2023 ettekanded

Inspireeriv intellektipuue

Arutelus „Inspireeriv intellektipuue“ kõneldi, kuidas intellektipuudega inimene võiks olla aktsepteeritud ühiskonnaliige. Selles osalesid eneseesindaja Ivar Merila, erihoolekande praktik Kristel Koppa, Eesti Puuetega Inimeste Koja tervishoiualase huvikaitse nõunik Katrin Nugis ja Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö nooremlektor Liina Käär. Arutelu juhtis MTÜ Vaimupuu tegevtoimetaja Kerttu Rakke ning saalist lõi kaasa mitu kuulajat, sealhulgas huvikaitseorganisatsioonide esindajad, SA Maarja küla töötajad ja tööelus osalevad intellektipuudega inimesed.  Esinejad jagasid oma kogemust, kuidas intellektipuudega inimesed neid inspireerivad. Kristel Koppa kinnitas, et inimese üle ei saa otsustada mõõdupuuga, mille ühes otsas on normintellekt ja teises intellektipuue. „See, kuidas suhtutakse intellektipuudega ja teistesse erilistesse inimestesse, on ühiskonna lakmuspaber, mis näitab, kus me oleme inimeste ja ühiskonnana,“ ütles Koppa ning lisas, et tema on enda jaoks ümber pööranud mõtte „meie õpetame neid“ ja sõnastanud selle vastupidi – „nemad õpetavad meid“.  

Aruteluala nimele (elukaare ala) kohaselt vaadeldi intellektipuudega inimest kogu tema elukaarel. Millised võimalused on tal lapse, noore, täiskasvanuna? Katrin Nugis, kes on lisaks Eesti Puuetega Inimeste Kojas töötamisele täisealise mõõduka intellektipuudega tütre ema, ütles, et intellektipuudega lapse toetamine tema elukaare alguses ei olegi nii keeruline, kuid katsumus on temale sobivate võimaluste leidmine haridussüsteemis. Neid on, kuid enamik võimalustest on stigmatiseerivad (puhastusteenindaja abi, koka abi jne) ja kahjuks ei arvesta need võimalused noore eripäradega (nt kui inimene ei ole võimeline üksinda kahe asula vahel liikuma) ja erisoovidega (nt kui loomi arvastav inimene tahaks töötada koristaja abina loomakliinikus).  

Sageli sõltub intellektipuudega inimese edasijõudmine haridus- ja tööelus õnnelikest juhustest: kas keegi tema ümber märkab tema tugevaid külgi ja oskab neid toetada? SA Maarja küla juhataja Ly Mikheim publiku hulgast tõi näiteid, kuidas toetatakse Maarja külas elanike töötamist ja kuidas küla ise püüab olla puudega inimesi tööle võttes teistele eeskujuks. „Puudega inimene on küll ehk aeglasem ja vajab rohkem juhendamist, kuid tema tugevad küljed on usaldusväärsus ja positiivsus ning tema värbamine annab spetsialistidele võimaluse keskenduda sellele, mida vaid nemad oskavad,“ ütles Mikheim. 

Kui puudega inimene on proovinud teha mingit tööd ja see ei ole talle sobinud, siis see ei ole ebaõnnestumine, vaid kogemus. Sama võib juhtuda igaühega meist. „Kas teie töötate oma esimesel töökohal?“ küsiti publikult. 

Tõdeti, et lisaks õigusele saada haridust ja tööd, peaks intellektipuudega inimese elukaarel olema veel palju muudki. Maarja külas töötav Kristel Koppa mõtiskles: „Õigus sõprus- ja paarisuhetele, oma kodule, on meie jaoks nii enesestmõistetavad. Ka puudega inimesel on samad õigused ja soovid, kuid tal on vaja veidi toetust nende elluviimiseks.“ Ta kirjeldas, kuidas Maarja küla elanikelt küsitakse nende unistuste kohta ja vaadatakse siis, kuidas oleks võimalik neid täita. Alati saab unistusele läheneda natuke teise nurga alt ja aidata sel täide minna.  

Eneseesindaja Ivar Merila jagas oma kogemust iseseisvast elust intellektipuudega inimesena. Kasuks on tulnud paksu naha kasvatamine, et mitte panna tähele halvustamist ja alavääristamist. Oma unistusi realiseerides tuleb olla kahe jalaga maa peal. „Kuigi ma ei saa töötada näitlejana, olen osalenud nii draamaringis kui puuetega inimeste Eurovisioonil,“ tõi ta näiteks.  

Oma eduloo rääkis Heigo Soo publiku hulgast. Ta on endine Maarja küla elanik, kes töötab praegu sealsamas tugiisikuna. Tema perekond ei uskunud, et ta võiks saada autojuhiload. Ometi elab mees praegu omaette Põlvas ja käib autoga Maarja külla tööle. 

Moderaator Kerttu Rakke juhtis tähelepanu, et kahjuks aetakse sageli segi intellektipuude ja psüühikahäirega inimesed. Enamasti ei ole intellektipuudega inimesel psüühikahäiret ning ta on avatud ja sõbralik suhtleja. Kui meditsiinilise klassifikaatori kohaselt võivad intellektipuue ja psüühikahäire olla sarnaselt lahterdatud, siis tuleb tõdeda, et selline lähenemine tänapäeva ühiskonda ei sobi.  

Eraldi käsitleti ligipääsetavuse teemat. Kahjuks on intellektipuudega inimesed siin tähelepanuta. Ligipääsetavusest rääkides tulevad meelde kaldteed liikumispuudega inimestele, audioraamatud pimedatele jne, kuid kuidas aidata intellektipuudega inimesi elust osa saamisel? Üks võimalus selleks tekstid lihtsas keeles, mida MTÜ Vaimupuu aitab koostada. See on aeganõudev ja organisatsiooni Inclusion Europe poolt kindlate reeglitega raamistatud töö, mille tulemust peab kontrollima vähemalt kaks intellektipuudega inimest. „Kuigi tekste lihtsas keeles koostatakse intellektipuudega inimeste pärast, vajavad nii-öelda harilikud inimesed neid samapalju: teismelised, vanemaealised või lihtsalt kärsitud inimesed,“ ütles Kerttu Rakke. Talle sekundeeris Liina Käär Tartu Ülikooli Pärnu kolledžist, kes küsis publikult, kes on seisnud mõne turismiobjekti tahvli juures või püüdnud lugeda võõraid toidunimetusi täis menüüd. Selgus, et enamik.  

Liina Käär tõdes, et oodatav muutus on ühiskondlik arusaamine, et puudega inimesed ei ole abivajajad, vaid ka neil on ühiskonnale midagi pakkuda. Lisaks muule peab lahendus olema kogukondlik. Kõike ei ole vaja katta teenustega. „Nii mõneski olukorras piisab mõistmisest ja aktsepteerimisest. Kõige suurem tugi puudega inimesele on teine inimene ja hoiak, et „nemad“ on „meie“,“ kinnitas Käär.  

Arutelus toodi välja ka mitmeid kitsaskohti riigi sotsiaalsüsteemis. Kahjuks on halbu näiteid, kus projekti lõppedes lõpeb ka kasu, mis sellega intellektipuudega inimestele võimaldati. Töövõimereformi tulemusel käib intellektipuudega inimene kord kuus töötukassas end „näitamas“ ja saab ikka ja jälle teada, et ta ei sobi kuhugi. Ivar Merila kinnitas, et rehabilitatsiooniteenused on talle suureks abiks, kuid konkreetse teenuse lõppedes tuleb uuesti tõestada, kas ja milleks vajab ta järgmist. Vaja oleks rehabilitatsiooniteenust, mis on mõeldud mingi oskuse säilitamiseks, mitte saavutamiseks.  

Lõpetuseks nenditi, et kõik taandub alati inimesele. Kui võtta intellektipuudega inimest nagu ta on, oma soovide ja unistustega ja unustada korraks küsimus, kas tema jaoks sobiv teenus on olemas või mitte, siis hakkavad asjad liikuma. Liikuma saab hakata sealt, kus parasjagu ollakse. Alati tuleb küsida, millist abi intellektipuudega inimesed tegelikult ootavad. „Laske intellektipuudega inimesed enda maailma või tulge vaatama nende maailma. Te ei tea, millest te ilma jääte,“ kutsus Kristel Koppa. 

Ah, milleks meile see kaasav eelarve?!

Arutelu moderaator Kadri Kangro selgitas alustuseks kaasava eelarve ajalugu: „Selle idee sündis soovist tuua otsustusprotsessid kodanikele lähemale ning anda neile võimalus oma kogukonna tuleviku kujundamisel kaasa rääkida. Algselt tõusis see mõte esile Porto Alegres Brasiilias 1980-ndatel, kus inimesed tundsid vajadust osaleda linnaruumi arendamises. Eestis katsetati kaasavat eelarvet esimest korda 10 aastat tagasi Tartus.“

Arutelus osalesid Keila abilinnapea Maret Lepiksaar, MTÜ Järva-Jaani kogukond juhatuse esimees Arto Saar ja Tartu Ülikooli kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu magistriõppekava programmijuht Merle Linno ning seda juhtis sotsiaalse innovatsiooni uurija Kadri Kangro. Oluline roll arutelus oli publikul, sest üks osa sellest toimus töögruppides, kus arutleti tüüpiliste kaasava eelarve valikute kasutegurite üle. 

Kaasav eelarve oli Eestis mõnd aega tagasi veel üsna populaarne, kuid praegu tunduvad käes olevat selle kehvemad ajad. Omavalitsuste järjest pingelisema eelarveolukorra juures on see valdkond, mille arvelt on lihtne kokku hoida. Loobumist tõukab tagant ka kaasava eelarve kogemuse negatiivsem pool – mitte kõik kogukonnad ja omavalitsustöötajad ei ole selle tulemustega rahul. 

Arutelus uuriti koos publikuga kaasavat eelarvet kui nähtust koos rohkete näidetega otse elust. „Kohati on sellest saanud sportlik häälte kogumise võistlus, kus võidab see, kes on suurem ja kel on rohkem sõpru,“ nentis Arto Saar. Ta ütles, et kaasamine on selles olukorras küllaltki marginaalne. Isegi, kui ühe väikese küla kõik elanikud hääletavad oma kanti puudutava ettepaneku eest, ei võida nad suurema asula ettepanekut, kus suur osa elanikest selle suhtes ükskõiksed on. Tegemist on nagu valla projektitaotlusvooru erivormiga. Publiku hulgast toodi välja veel üks kaasava eelarve varjukülg – suuremates linnades esitavad kaasava eelarve ettepanekuid teenusepakkujad, kes loodavad ettepaneku valituks osutumisel saada oma ettevõttele tööd. 

Kuidas viia kaasava eelarve protsessi läbi nii, et tulemus kannaks laiemat sotsiaalset ja ühiskondlikku mõju ja teeks inimeste elu paremaks? „See vajab analüüsi ja protseduuride läbimõtlemist,“ tõdes Merle Linno, „kaasav eelarve ei ole pelgalt uue füüsilise keskkonna loomine, olulisemaks tuleb pidada selleni jõudmise protsessi, samuti jälgimist, mis tehtust edaspidi saab.“ Moderaator Kadri Kangro tõi näite Helsingist, kus linnavalitsus tunnistab, et kuigi kaasava eelarve osa linna kogueelarvest on väike, kulub selle peale rohkesti tööaega ja energiat, kuid see ongi Helsingi linnavalitsuse eesmärk – suhelda inimestega.  

Mis on aga kaasava eelarve sügavam mõte? „Omavalitsus teab ise ka päris hästi, kuhu on vaja pinke või mänguväljakut,“ kirjeldas Maret Lepiksaar, „kuid kaasav eelarve näitab omavalitsusele kätte valupunktid, inimeste eelistused.“ Arto Saar lisas sellele mõttele näite, kus omavalitsus paneb tähele kaasava eelarve hääletuses kõrvale jäänud ideid ja aitab neid kogukondadel teiste taotlusvoorude ja vahendite abiga teostada.  

Kas kaasav eelarve praegusel kujul arendab demokraatiat või on see pelgalt fassaad? Arutelus osalejad leidsid, et demokraatia ei ole kunagi valmis, vaid saab areneda. Kaasaval eelarvel on potentsiaal lahendada kodanikuhariduslikke ja kogukondlikke küsimusi – harjutada inimesi arvestama, kuulama, nägema kindlas ajahetkes kogukonna vajadusi.  

Kokkuvõtteks leiti, et kuigi kaasava eelarve eksperiment Eestis on kanda kinnitanud, on praegused kaasava eelarve praktikad pigem oma aja ära elanud ja vajavad suuremat koostööd kogukondadega. Kaasamine ei saa olla projekti- ja ideekorjepõhine, vaid peaks olema pidev protsess ja suhtlus. Ühe võimaliku teena nähti kaasava eelarve tegevustes eelarve ja raha asemel kaasamise keskmesse tõstmist. Ehk ei ole mõnikord vaja üldse raha jagada? “Kaasav eelarve ei tähenda vaid rahaliste vahendite jaotamist - see sümboliseerib demokraatiat, avatust ja ühiste eesmärkide seadmist,“ kinnitas moderaator Kadri Kangro. Oluline on kohaliku omavalitsuse ja kogukonna suhe. Nii kodanik olemine kui valitsemine nõuavad oskusi ja harjutamist ning kaasav eelarve vajab paradigma muutust kliendikeskselt lähenemiselt koostöisele. 

Müütiline mahepiknik

Tartu Ülikooli eetikakeskuse ja Võrumaa Arenduskeskuse korraldatud arutelus nimega „Müütiline mahepiknik“ osalesid mahetootja ja -töötleja Meelis Mõttus, agronoom ja Eesti Maaülikooli õppejõud Are Selge, Võrumaa Arenduskeskuse mahe ja muhe projektijuht Kaja Kesküla, Tartu Linnavalitsuse toitlustusteenuse hankespetsialist Sirle Sõstra-Oru ning arutelu juhtis Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu liige ja mahetoimkonna juht Mirjam Pikkmets. Oluline roll arutelus oli publikul, sest üks osa sellest toimus töögruppides, kus räägiti mahetooraine müütidest tarbija pilgu läbi.

Mahetoitu ja -viljelust mõistetakse pigem elitaarse kapriisi kui ühiskonna hädavajadusena. Seda kuvandit toidavad mahemüüdid ehk levinud eksiarvamused mahetoidu kohta. Arutelus küsiti, kas ja kuidas puudutab mahetoit igat inimest, räägiti mahe- ja tavaviljeluse erinevustest ja mõjust elurikkusele ning mahetoidu kasutamisega seotud raskustest. 

Publikust moodustatud aruteluringid võtsid luubi alla neli kõige levinumat müüti: 
1. Kohalik toit = mahetoit; 2. Mahetoit on alati kallim; 3. Mahetootmine sobib ainult väiketootjatele; 4. Mahetoidu saagikus on väike, seda ei jagu kõigile.

Aruteluringide lõpuosas küsiti osalejate arvamust nende teemade kohta veebihääletuses. Selgus, et nemad eksiarvamuste küüsis ei ole. Mõisteti, et kohalik toit ei pruugi alati mahe olla ja et mahedalt toota võivad ka suurtootjad. Samuti seda, et mahetoit ei pruugi sugugi tavatoidust kallim olla (teatud kaubagrupid on samas hinnaklassis või koguni odavamad) ning kuigi mahetoidu saagikus võrreldes tavatootmise omaga võib olla väiksem, ei tähenda see, et toitu ei jätkuks. Samas näiteks puu- ja köögiviljakasvatuse võimalused Eestis, sh tooraine saadavus, on piiratud võimalustega siinsete kasvutingimuste tõttu nii mahe- kui ka tavatooraine puhul. Eesti isevarustusvõime on tagatud vaid teravilja, piima ja rapsiõli osas.

Näiteks võeti Tartu linna haridusasutuste mahetoiduga varustamine ning Sirle Sõstra-Oru sai selgitada Tartu linna eduloo (Tartu munitsipaalkoolides kasutatakse toidu valmistamisel 50-80% ulatuses mahetoorainet) tagamaid ja arenguvõimalusi. Ta kinnitas, et kuigi 20% mahetooraine kasutamise nõue on toitlustusteenuse osutajate leidmise riigihangetes kohustuslik, siis vabatahtliku tingimusena on riigihankes osalejad valmis kinnitama ka 50-80% mahetooraine osakaalu kasutamist ja täitmist. Seda soodustab ka mahetooraine kasutamise PRIA toetusmeede haridusasutustele. Hankenõuded jätavad vabaks, milliseid toiduaineid mahedalt pakkuda ja see annab piisavalt mänguruumi ning lubavad arvestada tooraine kättesaadavuse, sh hooajalisusega. „Enam võiks pruukida aga kohalikku mahedat,“ ütles Sõstra-Oru, „kuid kahjuks ei luba riigihangete seadus piirkonda eelistada.“ 

Üle 20 aasta maheköögivilja kasvatanud Kaja Kesküla nõustus, et alati on asju mida ei jätku, kuid see ei ole ainult mahekasvatuse, vaid kasvatamise sesoonsusega seotud: „Tuleb vaadata, mida on konkreetselt hetkel piisavalt ja kasutada seda,“ ütles Kesküla. Ka toitumisspetsialistide nõuanded sisaldavad läbivalt kohaliku hooajalise tooraine kasutamist – see on nii soodsam kui ka värskem. Kesküla nentis, et otsuse minna tavatootmiselt mahetootmisele teeks põllumehele lihtsamaks riigi praegusest soosivam poliitika ja toetussüsteem. Kahjuks on praeguses olukorras investeerimisriskid liiga suured. Sama kinnitas ka 1000-pealise piimalehmaga ettevõtte Hummuli Agro tegevjuht Are Selge: „Kaalusime ja uurisime mahetootmisele üleminekut pikalt ning takerdusime piima töötlemise partneri leidmise taha.“ 

Maaülikooli õppejõuna sai Are Selge ka selgitada taastava põllumajanduse põhimõtteid: „Muld on põllumehe tootmisvahend, mille eest peab hästi hoolt kandma. Taastama peab siis, kui mulla eest ei ole hästi hoolt kantud. Muld peab olema elav ning teda saab toetada orgaaniliste väetistega.“ 

Lõuna-Eestis Läti piiri ääres Metsavenna talus mahe-ettevõtet juhtiva Meelis Mõttuse pani mahetootmise kasuks otsustama soov toimetada kodukandis loodust säästvalt. Oma meierei lõi firma samal põhjusel, mida mainis Are Selge – koostöö kokkuostjatega ja töötlejatega oli keeruline. Mõttus lükkas ümber veel ühe müüdi, mis ikka siin-seal ringleb – mahetootja on tootja, kes kasutab mittemahedaid taimekaitsevahendeid salaja: „Mahetootmise kõik etapid on kontrollitud ja sertifikaate ei väljastata kergekäeliselt. Mahetootja ei riski petmisega.“ 

Arutelus osalejad nõustusid, et Eestis on probleeme mahetoidu kõigi kaubagruppide ühest kohast kättesaamisega. On poekette, kel on mahetoitu küll lai valik, aga siis ei ole see kahjuks eestimaine. Pakkumine paraneb kindlasti turuhuvi suurenedes – tarbija eelistused jõuavad lõpuks ka tootjate ja kauplusteni. Eesti võiks tulevikus olla eeskujuks kohaliku mahetoidu hea kättesaadavusega – see ei ole luksuskaup, vaid nii inimese kui keskkonna vajadus ning pigem suhtumise küsimus. „Küsimus on teadlikkuses, entusiasmis,“ ütles Kaja Kesküla, „meie arutelu on uus killuke teadmist.“ Sirle Sõstra-Oru lootis omalt poolt, et Tartu linna eeskuju riigihangetes mahetooraine kasutamise soosimisel aitab mahetootmisel Eestis veelgi enam kanda kinnitada ja suurendab mahetootjate kindlustunnet nõudluse piisavuse osas. Arutelu moderaator Mirjam Pikkmets lõpetas arutelu üleskutsega „Eelistagem kohalikku mahedat toitu ja tekitagem ka ise igapäevaselt selle järgi suuremat nõudlust.“  

Aruteludest tegi kokkuvõtte Triinu Laan.

Juba 11. korda toimunud Paide arvamusfestivalil arutleti rohkem kui 150 teemal 20 eri laval. Arvamusfestival rõhutab heast arutelutavast kinnipidamist kui olulist väärtust ja sellele vastavalt oli terve Paide kesklinn oli täis kõiki pooli aktsepteerivat kuulamist, arutlemist, oponeerimist. 

Tartu Ülikooli eetikakeskuse ja koostööpartnerite poolt Paide Arvamusfestivalile viidud arutelu tõukus Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammi projekti Tartu Maailmaülikool teemadest. Projekt Tartu Maailmaülikool on osa Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammist. 

2. novembril 2023 Tartus

Slaidiesitlused

Avasõnad
Prof Marju Lauristin (Tartu Ülikool)

„Kuidas teha nähtavaks õppekava väärtused“
Maria Jürimäe (Tartu Ülikool õppekavateooria nooremlektor)

„Kuidas kasvab koolis inimene ja kodanik ning millist rolli mängib selles õppekava?“
Marge Varma (Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduse nõunik)

 „Väärtuspõhine koolihoov“
Kadri Klementi (b210 arhitekt, Arhitektuurikooli õppejõud)

„Juht – kasvataja, õpetaja või teenija?“
Maarja Kaasik (Helmes partner ja ärisuunajuht)

„Tähenduslikud suhted ja usalduslik keskkond: hariduse ja kasvatuse vundament“
Josemaria Camean (Vanalinna Hariduskollegiumi õpetaja ja klassijuhataja)

„Väärtusühtsust otsides“
Triin Käpp (Tartu Luterliku Peetri Kooli lapsevanem)