, kas tegemist on inspiratsiooni ammutamise või plagiaadiga?

Kas on erinevusi selle juhtumi ja olukorra vahel, kus õpilane on kirjandi internetist alla tõmmanud? Kuidas võiks kumbagi olukorda klassis käsitleda?

Väärtused, mida võib selliste juhtumite puhul puudutada: ausus, austus teose autori vastu, vastutus, õiglus.

Anni käib viiendas klassis. Ta on kleenuke tüdruk, kes oskab heleda häälega laulda ning armastab hobuseid joonistada. Esimesed neli õppeaastat käis Anni väikeses rahulikus maa-algkoolis, kus klassid olid väikesed ning kõiki aineid õpetas üks ja sama õpetaja. Kuid nüüd otsustasid Anni vanemad Suurde linna kolida ning viiendasse klassi läks Anni uude linnakooli, kus vahetunnid on kärarikkad ning kõikjal saalivad ringi suured õpilaste hordid. Iga ainet õpetab erinev õpetaja.

Muidu poleks väga vigagi, ainult et see matemaatika! Kuigi eriti suur matemaatikahuviline ei ole Anni kunagi olnud, sai ta vanas koolis sellega siiski hakkama, tavaliselt sai ta hindeks „nelja“, mõnikord ka „kolme“. Õpetaja selgitas rahulikult ja mitu korda ning kiitis Annit korraliku vormistuse eest. Siin aga on klassis palju rohkem õpilasi ning kui Anni mõned korrad midagi küsida on tahtnudki, on valjuhäälsed linnalapsed temast lihtsalt üle karjunud. Alguses õppis Anni kodus küll, proovis ikka kõik ülesanded ära teha, aga kui tahvli ette vastama kutsuti, läksid valemid ikkagi miskipärast meelest ära ja ülesannete lahendamisest ei tulnud suurt midagi välja. Kodune ülesannete lahendamine hakkas tunduma mõttetu, seda enam, et koju osteti uus klaver, mille taga Anni nüüd tavaliselt tunde veedab.

Niisiis hakkasid matemaatikas ilmuma esimesed „kahed“, Anni jäi üha enam teistest maha ning sai õpetaja selgitustest üha vähem aru. Lõpuks otsustas Anni ülimalt hõivatud isa, et nii see enam jääda ei või ning Anni hakkas ühe vanema klassi õpilase, tubli matemaatiku juures järelaitamistundides käima. Olukord muutus palju paremaks, järjekordset järeltööd kirjutades sai Anni mõningate ülesannete lahendamisega päris hästi hakkama. Matemaatika ei tundunudki enam nii keeruline. Kuid kui Anni kontrolltöö tagasi sai, ilutses selle all ikkagi hinne „kaks“ ning õpetaja teatas, et matemaatikas kauni käekirja eest paremaid hindeid ei panda ja avaldas arvamust, et Anni ongi lootusetu juhtum.

Küsimused:

1. Milliseid väärtusi ja voorusi kumbki õpetaja oma käitumisega edasi annab?
2. Kas kumbki õpetaja oleks pidanud käituma teisiti? Milliseid väärtusi ja voorusi oleks võinud oma käitumisega rohkem rõhutada?
3. Kuidas olukorda parandada?

Joosep ja Jaan on suured sõbrad. Nad on alati elanud kõrvalmajades ning mänginud õues kõiksugu mänge nii kaua kui mäletavad. Loomulikult käivad nad ühes klassis ja istuvad ühes pingis.

Ilmad on juba kevadised ja aias palju tegemist, ka Joosep aitab vanaemal peenraid kaevata, sest vanaema selg on haige ja seepärast ta ise enam eriti hästi ei jaksa. Samal ajal on õues ka Jaan, kes lobiseb niisama ning mängib teiste naabrilastega jalgpalli.

Järgmisel päeval on füüsikas suur kontrolltöö, kuid kuna õues on palju tegemist, ei jõua selleks õieti õppida kumbki poiss. Jaan vaatab enne magamaminekut mõned ülesanded siiski läbi ja jätab paar valemit meelde. Joosep avab enne tundi korraks õpiku ning kirjutab valemid lauaplaadile, et töö ajal neid hea vaadata oleks.

Kontrolltööga saavad hakkama mõlemad, Jaan saab hindeks „kolme“ ja Joosep koguni „nelja“. Mõlemad on rahul ning veedavad ka sellel õhtul sama toredasti aega kui eelmisel.

Küsimused:

1. Kas poisid said õiglaselt hinnatud?
2. Kuidas sobib antud juhtumi juurde ütlus „Kui rohkem ei jõua, tee pool, aga tee ise“?
3. Kuidas olukorda parandada?

Kust läheb kunsti piir?

Orlan on tuntud prantsuse kunstnik, kes lisaks muudele kunstiliikidele harrastab kehakunsti plastilise kirurgia läbi. Tema projekt „Püha Orlani reinkarnatsioon“ sisaldas 9 iluoperatsiooni aastatel 1990–1993. Seeläbi kujundas ta endale välimusi, mis kopeerisid kuulsaid kujusid kreeka mütoloogiast, nagu Botticelli Venus, aga ka maale, nagu Mona Lisa. Seejuures polnud põhjuseks ilu, vaid lood (stories), mida nende tegelastega seostatakse. Operatsioone filmiti ning levitati üle maailma. PS! Nõrganärvilistel mitte vaadata.

Eristada tuleb kehakunst (body art) ning lihalikku või ihukunsti (carnal art). Esimene neist keskendub soovitud tulemuse saamisele. Teine aga on keerulisem – enese portree tänapäevase tehnoloogia abil, keha mitte kui ideaal, vaid kui muudetud valmis „asi“. Sel kunstiliigil on ka sotsiaalne sõnum, Orlani puhul protest ristiusu vastu, valuliku sünnitamise idealiseerimise vastu jne. Laiemalt küsib Orlan kunstniku rolli kohta ühiskonnas. Millised on kunsti loomise parameetrid? Kes on auditoorium? Oluline pole mitte valu või tulemus, vaid protsess. Orlani kunst on tihedalt seotud feministliku mõtlemisega.

I can observe my own body cut open, without suffering!... I see myself all the way down to my entrails; a new mirror stage. "I can see to the heart of my lover; his splendid design has nothing to do with sickly sentimentalities" – Darling, I love your spleen; I love your liver; I adore your pancreas, and the line of your femur excites me." (Orlan from Carnal Art Manifesto)

Orlan on ka Eestis käinud ning tema näitus oli üleval Tallinna Kunstihoones. Vt artikleid:

• Elukunstnik Orlan eksperimenteerib oma kehaga (18.04.2008, naistemaailm.ee)
• Orlan (03.10.2013, tv.delfi.ee)
• ORLAN - iluoperatsioonidest minaristamisteni (17.04.2008, ekspress.delfi.ee)

Ihukunsti kõrval tegeletakse ka kehakunstiga. See sisaldab endas tätoveeringuid ja kehamaalinguid, augustamist, lõikumist, kujumuutmist (nt kitsad korsetid).

Mõned inimesed on kunsti nimel või mingi kummalise soovi tõttu lasknud endaga „huvitavaid“ asju teha. Nt üks mees lasi endale kahetipulise keele opereerida. Üks kuulsamaid kehakunstnikke on kassmees, kes on lasknud endale kassi näo lõigata ning üle kere triibud tätoveerida, teravad kihvad olevat selleks, et paremini toorest liha süüa (kassmees lahkus me seast 2012 aasta novembris).

On ka selliseid kunstnikke, kes tegelevad valuga, selle esilekutsumisega, inimese kehaliste ja vaimsete võimete piiride kompamisega.

Teema puhul kerkib esile mitmeid küsimusi, mis on seotud moraali ja eetikaga ning mille üle võiks õpilastega (tõsi küll, mitte päris algklassides) arutleda. Millised on kunsti piirid? Kas on oluline, kust kunstnik saab oma inspiratsiooni? Kas halb inimene saab olla hea kunstnik; näiteks saab oma inspiratsiooni narkootikumide tarvitamisest, vägivallast? Kuidas suhtuda kunsti ja muusikasse, laiemalt üldse inimese loomingusse, mis õhutab vägivallale ja vaenule? Teismelised on sageli neile vastuvõtlikud. Kuidas käituda lastega, kes kuulavad sellist muusikat ning käivad kontsertidel. Väärtusprogrammi seisukohast on väga oluline, et lastel kujuneks oma maitse, aga kas õpetajatel on vabadus või koguni kohustus laste eelistusi suunata? Milliste vahenditega õpetaja seda teha saab?

Multikultuurne ainekava

Robert töötab haridusministeeriumis ning talle on tehtud ülesandeks visandada uued ainekavad. Nimelt sai hiljuti Roberti koduriigis haridusministrile selgeks, et üldhariduskoolides on tekkinud arvestatavad vähemusrahvuste grupid, kelle kultuurilist tausta praegused ainekavad ei peegelda. Olgugi et esindatus klassiruumis on selline, et on tekkinud vajadus uute ainekavade järgi, ei saaks öelda, et Roberti koduriigis oleks eales tekkinud olukorda, kus poleks selge, kes on „peremeesrahvas“. Samas ei kahtle Robert, et vähemusrahvuste osakaal oleks tähtsusetu, sest ometigi on talle tehtud ülesandeks uued ainekavad visandada. Olles veidikene ülesande kallal tööd teinud, otsustab Robert oma tööd hinnata ning kehastub selleks osavalt ringi ja loeb uusi ainekavasid vähemusrahvuse rollist. „Vähemusrahvus-Robertile“ ei meeldi see, mida ta loeb – ta on olnud lohakas ja pealiskaudne ning teised kultuurid pole saanud piisavat ja adekvaatset kajastust, seega otsustab ta ainekavad ümber kirjutada. Teisel lugemisel jääb „vähemusrahvus-Robert“ oma tööga rahule, kuid paraku pole arvamus enam üldsegi positiivne, kui Robert loeb ainekavasid „peremeesrahva“ rollist, talle paistab, et uute ainekavadega on võõrad kultuurid ja kombed tungimas klassi ja jättes ebavõrdselt vähe aega kodumaa enda kommetele ja traditsioonidele.

Mida peaks Robert tegema?

***

See lugu kajastab väga otseselt kaht küsimust. Esiteks on üsnagi vaieldamatu faktiline väide, et me elame multikultuurses maailmas. Maailmas on vaid umbes kolmandik riike, mis on rahvuslikult homogeensed või millel on üks suur rahvuslik enamus, samal ajal kui umbes kolmandik riike on sellised, kus ükski rahvusgrupp ei moodusta poolt riigi rahvastikust. Ning isegi kui näiteks Eesti, Saksamaa, Lõuna-Aafrika Vabariik kuuluvad esimesse nimetatud kolmandikku, on selge, et neis riikides on vaja vähemusgruppidele tähelepanu pöörata, sest nad kas annavad piisavalt värvi (oma kontsentreerituse tõttu, oma mõjuvõimu tõttu, oma selge religioosse kuuluvuse tõttu jne), rääkimata siinkohal siis neist riikidest, kus jaotus on oluliselt kirjum. See tõttu võime olla kindlad, et midagi tuleks olukorra suhtes ette võtta, isegi kui meie otsus on mitte midagi teha, siis tuleks see otsus teha, võttes arvesse seda faktilist olukorda, kust end leiame.

Teiseks, kui me oleme otsustanud midagi ette võtta, tõuseb esile küsimus, kuidas? Teemad näiteks, kes on kõige pädevam seda tegema („kohalik“ vs „omad“)? kui suures mahus peaks seda tegema (proportsionaalselt grupi suurustele ei pruugi olla piisav vs liigne keskendumine vähemustele vähendab enamusgrupi omatunnet) jne.

Selge on see, et ühest ja kindlat vastust anda ei saa. Erinevates riikides on proovitud erinevaid lähenemisi ning kuna rahvastiku poliitika tulemusi on heal juhul tunda alles kümmekond aastat hiljem, siis korralikult erinevaid lähenemisi analüüsida on keeruline, enamgi veel – kuna faktiline olukord pidevalt muutub (Euroopa riikide vahel piirid hõrenevad, sisserännanute arv suureneb, suhtlusvahendid arenevad, muutes geograafiliselt laialipillutatud gruppe lähedasemaks jne), on seda raskem hinnata, mis on õige, täpsemini, mis töötab ja mis mitte. Kuid sellest hoolimata võib ja peaks arutama selle üle, mida me soovime saavutada. Sest ühises eesmärgis kokkuleppimine on juba oluline edasiliikumine selle saavutamise osas.

Põhimõtteliselt on antud juhul kaalul kaks väärtust, mis käesoleval juhul on üksteist (vähemalt mingil määral) välistavad. Ühelt poolt tolerantsus, „erinevuste pühitsemine“ ning teiselt poolt omakultuuri hoidmine ja edasiarendamine. Lääne (liberaalse) maailma üks olulisemaid väärtusi on tolerantsus (vahemärkusena siinkohal, tolerantsus ei tähenda paratamatult alati austust), nagu ütleb tuntud tsitaat lähedasel teemal: „Ma ei nõustu sellega, mida sa ütled, kuid kaitsen oma eluga sinu õigust seda öelda“. Seevastu on meis kõigis ilmselt intuitsioon, mida võiks laias laastus väljendada nii „kelle kodu, selle reeglid“. Kui oleme külas, siis me ei eelda, et võõrustaja teeb kõike nii, nagu meie tahame, vaid pigem allume tema soovidele ja maja tavadele. Sarnaselt võiks vaadelda küsimust erinevate kultuuride ja rahvuste puhul – kui on üks riik ja sellel riigil on rahvus, kas siis pole nii, et sellel rahvusel on teatud privilegeeritud seisus teiste rahvuse ees, kes elavad samas riigis?

Kui ühelt poolt suurendame vähemuskultuuride osakaalu kooliprogrammis, siis teiselt poolt me paratamatult vähendame enamuskultuuri osakaalu. Teiste tundma õppimine on kindlasti hea ja kasulik (seda nii puhtalt silmaringi laiendamise kui iseloomu kasvatuse seisukohast), kuid mis saab sellisel juhul „meist“?

Patriotism ja ksenofoobia*

Janne on noor ja usin õpetaja, kes töötab väikses maakoolis, mis pole kuigi hästi varustatud. Suurem osa õpikuid, mis seal olemas, on aastakümneid vanad. Samas tihti pole see suur probleem, sest perioodilisustabel ning ruutvõrrand on ikka samasugused, seega käivad keemia ja matemaatika õpikud küll, olgugi et tekstülesanded veidi ebaharilike olukordi kirjeldavad ja ammugi enam mitte käibel olevat raha kasutavad. Teiste õpikute puhul aga nii hästi pole läinud – näiteks teab Janne hästi, et koolis olevad ajaloo õpikud on lootusetult iganenud. Kõik linnalapsed õpivad juba ammu uutest õpikutest vabadusvõitlusest, samal ajal kui Janne kooli õpikutes on need samad sündmused kirjeldatud kui terrorism. Seega peab Janne kõik ajalootunnid ilma õpikuta andma ning järgmine nädal peaks algama kodumaa 19.–20. sajandi ajalugu. Janne on aga veidi mures, sest ta on alati arvanud, et ajalugu peaks lastes patriotismi kasvatama, seega on selge, et oma koduriigist tuleb ikka vaid head ja hästi kõneleda, mis 19.–20. sajandi puhul pole tegelikult raske, sest Janne koduriik on mitu õiglast sõda võitnud ning sel ajal tegutsesid mitmed ülemaailmselt tunnustatud teadlased ja kultuuritegelased. Janne mure on tekkinud aga sellest, et kooli direktor meenutas talle eilses eravestluses, et too kindlasti ei unustaks kõneleda orjakaubandusest, millega mõnel pool veel 19. sajandil tegeleti. Nimelt arvab Janne, et õpetades ajaloo tunnis kõiki koletusi, mida koduriik on teinud, ei pruugi lastes patriotismi tekkida, kuid samas on Janne nüüdseks mõistnud, et kui lapsed ei õpi koolis asju nii nagu nad olid, võib nende pettumus hiljem, kui asjadest niikuinii teada saadakse, olla veelgi suurem.

Kuidas peaks Janne oma ajalootunni koostama?

***

Henry on direktor selles samas koolis, kus Janne ajalugu õpetab, ja tal on väga suur huvi selle vastu, et tema kooli lastest saaksid korralikud inimesed, olgugi et ollakse vaid väike maakool ning paljud neist oma kodualevist kaugele elama ei lähegi. Henry usub, nagu Jannegi, et patriotism on hea ning kool peaks kindlasti tegema oma osa, et seda lastes kasvatada. Eriti kui elatakse sellises väikses kogukonnas on tähtis, et tuntaks oma kaaskondlase ees kõrgendatud vastutustunnet – on selge, et igasugune heategevus on tervitatav, kuid Henry ei kahtle hetkekski, et pigem tuleks toetada kohaliku vanadekodu renoveerimist kui Aafrika näljahädalisi. Samuti arvab Henry, et on tähtis, et ei hüljataks oma kogukonda, kui see vajab abi, ilma milleta kogukond võib hoopis välja surra. See oleks aga igati kahetsusväärne, sest kes muu kannaks edasi nende traditsioone ja kombeid, mis ometigi on väärtuslikud. See tõttu ei ole Henry väga rõõmus, kui kuuleb jälle sellest, kuidas mõni suurem linna firma on mõne kohaliku ettevõtja raskustesse ajanud, sest nood ei suuda suurlinna hindadega konkureerida. Pole neid linnavurlesid siia vaja, mõtleb Henry. Nad ei oska elada ega midagi ning kombed on neil ka halvad, mitte nagu nende kodualevis. Henry on linnas käinud küll, ta teab kuidas seal asju aetakse – kõik on petised ja lurjused ja eriti hullud on välismaalased! Kas võib öelda, et Henry on oma (alevi/riigi) patrioot või hoopis ksenofoob?

***

* Põhineb Martin Coheni raamatul „101 Ethical Dilemmas“, Routledge 2003.

See lugu sisaldab kaht omaette teemat, millest mõlemad on pigem antud õppeainet ennast puudutavad väärtusküsimused, kuivõrd väärtusküsimused, mida antudõppeaine abil saaks arutada. Esiteks siis ajaloolise tõe küsimus, sest kui ühelt poolt on selge, et on objektiive ajalooline fakt, et esimene maailmasõda algas 266 aastat pärast kolmekümneaastase sõja lõppu, siis on juba vaieldavam (olenevalt võetud vaatepunktist) kas Ameerika Ühendriikide kodusõja põhjuseks oli tahe lõpetada orjandus Ameerikas või kaitsta osariikide autonoomiat kasvava föderaalse võimu sekkumise eest. Seega peaksime küsima, et kas on üldse selline asi nagu „objektiivne ajalooline tõde“, ja kui on, siis mille osas me täpselt saame seda rakendada ja kuidas.

Kuid teine (ja võimalik palju olulisem) küsimus siinkohal on, et mis on ajaloo koolis õpetamise eesmärk ning kuidas peaks püüdma seda saavutada. On raske eitada, et patriotism pole väärtuslik, eeldusel et see ei muutu ebaterveks ning fanaatiliseks, siis on eriline suhe ja samastustunne oma riigiga (või praeguses maailmas ka riikide liiduga) oluline osa nii üksikindiviidi identiteedist (aitamaks tal ennast määratleda) kui ka vajalik sellele riigile endale, sest mis saaks näiteks demokraatlikust poliitikast, mis eeldab rahva osalust, kui keegi ei tunneks, et on osa riigist; või veelgi ekstreemsemalt, mis saaks riigikaitsest või mis saaks kultuurist.

Mõned autorid on leidnud, et isegi kui me nõustuksime, et patriotism on hea ning seegi pole probleemi vaba seisukoht, sest ekstreemini viidud patriotism tähendab ksenofoobiat, mis on ühelt poolt halb meie väärtushinnangute tõttu (hindame ju tolerantsi) ja teiselt poolt lihtsalt ohtlik (viies tihti vägivallani ning lubades suuri rahvamasse kergelt erinevate eesmärkide suunas mobiliseerida), siis ei ole ajalugu just kuigi hea vahend selle kasvatamiseks. Seda just käsitletud põhjustel – ajalooline tõde (olgu see siis sündmuste kirjeldamisel või nende põhjuste nimetamisel) on vaieldav mõiste ning riigi ajaloo aus käsitlemine osutub keeruliseks kui võetakse eesmärgiks patriotismi kasvatamine. Kui see on nii, siis mis oleks lahenduseks – loobuda patriotismi kasvatamisest koolis, leida selleks mõni teine aine või ohverdada ajaloo kui õppeaine terviklikkus.

Sellega seotud teine lugu illustreerib lähemalt seda küsimust, kuidas võib juhtuda, et miski hea (patriotism) muutub millekski halvaks (ksenofoobiaks).

Democratia

Democratia riigis elati head elu, kuni ühel hetkel toimus tohutu tõus kuritegevuses – väike hulk sotsiaalseid hälvikuid tekitas meeletut materiaalset ja vaimset kahju ülejäänud elanikele: nad vandaalitsesid, röövisid ja isegi tapsid teisi inimesi. Rahumeelsed elanikud olid ühelt poolt hirmul, sest nende senine rahulik elu oli rikutud, teiselt poolt olid nad ärevad ja survestasid valitsust, et nood midagi kiiret ja efektiivset ette võtaksid. Lahendus ei lasknud end kaua oodata valitsus koostas plaani rajada uus ja laiahaardeline jälgimisagentuur. Plaani järgi pidi agentuur, mille nimeks pidi saama SV (Sada Valvurit, aga rahvasuus ka Suur Vend), hakkama omama kõikjal kaameraid – tänavatel, bussi- ja rongijaamades, kaubamajas, kinos, avalikes WC-des, kontorites, klubides ja pubides jne. Varjatud kaamerasilm pidi jälgima iga elaniku igat hetke, olgu nad siis tööl või vaba aega veetmas. Kaamerad pidi ühendatama võimsa andmebaasiga, mis arvuti abil võrdleks kõiki nägusid ja nimesid kohtade ja kuupäevadega. Lisaks pidi neil veel olema hakkama ülevaade kõigist telefonikõnedest ja e-kirjadest, et neid läbi filtrite lasta ja leida ohtlikke fraase. Igaks juhuks plaaniti ka kontrollida kõiki pangaarveid, et keegi ei liigutaks ohtlike rahasummasid ning et oleks ülevaade, mida keegi enda rahaga teinud on. Kõikide salasepitsuste vastu pidi hakkama aitama kõikide vestluste pealtkuulamine. Plaan rajada Agentuur SV oli tõeline läbimurre, mille rahvas heaks kiitis. Nad olid veelgi rõõmsamad, kui nägid selle tulemusi – kuritegevus mitte ei langenud endisele tasemele, vaid veelgi madalamale! Võiks öelda, et peaaegu nullini ning isegi kui midagi kunagi sooritati, siis kõik pahategijad saadi alati ja kiirelt kätte. Eks läinud ju Democratia rahval hästi – tõsi, leidus neid, kes kurtsid, aga otsusele jõuti ju ometigi demokraatlikult?

***

Esmane reaktsioon võiks muidugi olla, et kui äkiline kuritegevuse kasv on viinud lausa hirmuvalitsuse tekkimiseni, siis paistab iga meede, mis seda alandab (ning antud juhul isegi peaaegu kaotab) väga hea asi ning väärt käiku laskmist. Lühikene refleksioon olukorra üle peaks aga meis tekitama reaktsiooni, et antud juhul oleksime sunnitud liialt suure osa oma privaatsusest ära andma ning privaatsus on kindlasti ülemuslikum isiklikust turvalisusest... Seega oleks otsus Democratia rahva olukorrale, et neil ei läinud kuidagi hästi, sest pidid loovutama sisuliselt kogu oma privaatsuse.

Kuid siinkohal ei tasuks olla rutakas ning tasuks küsida mõne asja järele. Esiteks, kus on see kirjas, et privaatsus just selliselt oluline asi on? Kui mul oleks valida ühelt poolt see, et ma saan iga nädal tänaval peksa või lüüakse mu auto aknad sisse, ja teiselt poolt see, et keegi aeg-ajal minu e-kirju ja pangakonto liikumist kontrollib, siis ma ei saaks öelda, et valik oleks ilmselgelt privaatsuse kasuks. Tõsi, kirjeldatud olukord pole päris selline, kuid siiski - väärib küsimist, mis see on privaatsuses mida me nii kõrgelt hindame, et peame seda paremaks turvalisusest.

Me kõik ju oleme seadusekuulelikud kodanikud, kellel poleks midagi varjata. Enamgi veel, et kui meie kirju ja kõnesid kontrolliks masin ning videopilti tegevusest kontrolliksid inimesed, kes meid ei tea ega tunne, siis mida on meil karta? Masin ei loe meie kirju vaid kontrollib neid teatud filtritega, seega keegi ei saa midagi teada neid kirju läbi vaadates ning muidu näevad mind tänaval kümned ja sajad võõrad inimesed, seega mida muudaks veel üks? Kui nad mind ei tunne ega tea, siis nad ei saa ju informatsiooni, et nägid mind teatud ajal teatud kohas, kuidagi kuritarvitada.

Teiseks võiksime mõelda sellele, kuivõrd me juba oleme kirjeldatud olukorras – sest mingi osa oma privaatsusest oleme juba andnud enda kontrolli alt välja just isikliku turvalisuse mõttes. Ja nende loovutustega paistavad paljud inimesed rahul on. Meie tulude ja kulude kohta omab riik ülevaadet maksudeklaratsioonide kaudu, lennujaamades kontrollitakse meie dokumente ning vaadatakse meie kotte läbi ning paljudes suurlinnades on tänavatel kaamerad, mis meie tegevust jälgivad. Seega kas kirjeldatud stsenaarium erineb üldse nii palju meie praegusest olukorrast?

Varjatult on siin olukorras veel sees teinegi temaatika nimelt see, mida võiks nimetada demokraatia paradoksiks – kui demokraatias on kehtivaks otsuseks, see mis on enamuse tahe (või rahva ühiselt vastu võetud otsus vms), siis kas demokraatia saab otsustada, et nad enam pole demokraatia? Kas demokraatlik riik saab teha diktaatori valimised? Sest kuigi otsus langetati legitiimselt, siis selle jõustumine vähendas võimalust, edaspidise demokraatliku protsessi täisjõulise toimimiseks.

Kuna võõrkeel on suhtlemisvahend ning kuna keel hõlmab inimelu kõiki valdkondi, siis hõlmab võõrkeele õpetamine enamike teiste ainevaldkondade temaatikaid ja probleeme. Võõrkeele tunnis õpitakse neid valdkondi tundma läbi erinevate tekstide lugemise ja kuulamise, läbi rollimängude, dialoogide, laulude ning läbi kunsti. Võõrkeel kui ainevaldkond on interdistsiplinaarne. Keele õppimisega käib paratamatult kaasas teise kultuuri omandamine, kuna keel on osa kultuurist.

Peamised väärtused, mida näitejuhtumid arendada aitavad:

1. Avatus. Mitte ainult sallivus ja tolerantsus, vaid erinevuste märkamine ning mõistmine
2. Maailmavaadete ja arvamuste mitmekesisuse väärtustamine
3. Eneserefleksioon
4. Aktiivne osalemine aruteludes, tunnitöös (oma seisukohtade väljendamine, küsimuste esitamine, koostöö kaasõpilastega)

Raamatus „Values in Education“ (1998) peatükis „Practical Strategies in Values Education“ on toodud arvukalt näiteid, kuidas on võimalik erinevates õppeainetes läbi faktiteadmiste väärtusi õpetada. Õpetajate väärtushinnangutel on suur mõju – õpetajal tuleb mõelda, millisena ta soovib, et õpilased teda näeksid. Milliseid väärtusi ta tahab, et tema õpilased õpiksid? Suur roll võõrkeele õpetamisel on õppemeetoditel. Kas õpetamismeetod on nende väärtustega kooskõlas? Barr ja McGhie defineerivad õpetamist nii: „roll, mitte tegevus, vestluste seeria, mille käigus keel, millest ka ei räägitaks, on paratamatult moraalne“. Ühisõpe väikestes gruppides, uurimustööde läbi viimine, otsuste langetamine grupis (uurimisteema valimine, töö planeerimine ning selle esitamine klassikaaslastele) on võtmeteguriteks õpilaste suhtlemisoskuse- ja julguse ning sallivuse kujunemisel. Töö käigus tekkivad erinevad arvamused peegeldavad seisukohtade mitmekesisust, millega lapsed hilisemas töö- ja ühiskonnaelus kahtlemata kokku puutuvad. Grupitööde järjepidev läbi viimine õpetab üksteisega arvestamist, üksteise kuulamist ning erinevate arvamuste aktsepteerimist. Samuti õpetab see oma sõnade eest vastutamist ning läbirääkimisoskusi. Kuna keeles on peamised suhtlemisoskus ning kuulamisoskus, siis saab läbi grupitööde neid oskusi suurepäraselt arendada. Oluline on teadvustada neid oskusi kui väärtusi. Järgnevad näitejuhtumid pakuvad välja mõned võimalused, kuidas väärtusi õppetöö raames märgata.

Näitejuhtum 1

Teemavaldkond „Mina ja teised“. Teema: Tuttavaks saamine, sõbrustamine.

Õpetaja palub lastel kirjutada õpitavas keeles omadussõnu, mis nende endi kohta käivad ning seejärel omadussõnu, mis käivad sõprade kohta. Õpilastele võib anda ülesandeks kasutada just neid sõnu, mis on kodus õppida jäetud. Iga õpilane arutab pinginaabriga (või ka gruppides), mida nad enda kohta kirjutasid. Siis palub õpetaja igal õpilasel oma sõbra kohta rääkida, kasutades kirja pandud sõnu ning küsides, miks õpilane nii arvab. Nt kui õpilane vastab, et tema sõber on sõbralik, siis palub õpetaja põhjendada, miks ta seda arvab. Põhjendus, nagu nt „Ta aitab mind, kui mul on mure“, aitab õpilasel endale teadvustada, mis on sõprus ning mida tähendavad tema jaoks sõbrad.

Oskused ja väärtused, mida kirjeldatud ülesanne arendab: eneserefleksioon, oma seisukoha põhjendamine (eneseväljendus), viisakus, vastutustunde kasvatamine (õpilane vastutab sõnade eest, mille ta välja ütleb), kaasõpilaste kuulamine ja nende arvamuste respekteerimine, esinemisjulguse tõstmine.

Näitejuhtum 2

Rakendatavad iga teema korral. Sokraatilised küsimused „Mis on X?“. Mis on sõprus, perekond, keskkond, riik, kultuur, keel jne. Ühiste mõistetekaartide koostamine, mis ajendavad õpilasi mõtlema kesksete mõistete tähenduse üle.

Õpetaja palub õpilastel öelda märksõnu ja/või seoseid, mis õpilastel nende mõistetega seoses tekivad. Nt õpetaja kirjutab tahvlile küsimuse „What is friendship?“ („Mis on sõprus?“), õpilased pakuvad sõnu, mis neile sõprusega seostuvad. Õpetaja pakub omaltpoolt välja sõnu, mida õpilased veel õppinud ei ole – nii toimub uute sõnade õppimine ja juba õpitu üle kordamine. Õpetaja küsib küsimusi nt „Kas Sinu perekond kuulub Su sõprade hulka? Kas õpetajad kuuluvad? Mis teeb sõbrast sõbra?“ Neid küsimusi võivad õpilased alguses arutada omavahel gruppides teineteiselt vastastikku küsides ning üksteist kuulates. Seejärel järgneb õpetaja ja õpilaste vaheline arutelu. See ülesanne ajendab õpilasi mõtlema sõnade sügavama sisu üle ning näitama mõistete omavahelisi seoseid. Samuti teadvustab õpilane, mida tähendab tema jaoks sõprus või perekond. Oskused ja väärtused, mida kirjeldatud ülesanne arendab: Peamine eesmärk – õpetada märkama mitmekesisust, seoseid (nt seda, et vanemad on samal ajal ka sõbrad, mõned loomad on inimese sõbrad – sõprus on lai mõiste), avardada õpilase minapilti.

Näitejuhtum 3

Keeletunnis võib õpilased jagada gruppideks ning anda neile lahendamiseks probleem, mis haakub õpitava teemaga. Kui teemaks on reisimine ja võõral maal ringi liikumine, võib anda õpilastele lahendamiseks mõne probleemi: olete sattunud olukorda X. Kuidas lahendate konflikti selles situatsioonis? Kuidas käitute? Selline ülesanne õpetab, kuidas mitmekultuurilises keskkonnas konfliktisituatsioonis toime tulla.