Andmeturve

Juhtumid, kus arvutisse või andmebaasi on sisenetud ilma omaniku või kasutaja loata, sunnivad küsima, kas selline tegu saab olla moraalselt õige. Võib väita, et võõrasse arvutisse ilma volitusteta sisenemine on igal juhul vale ning nii toimides rikutakse näiteks arvutiomaniku privaatsust. Teisest küljest on kindlasti võimalikud juhtumid, kus arvutisse sisse murdmisel on üllas eesmärk, näiteks ülioluliste meditsiiniliste andmete hankimine, et päästa kellegi elu. Niisiis ei pruugi sissemurdmine alati kahju tekitada, teo eesmärk ja tulemus võivad osutuda vägagi kasulikeks. Sestap ongi antud juhul põhiküsimused, kas mõned sissemurdmised saavad olla eetilised, ning kui saavad, siis kuidas eristub sellest moraalselt sobimatu sissemurdmine.

Väidet, et arvutisse sissemurdmine saab olla eetiline, võib proovida õigustada mitmel moel. Sageli viidatakse nn häkkerieetikale, mille järgi informatsioon kuulub kõigile, seda ei tohi kellegi eest varjata. Selline arusaam välistab sisuliselt nii privaatsuse kui intellektuaalse omandi olemasolu. Kui kõigil on vaba juurdepääs kogu infole, pole privaatsus loomulikult enam võimalik. Kuna info ei kuulu enam kellelegi, võib igaüks seda ka muuta. Järelikult, kui me infot ei kaitse, ei saa me ka olla kindlad selle õigsuses. On selge, et näiteks olulised panga- või meditsiinilised andmed ei saa olla vabalt kättesaadavad ja muudetavad. Ei tohi ka unustada, et arvutispetsialistid teevad vahet „häkkeril“ ja „kräkkeril“. Pekka Himanen nimetab häkkeriks oma ala entusiasti, kes soovib, et valitseks loominguline, uute ideede täideviimise vabadus, mistõttu info levik näiteks läbi interneti peaks olema võimalikult laialdane. Kräkkeriks nimetab Himanen arvutikurjategijaid, infosüsteemidesse sissemurdjaid ja arvuteid kahjustavate viiruste kirjutajaid. Niisiis ei saa häkkerieetika abil tegelikult põhjendada ligipääsu vajalikkust igasugusele teabele.

Sissemurdmist võib õigustada ka väitega, et selle abil saab tuvastada turvaauke, mis muidu jääksid märkamata. Sellele võib vastata, et tuleohu märkamiseks ei pea ilmtingimata maja põlema panema, st et puudujääkide korvamiseks pole vaja neid kurjasti ära kasutada.

Üldiselt on tänu tehnoloogia pidevale arengule võrdlemisi keeruline täpselt paika panna, kuidas tuleks lahendada turvalisusega seotud probleeme. Mida rohkem on rünnakuid, seda rohkem tõhustatakse ilmselt turvasüsteeme ja laiendatakse piiranguid. Selline tegevus juhib aga tähelepanu kõrvale arvuti tegelikult rollilt – sellelt, et arvuti on siiski eelkõige inimese abiline. Tegude pikaajaliste mõjude üle pole kerge otsustada, sestap ei saa ka üheselt vastata küsimusele, kas turvalisuspiirangud on pikema aja jooksul ühiskonnale kasulikud või hoopis suurendavad kulutusi ja muid probleeme.