Vooruseetika

Vooruseetika juured ulatuvad Antiik-Kreekasse, mil pea kogu eetika oli vooruseetika ehk areetiline eetika (arete kr k voorus). Vana-Kreeka eetika keskne küsimus oli, millised on inimestes need voorused, mida täiustades saavutatakse harmooniline ja õnnelik elukorraldus polises. Platoni õpetuse järgi on voorusteks tarkus, vaprus ning mõõdukus.

Keskajal oli vooruseetika varjusurmas. Tänapäeval on hakatud vooruseetikale jälle rohkem tähelepanu pöörama.

Vooruseetika taassünd

Vooruseetika kerkis taas esile vastukaaluks kaasaegsele eetikale, kritiseerides selle moraalseid kohustusi ja reegleid. Richard Taylor väidab, et moraalsed kohustused on tühi mõiste, kuna see käsitleb inimeste tehtud tegusid. Kuid nende üle saab kohut mõista vaid ülimuslik autoriteet ning seda autoriteeti meil pole. Samuti on moraalsed kohustused liiga tihedalt seotud kristliku traditsiooniga, kus inimest kohustab jumalik autoriteet.

Taylor ründab ka moraaliprintsiipide või -reeglite kontseptsiooni. Moraaliprintsiipide püstitamine on läbi kukkunud, sest need on liiga abstraktsed, et reguleerida igapäevaelu probleeme. Moraaliprintsiibid peaksid lahendama konflikte, misjuures parim peaks olema see printsiip, mis konflikte kõige paremini lahendab, kahjuks on printsiipe aga elu situatsioonidele liiga raske kohandada.

Kolmanda probleemina toob vooruseetika välja nn kaasaegse eetika skisofreenia, mille on esile toonud Michael Stocker. Küsimus on moraalses motivatsioonis: moraalset käitumist õigustavad printsiibid muudetakse moraalseks motivatsiooniks. Justkui oleksid printsiibid ise need, mis motiveerivad inimesi moraalselt käituma. Kuid on veel hulk entiteete – moraali vaimsed kvaliteedid – , mida tuleks teo puhul arvesse võtta. Näiteks ei saa me sõprust pidada ainult moraalseks kohuseks. Ükski sõprus ei toimiks, kui sõbrustataks vaid kohusetundest.

Mis on vooruseetika?

Vooruseetika väidab, et kõik põhilised otsustused eetikas on otsused inimese iseloomu kohta. Seega on vooruseetika keskmes inimene ja tema iseloom. Moraalses mõttes ei peaks me hindama tegu või selle tulemust, nagu teevad deontoloogid või teleoloogid, vaid inimese emotsioone ning kalduvust toimida õigesti. Vooruseetika ei küsi mida ma peaksin tegema, vaid milliseks inimeseks ma peaksin saama.

Deontoloogilised ja juriidilised süsteemid eeldavad, et praktilistel probleemidel on vaid üks õige lahendus. Miski on kas õige või vale. Vooruseetika on aristotellikul seisukohal, et me ei saa anda nii täpset vastust praktilistele küsimustele. Sarnaselt ei saa me näiteks täpselt öelda, mida tuleks teha, et olla terve. Vooruseetika kohaselt on võimalik, et kaks vooruslikku inimest käituvad samas olukorras erinevalt ning nad mõlemad käituvad õigesti. Näiteks võtame olukorra, kus naisel tekib dilemma, kas sünnitada väärarenguga laps või mitte. Vooruseetika kohaselt käituks ebamoraalselt see inimene, kes pikemalt mõtlemata ning kahetsemata teeb aborti. Samas naine, kes reflekteerib, mida tooks kaasa väärarenguga lapse sünnitamine – ühelt poolt emotsionaalsed ning majanduslikud raskused perekonnas, kahetsus, süütunne, teisalt vanemaks olemise rõõm ja lapse elu väärtus –, ning otsustab seejärel abordi kasuks, on igal juhul käitunud moraalsemalt kui esimesel juhul.

Raskused

Vooruseetika väidab, et voorused on vajalikud inimese heaoluks ja õitsenguks. Sarah Conly argumenteerib: meil peab kõigepealt olema sõltumatu nägemus inimese heaolust ja õitsengust. Seejärel peame näitama, et voorused on heaoluks vajalikud ning tulemus peab klappima meie moraalse intuitsiooniga voorustest. Probleemi pikemalt süvenemata võib öelda, et need tõestused on problemaatilised.

Vooruseetika ühe keskse probleemi on tõstatanud Alasdair MacIntyre oma raamatus „After Virtue“. Üks kaasaegse eetikateooria nõue on, et see peab olema universaliseeritav – teooria peab olema rakendatav kõigile inimestele (vaata moraaliteooriale esitatavate kriteeriumide kohta teema „Mis on moraalifilosoofia?“ alt). Vooruseetika ei täida universaliseeritavuse kriteeriumit, vaid reflekteerib parimal juhul vaid kitsa grupi moraali üle. Vooruseetika ei esita moraalinõudeid teistele kultuuridele.

Kirjandus

Statman, Daniel. Introduction to Virtue Ethics. Virtue Ethics. A Critical Reader (ed. Daniel Statman). Edinburgh: Edinburgh University Press, 1997.

Päisefoto: Pawel Czerwinski, fotopangast unsplash.com