Autor:
Thilipen Rave Kumar, pexels.com

Kirjutisi meie inimestelt

2020. aastani sai Eetikaveebi foorumis lugeda ja kommenteerida Tartu Ülikooli eetikakeskuse inimeste pikemaid postitusi. Need tekstid on mõtteaineks siia koondatud.

2023

Artikkel ilmus Universitas Tartuensiseses november 2023

 

Mis on hea ja õige, mis vale? Kuidas suhtuda ühe või teise kõneainet andnud poliitiku, õppejõu, kolleegi, üliõpilase käitumisse? Millised on piiripealsed alad ja kuidas tuleks ise toimida, et mitte tahtmatult libastuda?

Nii leheveergudel kui ka kohvinurkades arutletakse üha sagedamini eetikaküsimuste üle. Avalikust huvist ajendatuna hakkabki alates käesolevast numbrist ajakirjas ilmuma eetikateemaliste artiklite sari, kus autoriteks on Tartu Ülikooli filosoofid.

Mõistagi ei paku need esseed käitumisjuhiseid ja mustvalgeid vastuseid, kuid loodetavasti aitavad paremini mõista filosoofilise mõtte arengut ja eetikaküsimuste keerukust ning ehk ärgitavad lugejat ka kaasa mõtlema. Esimesena arutleb teoreetilise eetika kaasprofessor Francesco Orsi seksuaaleetika üle.

Sarja juhatab sisse intervjuu Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professori ja ülikooli eetikakeskuse alusepanija Margit Sutropiga.

Mis on viimase paari aastakümne jooksul ülikoolis ja ühiskonnas muutunud, et eetikaküsimused on niivõrd tugevalt päevakorda tõusnud?

Meie maailm on avardunud. Inimesed reisivad palju rohkem ja õpitakse tundma teisi komberuume. Ka siin õppivad ja töötavad välismaalased seavad küsimuse alla teemasid, mida meie oleme harjunud pidama enesestmõistetavaks.

Käitumisnormid muutuvad; põrkuvad eri põlvkondade arusaamad, näiteks arusaam võrdsest kohtlemisest ja huvide konflikti vältimisest. Mäletan, kuidas 2000. aastate alguses vaieldi ülikooli akadeemilises komisjonis, kas retsensendil võib olla ühispublikatsioone professori kohale kandideerijaga.

Muutunud on ka arusaam sellest, kes on autor. Üldjuhul taunitakse autorsuse andmist töögrupi juhtimise, aparaadi kasutamise või proovide kogumise eest. Oma suhteid ja tegemisi uue pilguga vaadates saame aru, et mõni pikaaegne tava võib olla kellegi suhtes ebaõiglane ja diskrimineeriv.

Uute tehnoloogiate kiire areng tekitab uusi võimalusi, aga sunnib ka küsima, kust läheb eetiline piir, millest edasi minna ei tohi. Meie kõige suuremaks väljakutseks saab lähiajal tehisintellekt. Peame läbi mõtlema, mis on see inimeseks olemise tuum, mida me masinatele pole valmis loovutama. Kui palju otsustusõigust oleme valmis ära andma? Kas oleme valmis, et tehisaru ütleb meile, kuidas üliõpilase tööd hinnata, mida uurida ja keda tööle võtta?

Arendajad küsivad nõu eetikutelt: milliste väärtuste järgi peame tehisintellekti joondama? Aga inimeste maailm on kirju, meil pole väärtuste osas kõigiga kokkuleppeid. Pole näiteks üksmeelt, kas õiglus tähendab jagamist teenete või vajaduse järgi või kõigile võrdselt. Kui anname tehisintellektile õiguse mõista kohut, jagada sotsiaaltoetusi ja teha raviotsuseid, peame teda õpetama tegema ka väärtusvalikuid.

Eri eetilised raamistikud peavad prioriteetseks eri asju: näiteks inimeste õigused vs. ühishuvi. Oma uurimistöös tehnoloogiate eetika ja lahkarvamuste teemal olen püüdnud ühitada erinevaid eetilisi raamistikke. Usun, et inimestelt ei saa nõuda panustamist ühishuvisse, kui individuaalsed õigused pole kaitstud.

Näiteks oma tervise- ja geeniandmete loovutamine teadustööks eeldab, et andmed on hästi kaitstud ja inimesed saavad vähemalt teatud määral kaasa rääkida selles, milleks neid kasutatakse, ja et nad julgevad selle otsuse tegemise eetikakomiteele usaldada.

Eraldi eetika on teadlastele, õpetajatele, on ka seksuaaleetika, spordieetika jne. Miks on vaja eetikaküsimustele läheneda spetsiifiliselt?

Normatiivne eetika kui teoreetiline arutlus moraali üle põhjendab, miks teatud moraalinormid on õigustatud. Erinevad praktilise eetika valdkonnad nagu meditsiini-, teadus-, spordi-, äri-, keskkonna- , pedagoogiline või ajakirjanduseetika lähtuvad põhjendamisel ikka samadest normatiivsetest eetikateooriatest, aga nad tegelevad konkreetsele valdkonnale eripäraste situatsioonidega. Kuna eetiline kaalutlemine arvestab konteksti, siis sünnivad valdkonnaspetsiifilised normid.

Näiteks tavamoraalis on tapmine keelatud, kuid meditsiinieetikas arutatakse, millistel juhtudel võib abort või eutanaasia olla lubatud; militaareetika aga arutleb selle üle, kas võib tappa inimest, kelle puhul on kahtlus, et ta on end maskeerinud rasedaks, ent tegelikult kannab hõlma all pommi.

Kutse-eetika aga läheneb normidele professioonipõhiselt. Õigused ja kohustused tulenevad sellest, milliste ülesannete täitmine on mingi kutse esindajatele usaldatud. Et see pole alati nii üheselt selge, näeme sellest, kui pika arutelu tulemusel sünnivad kutse-eetikakoodeksid. Eetikakeskusega oleme aidanud paljudel erialadel koostada või uuendada oma eetikakoodekseid. Vedasime eest ka hea teadustava koostamist. Lähiaja ülesanne on koos õpetajatega uuendada õpetajate eetikakoodeksit.

Lõpuks, mis vahe on praktilisel ja „tavalisel“ filosoofial?

Jaotus praktiliseks ja teoreetiliseks filosoofiaks põhineb Vana-Kreeka filosoofi Aristotelese teoreetilise ja praktilise teadmise eristusel. Teoreetiline teadmine on sellest, mis on, praktiline teadmine on sellest, mida saame muuta. Praktiline filosoofia on oma lähenemiselt normatiivne, küsides nii moraali, poliitika kui ka teiste eluvaldkondade kohta, mis peaks olema.

Olen uurinud küsimusi, mis on hea elu, mis on hea kunst, hea teadus, hea haridus, hea meditsiin, hea tehnoloogia, hea poliitika. Sõnastades ideaali, saab ka hinnata, kui kaugel sellest oleme, ja võtta midagi ette ideaalini jõudmiseks. Nii on praktilisest filosoofiast poliitikasse vaid väike samm.


Mis on hea teadustava?

Hea teadustava on teadus- ja arendusasutuste ning teaduse rahastajate kokkulepe väärtustes ja standardites, millele teadustegevus peaks vastama.

Hea teadustava eesmärk on toetada heade tavade tundmaõppimist, omaksvõtmist ja juurdumist Eesti teaduskogukonnas. Hea teadustava kirjeldab, millist käitumist teadlastelt oodatakse ning missugune on teadusasutuse vastutus hea teaduse tagamisel, aidates nõnda suurendada teaduse usaldusväärsust üksikisiku ja üldsuse silmis.

Tartu Ülikooli veebilehelt leiab vastused praktilistele teaduseetika küsimustele ja ka valdkondlike hea teadustava nõustajate kontaktid.

 

Autor: Tiia Kõnnussaar, UT peatoimetaja

 

 

Artikkel ilmus Universitas Tartuensisesises november 2023

 

Seksuaaleetika kui filosoofia osa sisaldab peale nõusoleku küsimuse ka palju muid tähenduskihte. Miks on kohatu näiteks õppejõu ja üliõpilase seksuaalsuhe?

Itaalias, kus ma olen kasvanud ja õppinud, on seksuaaleetikal tugev seos kiriku, täpsemalt katoliku kiriku keeldudega: ära astu vahekorda enne abiellumist (ja seejärel ära riku abielu), ära seksi pelgalt naudingu saamiseks, ära sõlmi homoseksuaalseid suhteid, ja nii edasi.

Selle eetilise vaate taga on uskumus, et inimese keha ei kuulu päriselt talle endale, vaid on Jumala kingitus selleks, et tema plaani ellu viia. Niisugust seisukohta ei võta aga omaks isegi paljud usklikud, rääkimata sellest, et seda saaks peale suruda mitteusklikele.

Paljude jaoks on asi hoopis vastupidine: keha kuulub vaid inimesele endale ja järelikult on tal õigus otsustada muu hulgas ka selle üle, kellega ja mil viisil seksida – tingimusel, et ta austab ka teise inimese õigust otsustada oma keha üle.

Sellest arusaamast lähtuva nõusolekupõhise seksuaaleetika peasõnum on, et seksuaalsuhe on lubatud siis ja ainult siis, kui selleks on partneri vabatahtlik ja teadlik nõusolek.

Pealtnäha lihtne

See printsiip on muidugi ainult pealtnäha lihtne, sest vaidlusi sõnade vabatahtlikteadlik ja nõusolek tähenduse ja tõlgenduse üle tekib nii filosoofias, eraelus kui aeg-ajalt ka kohtus. Lisaks kerkib küsimus, kas see printsiip on absoluutne ja sellest tuleb kinni pidada ka hüpoteetilistes stsenaariumides, kus näiteks üks mittekonsensuslik seksuaalakt on ainuke viis maailma päästa või hoida ära tulevasi pealesunnitud vahekordi.

Kuid seksuaaleetika oleks liiga lihtsustatud, kui terve diskursus tegeleks ainult nõusoleku küsimustega.

Esiteks on ilmselge, et partnerite vabatahtlik ja teadlik nõusolek on – nagu filosoofid räägivad – tarvilik, aga mitte alati piisav tingimus seksuaalsuhte moraalseks lubatavuseks. Ebamoraalseks ehk lubamatuks võib seksuaalvahekorra muuta kahju kolmandatele isikutele, näiteks abikaasa petmise korral.

Pealegi tekitab inimestes, sh mitteusklikes, enamasti tugevat moraalset vastuseisu näiteks vabatahtlik ja teadlik seksuaalsuhe täiskasvanutest õdede-vendade vahel, seda ka idealiseeritud juhul, mil on välistatud nii rasedaks jäämine kui ka kahju laiemale perekonnale.[1]

Teiseks ei piirdu eetika ainult deontiliste küsimustega (vkr deon ’vajalik’, ’kohustuslik’), s.t sellega, mis on moraalselt õige ehk lubatud ja vale ehk lubamatu. Need on ainult üks osa laiemast väärtuste maastikust. Õige ja vale seksi kõrval saab ja tuleb rääkida ka üldisemalt heast ja mitte nii heastsoovitavast ja ebasoovitavast, heaoluks või õnnelikuks eluks soodsast ja ebasoodsast seksist.

Üks hea näide arutelust seksuaalsuhte väärtuste üle on Thomas Nageli 1969. aasta artikkel „Sexual Perversion“[2]. Nagel väitis, et ideaalis peaks partneritel olema mitmekihiline vastastikune iha – mitte ainult iha teineteise keha järele, vaid iha kui vastus teise inimese ihale sinu järele –, aga ta ei pidanud siiski lubamatuks käitumist, kus mingi „ihakiht“ võib puudu olla, nt sadomasohhismi, ekshibitsionismi või grupiseksi.

Ta küll sildistas need perversseks, ent mõtles selle all midagi, mis on halb puhtalt seksuaalse praktikana. Samamoodi oleks maletaja, kel on malereeglitest ükskõik, puhtalt malemängu vaatenurgast perversne.

Teine hea näide on Robin Westi ja teiste feministide argument, et palju kahju (ajalooliselt eriti naistele) võib peituda ka muidu vabatahtlikus vahekorras, kus (tüüpiliselt naissoost) partner on seksiga nõus vaatamata enese iha ja naudingu puudumisele.[3]

Kuigi niisugune seks on mõistagi halb, ei ole siin alati küsimuse all teise (tüüpiliselt meessoost) partneri lubatud või lubamatu käitumine, vaid pigem kultuur või ühiskondlik-majanduslikud tingimused, mis võivad naise otsust mõjutada.

Seksuaalsuhted ja võim

Eelkirjeldatud kategooriasse kuuluvad paljud suhted, kus A-l on B üle suhteliselt suurem võim kui B-l A üle. Selline võimuasümmeetria tekib näiteks juhul, kui B sõltub A-st kas rahaliselt või tööalaselt. A suhteline võim B üle võib mõjutada B otsust astuda seksuaalvahekorda isegi siis, kui tal puudub tegelik iha A järele.

Kui seksuaalsuhte osapooled on ebavõrdsetel võimupositsioonidel, võib kahe inimese suhe muutuda asutusele ebamugavaks teemaks. Illustratsioon: vectorjuice / Freepik

Westi analüüsi järgi kannatab B selle suhte tõttu olenemata asjaolust, et ta astus sinna vabatahtlikult ning ootab (ja parimal juhul ka saab) sellest teatud kasu. Kahju seisneb kõigepealt selles, et inimene võõrandub oma kehast: tema keha seksuaalsed funktsioonid on pandud teise, mitte omaenda iha rahuldamise teenistusse.

Omaette küsimus on, kes peab selle kahju eest vastutama, kuna otsus on mõlemalt poolt vabatahtlik. Sarnast laadi kahju võib saada ka näiteks müürsepp, kes kulutab oma füüsilist jõudu teiste inimeste heaks, kuid ise ei pruugi pingutust eriti nautida. Kas ei ole mõlemal juhul tegemist vaba valiku sfääriga? Näib, et kahjuliku, aga konsensusliku suhte korral ei saa alati näpuga näidata võimukama osapoole peale.

Viimasel ajal on hakanud juurduma arvamus, et teatud kontekstis on võimuasümmeetriline seksuaalsuhe lubamatu isegi juhul, kui partnerid on täiskasvanud ja vahekord konsensuslik. Partnerite kõrval saab peategelaseks ka asutus, kus partnerid oma ebasümmeetrilistes rollides tegutsevad, olgu näiteks ülemuse ja alluvana, õppejõu ja tudengina, treeneri ja sportlasena või arsti ja patsiendina. Asutusel võibki olla häid põhjusi neid suhteid keelata.

Ühelt poolt võivad taolise suhte tõttu kannatada kolmandad isikud: ülemuse või õppejõu seksuaalpartner võib olla mitmel viisil teiste ees ebaõiglaselt eelistatud. Siin pole keelu mõte mitte ainult see, et asutuses valitseks ausus ja õiglus, vaid ka see, et asutus paistaks välja aus ja õiglane – nii oma liikmete kui ka ühiskonna silmis.

Teiselt poolt, olgugi et konkreetne suhe osutub asjaosalistele kahjutuks, võib siiski rakendada ettevaatliku paternalismi printsiipi: asutusel on kohustus hoida ära olukordi, mis võivad ohtu seada tema (haavatavamad või nõrgemal positsioonil olevad) liikmed.

Ebasümmeetrilise suhte korral asuvad need ohud skaalal, mille ühes otsas on konsensuslikust, aga soovimatust seksist saadav kahju ja teises kiusamine, ahistamine või vägistamine, mille eest nõrgemal poolel on tihti keeruline end kaitsta. Kuigi väärkohtlemine on seaduse järgi keelatud, on mõte selles, et võimuasümmeetrilise seksuaalsuhte keeld aitab taolisi intsidente paremini ennetada.

Viimati kirjeldatud argumenti on rõhutanud liikumine „#metoo“, mis tõi muu hulgas rambivalgusesse seksuaalse ahistamise tegeliku leviku. Samas on vaja teha vahet ahistamisel ja seksuaalsuhte keelu rikkumisel. Kui esimene kujutab endast inimese väärikuse solvamist, siis teise puhul oleks tegu küll hukkamõistetav, kuid ainult institutsionaalse reegli eiramise tõttu.

Ettevaatliku paternalismi printsiibi põhjendusel on aga ka nõrk külg: kas puhtalt eeldatavate ohtude ennetamine on piisavalt kaalukas põhjus asutuse liikmete seksuaalvabaduse rangeks piiramiseks ja nende eraellu sekkumiseks? Seksuaalvabaduse piiramine tähendab ju mingil määral inimese heaolu vähendamist.

Kui läheneda probleemile läbi paternalismi prisma, tuleb kokku arvata nii kõik keelu kasud kui ka võimalikud kahjud. Pealegi tundub ükskõik millist paternalismi printsiipi ratsionaalsete täiskasvanud inimeste puhul eriti keeruline õigustada.

Õppejõud ja tudeng

Siinkohal võib aga appi tulla teist tüüpi argument, mis keskendub sellele, miks on seksuaalsuhe kohatu spetsiifilistesasümmeetrilistes rollides. Amia Srinivasan[4] on väitnud, et näiteks õppejõu ja üliõpilase seksuaalsuhe kujutab endast pedagoogilist läbikukkumist, milles on süüdi õppejõud, mitte üliõpilane.

Õppejõu ülesanne on aidata üliõpilast teekonnal suurema episteemilise, s.t teadmistel põhineva võimu poole, mida on õppejõul tudengist enam. Kuid ta ei saa seda rolli hästi täita, kui tudengi huvi kaldub (kas või enda soovil) õppejõu persooni poole: kui õppejõust saab tudengi seksuaalne või romantiline huviobjekt, juhtub see paratamatult õppejõu kui teadmiste vahendaja rolli arvelt. Õppejõul on hoopis ametialane kohustus veenda üliõpilast selles, et tolle iha on vaid projektsioon: see, mida tudeng päriselt ihaldab, ei ole professor ise, vaid professoris väljenduv episteemiline võim.

Sedalaadi argumendil on suur eelis: nimelt ei põhine see ainult suhte võimalikel ohtudel nõrgemale poolele, vaid lähtub kindlast dünaamikast kahe eri rolle kandva inimese vahel. Õppejõu-tudengi dünaamika on takistatud, kui nende suhe muutub seksuaalseks või romantiliseks.

Srinivasan toob näiteks patsiendi ja psühhoanalüütiku suhte: vastastikuste romantiliste tunnete tekkimisel nõuab ametikoodeks teraapia lõpetamist, sest nendes asjaoludes ei saa teraapia õnnestuda.

Srinivasani argument tekitab muidugi ka küsimusi. Kas ei või õppejõud ja tudeng hoida intiimset ja pedagoogilist suhet eraldi, et viimane ei kannataks esimese tõttu? Vastus on: jah, nad võivad, kuid selle eraldi hoidmise nimel tuleb mõlemal pingutada ning see pingutus on kulu, mida õppejõu ja tudengi vaheline „leping“ ei peaks ette nägema.

Veel võib küsida, kas seksuaalsuhe on selles mõttes halvem kui sõprus. Kas ei peaks siis samal alusel keelama õppejõu ja tudengi sõprust? Vastus võib olla, et eriti intiimne (kuigi seksita) sõprus ongi ebaprofessionaalne, sest ka sel juhul kipub tudengi huvi õppejõu vastu valele teele kalduma.

Aga sõprus võib väljenduda paljudel viisidel ning ka õppejõu ja tudengi vahel on võimalik selline sõprus, mis võib ehk vähemalt mitte takistada tudengi intellektuaalset teekonda. Seetõttu oleks sõpruse keeld mitte ainult ebaotstarbekas, vaid ka ebaõiglane. Seksuaal- või romantilises suhtes on aga mõlema poole fookus ositi paratamatult mujal kui seal, kus see õppejõul ja tudengil peaks olema – ja seda enam juhul, kui suhe põhineb vastastikusel tahtel.

Isegi kui Srinivasani argument ei osutu kõigile veenvaks, kutsub ta siiski nii õppejõude ja üliõpilasi kui ka teisi asutustes eri rolle täitvaid inimesi üheskoos arutama, mis on ja mis peaks olema nende professionaalse suhte eesmärgid ning millised situatsioonid seavad eesmärkide saavutamise ohtu.

Seksuaaleetika on paraku tihti olnud ala, kus filosoofid on reetnud oma eelarvamusi: seksismi, moralismi, parimal juhul paternalismi. Aga nii ei pruugi olla. Kutse-eetika tõttu on just filosoofidel kohus ja privileeg kasutada oma analüüsi- ja argumenteerimisoskusi – võimalusel koostöös teiste ekspertide, nt psühholoogide ja juristidega –, et aidata ühiskonnal kainelt arutleda seksuaalsusse puutuvate väärtuste üle.

 


[1] J. Haidt, The emotional dog and its rational tail: A social intuitionist approach to moral judgment. – Psychological Review 2001, 108, 814–834.

[2] T. Nagel, Sexual Perversion. – Journal of Philosophy 1969, 66, 5–17.

[3] R. West, Consensual Sexual Dysphoria: A Challenge for Campus Life. – Journal of Legal Education 2017, 66 (4), 804–821.

[4] A. Srinivasan, Sex as a Pedagogical Failure. – Yale Law Journal 2020, 129 (4), 1100–1146.


Seksuaalse ahistamise eesmärk on alandada inimese väärikust

Seksuaalne ahistamine leiab aset, kui esineb mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline seksuaalse olemusega käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna.

Soolise võrdõiguslikkuse seadus, § 3 lg 1 p 5

Ahistav võib olla näiteks

  • seksuaalse alatooniga või kahemõtteline nali;
  • inimese eraelu, seksuaalelu, välimuse või figuuri kommenteerimine;
  • järjepidev ja pealekäiv flirtimine ja väljakutsumine, kuigi on korduvalt ei öeldud;
  • inimese seksuaalsete fantaasiate kohta küsimine;
  • pornograafilise või erootilise materjali väljapanek ja näitamine töökohal või saatmine e-posti teel;
  • ohvri nimest hellitava vormi tegemine, millel on ka ebaviisakas, solvav või ebatsensuurne lisatähendus;
  • näpistamine, katsumine, silitamine, laksu andmine, inimesele väga lähedal seismine, soovimatu kallistamine, sagedane puudutamine;
  • järele vilistamine, ihara näoilmega saatmine ja silma pilgutamine;
  • mööbli liigutamine selliselt, et ohver oleks pidevalt ahistaja vaateväljas ja talle lähemal;
  • seksuaalsete teenete küsimine või nõudmine, ka vastavad vihjed, nagu ettepanek veeta vaba aega koos;
  • ebasobiv soovitus riietumise kohta, näiteks ülemuse soovitus panna kliendiga kohtumiseks selga sügava dekolteega pluus;
  • inimese maine kahjustamine, tema kohta laimu levitamine, tema alavääristamine või naeruvääristamine seoses tema tegeliku või väidetava seksuaalsuse või seksuaaleluga.

Allikas: Eesti Inimõiguste Keskuse ja Sotsiaalministeeriumi juhend „Seksuaalse ja soolise ahistamise ennetamine töökohal“

 

Autor: Francesco Orsi, UT peatoimetaja, TÜ teoreetilise eetika kaasprofessor

2020

Artikkel ilmus lühendatud kujul 28. veebruaril 2020 Õpetajale Lehes. Avaldame artikli täismahus.

Koolijuhtide ja õpetajate ülemäärast töökoormust võiks leevendada teeniv juhtimine, usuvad Tartu Ülikooli eetikakeskuse hariduskonverentsil kõnelnud USA teadlased Melinda Bier ja Deborah Sanders O'Reilly.

Ajalehti lugedes võib tunduda, et ühiskonnas on juhtimiskriis: ei mäletagi nii palju avalikkuse ette jõudnud lugusid koolijuhtide, muuseumijuhtide, arstide jt ebaõiglasena tunduvast kohtlemisest, mis on viinud koguni avalike pöördumiste, allkirjade kogumise ja õpetajate streigini. Head juhtimiskultuuri näikse vaja olevat kõigis valdkondades. Kas kool ja koolipidajad võiksid siin eeskujuks olla?

Missouri-St. Louisi Ülikooli Iseloomu- ja Kodanikukasvatuse Keskuse (Center for Character and Citizenship at the University of Missouri-St. Louis, https://characterandcitizenship.org/) teadlaste sõnul on teeniv juhtimine hakanud USA ärimaailmas populaarsust koguma ning on tasahilju ka sealsesse haridussüsteemi levimas.

Kohtun Melinda Bieri ja Deborah Sanders O'Reilly'ga konverentsijärgsel päeval Tartus Dorpati hotelli fuajees. Räägime eetilise juhtimise vajalikkusest ja teenivast juhtimisest, iseloomukasvatusest ja kooli ning ühiskonna ees seisvatest probleemidest. Aeg kohvitassi taga möödub lennates, sest mõlemad on kõnealuste teemade suhtes kirglikud.

Image
Deborah O'Reilly

 

Alustame kaugemalt. Melinda ja Deborah, olete end Eesti hariduseluga kursis hoidnud juba pikka aega. Millised on teie seekordsed muljed?

MB: Oli üllatav näha, kui kiiresti on Eestis suudetud ületada vaidlusi ja vastuolusid, millega meil Ühendriikides kimpus ollakse. Mind tegi kadedaks teie järjepidev riiklik väärtusarenduse programm, meie alles püüdleme selles suunas. Seda tegevussuunda võib nimetada sotsiaalseks ja emotsionaalseks õppimiseks, väärtuskasvatuseks või iseloomukasvatuseks – meil ei ole sellele riiklikku tunnustust, nähtavust ja toetust, nagu teil näib olevat. See on teil suurepärane.
Kuid teemad, millega meie koolis kokku puutume, tunduvad ka siin olevat samasugused, samuti ka nende teemade mõtestamine, filosoofiline taust ja teoreetiline baas.
Seetõttu oli ka Tartus toimunud konverentsi teema „Harjutades kasvab iseloom“ meile lähedane.

Mis on parasjagu hariduselu kõige pakilisem küsimus USAs?

MB: Meil on uskumatult suur ebavõrdsus nii koolide vahel kui ka rahastuses. Me teame, kuidas pakkuda head haridust; meil on suurepärased eliit-erakoolid, kuid selline haridus on väga kallis. Sootuks vähem on tahet toetada riigikoole, eriti sellises naabruses, mis on vähem korrastatud ja vähemate ressurssidega. Ebavõrdsus hariduses, ajalooline ebavõrdsus, mis järjest kasvab, on meie suurim mure.

DS: Ma ei tea, kuivõrd see kehtib Eesti kohta, ent meil on teemaks ka raskused perekondade ja kodudeni jõudmisel, sest inimesed töötavad väga palju. Kogukondades peaks olema loomulik tulla kokku ja ühiselt tegutseda selle nimel, et kõik lapsed ja nende pered – sest lapsi ja peresid ei saa võtta lahusolevaina – oleksid rahul. Mind rõõmustas konverentsil näha, et teie omavalitsused toetavad koole ja õpetajaid. Hakkasin mõtlema, kas me ei ole mitte liiga vähe oma piirkonna omavalitsusi kaasa mõtlema kutsunud. Seda tuleks teha.

Te rääkisite konverentsil eetilisest juhtimisest. Kuidas on eetiline juhtimine seotud iseloomukasvatusega koolis?

MB: President Theodore Roosevelt sõnastas väga selgelt, et kui sa harid inimese mõistust, kuid ei kasvata tema moraali, on see ühiskonnale ohtlik. Me oleme seda ju näinud, kõneldes kasvõi natsirežiimist Kolmanda Reichi ajal, kus kõrgelt haritud inimesed tegid kohutavaid asju.
Meil on tänagi hulk väga haritud inimesi, kes saadavad korda hirmsaid tegusid. Kui me ei keskendu kõigepealt laste heaks inimeseks kasvamisele, kui me toetame juhtpositsioonidel neid inimesi, kes pole head, teeme endale tohutu karuteene. Eetiline juhtimine aitab luua head ühiskonda. Ma usun tsivilisatsiooni kasvamisse moraalsemaks, kuid see ei toimu niisama, see peab olema sihiteadlik ja ärgas tegevus. Eetiline juhtimine koolis näitab õpilastele head eeskuju, ilma selleta ei saa olla ka tugevat iseloomukasvatust.

Kuidas te eetilist juhtimist kirjeldaksite?

MB: Ma ei tea, kuidas on Eestis, aga Ühendriikides on kalduvus uskuda kangelaslikku juhti, tugevasse isiksusse, olgu ta mees või naine, kes tuleb ja juhib laeva õiges suunas, ja me ülejäänud lubame tal seda teha. Seni, kuni me ei rakenda jagatud juhtimist ega kuula ka mitmesuguseid teisi vaatenurki, ei jõua me edasiviivate ideede ja probleemilahendusteni, mida me väga vajame. Ja seetõttu oleme me seal, kus me parasjagu oleme: väga väheseid teenitakse väga paljude arvelt.
Eetiline juhtimine tähendab ühenduses olemist laiemalt – oma võrgustikuga, inimestega, keda sa tead ja tunned. Kui sa tunned aga vaid ühte väikest gruppi, muutub see probleemiks. Eetiline juhtimine kasvab välja eetika ja moraali alasest haridusest ning hoolimisest, nagu ka sihipärasest ühenduse loomisest paljude inimestega ning sellega seotud kogemustest.

DS: Ja siin tulevad mängu haridusprogrammid, kus tehakse tööd nende inimestega, kes võivad olla sinust väga erineva taustaga.

MB: Meie keskuse teeniva juhtimise programmi aluseks on soovi teenida, kaasata juhtimisse rohkem hääli. Teatud ebavõrdsus võimu jaotumisel jääb paratamatult, kuid on võimalik välja uurida ka nende gruppide arvamusi, kes ei ole ühiskonnas võimupositsioonil. Ma arvan, et seda ei tehta piisavalt.
Me ei pane isegi tähele, mida tehnoloogia on ühiskonnaga teinud: me ei kuula üksteist enam, me kuulame ainult neid, kelle hääl kõlab samamoodi nagu meie enda oma. Me saame blokeerida teistsugused arvamused ja luua isikustatud meediaruumi, kus me kuuleme ainult seda, mida me tahame kuulda.
Tartu Ülikooli eetikakeskuses käies oli meil võimalus mängida eetikakeskuses valminud moraalsete dilemmade mängu („Eesti rahva sada valikut. Väärtuste mäng“ -TK), mis on minu arvates suurepärane võimalus kuulda kaasinimeste häält ja mõista nende vaatenurka. Kui me saaksime lapsed, noored ja pered sellist mängu mängima, mõtlema, arutama valikute üle ja üksteisele oma valikuid selgitama, oleks see suurepärane.

DS: Teine võimalus, kuidas inimeste vahel ühendust luua, on kaunid kunstid.
Iisrael ja Palestiina osalevad sümfoonilise muusika programmis, mis on kestnud juba viimased 15 aastat. See on aidanud nende kahe rühma inimestel üksteist paremini mõista. Neil on üks asi, mida nad koos teevad: nad tulevad kokku ja mängivad kaunist muusikat.
Ühendriikides pannakse suurt rõhku akadeemilisele võimekusele, kuid mõnikord jäävad vaeslapse ossa kunst ja sport, just need asjad, mis inimesi ühendavad. Me pame tähtsaks matemaatikat, teadust ja tehnoloogiaid, aga lapsed ei ole ühesugused, sportimine ja kunstiannete rakendamine aitaks välja paista ka teistsuguste annetega lastel. Me kaotame niiviisi osa tervest põlvkonnast, kuigi võiksime aidata neil lastel end koolis hästi tunda. Seepärast on kaunite kunstide toetamine eriti tähtis.

Üks konverentsi ettekanne oli teenivast juhtimisest iseloomukasvatuse osana. Teeniva juhtimise mõiste looja on Robert Greenleaf (1970)[1] , kes soovitab juhile kontrollküsimusi: kas need, keda ma teenin, kasvavad inimestena? On nad tervemad, targemad, vabamad, autonoomsemad? Milline mõju on juhtimisel neile, kes on ühiskonnas vähem privilegeeritud, kas ka nemad saavad sellest kasu, või vastupidi, nende ilmajäetus suureneb?

MB: Teeniva juhtimise eesmärk on toetada inimeste kasvamist. Selgitada välja nende tugevused, leida need tegevused, kus nad saavad edeneda, toetada nende iseseisvat mõtlemist, probleemide lahendamist ning liidriks kujunemist – et olla liider, peab sul olema õige motivatsioon.
Kui tuua näiteid koolikultuurist, siis koolis on teeniv juht selline koolidirektor või õppealajuhataja, kes märkab oma kolleegide tugevaid külgi ja aitab nende karjääril edeneda; korraldab meeskonnakoolitusi, et luua koolis vaimsus, mis seab eesmärgiks õpilaste heaolu ja akadeemilise edenemise; ta on võimeline jagama kooli ressursse moel, mis aitab kaasa kooli arengule ja õhustikule ning töötajate rahulolule. Teeniv juht näeb suurt pilti ja pingutab selle nimel, et nii õpetajad, lapsed kui kooli personal tunneksid end oma kooli seinte vahel hästi ja saaksid anda oma parima. Mis peamine, teeniv juht on valmis teisi teenima; juhiroll pole tema jaoks privileeg, vaid on võimalus olla kasulik.

DS: Jah, et juhtimine oleks teeniv, tuleb kõigepealt leida inimesed, kes selleks sobivad, kelles on soov teisi juhtimise kaudu teenida. Peavad olema ka eestkõnelejad, inimesed, kes on pühendunud teenivale juhtimisele.

Miks vajab kool teenivat juhtimist?

Image
Melinda Bier

MB: Olen koolis õpetajana töötanud ja kogesin tookord, et just koolijuhid panevad aluse koolikultuurile. Kui koolil ei ole häid juhte, ei saa kool tervikuna hea olla. Sul võib olla suurepärane klassiruum, su õpilased võivad teha põnevaid asju, mõnikord on oma mõju ka koolijuhil, kuid parimal juhul on ta lihtsalt leebe juht ja jätab su omapead.
Kooli teeb suurepäraseks hea juht, teeniv juht. Ühendriikides on koolijuhi töö muutunud peaaegu hoomamatuks, tööd tuleb teha 24/7, inimesed ei püsi ametis, sest ootused ja töökoormus on väga suured. Kandideeritakse 3 aastaks, kuid selle ajaga ei jõua sa kooli õigesse suunda pöörata, ja pidev juhtkonnavahetus on halb nii õpilastele, õpetajatele kui koolijuhtidele.
Teenivat juhtimist on uuritud rohkem äri valdkonnas. Kui hakkasin uurima, kas teeniva juhtimise põhimõtteid on võimalik kasutada ka hariduses, nägin, et paljud parimad koolijuhid kasutasid kas teadlikult või alateadlikult teeniva juhtimise põhimõtteid. Nad pöörasid tähelepanu sellele, kuidas luua inimeste vahel ühendust, saavutada hea ja energiline tööõhkkond. Kuna haridusse suunatakse liiga vähe ressurssi, tuleb kohanduda. Teeniv juhtimine on üks viis, kuidas saavutada, et õpetajatöö nii stressirohke ja ülejõukäiv ei oleks.
Oleme ärimaailma kogemustest õppinud, et teenival juhtimisel on positiivne toime tööelule: vähem stressi, väiksemad tervishoiukulud. Kilingi-Nõmme kooli direktor Erli Aasamets, kes konverentsil ettekande pidas, tõi hea näite, kuidas ta oma koolis ressursside kasutamist on mõistlikult muutnud. See, kui kooli ressursse kasutatakse arukalt, on samuti teeniv juhtimine. Juba selle põhjal, kuidas ta oma koolist rääkis, võib arvata, et ta on hea juht. Osa teenivast juhtimisest on uhkustunne oma kooli üle, kuid samal ajal otsitakse pidevalt arenguvõimalusi. Ma kasutaksin siin terminit “tunnustav vaatlus” (appreciative inquiry ingl k), see tähendab, sa vaatad koolis toimuvale nii armastavalt, tunnustades häid külgi, kui ka kriitiliselt, otsides kohti, mida saab parandada.
Uuringud näitavad, et teenival juhtimisel on positiivne toime tööelule: vähem stressi, väiksemad tervishoiukulud.

Milliseid küsimusi tuleks koolijuhil või õpetajal endalt küsida, kui tahetakse olla teeniv juht?

MB: Kõigepealt tuleks küsida: kuidas ma saan kasulik olla? Kui mina olen koolijuht ja sina õpetaja, siis ma küsin sinult: kuidas ma saan aidata sul edeneda? Kuidas ma saan aidata sul teha seda, mida sa teed? Kuidas ma saaksin su teelt takistusi eemaldada?

DS: Või selline näide, oletame, et on olemas haridusmäng, mis maksab 1000 dollarit, ja sellest oleks õpilastele palju kasu. Siis on juhi ees küsimus, kuidas hankida see raha.

MB: Teeniv juhtimine on üks väheseid juhtimismudeleid, millel on tugev moraalne aluspõhi. Sa ei tohi oma inimesi ekspluateerida isegi siis, kui see sinu organisatsioonile ajutiselt kasulik on, mida Ühendriikides paraku juhtub. Meil tulevad tööle noored õpetajad ja me põletame nad kiiresti läbi, ootame neilt üha rohkem ja rohkem… Kui sa oled teeniv juht, siis nii ei saa. See tähendab, et sa oled huvitatud mitte üksnes oma organisatsiooni heast käekäigust, vaid ka oma alluvate heaolust ja tervisest. Teeniva juhtimise puhul tuleb endalt küsida, kuidas saan mina aidata teistel olla parim variant iseendast. Oluline osa sellest on kõikvõimalike takistuste eemaldamine. Kas ma tunnen sind piisavalt, et aru saada, millal sa oled professionaalselt pigis ja vajaksid grupi toetust?
Lahe on teeniva juhtimise puhul see, et see hakkab iseenesest organisatsioonis edasi levima. Nii et kui mina oleksin teeniv juht – mida ma ei ole – ja sina minu koolis õpetaja, siis saaks ka sinust suurepärane teeniv juht oma õpilastele, ja sinu õpilased lõpetavad kooli ja kannavad seda mõtteviisi edasi ühiskonda.

Deborah Sanders O'Reilly kõneles Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtuskasvatuse konverentsil „Harjutades kasvab iseloom“ teemal "Teeniv juhtimine iseloomukasvatuse osana". Dr Melinda Bieri ettekande teema oli "Mis töötab iseloomukasvatuses hästi?"

Vt ka lisalugu "Traditsiooniline, kaasav ja teeniv juhtimine"

Autor: Tiia Kõnnussaar, Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja

[1] Greenleaf, R. K. (1970). The servant as leader. Robert K. Greenleaf Publishing Center.

 

Artikkel ilmus 28. veebruaril 2020 Õpetajate Lehes lisaloona. Avaldame selle täismahus.

Võrdleme alljärgnevalt lühidalt kaasavat ja teenivat juhtimist üldlevinud traditsioonilise juhtimisega. Nende erinevusi analüüsides tasub mõelda, millist juhtimisstiili kasutatakse peamiselt teie koolis või lasteaias, aga ka teie klassis või lasteaiarühmas.

TRADITSIOONILINE JUHTIMINE

Juhi roll on väga suur. Juhtkond lähtub tulemustest ning suhtub inimestesse kui vahenditesse eesmärgi saavutamiseks. Peamised meetodid on kontrollimine, premeerimine ja karistamine. Kõik justkui toimib, kuid tekkida võiv hirmuõhustik ei pruugi aidata saavutada parimaid tulemusi. Kollektiivis võib tekkida ebaterve konkurents juhi soosingu nimel. Võib tekkida suur kaadrivoolavus. Usaldus juhtide vastu võib olla väike.

Kaasaegsete juhtimissuundade seisukohast võib seda nimetada ka vananenud juhtimisstiiliks.

Juhi hoiak: mina vastutan. Mina otsustan. Kollektiivi kohustus on minu eesmärgid ellu viia.

KAASAV JUHTIMINE

Kaasav juhtimine (art of hosting, ingl k) on juhtimissuund, kus pannase rõhku dialoogile ja koosloomisele. Formaalsed hierarhiad pole liiga tähtsad. Peamine töövahend on arutelu. Juht küsib kollektiivi liikmetelt, millised on nende vaated ja ettepanekud probleemi või ülesande lahendamiseks; lahendusi otsitakse üheskoos, tegutsetakse ühise eesmärgi nimel. Otsused on kõigile arusaadavad ja võimalikult laiapõhjalised. Soovitakse luua seotust ja omanikutunnet eesmärkide saavutamiseks. Kasutatakse nn tunnustavat avastamist (appreciative inquiry, ingl k), mis lähtub mõtteviisist, et igas organisatsioonis on midagi kiiduväärset või head. Töötajad tunnevad end jõustatuna ja on valmis rohkem panustama.

Juhi hoiak: demokraatlikkus, kuulamis- ja läbirääkimisoskused, sihiseadmise võime.

TEENIV JUHTIMINE

Teeniva juhtimise (servant leadership, ingl k) korral on juhi eesmärk oma töötajaid teenida. Teeniva juhi voorused on alandlikkus, tänulikkus, julgus, andestamisvõime[1].  Teeniv juht toetab inimeste kasvamist, selgitab välja nende tugevused, leiab tegevused, kus nad saavad edeneda, toetab nende iseseisvat mõtlemist, probleemide lahendamist ning liidriks kujunemist.

Teeniv juht esitab kollektiivi liikmetele küsimuse: kuidas ma saan sind toetada, et sa saaksid oma tööd teha parimal moel? Milliseid takistusi ma saan sinu teelt eemaldada?

Juhid tihtipeale ei märka eriti madalamal positsioonil olevate töötajate potentsiaali. Teeniv juht mõistab, et kollektiiv on edukas, kui rakendada iga inimese parimaid võimeid. Juhi ülesanne on luua tingimused, et inimeste tarkus ja loovus saaksid õitseda. Nagu kaasava juhtimise puhul, kasutatakse siingi õnnestumistele keskenduvat vaatlust (appreciative inquiry, ingl k), et välja selgitada nii seda, mis on hästi, kui ka neid valdkondi, mida tuleb parandada. Kuna teeniv juhtimine tähendab oma inimeste usaldamist, suurendab see kollektiivis usaldust ka juhtide vastu. Tööd tehakse parema meelega; ka kollektiivis tervikuna edeneb teeniv vaimsus ning on vähem ebatervet konkurentsi. Inimeste kasvamise ja arengu toel kasvab ja areneb ka töökollektiiv.

Juhi hoiak: valmidus teenida, austus, alandlikkus (mis ei tähenda madalat enesehinnangut või liigset pehmust), vaprus ja taiplikkus.

Mille poolest siis erineb kaasav juht teenivast juhist? Neis kahes juhtimisstiilis on palju kattuvusi. Võib öelda, et ka teeniv juht on laias laastus kaasav juht. Samas on teeniva juhi puhul palju tugevamini rõhutatud oma töötajate teenimise ja iseenda tagaplaanile seadmise aspekt.

Autor: Tiia Kõnnussaar, Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja

[1] van Dierendonck, D., & Patterson, K. (2015). Compassionate love as a cornerstone of servant leadership: An integration of previous theorizing and research. Journal of Business Ethics, 128(1), 119–131. https://doi.org/10.1007/s10551-014-2085-z

 

2019

Lugu avaldati 25.03.2019 ERRi uudisteportaalis.

Viimasel nädalal on Eesti ühiskondlikku debatti tõstetud teema, millest pole nii vastanduval viisil juttu olnud mõnda aega – abort. Kui avalikkuse ees argumenteeritakse, et Eestis tehtud abortide arv võrdub tapetud laste arvuga ning kõrvutatakse seda numbrit ka tegelikult elanud inimesi tabanud õnnetuste või kuritööohvrite arvuga, siis on tegemist poleemilise arvamusega, aga kindlasti mitte faktiga.

Embrüol on potentsiaal saada inimeseks

Embrüo ei ole sama, mis inimene, kellel on õigused. Embrüol on tõepoolest potentsiaal saada inimeseks, aga samasugune potentsiaal on ka tammetõrul saada tammeks ja ometigi ei pea me mõistlikuks argumenteerida, et tammetõrud ongi tammepuud või me peaksime neid sel viisil käsitlema (J. J. Thomson "Abordi kaitseks", kogumikust "Bioeetika võtmetekste", TÜ Kirjastus 2018).

Embrüo areng inimeseks on järkjärguline ja seepärast on ka keeruline osutada ühele kindlale punktile selles arenguloos, kus fundamentaalne muutus moraalses staatuses aset leiab.

Samamoodi on keeruline vastata küsimusele, et kui mitmest puust alates võime rääkida metsast, millal saab künkast mägi või mis kuupäeval sai ahvist inimene. Ometigi ei järeldu sellest, et meil on seega võimatu teha vahet mutimullahunnikul ning Everestil - et need on ühed mäed kõik.

Seda piiri moraalse staatuse muutuses on ajaloos tõmmatud erinevatesse kohtadesse ning kultuurilised, religioossed ning omaaegsed teaduslikud arusaamad on seda nihutanud kord siia, kord sinna.

Absoluutne abordikeeld on olnud ikkagi erand ning inimeseks saamise potentsiaalile rõhuvad argumendid viivad meid oma äärmuslikumas vormis ka rasestumisvastaste vahendite keeluni. Üldisemas mõttes on liberaalses ühiskonnas tegemist küsimusega, et millised teemad kuuluvad inimeste erasfääri ning millised on poliitiliste kokkulepete objektiks.

Kuhu on see joon tõmmatud Eestis?

Raseduse arenedes tuleb üha rohkem arvestada lootel järkjärgult tekkivate huvidega ning kompromissi eetiliste, maailmavaateliste ning rahvatervishoiu aspektide vahel kujutab endast ka Eesti nädalatele toetuva raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus.

Oluline on demokraatlikus pluralistlikus ühiskonnas eristada abordidebati tasandeid. Kui igaüks meist võib usulistele, filosoofilistele või maailmavaatelistele põhimõtete toetudes kujundada välja isikliku vaatepunkti, siis poliitiline regulatsioon peab arvestama sellega, et mõistlike inimeste seisukohad selles küsimuses erinevad ja leida tuleb kompromiss. Kui osadele inimestele on vastumeelne, et meil aborte riiklikult rahastatakse, siis leidub meil suur hulk neidki, kes - vastupidi - peavad väga oluliseks, et nende maksuraha selle teenuse kättesaadavust toetab. Õnneks ei sunnita meil kedagi vastu tahtmist aborti tegema.

Poliitilises plaanis lisanduvad veel utilitaristlikud argumendid – abortide keelustamine või nende kättesaadavuse tõsine kitsendamine on igal pool maailmas tõsiselt kahjustanud naiste tervist. Kurb on, kui ühiskondliku debati raames solvatakse seda ühiskondlikku kokkulepet ellu viivaid naiste tervisele pühendunud arste, kelle igapäevane töö on abortide arvu Eestis kordades vähendanud.

Ei tea, kas Hippokratese vande ajaloolise versiooniga (millele ükski Eesti arst pole truudust vandunud) vehkivatel inimestel jätkub põhimõttekindlust loobuda edaspidises elus ka kirurgilistest vahelesekkumistest, sest needki olid viidatud tekstis keelustatud?

Kokkuvõttes ei tasu siit nüüd järeldada, et raseduse katkestamine on emotsionaalses plaanis kuidagi lihtne protseduur. Kuigi inimest veel ei ole, potentsiaal ju on. Kes peaks siis otsustama selle üle, kas potentsiaalist saab tegelikkus? Osad arvavad, et jumal või loodus ise. Loomulikult on ideaalsel juhul sellesse otsusesse kaasatud ka naise partner.

Lõplik otsustusõigus võiks aga olla inimesel, kelle sees see potentsiaal on tärganud, kelle elu selle potentsiaali arenemisel inimeseks kõige enam fundamentaalselt muutub ja kes võtab endale selle otsusega ühe absoluutse kohustuse – emakohustuse ja annab elu.

Autor: Kadri Simm, Tartu Ülikooli praktilise filosoofia dotsent

 

2018

Intervjuu ilmus 26. jaanuaril 2018 Õpetajate Lehes. Avaldame usutluse täismahus.

Kui tahame õnnelikku last, siis peame jutustama talle põnevaid lugusid, õpetama teda raskusi ületama ning kiitma teda targalt, nendib Liz Gulliford.

Image
Dr Liz Gulliford

Tänulikkus on kõigi vooruste isa, ütles iseloomukasvatuse uurija Liz Gulliford, kui küsisin, mis on iseloomukasvatuse juures õigupoolest kõige tähtsam. Gulliford töötab Birminghami ülikooli Jubilee teaduskeskuses (www.jubileecentre.ac.uk), kus uuritakse, kuidas tagavad hea iseloom, vooruslikkus ja positiivsed väärtushoiakud inimesele parema elu.

Gulliford tõdeb, et Suurbritannias on hakatud iseloomukasvatust taas kõrgelt hindama. Selle vastu ilmutavad huvi nii leiboristid kui ka konservatiivid. Tahetakse teada, kuidas iseloomukasvatust nii koolis kui ka ühiskonnas tervikuna paremini korraldada. Lapsevanemad soovivad samuti, et koolis oleks lisaks õppimisele ka iseloomukasvatus. Nad tahavad, et nende lapsed saaksid elus akadeemiliselt hästi hakkama, kuid oleksid ka head kodanikud.

Milliseid voorusi Briti koolides püütakse kasvatada ja mida lastelt oodatakse?

Liz Gulliford: „Igas Briti koolis on töötatud välja oma missioon, kus on rõhku pandud väga erinevatele voorustele. Usun, et kõik peavad tähtsaks lahkust, kaastunnet, abivalmidust, tänulikkust. Loomulikult on kõigi koolide jaoks tähtsal kohal ka sooritusega seotud voorused: enesekontroll, meelekindlus, püsivus. Need on vajalikud, et olla tõhus õppija. Küsimus on aga selles, kas sa oled ka hea inimene.”

Kuidas Briti koolides iseloomu­kasvatust korraldatakse, kas võiksite mõne näite tuua?

Eeskuju on väga tähtis. Lapsed õpivad headust sellest, mida nad näevad: kas voorused on igapäevases koolielus tähtsad; kas nad näevad abivalmidust, lahkust ja austust.

Kuid tõhus viis iseloomu kasvatada on jutustada ka lugusid. Jubilee teaduskeskuse vooruste edendamise programmis näidatakse voorusi lugudes tegutsevate kangelaste näitel. Lapsed näevad lugude kaudu, kuidas loo kangelane käitus: vapralt, kaastundlikult jne. On tähtis, et lastel oleks raamatuid, kus räägitakse vooruslikest tegelastest, et nad saaksid teada, mis voorused üldse on. Arvan, et hea lugu on tõhus kasvatusvahend ning seda saab kohandada vastavalt keeleruumile. Lihtsalt tuleb vaadata kirjandustekste ka vooruste kontekstis.

Kas võiksite tuua mõne kasvatusliku sisuga loo näite?

Oleme töötanud välja õppevahendi, mille sisuks on tänulikkusega seotud lugu lastele vanuses 8–12. Nad loevad seda ning mõtisklevad esitatud küsimuste üle. Lugu on järgmine. Klassijuhataja palub õpilastel mõelda, kes nende klassist on väärt esitamist kooli Oscarile. Kõik peavad valmistama diplomi, kuhu nad kirjutavad oma kandidaadi nime ja selgituse, miks just see klassikaaslane väärib Oscarit. Kas ta on olnud abivalmis, on tal saavutusi spordis või muusikas jms. Või on ta lihtsalt su sõber? Lapsed mõtlevad, millest lähtuda, ja esitavad igaüks oma lemmiku.

Seejärel palutakse kõigil mõelda, kui tänulik võib üks või teine Oscari kandidaadiks esitatu olla. Kas ta on väga tänulik, üsna tänulik, mitte eriti tänulik või üldse mitte? Kas ta oleks tänulikum, kui tema esitanu oleks talle diplomit valmistades natuke rohkem vaeva näinud? Nii saavad lapsed põhjalikult mõelda, mida nad omaenda klassikaaslaste juures hindavad ja mida peab kindlasti hindama.

Praegu kirjutan ma lasteraamatut tänulikkusest ja andestamisest. Ühes loos kaalub laps kellelegi andeks andmist. Püüan vaadelda seal andestamise mõistet ja seda, kui keerukate küsimustega võib laps andestamisel kokku puutuda. Meil Suurbritannias öeldakse, et andesta ja unusta. Kuid alati pole lihtne unustada – kõik sõltub ju sellest, mis juhtus. See lugu on kirjutatud 13-aastastele lugejatele. Selles vanuses on lapsed juba võimelised mõistma, et alati polegi nii lihtne unustada.

Milliseid vigu võidakse koolis laste iseloomu kujundades teha?

Liiga sageli juhtub, et lastele räägitakse voorustest, näiteks tänulikkusest, kuid ei selgitata selle mõiste sisu. Ei tooda välja, et on olemas eri liiki tänulikkust, millest mõni pole tegelikult kuigi vooruslik.

Oleme koos kolleegidega kirjutanud ajakirjas Journal of Moral Education tänulikkuse kasvatamisest, selgitades, mida tänulikkus tähendab ja missuguste tingimuste mõjul keegi on tänulik või pole seda.

Teine probleem on, et inimesed kipuvad siduma vooruskasvatust mõne doktriini või ideoloogiaga. Kui hinge­haridust anda ideoloogilises vormis, võib see vanemaid hoopis eemale peletada. Näiteks USA-s tuntakse muret, et kasvatuses rõhutatakse liiga palju patriotismi. Mida rohkem patriotismist räägitakse, seda vähem on juttu universaalsetest moraalsetest väärtustest, millele aga patriotismgi ju tugineb.

Kuidas lapse mõtteviis mõjutab tema rahulolu koolis ja hilisemas elus?

Mõtteviis on väga tähtis ja mõjutab kogu elu. Seetõttu on vaja edendada avatud mõtteviisi, mille puhul inimene usub, et tema tulemused ja edu sõltuvad mitte niivõrd kaasasündinud võimekusest kui jõupingutustest. Mõtteviisist sõltub näiteks see, kuidas inimene reageerib piirangutele ja takistustele: kas ta näeb neid huvitavate väljakutsetena või usub, et ei saa niikuinii hakkama, sest pole piisavalt andekas. Selle probleemi puhul räägitakse kinnisest ja kasvule suunatud mõtteviisist (ingl fixed mindset and growth mindset). Kasvule suunatud mõtteviisi edenedes on lapsed eluga rohkem rahul ja neil kerkivad esile ka teised arengut toetavad voorused, nagu meelekindlus ja intellektuaalne alandlikkus.

Missuguste nippidega saab kasvule suunatud mõtteviisi toetada?

Õpilast tuleb kiita targalt. Tunnustama peab tema ettevõtlikkust ja jõupingutusi, mitte intelligentsust. „Hästi tehtud, sa oled tõesti tark tüdruk!” – kui laps kuuleb sellist tunnustust, siis kujundab see tal pigem suletud mõtteviisi. Ta ei taha enam riskida, sest ebaõnne korral võib ta paista rumalana. Lapsed, kes usuvad, et nad on targad, tahavad vähem katsetada ja riske võtta, näitavad uuringud.

Kiitkem tegutsemist ja jõupingutust. See ei pane lastele suurt survet, toetab avatud mõtteviisi kujunemist ja innustab rohkem uurima kui kinnise mõtteviisi puhul. Ka neid lapsi, kes ei saavuta kunagi häid tulemusi, on tarvis nende pingutuste eest kiita, samamoodi, nagu viielisi õpilasi, ja hoida neid intellektuaalselt hõivatuna. Kui õpilasel asi untsu läheb, on parem võtta hoiak not yet – sul ei tulnud veel kõik välja, aga järgmisel korral läheb kindlasti paremini.

Kui inimesi tunnustatakse pingutuse eest, on nad valmis rohkem pingutama – ja see on ju see, mida me õpilastelt tahame. Niisiis oleks minu nipp kiita targalt. Tunnusta tehtud tööd ja sihikindlust. Kui sa kiidad omadust, mida laps ise muuta ei saa, näiteks tema ilu, siis võid luua sellega hoopiski probleeme. Tunnustades aga lapse sihikindlust ja töökust, aitad tal üles ehitada õiget sorti enesekindlust.

Eestis on neid, kelle arvates peab last kasvatama kodu, kooli ülesanne on üksnes õpetada.

Akadeemilised oskused on elus väga vajalikud. Kuid on täheldatud, et pannes koolis teadmistele liiga palju rõhku, hakatakse andma lastele üleliia kontrolltöid ja teste teha. Tekib mulje, nagu ootaks lapsi täiskasvanunagi ees pidev kontrolltööde tegemine. Aga kool peab valmistama õpilasi ette ikkagi elu kontrolltöödeks, mitte kontrolltööde eluks (ingl for the tests of life, not for life of tests). Seega on väga tähtis arendada koolis ka laste iseloomu, anda neile koolist kaasa võimekus seista silmitsi elu proovikividega.

 

Intervjueeris Tiia Kõnnussaar, Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist toimetaja.

 Artikkel ilmus 18.05.2018 Õpetajate Lehes. Avaldame artikli täismahus.

Veebruari algul käisid Eesti haridustegelased, Tartu Ülikooli eetikakeskuse projektijuhid ning haridusnõustajad ehk kriitilised sõbrad õppereisil Šotimaal, et saada aimu, kuidas tegeldakse väärtustega Šoti haridussüsteemis.

Oma muljeid jagavad Mari-Liis Nummert, Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtuskasvatuse suuna projektijuht; Jekaterina Gridneva, Sakala Eragümnaasiumi direktor; Reet Merilaine, Pärnu Tammsaare kooli õppealajuhataja ning keelekümbluse koordinaator; ja Merike Mitt, Tartu Ülikooli eetikakeskuse kriitiline sõber.


Mari-Liis Nummert: Šotimaa teeb meile silmad ette

TK: Mis on meil reisil nähtu põhjal sarnast ja mis erinevat?

Image
õpilased

M-L N: Šoti riiklik õppekava Curriculum for Excellence viidi koolidesse sisse 2010–2011. aastal ehk samal ajal, mil meie viimane põhikooli riiklik õppekava. Mõlemad õppekavad on Euroopa kontekstis erilised – neid iseloomustab väärtuspõhisus, pädevustele keskendumine ning suur autonoomia, mida õpetaja õpet korraldades võib rakendada.

Sarnasusi, täpsemalt sarnaseid väljakutseid on Eestis ja Šotimaal palju. Näiteks uue õppekava tegelik rakendumine koolis. Kuigi õppekava võimaldab õpetajale autonoomiat ses osas, kuidas pädevusi – oskusi, hoiakuid, teadmisi arendada, ei julge paljud õpetajad seda võimalust kasutada ning ootavad endiselt väga konkreetseid juhiseid näiteks õpikute, töövihikute või abimaterjalide näol, kuis üht või teist teemat tunnis käsitleda. Sarnane tendents on täheldatav ka Eestis – õpe on endiselt liiga õpiku-töövihiku põhine. Mõlema riigi suureks väljakutseks on see, kuidas aidata õpetajal mõista, et sellise õppekava puhul on ta tark looja. See, kes võib ise otsustada, kuidas ja mille toel oma õpilasi eesmärgile viia. Minu jaoks on oluline roll selliste õppekavade rakendumise puhul õpetajate esma- ja täiendõppes – Glasgow ülikooli hariduseksperdid tunnistasid meile näiteks, et nende õpetajakoolitus jõudis uue õppekava rakendamiseks vajalike oskuste toetamise osas järgi alles siis, kui õppekava oli koolides jõustunud.

Šotimaa kogemusega kõrvutades võiksime ka meie taaskord kriitiliselt küsida, mis on see, mis takistab meie õpetajatel RÕK-i rakendamist. Kas ülikoolis õppiv õpetaja saab aktiivõppe meetodeid õppida aktiivselt? Kas õpetajakoolituses õppija kodutöid hinnatakse kujundavalt? Kas õppiv õpetaja saab piisavalt võimalusi analüüsida enda ja kaaslaste töid didaktilisest perspektiivist? Kui palju on õpetajal võimalusi harjutada juhtimisoskusi? Arvan tõesti, et seni kuni õpetajakoolituses toimuv õpe – sisu ja vorm – ei kanna muutunud õpikäsitluse põhimõtteid, ei ole meil paslik vinguda või imestada, miks õpetajad neid igapäevaselt ja täies mahus ei rakenda.

Mis veel silma jäi?

Ütlesin enne, et Šoti ja Eesti õppekava seob väärtuspõhisus. Meie riiklikus õppekavas on välja toodud põhihariduse alusväärtused, kuid neid üldinimlikke ja ühiskondlike väärtusi näikse olevat nii palju, et enamik õpetajaid, kellega olen vestelnud, ei oska neid välja tuua või on mulle täiesti ausalt tunnistanud, et on õppekavaga seoses uurinud vaid oma ainevaldkonna osa.

Sama käib tegelikult ka oma kooli väärtuste kohta – tavaliselt annan koolitusel 2–3 minutit, et õpetajad saaksid kooli kodulehelt järgi vaadata, mis on nende kooli väärtused. Peast oskab neid nimetada, või veel enam – oma kooli kontekstis selgitada, umbes 2 osalejat 30 koolitusgrupi kohta.

Ma ei pane seda õpetajatele absoluutselt pahaks! See osutab minu jaoks kahele asjale: 1. Õppekava tuntakse vähe. 2. Igas koolis on kahtlemata esil mingid konkreetsed väärtused, kuid need pole o m a d või üheselt mõistetavad selle koolipere liikmete, näiteks õpetajate jaoks.

Šoti ja Eesti õppekava ja selle sidusväärtuste väljakutse on sama: kuidas muuta neid hariduse väärtuspõhiseid sihte teadlikuks kõigi kooli osapoolte jaoks? Kuidas teha nii, et neist haridusdokumentides deklareeritud väärtustest saaks igas koolis igapäevaselt elatud väärtused? Laiem küsimus on ka see, kuidas üldse juhtida muutusi hariduses: kes vastutab selle eest, et õppekava osised ja põhimõtted oleks koolis töötavate inimeste jaoks hästi kommunikeeritud?

Šotimaa teeb ses osas meile silmad ette. Õppekava kahte põhiväärtust „Excellence and Equity“ (Suurepärased ja võimetekohased tulemused ning võrdsed võimalused) kohtas koolivisiitidel isegi hindamisvahendites. Näiteks oli kodunduse õpetaja selgitanud ühe trimestri hindamise kontekstis ära selle, mis on iga õpilase jaoks suurepärane tulemus. Trimestri lõpul toimuvas arenguvestluses pidi õpilane hindama end selle kriteeriumi osas ja tooma näiteid, miks ja mil moel ta õppes seda väärtust arendas.

Mis kõige enam üllatas?

Šotimaa haridustee seab õpilase jaoks neli eesmärki. See taotleb, et õpilasest võiks saada edukas õppija, enesekindel indiviid, vastutustundlik kodanik ja osavõtlik panustaja. Minu jaoks oli üllatav, kui hästi need põhihariduse sihiseade eesmärgid koolides juurdunud olid! Nägin neid põimituna nii kooli huvihariduse töökavasse, õpetaja tunnikontrolli või üle-koolilisse tunnustamissüsteemi. Näiteks toimus ühes koolis iganädalaselt tunnustamishommik, kus kiita said õpilased, keda oli ühes neljast kategooriast märgatud kas õpetaja, koolitöötajate või kaasõpilaste poolt. Tunnustamisel toodi välja kategooria – näiteks aktiivseks kodanikuks olemine ja põhjendus, näiteks koolimaja ümbrusest lehtede riisumine. See praktika meeldib mulle, sest see võimestab õpilast ja laseb näha oma rolli suuremas kontekstis, indiviidi ja ühiskonna liikmena. Ka meie põhihariduse sihiseades on öeldud, et kooli eesmärgiks on abistada tervikliku inimese kasvamist erinevates rollides: tööl, perekonnas ja avalikus elus. Kas võiksime siin Šotimaast šnitti võtta ja teadlikumalt tunnustada õpilasi pingutuste eest, mis aitavad kaasa nende rolli kujunemisele õpilases?


Jekaterina Gridneva: „Lapsi õpetatakse oma probleeme ise lahendama“

TK: Mis on meie ja Šoti koolisüsteemides ühist, mis erinevat ja mida võiksime üle võtta?

JG: Koolisüsteemid on üldiselt sarnased: ka Šotimaal on põhikool ja eraldi gümnaasium. Kindergarten-programm koolis alustab seevastu juba viieaastastega.

Õpetajana töötmise reeglid on väga ranged. Kõik õpetajad registreeritakse riiklikus registris ja et õpetajana töötada, peab olema magistrikraad. Kui õpetaja registris kirjas ei ole, siis ta ei saa koolis töötada, mis näitab, et kooli peetakse väga tähtsaks insitutsiooniks. Kui koolis midagi juhtub, on olemas eraldi amet, kes sellega tegeleb. Ja teistpidi ka toetatakse õpetajaid rohkem.

Kas te näete erinevusi selles, kuidas Šoti koolides kasvatusega tegeldakse?

Ikka näen. Minu lemmik oli süsteem, millega seal tegeldakse juba viis aastat:  lastele õpetatakse probleemilahendusoskusi. Näiteks juhtub laste vahel midagi, mõni konflikt või riid, kuid sellega ei tegele mitte õpetaja, vaid lapsed ise peavad oma probleemi lahendama. Mõnikord aitavad neid sealjuures täiskasvanud, mõnikord klassikaaslased. Mõnikord on vaja tõlki - kool, kus me käisime, oli paljurahvuseline. Õpetajad ei sekku laste konflikti: nad ütlevad, et teil on nüüd kindel aeg, mil tuleb oma probleem lahendada ja kui olete hakkama saanud, siis tulge öelge mulle, kuidas te selle lahendasite ja mida te edasi teete.

Õpetaja, kellega rääkisin, ütles, et lapsed on huvitatud sellest, et probleem saaks võimalikult ruttu lahendatud, sest nad tahavad pääseda teiste juurde mängima või on parasjagu koolis huvitavad üritused ja tegevused.

Mis veel tähelepanu äratas?

Selles koolis, kus me käisime, olid kõik immigrandid. Me ei näinud seal ühtegi šoti päritolu last ja mitte ükski laps ei rääkinud inglise keelt oma esimese keelena, kuigi suheldakse inglise keeles.

Keelestandardid ei olnud selles koolis nii kõrged kui teistes koolides. Pooled neist lastest on romad, kelle pered rändavad ühest linnast teise. Õpetajad rääkisid, et võib olla nii, et ühel päeval on sul klassis kümme romat ja teisel päeval ei ole ühtegi, ja siis tulevad jälle uued. Mõnikord on see üldse esimene kord, kui laps läheb kooli ja saab korraliku hariduse.  Selles koolis nad tegelevad just niisuguste lastega, ja tulemused on suurepärased.

Lapsed rääkisid meiega täiesti vabalt, naersid, nad ei kartnud külalisi. Nii oli see põhikoolis, mis neil on algklassidest kuni kuuenda klassini. Kui neile  küsimusi esitasime, vastasid nad rahulikult ja julgelt.

Selles koolis käivad paljud lapsed, kelle vanemate rahalised võimalused on väga piiratud. Direktor rääkis, et nendelt lastelt mingit osalustasu ei küsita ei toidu ega huviringide eest. Kõike püütakse teha fondide kaudu. Selles koolis õpib 37 eri rahvusest last, ja pooled neist on romad.

See oli ka põhjus, miks šoti lapsed läksid ära teistesse koolidesse. Ja nüüd kool pingutab, et kooli keskkond ja tulemused oleksid head, ja püüab kummutada romadega seotud eelarvamusi. Mina ei tea, kuidas nad seda teevad, aga tulemused on väga head, kusjuures kool ei rõhuta oma tegevuse tähtsust ega oota selle eest tunnustust.

Mida me võiksime sealt üle võtta?

Meie kool taotleb ühinemist kiusamisvaba kooli liikumisega, neil on päris mahukas programm. Kuid kui laste probleeme lahendab õpetaja, võib olla, et mõni laps ja lapsevanem ei ole lahendusega rahul. Kui lapsed oma probleemi ise lahendavad, on rahulolu palju suurem. Ja kui ka siis ei ole lapsevanem rahul, võime seda arutada nende lastega koos, miks nad sellise lahenduse valisid. Õpetaja ei näe alati kõiki olukordi. Ma arvan, et see meetod võib aidata.

See on selline probleemilahenduskultuur,  mis ei tule ühe päevaga.

See nõuab nii õpetajate, laste kui vanemate kurssi viimist. Seetõttu hakkasin praegu kõigepealt teoreetilist poolt uurima. Koolis ei ole nii, et ma tulen oma ideega ja ütlen, et homsest alates teeme teisiti. Ettevalmistus on kõige olulisem.

Ma usun, et taoline probleemide lahendamise harjumus on lastele väga hea kogemus eluks: ma oskan mitte ainult kuulata, mida õpetaja mul käsib teha, vaid oskan ka ise lahendust otsida, põhjendada ja vabandust paluda, kui vaja.  Ja ma ka aktsepteerin, et ma võin midagi valesti teha – see ongi elu, me ei ole jumalad, me oleme inimesed. Me teeme vigu iga päev ja mitu korda päevas.

Ma arvan, et taoline probleemide lahendamise harjutamine lastega on suurepärane kogemus, millega meil tuleb edasi tegelda.

Mis meil on juba hästi?

Kui me räägime PISA testist, siis meie tulemused on palju paremad. Võib olla ka seetõttu, et meie olukord on lihtsam, meil ei ole nii palju sisserändajaid, ja meie lapsed teevad PISA-testi samas keeles, milles on nende kooliprogramm, kas eesti või vene keeles.

Ka digioskused on meie koolides ilmselt paremad - seda, mis meil juba toimib, nemad alles kavandavad.  Šoti koolijuhid rääkisid ka, et algkoolisüsteem töötab hästi, aga midagi juhtub alg- ja põhikooli vahetusel ja siis võib lapsi koolist välja langeda.

Koolid, kus me käisime, olid tavalised koolid, välja arvatud üks tütarlaste erakool, kus oli väga tugev väärtuskasvatus. Väärtused on midagi, millega igapäevaselt tegeldakse, mitte lihtsalt midagi ebamäärast, mis on kuskil õppekavades kirjas. Tütarlaste erakooli seinal olid väärtused kirjas; kõik kooli tegevused ja üritused olid väärtustega seotud. Ja kui me laste käest küsisime, mis nende kooli väärtused on, oskasid kõik vastata ja neid väärtusi kirjeldada.

Meie koolis on valitud kuus põhiväärtust ja võttis pool aastat, et õpilastele ja lapsevanematele selgitada, mis väärtused meil on. See võtab aega ja töö käib edasi. Iga inimene, kes on kooliga seotud, peab neid väärtusi ka ise aktsepteerima.

Veel üks programm, mis Šotimaal toimib, on „Teaching for Success“. Mõte on selles, et iga õpetaja peab olema liider, eestvedaja. See algab õpetamisest. Mõnikord me õpetame sellepärast, et meil tuleb see lihtsalt hästi välja. Mõni õpetaja oskab hästi ette valmistada selle järgi, mis õppekavas on ette antud, kuid ei oska toimida elulistes olukordades. Siis on raske, eriti kui pole ka kogemust.

Mis kasu on taolistest õppereisidest?

Neist on väga palju kasu. Kasuks oli seegi, et olime koos teiste kooli-inimestega, kellega oleme varemgi õppereisidel käinud – saime omavahel arutada, kuidas nähtut oma koolis proovida. Kui eelmisel korral käisime Inglismaal, meeldis meile väga sealne väärtuskasvatus. Pärast seda hakkasime väärtustealast koostööd tegema teiste koolidega ja Tartu Ülikooli eetikakeskusega. Sellised reisid toetavad ja inspireerivad.


Merike Mitt: hea, et meie lapsed lähevad kooli seitsmeaastaselt

TK: Mis on Eesti ja Šoti koolides sarnast, mis erinevat?

MM: Sarnasusi on palju, head koolisüsteemid mõlemad. Üks oluline sarnasus on, et tähtsustatakse digiõpet, digipädevusi. Väärtusarenduse seisukohalt oli näha, et kui meie koolid alles tutvuvad selle teemaga, siis sealsetes külastatud koolides olid väärtused oluliseks osaks igapäevaelust, seda sõltumata sellest, kas tegemist oli pagulaste koolide või kallite erakoolidega. Väärtused on seintel nähtavad ja neid rakendakse igapäevaelus. Neist räägitakse pidevalt ja süsteemselt.

Kasvatuslikust aspektist paistis eriti silma, et oluliselt rõhutatakse laste tugevusi, eripära, kasvatatakse teadlikult enesehinnangut. Näiteks oli ühe kooli seintel tähekeste stendid (iga laps kui „Star“), kus iga laps ise oli oma tähekese kaunistanud ja kirjutanud sisse oma saavutused ja tugevused. Teises klassis oli näha, kuidas õpetatakse pidevalt üksteisele positiivset tagasisidet jagama – see harjumus toetab samuti enesehinnangut ning sotsiaalseid oskusi.

Väga rõhutati liidriõpet – õpetaja kui liidri oskuste harimine oli neil süsteemne täiendõpe. Samuti kasvatati lastes liidriks olemise võimekust, näiteks ühes algkoolis olid välja valitud noored „Digital Leaders“ (digitaalsed liidrid), kes aitasid teistel lastel digioskusi õppida.

Mis veel silma jäi?

Kogu õpe on väga süsteemne, nende haridussüsteem tugineb neljal sambal, nelja põhioskuse õpetamisel ning iga aineõpetaja vaatab arengut läbi nende oskuste. Šotimaal oli palju häid mudeleid ja „puust ette ja punaseks“ süsteeme, mida kasutati: kogu aeg selgitati, mida ja miks tehakse, mis järjekorras, kuidas on hea jne. Süsteemsus võlus.

Õpe on integreeritud, ei rakendata mitte ainult pead, fakte, teadmisi, vaid ka kõiki muid meeleorganeid. Näiteks teavad ka meie õpetajad suurepäraselt Bloomi taksonoomia skaalat, aga neil on see seinal (seal on nn rääkivad seinad üldse väga popid) ning seda ka rakendatakse – nt õppisid lapsed II maailmasõda nii teoreetiliselt kui ka arutlesid, analüüsisid, ehitasid varjendi ja selleaegsed majad; vaatasid Singeri vabrikut ja lõpuks tegid selleteemalise näidendi.

Kuna Šotimaal on palju pagulasi, on väga aktuaalne teema sallivus ja võrdsus. Hariduse üks põhiväärtusi oli VÕRDSUS, st et kõigil oleksid võrdsed võimalused, sõltumata rikkusest, nahavärvist vms. Seda rõhutati igal pool väga.

Teie kui kriitilise sõbra pilguga mida võiksime üle võtta ja mis meil hästi on?

Me võiksime üle võtta palju – liidrioskuste ja laste enesehinnangu ning tunnustamise traditsiooni, sallivuse ja võrdsuse rõhutamise.

Mis on meil hästi – seal minnakse kooli juba nelja-viie-aastaselt ja kui me ütlesime nende algklasside õpetajatele, et meie kool algab seitsmeaastaselt, siis ütlesid kõik kooris, et ka nende lapsed võiksid kauem mängida. Kuigi väikestel on õpe väga integreeritud, siiski kannavad nad kohe koolivormi ja ikkagi õpivad. Mänguaega oli nädalas umbes pool päeva. Laste päevad kestavad umbes kella 14-ni, siis viiakse nad koju, mis meil poleks töötavatel vanematel võimalik. Meil on pikad päevad, lapsed saavad lõuna ajal magada ja sooja sööki.

Suuremate laste puhul on meil kindlasti ka palju hästi, nt digiteemad, mille üle nemad uhkust tundsid, olid meile  tavapärased (ja me võiksime oma kooli üle uhkemad olla).

Koolikorralduslikult on meil suurepärane see, et meie direktorid on palju autonoomsemad nii oma finantside jagamises kui personalivalikus. Šotimaal saadetakse õpetajad kooli haridusosakonna kaudu ning ka välisdelegatsioonide külastused tuli kokku leppida läbi haridusosakonna.

Meil on hästi Eetikakeskuse poolt vaikselt, aga kindlalt läbi viidav väärtusarenduse töö, nii saab koolikultuuri süstemaatiliselt arendada. Mida meil võiks teha – võiks kokku leppida väikese arvu (soovitavalt 2–4) konkreetseid väärtusi ja aluspõhimõtteid, millest saaks läbivalt kõikides tegevustes, otsustes ja õpetamises lähtuda.


Reet Merilaine: meeldis, et võrdsetele võimalustele pööratakse tähelepanu

Mis teile õppereisil kõige enam silma jäi?

Mina vaatasin koolides erinevaid aspekte. Nägin, et erivajadustega lastele oli oma klass. Märkasin ka, et tähelepanu pööratakse digioskuste arendamisele. Ühes algkoolis olid robootikatunnid, mida meile näidati.
Mind kui keelekümbluskooli õpetajat ja keelekümbluse koordinaatorit rõõmustasid „rääkivad seinad“. Neid oli igal pool – koridoris, klassiruumides, garderoobides. Seintel on üleval õppematerjalid.

Tundides käisime üsna lühikest aega, küll aga jäi mulle silma ja meelde üks väike erakool, kus oli väärtuskasvatusele suurt rõhku pandud ja ka kooli väärtused olid seintele üles pandud. Suurel tahvlil oli tabel, kus rõhk oli pandud ühele väärtusele – „heaolu ja tervis“. Tabelisse olid märgitud õppeained ja klassid.  Mitte ainult õpetajad, vaid ka lapsed kirjutasid sinna tabelisse, kuidas nad heaolu ja tervise  väärtust ühes või teises ainetunnis uurisid. Näiteks oli tabelis tööõpetuse tund ja 5. klass, ja lahtrisse oli kirjutatud, mida tehti tööõpetuse tunnis sellist, mis oli seotud tervise väärtusega.

Veel jäi silma, et algkoolis ei ole mitte õppeained, vaid üldõpetus. Küsisime õpetajalt, mis tundi te praegu annate, aga õpetaja ei osanud sellele isegi vastata. Küsisime siis, et mida te praegu õpite, ja õpetaja rääkis, et neil on praegu inglise keel, aga nad uurivad parasjagu ka ajalugu ja teevad esitlusi.

Küsisin, millest nad lähtuvad, kas neil on õppekava? Õpetaja sõnul põhimõtteliselt riiklik õppekava  on, aga iga kool kirjutab oma õppekava. Nende kooli õppekavas on neli põhiainet: matemaatika, inglise keel, usundiõpetus ja kehaline kasvatus, mis on lõimitud ka teiste ainetega. Põhikool läheb spetsiifilisemaks,  seal õpitakse ka geograafiat, loodusõpetust jne. Küsisin, kas õpetaja töötab sama klassiga mitu aastat. Selgus, et igal aastal on klassil uus õpetaja.

Tundub, et šoti õpetajal on suurem loominguline vabadus.

Jah. Koolid tegutsevad iseseisvamalt.

Me käisime ka viieaastaste klassis. Neil oli tund, kus väikestel oli huvitav ülesanne. Laual oli suur kauss, mis oli jahuga täidetud, ja jahu seest pidid nad leidma sõna, numbri ja pildi ja need kokku sobitama. Need jahuga koos lapsed olid väga vahvad. Siis ütles õpetaja, et kes nüüd lõpetas, võib minna arvuti juurde. Mõni läks kohe, aga osa tuli varsti jahukausi juurde tagasi.  Selles tunnis olid lõimitud matemaatika ja inglise keel.

Käisime ka kodunduse kabinetis, küsisime, mida nad õpetavad õppekava järgi. Õpetaja võttis kapist enda kirjutatud õppekava ja seletas, et see on koostatud üheks perioodiks lähtuvalt õpilaste vajadustest ja huvist.  Perioodi pikkus oli kuus nädalat.

Kuidas Šotimaa haridussüsteemis varandusliku kihistumisega tegeldakse?

Šotimaa on väga vaene regioon ja õpilased on vanemate sissetuleku põhjal jagatud 9 kategooriasse. Need, kes pärinevad vaesematest peredest saavad tasuta süüa. 9. kategoorias on kõige jõukamad, nemad peavad ise maksma. Sama kehtis ka huvitegevuste kohta – vaesemaid toetab riik, jõukamad tasuvad ise.

Ühes algkoolis, kus käisime, rääkis direktor, et kool asub väga vaeses piirkonnas ja riik toetab õpilasi. Meie mõistes oli koolimaja väga kaasaegselt renoveeritud ja seal pöörati suurt tähelepanu digitundidele.

Kas midagi jäi silma, mida oma koolis tahaksite kasutada?

Kindlasti väärtuste tahvel. Meie koolis on väärtused deklareeritud ja ka paljudes teistes. Kuidas nad aga nähtavaks teha? Saime häid mõtteid, kuidas aidata õpilastel ainetundides õpitut väärtustega seostada.

 

Õppereis toimus Briti Nõukogu ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse koostööprojekti „Mitmekultuuriliste koolide õpivõrgustiku asutamine“ raames. Õppereisi korraldas Briti Nõukogu.

Autor: Tiia Kõnnussaar

 

Artikkel ilmus 15. detsembril 2018 Õpetajate Lehes. Avaldame artikli täismahus.

Eesti suhtluskultuur on pigem monoloogiline, meil pole sisse juurdunud harjumust pidada dialoogi. Kool võiks olla siin kultuuripöörde kese, usub ajakirjandusprofessor Halliki Harro-Loit.

„Mulle meeldib uurida meie kirjanduse tüvitekste, mis on paljusid eestlasi kõnetanud,“ ütleb  Harro-Loit. „„Tõe ja õiguse“ esimene osa on kindlasti üks neist tüvitekstidest. Ja teine on Oskar Lutsu „Kevade“.“

Kuivõrd nende raamatute kangelasted on dialoogilises suhtes?

Halliki Harro-Loit: „Minu lemmiknäide dialoogi kohta on see, kui Krõõt on surivoodil.  Andrese ja Krõõda vahel ei ole isegi siis dialoogi. Andres küll mõtleb Krõõdast ja sellest, mida ta oleks pidanud tema heaks tegema, aga ta pole sellest kunagi Krõõdaga rääkinud ja ei räägi isegi sel hetkel. Ta räägib oma mõtetes Jumalaga:

„/../ Ja kui Andres sängi ette astus küsima, kuidas Krõõt end tunneb, vastas see lihtsalt: „Ei ma vist änam siit tõuse.“/…/ Sõna lausumata istus Andres sängijalutsile ja vajus seal kössi, selg peaaegu naise poole. /…./ Miks polnud ta kunagi uskunud, et naise nukrate silmade taga ja ägamise taga istub tõeline häda? /…/ Aga kui Andres kõik oma tõotused naise ja laste suhtes oli vanajumalale andnud /…/, sai ta tundmuse, et nüüd on ta kõik teinud, mis on sureliku inimese võimuses /…/.“

Andrese mõtted jäävad rääkimata, teemad, kus mees ja naine oleksid pidanud teineteist kuulama, et üksteisele toeks olla, jäävad rääkimata, üksiolemine on läbiv. Ka Mari on üksi, ja Andres ise on lootusetult üksi.

„Kevades“ on õpetaja Laur see, kes püüab dialoogilist kommunikatsiooni arendada, eriti Tootsi ja Arnoga. Ma usun, et inspiratsiooniks on põnev populaarsetest raamatutest dialoogikohti üles otsida ja vaadata, kas leiate empaatilisi, üksteise mõistmisele püüdlevaid, aga ka väärtuste üle vaidlevaid tegelaskujusid.“

Mis õigupoolest on dialoogiline kommunikatsioon, millest rääkisite ka Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtuskasvatuse konverentsil?

„Dialoogilise kommunikatsiooni kontseptsiooni juured ulatuvad filosoofiasse, teoloogiassse, kirjandusteadusesse,  psühholoogiasse ja kommunikatsiooniteadustesse. Esimene samm, millega dialoogilist kommunikatsiooni koolis luua, on see, et õpetaja väärtustab oma suhet õpilasega, ja ka õpilane väärtustab suhet õpetajaga.

Eesti tänases kontekstis on see oluline. Nõukogudeaegsest pedagoogikast olen lugenud sellise diskursuse kohta nagu distsiplineerimine. Distsipliini tagamine oli 50ndate  aastate hindamisjuhendites ja määrustes kesksel kohal. Ka pedagoogikaõpikutes oli see oluline teema. Eesti keeles on levinud väljend õpetuse jagamine. Võibolla tundub suhte väärtustamine isegi natuke võõras neile õpetajatele, kes usuvad, et nad peavad aine selgeks õpetama.

Dialoogilise kommunikatsiooni puhul kuulab õpetaja oma õpilasi, et aru saada, kuidas nad mõtlevad, millal ja milles vajavad abi. Nii ta toetabki nende õppimist. Tegelikult see ongi nn uue õpikäsituse alus. Õpetaja monoloogi (loengute) asemel võiksid hariduses hakata domineerima sokraatiline küsitlemine, vastastikune kuulamine.

Ma tahan väga rõhutada, et see kõik ei juhtu nii, et õpetaja otsustab tunni alguses, et täna ma kuulan õpilasi rohkem. Selline ideoloogiline pööre saab toimuda ainult siis, kui selleks juba õppetöö planeerimise protsessis valmistutakse. Õpetaja, kes kavandab kooliaastat, võiks mõelda, kuidas planeerida aega nii, et tal õpetajana oleks natukenegi aega kuulata, kuidas erinevad õpilased ainest aru saavad, ja arutada nendega, kuidas nad võiksid õppida. Dialoogilise kommunikatsiooni üks põhiväärtusi on see, et sa suhtud partnerisse empaatiaga ja pead temast aru saamist väärtuslikuks.

See tähendab, et põhimõtteliselt hakkab  dialoogiline kommunikatsioon toimima alles siis, kui ka piisavalt suur hulk õpilasi võtab dialoogilisuse omaks. Ei saa olla nii, et ainult õpetajal on dialoogi ja suhte loomise kohustus. Õpilane peab ka tööd tegema.“

Mis võiks õpetajat motiveerida seda vaeva nägema, mis kasu tal sellest oleks?

„Olen õpetajatega arutanud, miks on suhte loomine õpilastega nii oluline. Nad on öelnud, et pärast klassiga hea suhte loomist on läinud õpetamine palju lihtsamaks. Dialoogi olemasolu aitabki luua olukorra, kus õpilane õpib, mitte õpetaja ei tee üksi õpetamise rasket tööd.  

Olen nõus, et see on keeruline, sest vähene dialoogilisus on meie kultuuris pärandina sees.  Suhtluskultuur algab kodust, lasteaiast, algklassidest. Kui lapsevanemad on oma igapäevases elus seisukohal, et „laps räägib siis, kui kana pissib“, siis pole ta harjunud pühendunult kuulama ning koolis on raske igapäevast kommunikatsiooni dialoogiliseks muuta. Seepärast ma räägingi kultuurilisest pöördest.

Võin õppejõuna öelda, et kui on selline tudengite rühm, kus kriitiline hulk üliõpilasi on dialoogilised, lähen seminari suure rõõmuga. Me räägime kolleegidega omavahel, et see on unistuste rühm, need on unistuste üliõpilased! Niisuguste üliõpilastega on tohutult inspireeriv töötada. Nii et ma arvan, et me räägime siinkohal ka õpetamise kergusest.“

Näiteks Islandil ja Norras istuvad juba kolmeaastased lasteaia hommikuringis ja üheskoos arutatakse läbi, mida päeval ette võtta. Kõik saavad sõna, mitte kedagi ei jäeta vahele. Nii õpitakse demokraatiat.

„Ka Eesti lasteaedades juba harjutatakse üksteise kuulamist ja üksteisele kõnelemist. Minu arust asendub suhtlus monoloogiga siis, kui õpetaja hakkab klassis ainet õpetama, püüdes jõuda kogu klassiga teatud ajaks aritmeetikas või õigekirjas teatud tasemele. Ma ei taha sellega välistada, et õpilased peavad teatud oskusteni jõudma –  pädevuste saavutamine on väga oluline. Kui aga 45-minutilisest ainetunnist natuke lahti lasta, võiks ehk leida aega ka dialoogide pidamiseks. Paraku toetab meie kooli ligi sajandivanune struktuur ja rütm pigem monoloogi.“

Dialoogi pidamiseks on vaja lisaaega. Kust õpetaja seda võtab?

„Kõik algab oma aja ja töö planeerimisest. Kui mul on klassis 24 või 30 õpilast, siis ma küsin endalt esimese asjana, kuidas ma leian aega nendega individuaalseks suhtlemiseks, milleks ma oma kallihinnalisi kontakttunde kasutan.

Võibolla leiab õpetaja lisaaega infotehnoloogia toel. Kaasajal ei ole enam vaja tundides nii palju harjutada, kui seda saab ka individuaalselt teha – arvutiprogramm ütleb, kas lahenduskäik on õige või vale. Võõrkeele harjutamiseks on olemas erinevad internetikeskkonnad. Eesti keeles leidsin sõnatüüpide äratundmise harjutamiseks paar head interaktiivset harjutust. Kahjuks on põhikooli jaoks häid iseseisvalt harjutamise keskkondi täna veel vähe.

Õpetaja saab siiski valida, mida ta kontakttundides teeb. Selle eelnev läbimõtestamine ja planeerimine annab talle suure ajavõidu ja nii saab õpetaja küll korraldada õppetööd nii, et kontakttund on eelkõige dialoog ja refleksioon ning õppima õppimine.

Teatud ressursipiirang tuleb muidugi alati ette. Üks asi on, kuidas õpetaja ise oma aega planeerib ja teine, kuidas organisatsioon seda toetab. Ideaali poole saab püüelda, aga see pole kunagi lõplikult saavutatav. Ma ise püüan kaardistada üliõpilaste motivatsiooni, suunata neid ainekava üle vaatama ja otsustama, mis neid huvitab – kursusel on 40 või 70 üliõpilast.“

Millest te soovitaksite alustada, kui õpetaja jõuab veendumusele, et talle meeldiks õpilastega dialoogiliselt töötada?

„Esimene samm on hakata mõtisklema, tähele panna: millal ma kuulan, millal ma ei kuula? Millised on minu kuulamisoskused? Millal ma annan õpetust ja millal toetan õppimist ja avastamist? Kui palju ma alguses investeerin suhetesse õpilasega?  Kui selliseid enesereflektiivseid kriitilisi küsimusi on endalt juba mõnda aega vaikselt küsitud, siis on aeg oma aega selle järgi planeerida. Õpetaja mõtleb läbi: see on nüüd see aeg, millal õpilane harjutab individuaalselt. Millal ma teda suunan abi küsima?  Millal ja kuidas ma saan teada, mis teda motiveerib?

Keeruline on see, et kõik põhineb väärtustel ning õpetaja ja õpilase vastastikusel austusel. Kui need on olemas, siis on dialoog võimalik. See ei ole aga võimalik, kui üks pool võtab kõik enda kanda ja teine ütleb, et tehke minuga midagi. Teatud mõttes on dialoogiline kommunikatsioon elitaarse kultuuri osa, sest ainult parimal tasemel õpetajad ja õpilased suudavad õppida dialoogi pidades.“

See tähendaks ideaalis ka suhtlemiskultuuri paranemist ühiskonnas üldiselt.

„Dialoogilisust on paljude autorite poolt peetud demokraatia eelduseks ja dialoogile üleminek tähendab suurt kultuurimuutust. Ajalooliselt on kultuurilisi pöördeid juhtinud kirik, näiteks võib tuua reformatsiooni. Nüüd, kus me oleme hariduseusku rahvas, saaks muutust toetada kool. Otsustajad on meie riigis koondunud üha väiksemale toetuspinnale ja monoloogiline juhtimiskultuur pidurdab oluliselt meie ühiskonna arengut. Dialoogile üleminek on aga päris raske, sest mõttevahetust tuleb pidada nendega, kes mõtlevad enamasti teistmoodi kui sa ise.“

 

Autor: Tiia Kõnnussaar, TÜ eetikakeskuse kolumnist-toimetaja

 

2017

Eesti Teadusagentuuri eestvõttel on koostamisel Eesti hea teadustava dokument, mille töögrupis osalevad avalik-õiguslike ülikoolide, ETAGi, Teaduste Akadeemia ning Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad. Milleks meil sellist paberit vaja on, kui juba on olemas eetikakoodeks teadlastele?

Mis üldse on hea teadustava? On’s meil vaja taolisi „pehmeid“ dokumente, kas ei peaks piisama heast lastetoast? Räägime sel teemal professor Margit Sutropi, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaani ja eetikakeskuse juhatajaga.

Prof Margit Sutrop: Eesti teadlaste eetikakoodeks võeti vastu 2002. aastal. Selle koostas Eesti Teaduste Akadeemia töögrupp, mida juhtis akadeemik Ene Ergma ja kus ka mina osalesin. Teadlaste eetikakoodeks algab sõnadega, et teadlane peab juhinduma oma uurimistöös headest teadustavadest. Ent tookord jäi nende heade tavade lahtikirjutamine õige napiks. Veelgi suurem probleem oli aga, et see, mida me tookord kirjeldasime, ei olnud Eestis veel hea tava. See oli pigem euroopalik tava, mida püüdsime Eestis juurutada. Ja seetõttu ei leidnud see dokument õiget kõlapinda.

Kui praegu küsida, kui paljud teadlased teavad, et selline koodeks on olemas, siis enamik ütleb, et on kuulnud, aga lugenud on vähesed. Samas on kõik, mis seal kirjas, ka praegu väga asjakohane. Ainult et tänaseks on tulnud juurde küsimusi, mida koodeks ei käsitle või mis pole koodeksis piisavalt lahti kirjutatud, näiteks publitseerimise ja andmekaitse teema või vastutus uurimistulemuste kasutamise eest.

Praegu koostatav hea teadustava on kahetasandiline – siin on sõnastatud nii see, mida teevad teadlased (resp teadlasrühmad), kui ka see, mis on organisatsiooni, st teadusasutuse vastutus.

Mida hea teadustava endast kujutab?

Hea teadustava võiks olla ühine äratundmine ja suuna andmine, millist teaduse tegemise praktikat me tahame. Terve skepsis on õigustatud: ainuüksi paberi olemasolu ei tähenda, et seda järgima hakatakse. Ent olukorra teadvustamine ja soovitud praktika kirja panemine on vajalik. Esiteks annab hea teadustava olemasolu kindlust: kui praktika, mida näen oma struktuuriüksuses või laboris, tekitab kahtlusi, on võimalik ühiselt sõnastatud ja kirja pandud kokkuleppest järele uurida, mida peetakse heaks teadustavaks.

Muidugi ei saa häirivat praktikat paberiga veheldes olematuks teha, aga töögrupi liikmed on veendunud, et teadlased on valmis käibivaid praktikaid kriitiliselt hindama ja soovima ka paremaid kollegiaalseid suhteid. Hea tava dokument peaks toetama ja julgustama inimesi, kes soovivad paremat praktikat kujundada.

Teiseks on oluline ka protsess. Juba praegu on töögrupis hea teadustava sõnastamisel vaidlusi ja arutamiskohti ning senine töö käik on näidanud, et see, mida teaduseetikast rohkem huvitatud osapooled soovivad kirja panna, on väga erinev. See näitab, et arutelu on vajalik.

Mis on hea teadustava loomise eesmärk?

Ma olen Tartu ülikoolis õpetanud erinevate teadusharude doktorante. Juhtumid, mille üle oleme arutlenud, näitavad, et ülikoolis on kasutusel suur hulk erinevaid käitumisviise, mis tingimata ei ole seaduserikkumised, kuid ei ole mõnigi kord ka hea teadustavaga kooskõlas. Enamasti seetõttu, et me ei ole läbi mõelnud, kuidas ühes või teises olukorras oleks õige ja kohane käituda. Sageli käitutakse mingil kindlal viisil ka seetõttu, et alati on nii tehtud või et minu juhendaja tegi nii. Kuid me ei ela enam suletud ühiskonnas: tudengid ja doktorandid omandavad ka mujal maailmas kogemusi ja Eestisse tagasi tulles võivad mõnedki käibelolevad praktikad tunduda neile arusaamatud.

On ka terve hulk läbi rääkimata praktikaid või hall-alasid. Kui tuua näide, siis mujal maailmas on kõne all eneseplagieerimine, mida on nimetatud ka terminiga salami-slicing, ehk oma töö mitmekordne esitamine eri teadusajakirjades. See rikub ühte väärtust: õigluse väärtust, sest vähema tööga saadakse rohkem tähelepanu kui need teadlased, kes publitseerivad vaid ühes kohas. Samas on taolisel käitumisel ka arvestatavaid poolt-argumente, näiteks et oluline teema ainult ühes konkreetses avaldamiskontekstis võib jääda tähelepanuta.

Väga palju vaidlusi tekitab huvide konflikti küsimus. Näiteks Euroopa teadusprojektide hindamisel on Euroopa Komisjon reegliks teinud, et see, kes on osalenud mingi konkursi teemade väljatöötamisel, ei tohi ise konkursil osaleda. Eesti teadlased peaksid sellist asja ilmselt mõttetuks piiranguks.

Hea teadustava dokumendi koostamise eesmärk ongi mitte lõpliku sõna ütlemine, vaid diskussiooni algatamine, et oleks alus, millelt lähtudes küsimusi tõstatada.

Lõpuks peaks hea teadustava paber viima kultuuri muutumiseni, aidates vältida süsteemseid ja korduvaid mittesoovitavaid praktikaid. Toon näite kultuuri muutumisest: Nõukogude süsteemis oli endastmõistetav, et ülemus oli alati teadustöö autor, ükskõik, kas ta panustas sellesse või mitte. Täna on meil küsimus pigem selles, millisel puhul on inimene teadustöö autorite ringis. Kas ka see, kui keegi korjab uuringu jaoks vereproove või käib ukselt uksele ja viib läbi sotsioloogilisi küsitlusi, teeb temast autori?

Nende küsimuste puhul ei saa loota lastetoale ja vastuseid pole ka seadustes kirjas. Teadlaste ees seisvad valikud esinevad dilemmadena, ja dilemma lahendamiseks on vaja abi, kogemust, taustatundmist ja ka heade praktikate lahtirääkimist.

Kolmandaks, hea teadustava võiks anda mõtlemisainet ka selle üle, kas institutsionaalselt määratud protseduurireeglid võimaldavad teadlasel eetiliselt käituda. See ei ole ainult teadlase, vaid ka organisatsiooni, rahastaja ja laiemalt võttes riigi küsimus.

Me võime küsida, miks eetiline teadus on nii oluline. Kuid on palju küsitavaid praktikaid ja väärkäitumisi, mis hävitavad usaldust nii teaduse enda sees kui ka ühiskonna usaldust teaduse vastu. Teadus saab toimida ainult usalduse pinnalt.

Nii et hea teadustava võiks olla n-ö usalduse hoidmise ja loomise tugi või raamistik?

Jah, see võiks olla teaduse toimimiseks vajaliku keskse väärtuse alalhoidja, kaitsja ja edendaja. Ingliskeelset terminit research integrity tõlgitakse mõnikord ka „teaduse usaldusväärsus“, sest usaldus on keskne väärtus, milleta teadus ei saa ühiskonnas oma rolli täita, kuigi hea teaduse puhul on ka teisi olulisi väärtusi, mida silmas pidada, nt ausus, väärikus ja läbipaistvus.

Kas võiksite nimetada mõnda praktilist küsimust, mis on hea teadustava koostamise vajadust rõhutanud?

Eesti oludes on vast kõige pakilisem autorluse küsimus. Kui vaadelda kogu teadustöö valmimise protsessi – idee genereerimine, metoodika ja objekti valik, hüpoteesi püstitamine, eksperimendi läbiviimine ja tulemuste analüüsimine või mingi ainese teoreetiline läbitöötamine, artikli kirjutamine –, siis mis neist on uurimistöö osad, mis väärivad autorlusega märkimist?
Doktorante õpetades annan neile ülesande: siin on seltskond, kes on erineval viisil panustanud. Üks on andnud idee, teised teostanud, kolmas kirjutab. Keda ja millises järjestuses märkida autoriks? Doktorantide kaalutluses on sageli kõige tähtsam see, kes kirjutab, sest kirjutamine tundub olevat raske protsess. Kuid Euroopa Komisjoni juures olen hinnanud ka sellist projekti, mille käigus Antarktika uurijad olid juurde märkinud teadusliku kirjutaja nime, kellele nad olid oma materjalid andnud, et ta raha eest tulemuse tekstiks vormistaks. Kas palgatud kirjutaja on autor?

Või teine näide: humanitaarias ei ole tavaliselt doktorandi juhendaja artiklite kaasautor, kuigi võib kirjutamise protsessi palju panustada, andes artikli idee, viited kirjandusele, arutades doktorandiga läbi kogu ainese ning aidates teksti lihvida nii stiililt kui argumentatsioonilt. Harilikult avaldab doktorant juhendajale oma töös tänu, aga pole tavapärane, et juhendaja lisatakse autorite hulka. Samas on näiteks loodus- ja täppisteadustes tavaline, et sama panuse eest saab juhendaja ka autoriks. Taoline praktikate erinevus tekitab palju paksu verd, sest juhendajad võistlevad ju ka omavahel, olgu grantide saamisel või teaduspreemiatele kandideerides.

On halb, et meil ei ole need asjad praegu läbi räägitud. Oleks vajalik, et me hindaksime tööhulka ja efektiivsust ühesuguste kriteeriumidega.

Mis on töögrupi kohtumistel seni kõige rohkem arutlusi tekitanud?

Kõige enam tekitas arutelu küsimus, kas pole liiga naiivne öelda, et uurimistöö rahastamine peab olema läbipaistev. Kas teadlasel peab olema õigus rahastajast lähtuvalt otsustada, kas ta osaleb uurimisprojektis? Kirjutasime selle Eesti heasse teadustavasse Saksamaa kogemuse alusel. Nimelt aitasin Konstanzi ülikoolil mõne aasta eest sõnastada nende head teadustava. Konstanzi ülikooli hea teadustava koostamise algajendiks oli konkreetne juhtum: uuringurühma noored teadlased avastasid, et nende töö tulemust finantseeritakse sõjatööstuse rahadega. Nad avaldasid protesti ja leidsid, et neid oleks pidanud sellest varem informeerima: siis nad oleksid saanud otsustada, kas nad üldse soovivad selles uuringus osaleda. Toona oli hea teadustava sõnastamisel oluline arutlusküsimus, kui palju on uurijatel vabadust ise rahastajaid valida ja kui läbipaistev peaks olema kõigile uurimisgrupi osalistele, kes projekti rahastab ja mis otstarbel tulemust rakendatakse.

Eesti teadlased arvasid, et vabaduse ja läbipaistvuse nõue on idealistlik seisukoht, sest teadlastel pole võimalik palju ise otsustada. Arutati, kas teadlasel või uurimisgrupi juhil üldse on vabadust rahastajaid valida. Ent meil on aeg-ajalt poliitilise sildiga rahastusi või avaliku sektori raha, kus nähtavalt soovitakse kindlat tulemust saada. Hea teadustava töögrupi arutelu käigus jõudsime arusaamisele, et see võib olla probleem ja läbipaistvuse nõue tuleks siiski heas tavas lahti kirjutada.

Arutlused on olulised, sest eri teadusharudes ja -gruppides võivad kogemused olla erinevad ja neid kogemusi on vaja omavahel jagada.

Kuidas suhestuvad eetika ja õiguslikud regulatsioonid?

Eetika ja seaduse vahel on suur erinevus. Hea tava rikkumisele ei järgne alati otseseid sanktsioone. See ei vähenda aga hea teadustava vajalikkust. Kui näiteks doktorandil on küsimus, kas vanem kolleeg käitub õigesti, siis tal on paber, millelt ta võib otsida kas kinnitust või oma kahtluse ümber lükata. Samuti saab ta hea tava dokumendile viidates tõstatada küsimuse, mida siis kollektiivis arutatakse.

Lisaks hea teadustava nõuandvale ja soovituslikule poolele vajavad aga sõnastamist ka protseduurireeglid, mida teha väärkäitumise korral. Ei tahaks, et nii juhtub, aga kujutame ette, et grandi taotlus on maha kirjutatud teise taotluse pealt. Seda on Euroopa Liidus juhtunud ka väga tunnustatud ja nimekate teadlastega. Euroopa Komisjon saadab ülikooli kirja ja ütleb, et teie teadlane, tegelge sellega. Kes sellega peaks tegelema, kui kerkivad üles teaduseetikaga seotud küsimused või on vaja sellealast nõu ja informatsiooni?

ETAGi töögrupis oleme kokku leppinud, et kõigepealt sõnastame üldise standardite ja väärtuste loetelu, kuhu lisandub definitsioonide ehk selgituste osa ning soovitused hea teadustava edendamiseks. Seejärel võiks iga ülikool kokku leppida täpsemad protseduurilised käigud oma institutsioonis: kui tekib probleem, siis kes hakkab probleemiga tegelema ja kuidas menetlemine toimub.

Miks on Eesti hea teadustava kirjutatud kahetasandilisena?

Tõepoolest, praegu sõnastatud teadustavas otsustasime eetikaküsimustele läheneda kahelt tasandilt: üks on teadlase või töötaja tasand ja teine on asutuse või institutsiooni tasand. Teaduseetikaga tegeleva institutsiooni loomisel on vaja läbi rääkida mitte ainult see, et kes menetleb väärkäitumisi, vaid ka hea teadustava edendamise pool – kes aitab teadlast, kui tal tekib küsimusi. Eetikaalane nõustamine ja koolitamine peaks olema kõigis ülikoolides läbi mõeldud. Tihti juhtub, et teadlane esitab Euroopa Komisjonile projekti ja saab selle tagasi terve hulga teaduseetika alaste küsimustega. Kellelt küsida nõu, kas varem kogutud andmeid võib uuesti kasutada; milline peab nägema välja informeeritud nõusoleku infoleht; mismoodi peab toimima, kui on näha ette andmete kahetist kasutamist (dual use – ingl), st nii tsiviil- kui militaarseks otstarbeks; mis nõudmised kaasnevad, kui uurida haavatavaid gruppe, nt vägivalla ohvreid või vange? Kus on ohud, mida pean tähele panema ja millega arvestama? Institutsioonil on võimalus luua teadlasele head teadust toetav struktuur.

10. veebruaril 2017 leiab aset teaduseetika konverents „Aus teadus – mõtestades head teadustava", mille korraldab Tartu Ülikooli eetikakeskus koos Eesti Teadusagentuuriga. Mis on selle konverentsi fookuses?

Arutleme konverentsil, kuidas head teadust edendada. Kas hea teadustava on pelgalt paber või sisaldub selles arusaamine, et inimestel on refleksioonivõime ja nad oskavad valikukohti näha? Milline hakkab nägema välja Euroopa hea teadustava? Mismoodi edendab head teadust Euroopa Komisjon?

Lisaks teadlastele, instituutidele ja ülikoolidele on hea teaduse tegemisega seotud ka teaduse rahastajad, hindajad, teadusajakirjad, mis avaldavad artikleid – teadus kui institutsioon koosneb väga paljudest osadest ja need kõik loovad ruumi, kus teadlane tegutseb. Tahame pöörata tähelepanu sellele, et kogu vastutust ei saa panna ainult teadlastele, üksikisikutele. Väga oluline roll on organisatsioonil ja selle kultuuril. Mõnikord võib organisatsioon teha võimatuks heade tavade järgi käituda ja see, kes tahab teha karjääri ja olla edukas, on sunnitud järgima hoopiski halba tava. Nii et võibolla olekski otstarbekas alustada sellest, milliseid käitumisi või tavasid me mingil juhul ei taha.

Konverentsil võetakse jutuks Eesti hea teadustava esimene tööversioon, millele saab tagasisidet anda ka pärast konverentsi.

Kes konverentsil esinevad ja keda ootate konverentsile?

Konverentsil esinevad Euroopa Komisjoni eetikarühma juht dr Isidoros Karatzas, Soome teaduseetika nõuandva kogu juht professor Krista Varantola, Stanfordi ülikooli vanemteadur dr Daniele Fanelli ja Norra tööuuringute instituudi vanemteadur professor Eric Breit. Paneeldiskussioonis arutlevad Eesti hea teadustava vajalikkuse üle avalik-õiguslike ülikoolide esindajad ja Eesti Teadusagentuuri ning Teaduste Akadeemia esindajad. Konverentsi eesti- ja ingliskeelsetes töötubades pakume teadlastele võimalust Eesti hea teadustava loomises kaasa rääkida.

Me tahame rõhutada organisatsiooni rolli hea teaduse tegemisel ja seepärast ootame konverentsile kõiki juhte, kelle vastutada on organisatsioonikultuuri kujundamine. Tasub tulla ja osaleda, sest praegu on võimalik kaasa mõelda, kelle ülesanne on tegelda hea teadustava teemadega. Samuti julgustame osalema neid, kes on nende teemade üle järele mõelnud ja tahaksid kaasa rääkida. Võibolla on mõnes vallas liiga palju regulatsioone, mida tuleks vähendada. Meie eesmärk on, et head teadust tehtaks kõige avaramas mõttes – mitte ainult tippteaduse mõttes, vaid et see oleks ka igati eetiline ja läbipaistev teadusetegemine.

 

Autor: Tiia Kõnnussaar, TÜ eetikakeskuse kolumnist-toimetaja

 

Artikkel ilmus 10. jaanuaril 2017 Õpetajate Lehes

Inglise haridusuuendajad Neil ja Jane Hawkes usuvad, et praegust kaootilist olukorda maailmas aitaks leevendada väärtuste teadvustamine nii koolis kui ka perekondades.

Detsembri alguses toimus Tallinnas Tartu ülikooli eetikakeskuse aasta suursündmus – hariduskonverents „Koolielu väärtusvalikud”. Konverentsi peakülaline oli inglise haridusuuendaja ja väärtuspõhise hariduse kontseptsiooni (values-based education) looja Neil Hawkes, kelle sõnavõttu ligi 200 Eesti koolijuhti ja õpetajat soojalt tervitasid.

Neil Hawkes on International Values Education Trusti (rahvusvahelise väärtushariduse ühenduse) asutaja ja hinnatud haridusekspert. Koos psühholoogist abikaasa Jane’iga tegutsevad nad sõltumatute konsultantidena, tutvustades väärtuspõhise hariduse kontseptsiooni üle maailma. Nende haridusfilosoofia põhineb enese, teiste ja keskkonna väärtustamisel hea hariduspraktikana. Eesti õpetajatele, kes tunnevad Johannes Käisi pedagoogikat, on siin paljugi südantsoojendavalt tuttavat.

Järgnevas intervjuus arutlevad Neil ja Jane Hawkes selle üle, mis teeb väärtuspõhise hariduse sedavõrd mõjusaks, et see levib ka rohujuure tasandil koolist kooli.

Neil, kuidas te jõudsite väärtustele tugineva haridusmudeli loomiseni ja mis teid selleks inspireeris?

Image
Neil Hawkes

Õpetajaharidust omandades oli mul au jälgida suurepäraseid rollimudeleid. Üks neist oli Peter Long, väikese Inglise kooli direktor, kellega koos töötasin. Ta sai lastega suurepäraseid tulemusi ja tal olid nendega soojad suhted. Tema õpilastel läks eranditult hästi, neil oli ka väga hea enesekontroll ja enesejuhtimine. Märkasin ka, et kooli tuli lapsi, kellel ei olnud kodunt kaasas baasväärtusi, nagu austus ja sallivus kaasõpilaste vastu. Kuidas saaksime aidata, et kõigil lastel need väärtused oleksid? Saanud koolijuhiks, töötasin Lääne-Kidlingtoni koolikogukonnas seitse aastat väärtustele tugineva haridusega. Tegin seda koos teiste suurepäraste kooliuuendajatega: mõtlesime, reflekteerisime üksteist ja tegime koostööd, olles samal ajal oma tegevuse suhtes kriitilised ja üksteise suhtes avatud. Kas hariduse lõppeesmärk on ainult eksamite tegemine ja kvalifikatsiooni saavutamine või midagi enamat? Minu arvates on hariduse eesmärk aidata lastel saada paremateks inimesteks. Me kõik oleme erinevad, kuid teeme inimestena oma parima.

Jane: Kool, millest Neil rääkis, sai kuulsaks ja seda külastas üle maailma hulk inimesi. See andis omakorda hoogu väärtuspõhisele haridusele mitte ainult Briti koolides, vaid ka mujal maailmas. Pole oluline, millise riigi või kultuuriga on tegemist, selle väärtuskasvatus sobib kõigile.

Neil: Poliitikud tahavad tihtipeale, et näitaksid tulemusi juba poole aasta või aasta pärast. Väärtustele tuginev haridus on miski, mis saab kooli osaks sügavuti; see protsess nõuab aega ja hoolitsust: see pole mitte lihtsalt programm, vaid haridusfilosoofia.

Kuidas igapäevaelus väärtuspõhise hariduse mudelit rakendada?

Neil: Näiteks kui lapsed on omavahel head koostööd teinud, lähen nende juurde ja ütlen: „Aitäh, et täna koostööd tegite, suurepärane!” Või „aitäh teile neljale, te näitasite üksteise vastu suurt usaldust”. Sa õpetad lastele väärtuste sõnavara, väärtuste keelt. Hoiad neid väärtusi elus, sest need on saanud osaks sinust, sa ei saa neid lihtsalt sisse ja välja lülitada.

Jane: Tähtis on oma tegevust iga päev reflekteerida. Sageli alustavad koolid hommikul enne tunde koolipäeva minutilise vaikusepausiga, nad võivad vaikusepausi teha ka pärast lõunasööki või tundide lõppedes. Mõnikord võib õpetaja tunni keskel tunda, et klass on muutunud rahutuks, ja teeb pausi, et laste ajule puhkust anda. See on väärtuspõhise keskkonna loomise kontseptsiooni tähtis osa.

Millised on teie enda juhtväärtused?

Neil: Minu jaoks on selleks rahumeelsus, tasakaalukus. Maailm liigub järjest enam rahutuse suunas. Seda on tunda nii poliitikas kui ka kõikjal meie ümber. Põhjus võib olla selles, et üha suuremale hulgale inimestest on lubatud üha rohkem materiaalseid asju. Kui inimesed neid ei saa, tajuvad nad ebaõiglust. Suurbritannias kasvab lõhe vaesemate ja rikkamate vahel ja üha rohkem on inimesi, kes ei saa endale hüvesid lubada ning on rahulolematud, tunnevad end kaotajatena. Me vajame paradigmat, kus kaotajaid pole ja on rohkem võrdsust. Need teemad on erakordselt keerulised, lihtsaid vastuseid ei ole – see on veel üks asi, mida olen elu jooksul õppinud. Muutus vajab hea südamega inimesi, kes on valmistatud ette nii rääkima kui ka kuulama.

Jane: Mul on kaks juhtväärtust. Üks on armastus – mitte lihtsalt romantiline armastus, vaid avardav armastus, mis viib paljude teiste väärtusteni, nagu lugupidamine, kaastunne ja austus. Teine on uudishimu, huvi maailma vastu. Lastes on see huvi olemuslikult ja haridus peaks seda julgustama ja toetama.

Mida soovitaksite koolijuhtidele, kes tahavad väärtuspõhise kooli põhimõtteid rakendama hakata? Millest alustada?

Neil: Soovitaksin kutsuda kokku kogukonna foorumi: lapsevanemad, kogukonna juhid, koolipidajad, õpilased jt ning koos mõelda, milliseid väärtusi me tähtsaks peame. Selleks võib kuluda terve õhtu, kuid valmib väärtuste nimekiri. Olen kogenud, et selle protsessi käigus kerkivad lõpuks üles väga sarnased väärtused. Kuid ka protsess ise on tähtis, sest selle lõpuks ütlevad osalised: jah, need on meie väärtused. Mitte lihtsalt kooli väärtused. Enne seda on aga veel üks aste: kõigepealt tuleb veenda kooli juhtkonda, et see on see, mida me tahame teha. Nad peavad sellesse uskuma, sest koolijuhtide võimuses on neid väärtusi mudeldada, ja see on kriitilise tähtsusega. See pole lihtsalt intellektuaalne mõtteharjutus, vaid hõlmab kogu su olemuse.

Jane: Mu arvates on see võtmeküsimus: väärtustele tuginev kool saab alguse koolijuhtide kirglikust suhtumisest. Usun, et see äratab inimeste südamed ning on seetõttu universaalne. See tuletab meile meelde, mis on selle kõige mõte. Mitte lihtsalt uus auto või iPad – need on küll toredad asjad, mida omada, kuid ei ole elu eesmärgi mõttes tähenduslikud.

Neil: Suurbritannias ütlen ma, et te ei saa olla väärtuspõhine kool, kui õpetajad karjuvad laste peale või kaotavad enesekontrolli. Nad ütlevad seepeale, et jah, karjusin küll ja tean, et nii ei ole ilus. Siis tuleb mõelda, milline on väärtuspõhine käitumine. Meil kõigil võib vahel asi käest minna, oleme kõik ju vaid inimesed, kuid vaja on endale teadvustada, mis põhimõtteid me tahame järgida.

Oletame, et meie kool tahab toimida väärtuspõhise kooli põhimõtete järgi. Mis oleks selle silmanähtavad tulemused?

Neil: Üsna varsti hakkate märkama, et õpetajate ja õpilaste suhted paranevad. Kui meeskond neid väärtusi mudeldab, hakkavad õpilased järele tulema, ning see tähendab suhete ja õpilaste käitumise paranemist. Õpilasi, kellega on raske, jääb vähemaks, ja seda seetõttu, et oleme selles kõiges üheskoos, mitte igaüks omaette.

Jane: Laps saab võimaluse asja üle mõelda: kui ma käitusin sel moel, siis milliseid väärtusi ma sel juhul ei kasutanud? Sa annad noortele võimaluse oma käitumist mõtestada, julgustad neid oma sisemaailma mõistma ja aru saama, et nad saavad teha valikuid. Nad saavad aru: kui ma toidan teatud aspekte oma käitumises, võib mu elu muutuda nauditavamaks. Enesejuhtimisvõime on ka väga väikestel lastel ja seda me toetamegi. See on käitumise suunamine, mitte isiksuse valmis tegemine; käitumine tuleb lahutada sellest, kes lapsed on tegelikult.

Te olete öelnud, et kõige tähtsam on õpetaja positiivne suhtumine. Aga mis siis, kui õpetajal seda ei ole?

Neil: Äärmuslikel juhtudel peab lubama õpetajal teha õpetamise asemel mingit muud tööd. Olen kohanud õpetajaid, kes on sattunud kooli tööle, kuid kellele see ei ole õige koht. Need inimesed võiksid valida mõne muu elukutse, kus nad tunneksid end õnnelikumana.

Kuid see on väike vähemus. Enamasti olen meeskondadega töötades leidnud, et kui koolis on keegi, kes pole õnnelik, tuleks talle luua toetussüsteem teistest õpetajatest, kes aitavad. Õpetamine on isoleeritud töö ja tihti tunnevad õpetajad end üksijäetuina. Väärtustele tuginevas koolis lood sa õhustiku, kus aktsepteeritakse ka vigu. On okei, kui sul on halb päev, sest meil kõigil on selliseid päevi, ja seda pole vaja kritiseerida. Ja mõnikord on ka nii, et inimeste elus on raskeid üleelamisi ja kõik ei olegi parasjagu õnnelikud.

Jane: Sinu praktikas, Neil, on ka suurepäraseid näiteid. Me rääkisime naisõpetajaga, kel oli tekkinud kooli vastu nii suur vastumeelsus, et talle mõjus lausa füüsiliselt halvasti pelgalt see, kui ta nägi koolivormis õpilast. Tema suhted õpilastega olid purunenud. Kuid direktor, kes teda toetas ja aitas, rääkis hiljem, et sellest õpetajast sai särav ja tark pedagoog. See ongi teekond väärtuste rajal.

Neil: Jah, see oli tõeline ime. Ent ma ütlen koolijuhtidele alati, et palun ärge asuge sellele teele, kui te sellesse ei usu, sest sellisel juhul väärtuskasvatus ei tööta. Kui sa ei ole ehe, siis lapsed saavad sellest aru.

Kas väärtustele tugineva kooli mudelit on ka kritiseeritud? Mille üle kurdetakse?

Neil: Peaaegu alati on olnud lapsevanemaid, kelle arvates pole lihtsalt võimalik, et kõik käituvad koolis vaikselt ja lugupidavalt ning avavad üksteisele uksi. Arvati, et teeme õpilastele ajupesu. Kutsusin neid siis vaatama, mida me koolis teeme. Lõpuks nad tunnistasid, et vau, teil on nii suur mõju, meil tuleb kodus niisamuti tegema hakata. Me tahamegi, et rohkem peresid sel moel mõtleks – nii saame aidata ka peredel muutuda.

Jane: Üks Londonist pärit lapsevanem oli nii mures oma laste käitumise pärast, et hakkas põhjalikumalt väärtuste üle mõtlema. Ta muutis oma rääkimismaneeri. Selle asemel, et lastega tülli minna ja vihastada, läks ta nendega uisutama. Olgu täiskasvanu või väike laps, me kõik vajame teiste austust, selle asemel et meie kallal näägutataks. Ühel hetkel märkas ta, et suutis oma lastega suheldes säilitada rahu ja rääkis nendega nii, nagu oleksid nad need intelligentsed noored inimesed – kes nad ju ka olid. Ta kasutas väärtusi ja austust.

Neil: Me töötame praegu väga nõudliku piirkonnaga, kus on palju mustanahalisi vaeseid peresid. Üks selle piirkonna koolidest kutsus keeruliste perede lapsevanemaid kokku, et arutada üheskoos pereväärtuste üle. Tegin intervjuu ühe osalenud lapsevanemaga, väga noore, ilmselgelt vaestest oludest pärit naisega. Ta ütles, et need arutelud muutsid tema peres rohkem kui miski muu: lapsed, kes seni olid võimatult käitunud ega teinud kunagi seda, mida ema palus, muutsid oma käitumist. Väärtustest kinnihoidmine aitas seda perekonda. Mul tuli teda kuulates pisar silma: selline on väärtuste jõud.

Jane: Ta tundis ära omaenda väärtused.

Neil: Üha enam ühiskondi maailmas tunneb puudust eeskuju väärivast peremudelist. Üksikvanemaga pered, lahutatud pered – meil puuduvad võrgustikud, mis ütleksid lapsevanematele, kuidas oleks õige toimida. Neil on selline elukogemus, et nad ei tea, mida teha, nad peavad lihtsalt katsetama, ja küsida pole kelleltki. Neid peresid on vaja aidata – seepärast ei ole koolide roll ammu enam kitsalt hariduse andmine, vaid kogu perekonna toetamine.

Mida ütleksite Eesti õpetajatele?

Neil: Tänan teid kõiki selle eest, mida oma ühiskonnas teete. Kõige põhjal, mida olen siin kuulnud, on tunda, et te töötate kõvasti ja annate endast parima. Võiksin paluda teil ennast veidike rohkem armastada ja enda eest rohkem hoolt kanda. Teie õpilaste akadeemilised tulemused on väga head, kuid ärge kitsendage kooli eesmärki edetabelitega. See, mida me vajame tulevikus, on tõeliselt inimlikud inimesed, mitte lihtsalt töötegijad (sõnamäng: human beings, not just human doings − ingl).

Jane: Mina kutsun Eesti õpetajaid üles tundma huvi selle vastu, miks me teeme seda, mida teeme, ja teinekord lihtsalt kuulama omaenda sisemist tarkust. Julgustan teid tegema päeva jooksul pause, jälgima oma käitumist ja õpetama seda oskust ka õpilastele. Kui sa saad iseendaga sõbraks, siis muutuvad ka suhted teiste inimestega sõbralikuks. Iseendaga sõbraks saamine ei tähenda, et meist peaksid saama nartsissistlikud või isekad inimesed – pigem on see mõistev suhtumine oma puudustesse ja nendega töötamine. Kui ma oskan kuulata ja armastada nii ennast kui ka teisi, hakkab kõik muutuma. Nii et olgem uudishimulikud oma sisemaailma vastu!

 

Konverents ja konkursid toimusid haridus- ja teadusministeeriumi riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009−2013” jätkuprogrammi raames. Neil ja Jane Hawkesi esinemist konverentsil toetas Briti Nõukogu Eestis.


Neil Hawkes, Ph.D on töötanud koolis õpetaja ja direktorina ning seejärel hariduse peainspektorina. Aastatel 1993−2000 oli ta Inglismaal Oxfordis Lääne-Kidlingtoni alg- ja põhikooli direktor ning rakendas esmakordselt koos koolikogukonnaga unikaalse väärtuspõhise hariduse põhimõtteid. Kool saavutas suurt edu ja tõmbab senini üle maailma ligi rohkesti külastajaid.

 

Autor: Tiia Kõnnussaar, Tartu ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja

 

Emma Juslin, Tartu Ülikooli eetikakeskuse arvamuslugude konkursi 2016 võitja, vahendab muljeid oma võidureisilt, Nobeli rahupreemia üleandmise tseremoonialt.

Mulle on sageli öeldud: Emma, sa oled utopist, sa elad unistuste maailmas ja oled  liiga naiivne. Tavaliselt vastan sellele nii, et kui poleks utopiste, unistajaid ega mõtte-visionääre,  ei muutuks iialgi ei ühiskond ega inimesed, samuti mitte arusaam sellest, kuidas tuleks kujutada varjunditerikast möödanikku – seda nii ajaloo vaatevinklist tervikuna kui ka üksikisiku perspektiivist. Peamine on oskus näha asju sellistena, nagu need on, mitte tegelikkust hukka mõista ega eitada. Ja rahulikuma tuleviku seisukohast on kõige vajalikum oskus see, et suudaksime andestada.

10. detsembril osalesin meeleolukal tseremoonial Norras Oslo raekojas, kus 2016. aasta Nobeli rahupreemia anti üle Colombia presidendile Juan Manuel Santosele. Norra Nobeli komitee valis ta preemia saajaks julge ja otsusekindla võitluse eest lõpetamaks kodusõda Colombias, mis on väldanud juba üle 50 aasta. Kuigi preemia saajaks oli Santos, anti see lugupidamise ja julgustuse märgina ka kogu Colombia rahvale, et tunnustada rahva jõudu ja julgust pikkadel rahutuste, vägivalla ja kirjeldamatute kannatuste aastatel.

„Kui tunned, et julgusest jääb puudu, väsimus ja pessimism võtavad maad, siis räägi kannatanutega,“ rõhutas Santos oma kõnes Nobeli preemia üleandmisel. „Nemad annavad sulle jõudu, et võitlust jätkata.“

Sümboolse žestina olid tseremoonia külaliste hulgas ka kodusõja ohvrid. Üks kohalolijatest oli Leyner Placidos. 2. mail 2002 toimusid lahingud mässuliste sissirühmituse FARC  ja paramilitaarsete grupeeringute vahel ning üks granaat tabas kirikut Bojaya linnas. Sellesse kirikusse olid paljud elanikud läinud varju otsima. Elu kaotas peaaegu 80 inimest, sealhulgas 32 Leyneri sugulast.

Pärast seda, kui Santos oli Leyner Placido saatusest rääkinud, palus ta Leyneril külaliste hulgas püsti tõusta ja jätkas kõnet liigutava avaldusega: „FARC on vabandanud selle julma vägivallateo eest. Ja Leyner, kellest nüüdseks on saanud kohaliku kogukonna üks juhte, on neile andestanud.“

Santos kirjeldas hämmastava läbinägelikkusega ka erinevaid tegureid ja asjaolusid, mida tuleb arvestada, et rahulepingu sõlmimine osutuks võimalikuks. See muidugi ei tähenda, et Colombias juba praegu rahulik oleks, kuid oluline on tahe ja visioon. Lootus.

Santos ei kõnelnud Nobeli-sõnavõtus ainult Colombiast, vaid rääkis konfliktidest ka laiemalt, globaalses kontekstis, rõhutades  dialoogi, mitmekesisuse ja kaasamise olulisust  kõrvaletõrjumise asemel.

„Maailmas, kus järjest suletakse riigipiire immigrantidele, kus rünnatakse vähemusi ja tõrjutakse eemale neid, kes on millegi poolest teistsugused, peame me koos eksisteerima, väärtustama elu mitmekesisust ja seda, kuidas see meie ühiskondi rikastab. Lõppkokkuvõttes oleme me kõik inimesed. Usklikele oleme me kõik Jumala lapsed. Me kõik oleme osalised selles imelises seikluses, mille nimeks on elu planeedil Maa,“ ütles Santos.

Juan Manuel Santose loeng tekitas palju emotsioone, ennekõike seetõttu, et kooseksisteerimise, mitmekesisuse, andestuse ja dialoogi teemad on ülimalt aktuaalsed nii Põhjamaades, näiteks varjupaigapoliitika kontekstis, kui ka Eestis vähemuste ja kaasamise vaatevinklist.

Nobeli rahupreemia saajad on sageli tekitanud inimestes vastakaid tundeid. Kuigi see on kõige prestiižsem rahupreemia, on mõnedki mu tuttavad arvanud, et  see on mõttetu preemia, mida antakse inimestele, kes pole rahu saavutanud ning seetõttu võiks öelda, et preemia on kui sätendav, kuid seest tühi asi -  nagu ilusasti ära pakitud, kuid kingituseta jõulupakk. Aga nii öeldes unustatakse sümbolid, visioonid ja lootus maailmast, kus on rohkem rahu, dialoogi ja andestust. Maailmast, kus on vähem konflikte, vihkamist ja vaimset piiratust.

„Me oleme oma mõtete tulemus ja need mõtted loovad meie sõnad - sõnad, mis kujundavad meie käitumist. Seepärast peame muutuma sisemiselt. Peame asendama vägivallakultuuri  kultuuriga, mille märksõnadeks on rahu ja kooseksisteerimine; kus eemaletõrjutuse kultuuri asendaks kaasamine ja tolerantsus,“ ütles Juan Manuel Santos.

 

Juan Manuel Santose Nobeli preemia üleandmistseremoonial peetud kõnet saab täispikkuses lugeda hispaania, norra ja inglise keeles aadressil http://www.nobelprize.org

 

14. juunil esitles Tartu Ülikooli eetikakeskus Tallinnas Rahvusraamatukogus tänavu ilmunud raamatut „Eetikakoodeksid. Väärtused, normid ja eetilised dilemmad". Raamat on tõhus tööriist neile organisatsioonidele, kes tunnevad, et väärtuste ja normide üle on vaja arutleda ja neis kokku leppida.

„Kui kümme aastat tagasi võis Eestis kokku lugeda 97 eetikakoodeksit, siis nüüd on neid juba 217,“ ütles professor Margit Sutrop, Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja, sissejuhatuseks. „Valminud raamatusse on kogutud artiklid ekspertidelt ja näiteid erinevatest eetikakoodeksitest, mis võiksid aidata neid organisatsioone ja kutsealasid, kellel on plaanis oma eetikakoodeksi loomine või kaasajastamine.“

Raamatul on ka praktiline taust: aastate jooksul on asutused ja organisatsioonid harjunud eetikakeskuse poole pöörduma, et nõu ja abi saada. Praegugi on eetikakeskusel koos Tartu Ülikooli ja Eesti Teadusagentuuriga käsil Eesti hea teadustava koostamine.

Eetikakoodeksitel on nii sõpru kui vaenlasi

Prof Sutropi sõnul on eetikakoodeksitel sama palju sõpru kui vaenlasi. Ka kirjanduse põhjal jagunevad teadlaste hoiakud enam-vähem pooleks. On neid, kes arvavad, et inimesele peab eetiliste valikute puhul jääma autonoomia, kuid eetikakoodeksid on pigem juriidika kui eetika. Mõned ütlevad, et need pole midagi muud kui mainekujundus avalikkuse mõjutamiseks. Kuid on ka rohkesti neid, kes leiavad, et koodeksid on vajalikud. „Kirjanduse põhjal oodatakse eetikakoodeksitelt peamiselt, et see oleks kutseala liikmete omavaheline kokkulepe, mida peetakse sellel kutsealal õigeks käitumiseks, ja mis annaks niiöelda professionaalse käitumise standardid,“  märkis prof Sutrop.

Image
Prof Elisabeth Hildt

Professor Elisabeth Hildt Illinoisi Tehnoloogia Instituudist kõneles eetikakoodeksitest USAs ja proovikividest seoses andmete digitaalse haldamisega. Ta esitas sissejuhatuseks lihtsa definitsiooni: „Eetikakoodeks on reeglite kogumik, mis kirjeldab head ja halba käitumist.“

Kas eetikakoodeksitest on kasu? Prof Hildti sõnul võivad koodeksid olla kahjulikud,  kui nad on liiga formaalsed; kui kutsealade esindajad või professionaalid tegelikkuses neile ei toetu või pole juhtnöörid järjepidevad; kui eetikakoodeksid pakuvad ebaadekvaatseid seadusetaolisi reegleid ega julgusta inimesi autonoomselt reflekteerima.

Eetikakoodeksite poolt on tugevaid argumente

Eetikakoodeksite poolt kõneleb prof Hildti sõnul väga tugevalt see, et kirja pandud reeglid kaitsevad professionaale endid üle nurga laskmise eest, et raha kokku hoida vmt.
Näiteks on kaasaegses maailmas muutunud väga oluliseks digiandmete haldamise teema. Kuna neid saab kopeerida, edasi saata teistesse arvutitesse ja kergesti internetis levitada, on väga oluline neid andmeid kaitsta. Isiklikult identifitseeritav info – nimi, personaalsed ID numbrid, aadressid, isiklikud andmed, sh biomeetrilised andmed – nõuavad kuritarvitamise eest kaitset. „Asutused, mis haldavad digiandmeid, on saanud teadlikuks vajadustest tegelda ka eetikateemadega ja täpsustada digiandmete haldamise reegeleid,“ sõnas prof Elizabeth Hildt. „Andmete halduses on muutunud väga oluliseks informeeritud nõusolek: info peab olema läbipaistev, see tähendab, selgitada tuleb nii kasusid kui riske. Tähtis on austus üksikisikute ja kogukondade vastu: andmekogumise aspektidest ja nende kasutamisest tuleb inimesi informeerida selgelt. Informeeritud nõusolekut ja läbipaistvust on andmehalduses vaja samamoodi nagu meditsiinis.“

Eetikakoodeksi puudumine teeb elu keeruliseks

Image
Paneeldiskussioon, juhatab Aive Pevkur

Paneeldiskussioonis arutlesid eksperdid ja koodeksite kasutajad, miks organisatsioonid ja kutseühendused eetikakoodekseid vajavad ning milliste väljakutsetega koostamise protsessis silmitsi tuleb seista.

 

Meediaekspert Priit Hõbemägi kirjeldas värvikalt ajakirjanduse eetikakoodeksi loomist. „Riigikogus taheti 90ndate teisel poolel vastu võtta ajakirjandusseadus ning ajakirjandusringkondades kardeti, et see tuleb väga piirav. Arutasime, mida teha, et ajakirjandusseadust ei oleks vaja luua, et suudaksime ise ajakirjandust korrastada. Jõudsime järeldusele, et tuleks kokku panna ajakirjanduseetika koodeks.“ Selle koostamiseks pakkus rahastust toonane USA kultuuriatašee Eestis Sandra Kayser.

„Esimene asi koodeksi loomisel oli legitiimsus," kõneles Hõbemägi. „Kogusime kokku autoriteetide grupi, kuhu kuulusid Halliki Harro-Loit, Marju Lauristin jt. Otsustasime, et arutame koodeksi läbi kõikide organisatsioonidega, kes kuulusid Ajalehtede Liitu. Saime neilt tagasidet ja tegime parandusi. Lõpuks jõudsime niikaugele, et kõik inimesed ja organisatsioonid olid saanud osaleda. Koodeks anti 1997. aastal välja ja selle allkirjastasid pidulikult suurte meediaorganisatsioonide juhid.“

Image
Priit Hõbemägi ja Heiki Sibul

Heiki Sibul, Eesti Interneti Sihtasutuse juht rääkis paneeldiskussioonis ametniku eetikakoodeksist. „Nii mõnedki elukutsed ja tegevusalad on spetsiifilised ja mõjutavad teisi ühiskonnaliikmeid nii olulisel määral, et kodust kaasa saadud üldinimlikest väärtustest ei piisa,“ märkis Sibul. „Ametnike eetikakoodeks koostati algselt kabinetivaikuses ja mõeldi välja paarkümmend põhimõtet, kuidas ametnik võiks käituda. Probleem oli aga selles, et hea ametnik, kel tekkis probleem, ei saanud sealt kuigipalju abi. Suhteliselt kiiresti jõuti arusaamisele, et avalik teenistus vajab uut eetikakoodeksit ja teistsugust rakendusmehhanismi, et heale ametnikule abiks olla. 2013. a loodi ametnikueetika nõukogu, kelle ülesandeks oli luua uus eetikakoodeks,  juhendada selle rakendamisel ja anda nõu.“

2015. aastal sündiski uus avaliku teenistuse koodeks. „Vaatasime paljusid eetikakoodekseid, uurisime, kas need töötavad, püüdsime sõnastada põhiväärtused, mida sai seitse, ja andsime oma selgitused,“ kirjeldas Sibul. „See, et koodeks sündis, oli kasvõi sellepärast hea, et ühiskonnaelu on vahepeal arenenud. Oluline punkt oli näiteks ametnike sõnavabadus: kas ametnik võiks ühiskonnaelus kaasa rääkida, eriti kui suhtluskanalitesse on lisandunud sotsiaalmeedia? Kaasasime ametnikkonna, saime rohkesti ettepanekuid.  Oma töö tegid ka eetikakoolitajad, kes katsetasid dokumendis toodud arusaamu erinevate gruppide peal.“

Heiki Sibula sõnul on väärtusruum, milles me Eestis elame, teistsugune kui me ehk tahaksime. „Uuringud näitavad, et kahjuks me ei ole veel Skandinaavia väärtusruumis. Arvatakse, et kirja pandud asjad aitavad meid. Kuid lihtsalt koodeks ei tee imet, vaid ikka teadvustamine, väärtustes kokku leppimine ja ka abiks olemine, koolitamine ja nõu andmine, kui kellelegi on probleem. Kui täna küsida, kuidas uus eetikakoodeks on rakendunud, on veel vara põhjapanevaid hinnanguid anda. Avalikus teenistuses on palju erinevaid organisatsioone. Kui mõne asutuse juht läheb töölähetuse nime all suusatama, heidab see varju kõigile.“

Paraku on avalikku teenistust palju ja süstemaatiliselt kärbitud ja püütud reformida. „Kui vahendeid jääb väheks ja töötaja ootab koondamisteadet, on arutelud väärtuste üle organisatsioonisiseselt takerdunud,“ nentis Sibul. „Meil jääb puudu ka arutelukultuurist. Teinekord on näiteks linnaametnikul keeruline valida, kas olulisem väärtus on ausus või lojaalsus. Mida rohkem sellistes olukordades nõu küsitakse, seda parem. Ja kindlasti ei pääse me kuhugi ka juhtide eeskujust.“

Image
Steven-Hristo Evestus ja Agris Peedu

Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus kõneles paneelis prokuröride eetikakoodeksi koostamisest. „Olen eetikaga seotud mitme nurga pealt. Kuna viimastel aastatel tegutsen peamiselt korruptsiooniprokurörina, siis on just korruptsiooni uurimine see koht, kus need asjad kokku jooksevad,“ ütles Evestus. „Prokuröride eetikakoodeks võeti vastu 2013. aastal. Iga viimane kui Eesti prokurör oli otsustusprotsessi kaasatud ja nende ettepanekuid võeti arvesse. See ei tähenda muidugi, et lõpptulemus kõigile ühtviisi meeldis,“ märkis Evestus. „Prokuratuure on Eestis viis ja igast prokuratuurist on üks esindaja eetikanõukogus. Kui tekib probleem, tuleb nõukogu kokku ja sõnastab oma arvamuse. Nõukogu ei ole karistava funktsiooniga, vaid pigem sõnastab seisukoha.“

Steven-Hristo Evestuse sõnul võib eetikakoodeksi puudumine viidata suurele lüngale organisatsiooni kultuuris ja väärtushinnangutes. „Prokuröridele on oluline, et nad ei seoks end suhete ja olukordadega, mis võivad muutuda siduvaks. Seetõttu on koodeks tõhus tööriist, mis paneb piirid paika,“ kirjeldas Evestus. „Advokatuuri, prokuratuuri ja kohtu koostöös oleme kujundanud ka hea kohtupidamise tava. Lisaks sellele, et eetikakoodeks  sai valmis paberil, oleme läbi viinud palju seminare: just elav diskussioon on see, mis hoiab neid põhimõtteid elus. Meie eetikakoodeks on küllalt konkreetne. Oleme välja töötanud ka näiteid ja kirjeldame organisatsiooni põhiväärtusi. Diskussioonid, mis meil sel aastal põhiväärtuste üle on toimunud, on välja kasvanud just eetikakoodeksite üle peetud diskussioonidest.“

Agris Peedu, Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse esimehe sõnul on PERH oma eetikakoodeksi koostamisega poolel teel. Kuigi arstide eetikakoodeks on juba loodud, leiab Peedu, et ka Regionaalhaiglale tuleks oma terviklik heade tavade kogumik kasuks. „Võibolla ma olen harjunud töötama organisatsioonides, kus on eetikakoodeks olemas,“ arutles Peedu. „Minu praktiline kogemus on, et koodeksid töötavad, kui on olemas koostamine, kaasamine, koolitamine ja juhendid. Põhja-Eesti Regionaalhaiglas olen töötanud kaheksa kuud ja kui tulin välja mõttega, et meil peaks olema oma eetikakoodeks, ütlesid arstid, et meil on ju arstide eetikakoodeks olemas. Aga mina pean eetikakoodeksit vajalikuks just sellepärast, et meie tööperes on väga erinevate ametite ja elukutsete esindajad: arstid, õed, hooldajad, meditsiinitehnikud. Raske on leida teist nii mitmepalgelise koosseisuga organisatsiooni nagu meil.“

PERHis on ligi 4500 töötajat ja suur hulk kinnisvara ning Agris Peedu sõnul võib kergesti tekkida olukordi ja konflikte, mille lahendamist eetikakoodeksi olemasolu kergendaks. „Näiteks on üks meie väärtusi patsiendikesksus,“ selgitab Peedu.  „Tänasel päeval võib seda vaadata laiemalt, silmas pidades ka patsientide lähedasi ja külastajaid. Väärtused on vaja üle vaadata ja mõisted sisustada. Probleem võib olla näiteks ka see, et inimesed töötavad mitmes asutuses korraga. Võibolla arst ei saa aru, et kui ta täidab teatud ülesandeid erasektoris, võib see mõjutada ka tema tööd haiglas. Kindlasti peaks olema nõuandev kolleegium, kes taolisi olukordi kogub ja hindab. Samuti tuleb hakkama saada olukordadega, kus on tegemist sponsorlusega ravimifirmadelt ja meditsiinitehnika tootjatelt. Neid olukordi peaks eetikoodeksi abil reguleerima. Mul on hea meel, et meie inimesed on oma mõtetes teemaga kaasas.“

Tartu Ülikooli eetikakeskuse raamatut „Eetikakoodeksid. Väärtused, normid ja eetilised dilemmad" saab kõigist hästi varustatud raamatupoodidest üle Eesti. Raamatu on välja andnud Eesti Keele Sihtasutus. Raamatu väljaandmist toetas Haridus- ja Teadusministeerium riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013“ jätkuprogrammi 2015–2020 raames.

Vaata ka prof Elisabeth Hildti ettekannet UTTVs

Tekst: Tiia Kõnnussaar
Fotod: Õnne Allaje

Mida saaksime ära teha, et lastel oleks vähem ärevust, depressiooni ja koolitõrget ning rohkem õpihimu ja rõõmsat avatust, rääkisime Arvamusfestivali eel Tallinna Ülikooli teaduri ja hariduspsühholoogi Grete Arroga.

Grete Arro osales 11. augustil eksperdina Arvamusfestivali Tervise alal, kus Tartu Ülikooli eetikakeskuse eestvedamisel oli jutuks laste vaimne tervis. Artikkel on lühendatud kujul ilmunud 10. augusti 2017 Õhtulehes.

Grete Arro, laste vaimsest tervisest tehakse juttu enamasti siis, kui lapsel on depressioon, ärevus või muud häired. Aga milline on terviklik vaade laste vaimsele tervisele – kuidas defineerida head vaimset tervist?

Nüüd ma pean appi võtma oma psühholoogihariduse. Terviseks peame täna mitte haiguse puudumist, vaid vaimse, psühholoogilise ja sotsiaalse heaolu seisundit. Kui vaimse tervisega on probleem, näitab see, et inimene pole mingil põhjusel keskkonnaga kohanenud.

Seega küsigem, kuidas laps ja teda ümbritsev keskkond kokku sobivad. Nad peaksid omavahel haakuma nagu pusletükid, aga kui nad kokku ei lähe ja lapsel on paha, on meie, täiskasvanute asi teda aidata. Tuleb kas keskkonda muuta või aidata lapsel omandada oskusi, et ta ümbritsevaga kohaneks.

Muidugi, kogu aeg ei saagi enesetunne hea olla, vahel tuleb pingutada, vahel on ebamugav, aga üldiselt võiks heaoluseisund olla baasiliselt olemas. Kui see katki läheb, tuleb uurida, millega on tegemist.

Mis teie hinnagul häirib laste vaimset heaolu?

Kui rääkida koolist, siis üks probleemne valdkond on suhted ja toimetulek emotsioonidega, teine aga toimetulek nõudmistega, mida lastele igapäevaselt esitatakse. Õpetaja saab kaasa aidata, et lapsel oleks võimalikult hea koolikogemus. Kui õpetajal puuduvad teadmised, kuidas toimub õppimise protsess ajus, võib koolis tekkida hulk ebamugavaid olukordi, mis panevad lapse end saamatuna tundma. Näiteks võib laps olla matemaatikaga nii hädas, et mõtleb enesetapule – ja see on kindlasti see koht, kus saab last järje peale aidata.

Koolilapsed võivad tunda ka liiga suurt ootuste koormat või olla tuleviku suhtes ebakindlad. Aju prefrontaalkorteks, mis lastel alles areneb, on justkui lennujuhtimiskeskus: sul võivad olla kuitahes kõvad lennukid, aga kui nad lendavad suvalisel ajal suvalistesse kohtadesse, on tulemuseks kaos. Seega oleneb kõik lennujuhtimiskeskusest ehk ajuosast, mis aitab reguleerida emotsioone ja käitumist. Kui õpilane ei saa aru, mida ta tunnis tegema peab, siis ta jääb, piltlikult, rongist maha. Võibolla seletas õpetaja ainult kaks korda, kui oleks pidanud seletama neli korda ja erineval moel. Võibolla oleks pidanud materjal olema paremini liigendatud.

Mäletan oma kooliajast, et kui viiendas klassis algasid füüsika ja keemia tunnid, vuristati baasdefinitsioonid nii kiiresti läbi, et seosed, mis oleksid pidanud tekkima, jäid tekkimata.

Kas sa armastasid füüsikat?

Ei. Kui seoseid ja taipamisi ei teki, siis sa ei saa ka ainet armastada, kuigi algul tundus kõik väga põnev.

See on lastele koolis tihtipeale omane tunne. Võimalik, et on õpetajaid, kes ei seagi armastust aine vastu eesmärgiks.

Kas Mozart oli muusikaliselt andekas või teda õpetati oskuslikult? Tal oli isa, kes oli laste muusikaõpetuse pioneer! Teda õpetati moel, mis oli teistele lastele tol ajal kättesaamatu. Ma tahaksin keelata laste juuresolekul sõnade talent või andekus kasutamise, sest minu meelest on selle rõhutamine kuritegelikult eksitav. Lihtsalt annet ei ole olemas – sul ei saa olla annet, kui sa ei tee kõvasti tööd. Einstein rügas aastakümneid, enne kui oma suurte avastusteni jõudis. Kui koolis ütleb õpetaja lapsele, et noh, juba su vend oli matemaatikas nõrk, siis näitab see, et õpetaja ei tea, mis on õppimine.

Kui teadmise tekkimise neurobioloogiline olemus on selge, on olemas ka arusaamine, et teadmiste taga on pingutus. Kui üks teadmiste omandamise viis ei toimi, siis tuleb proovida teist. Kui laps küll õpib, aga teadmist ei teki, siis ei ole see viis, kuidas ta õpib, õige. Näiteks tuim kordamine on ebaefektiivne õpistrateegia võrreldes seostamisega. Kui sa lood seoseid, kordad sa ju samuti, aga teisel moel. Seoste loomine on raske, sest sunnib aju rohkem pingutama, aga see on ka hulga tõhusam viis teadmisi omandada, ütlevad uuringud.

Lapsevanemate Liidu korraldatud uuringust on selgunud, et Eesti lapsevanemad on tihtipeale liiga kontrollivad ja survestavad, see aga vähendab laste motivatsiooni õppida.

Motivatsiooni puhul on kaks vastandlikku märksõna: kontroll ja autonoomia. Oluline on, millise kliima ma lapse ümber tekitan; kas ma tekitan temas huvi ja mõtestatust. Iga ainet saab väärtustada ja mõtestada lapse perspektiivist. Selleks on vaja võtta aega ja mõista, milline see laps on, peab temaga tuttav olema.

Kui asi läheb käest ära, näiteks kui lapse hinded on kehvad või ta ei allu reeglitele, hakkame intuitiivselt vinti peale keerama, survestama ja kontrolli suurendama. Ent kontrollimine tapab motivatsiooni. Me kõik oleme kogenud, et kui midagi kästakse teha, ilma et meil oleks võimalust sõna sekka öelda, siis huvi väheneb. Nii on see töises kontekstis ja nii on see ka koolis.

Mis aitab lapsel koolis niiviisi teadmisi omandada, et ta ei peaks hakkama saamise pärast muretsema ja et ka vanemad oma muretsemisega talle liigset survet ei avaldaks?

On leitud, et on vähemalt kolm baasvajadust, mis võiksid lapsel täidetud olla, et tal oleks motivatsioon õppida.

  • Esimene lapse vajadus on seotus (mille vastand on külmus): see on tunne, et kuulun gruppi.

Kui ema või isa on külm ja kuri, pole seotusevajadus rahuldatud. Laps tahab tunda, et ta on vastu võetud ja seda tunneb ta siis, kui tal on soe ja toetav keskkond.

Lastevanemate koosolekul, kus käisin esinemas, istus esireas üks isa, ja viisist, kuidas ta oma pojast rääkis, oli näha, et tema suhtumine oma lapsesse oli kõike muud kui soe. Aga see on esmane: kui meil on tunne, et me oleme välja heidetud, siis me ei tegutse enam vabalt ja iseseisvalt, vaid tõmbume kaitsesse.

  • Teine baasvajadus on kompetentsus (mille vastandiks on kaos).

Näiteks kästakse lapsel tuba koristada, aga ta ei tea täpselt, mida ja kuidas ta peab tegema. Puuduvad reeglid: mõnikord peab koristama, mõnikord ei pea. Mõnikord saab pärast koristamist jäätist, mõnikord ei saa. Et autonoomset motivatsiooni toetada, on väga oluline selge struktuuri pakkumine: selged juhised, selged reeglid.

Kui palun oma lapsel tuba koristada, siis annan talle märku, mida tähendab minu jaoks korras tuba? Et laualt on pühitud tolm, raamatud on riiulis ja mänguasjad kastis.

Täpselt. Ei ole kord nii ja kord naa. Ja reeglitega on nii, et need peaksid alati olema põhjendatud. Info peaks olema kõigile kättesaadav, näiteks ka valemid võiksid olla klassiruumi seintel nähtavad.

Las reegel on lapse silma ees, sest tal läheb muidu meelest ära. Ja reeglitega ei peaks ka liiga pehme olema – kui laps rikub reeglit või unustab, siis jääb tal mõni asi ära, näiteks ta saab vähem ekraaniaega.

  • Kolmas baasvajadus on autonoomia (vs kontroll): tunne, et ma teen valikuid teatud piirini ise. See ei tähenda lapse üksijätmist ega tema sõltumatust. Lapsega võib arutleda, millal teha ja kuidas teha. Väiksemale lapsele võib anda teatud hulga piiratud valikuid.

Meile on bioloogiliselt antud huvi ümbritseva keskkonna vastu, kui vaadata kasvõi päris väikesi lapsi, kes uurivad ümbrust ja topivad asju suhu. Aga ühel hetkel huvi plaksti kaob koolis, ja huvi kadumine ei ole inimesele omane.

Kujutleme nüüd lapsevanemaid, kes tulevad õhtul väsinuna töölt. Selgub, et lapsel on õppimata. Kuidas võiks lapsevanem leida endas jaksu mitte lapsele käratada, et nüüd paned kohe arvuti kinni ja hakkad õppima, vaid püüda meeles pidada kõiki neid kolme baasvajadust?

Tõsi on see, et kui oleme väsinud, stressis, näljased, leinas või üksildased, töötab aju prefrontaalkorteks kehvemini ja impulsikontroll on nõrgem. See on loomulik. Ent kui me saame aru, kuidas aju töötab, on lihtsam ka ennast jälgida. Niipea kui ma teadvustan, et kui mina olen närvis, läheb ka laps närvi, saan ma ennast pidurdada. Paljusid asju, mis pingeolukordades aitavad, me juba teame: selged kokkulepped, selge struktuur, asjade järjestus.

Mida ütleksite lapsevanematele ja õpetajatele kooli alguse puhul?

Meil kõigil tuleb õppimist õppida. Kui laps on koolis hädas, ei ole see paratamatu. Ei ole nii, et õppimine on enesestmõistetav ja lihtne. Lapsevanemad ei ole õpetamise eksperdid, kuid koolis töötavad professionaalsed õpetajad on.

Seetõttu võiks olla just kooli ülesanne hoida esimesest klassist peale lapsevanematega tugevat sidet ja järjepdevalt selgitada, kuidas lapsed parasjagu õpivad ja kuidas neid kodus toetada. Ning ei maksa arvata, et gümnasistid omal moel vanemate toetust ei vaja: nad ei ole veel täiskasvanud, aju „lennujuhtimiskeskus“ areneb kõige hiljem.

Elus on vaja nii faktiteadmisi kui ka üldoskusi; ka oma emotsioonide ja suhetega toimetulekut saab õppida. Aga lastele peab aega andma ja mõtestatult harjutama. Õppimine on strukturaalne, füüsiline muutus ajus ja see vajab aega. 

2016

Artikkel avaldati Õpetajate Lehes 9. detsembril 2016

Milline on kaasaegne, uue põlvkonna koolimaja, mis toetaks meie koolide haridusuuendusi? Kuidas saaks ka vanemas, tüüpprojekti järgi ehitatud koolimajas teha muudatusi, mis kooliellu värskust ja võimalusi tooksid? Vestleme sel teemal arhitekti Kadri Klementiga, kes töötab arhitektuuristuudios b210 ning õpetajana Arhitektuurikoolis.

Minu üks mälestusi oma esimesest kooliaastast on välisuks. Olin väike esimese klassi tüdruk ja uks käis minu jaoks väga raskelt. Välisuks avanes hoovi poole; edasi tuli minna trepist alla keldrisse, kus olid hämarad lukustatavad garderoobid, mida me kutsusime ahvipuurideks, ja kus heljus hingemattev tolmu- ja sussilehk. Õpetajad käisid paraaduksest, meid, lapsi sealtkaudu ei lubatud. Ja see kõik polnudki niiväga ammu.

„See on väga hea näide. Õpilase tee kooli algab juba välisuksest: nii oluline on, et ka see esimese klassi juntsu tunneks, et ta on oodatud, mitte et ta peab ennast kooli pressima,“ ütleb arhitekt Kadri Klementi. Kadri südameasjaks on koolimajade arhitektuur; ta rääkis sel teemal õpetajatele ja koolijuhtidele konverentsil „Koolipere väärtusvalikud“, mille korraldas Tartu Ülikooli eetikakeskus 9. detsembril 2016 Tallinnas.

Kool on kõigile

Sellist tunnet, et kool on üks suur anonüümne koht, kus sa võid ära eksida ja kus sul pole toetust, ei peaks enam ükski kaasaegse Eesti koolijüts kogema?

Kadri Klementi: „Jah, nii koolipsühholoogid, haridusspetsialistid kui arhitektid rõhutavad praegu, et koolikeskkond peaks arvestama kõigi inimestega, olgu nad siis väiksemad, suuremad või täiskasvanud. Tähele tuleb panna ka seda, et erinevates arenguetappides on olulised erinevad teemad. Teatud vanuses lastele on oluline oma ruumi tajumine ja loomine, neil on vaja tunda, et nad ise saavad oma keskkonda luua ja muuta. Teismeeas on oluline sõpruskond, sõpradega tahetakse aega veeta ja koos on lõbus – seega on vaja kohta, kus koos olla. Kooli arhitektuur ja sisekujundus peaksid silmas pidama kõiki neid aspekte.“

Soome uutes koolimajades on mitu sissepääsu erinevas vanuses õpilastele just selleks, et – näiteks – üle tuhande erinevas vanuses lapse ei peaks hommikuti kõik sellest ühest uksest tunglema. Ja uks viib otse garderoobi, ja garderoob pole alahinnatud ruum, nagu see kipub Eesti koolides olema.

Kadri: Garderoob on üks olulisemaid liikuvuse mõjutajad: see, kuivõrd lapsed õues käivad, sõltub sellest, kui hõlpsalt laps oma riided kätte saab. Aga kui Soomet eeskujuks tuua, siis võibolla ei peakski garderoobist mõtlema. Saunalahti koolis on näiteks laste rõivad hoopiski klassiruumis, nii et kohe, kui tunnis tekib vajadus minna õue tammetõrusid või vahtralehti vaatama, pannakse joped selga ja minnakse. Nii on ka õpetajal oluliselt lihtsam aktiivõpet kasutada.

Seoses koolivõrgu korraldamisega on kerkinud vajadus ehitada uusi koolimaju või renoveerida vanu, probleem on aga selles, et omavalitsused tellivad siiamaani nii mõnigi kord moraalselt vananenud arhitektuuriga koolimaju. Kuidas jõuda infoga omavalitsusteni ja mida saavad koolid ise ära teha?

Üks alusprobleeme on seaduse poolt reguleeritud tellimise protsess, mis vajaks uuendamist. Praegune süsteem ei soosi kooli tellija (riik või omavalitsus), projekteerija (arhitekt) ja kasutaja (koolijuht, õpetaja, õpilane) mitmepoolset dialoogi ehk sisulist lähenemist, vaid lähtub ülekaalukalt eelarvest. Viimane on muidugi oluline, seda mõistame kõik, kuid kuidas tagada ja soodustada seda, et koolihoone saab ka sisuliselt mõtestatud? Kuidas kaasata eri osapooli? Kuidas plaanida ja korraldada tulemuslikku koostööd? Need on tänase päeva kesksed küsimused ja vastused alles ootavad sõnastamist.

Kuid ka praeguses süsteemis on võimalik tegutseda. Hea kooliarhitektuur saab alguse heast lähteülesandest. Head lähteülesannet ei saa esitada ainult tabelina. See kirjeldab ka kooli väärtusi ja nende kujunemist toetavaid metoodikaid. Selles on läbi mõeldud õpilase (ja õpetaja) terve koolipäev: mitmekülgne õpikogemus, liikumine, suhtlemine, omaette olemine, tähelepanu ja töövõime taastamine jne.

Koolijuhi esimene väljakutse on kutsuda ühe laua taha inimesed, kes aitavad sellist lähteülesannet koostada: hea analüüsivõimega õpetaja, põnevate tähelepanekutega ja uudsete mõtetega huvijuht, õpilaste igapäevamuresid ja -rõõme tundev garderoobitädi, empaatiline õpilane, haridusvaldkonda tundev keskkonnapsühholoog, praktilise kogemusega kasvatusteadlane, kooliarhitektuuriga kursis arhitekt jne (ühest nimekirja ei ole ja ainuüksi kõlavast ametinimetusest ei tasu lähtuda).

Uusi koolimaju kõigile ei jätku: kuidas saaks juba käigus olevaid hooneid kohendada, et nad kaasaegsemad oleksid?

Tüüpkoolimajadel on väga head eeldused; neid annab ümber ehitada. Hea näide on Tartu Hansa kool, mis ehitas ühe korruseosa ümber avatud õppemaastikuks. See ei olnud küll terviklik lähenemine, aga kui käisin tundi vaatlemas, oli näha, et ruum toimis väga tõhusalt, oli isegi kadestusväärne, kui mõnusalt võib eesti koolis tundi anda. Teisalt oli ka ohumärke: kuigi õppemaastik oli avar, oli vahetunniruum kitsam. See tähendab, et muudatusi tasub läbi mõelda tervikut silmas pidades.

Milline uus kooliarhitektuur peaks olema?

Kooliarhitektuuri näol on tegemist rätsepatööga ja mida paremini rätsep klienti tunneb, seda parem töö tuleb. Mis toimib ühe jaoks, ei toimi teise jaoks. Seda on seotud ka kontekstiga – kus koolimaja asub, milline on ümbrus –, ning koolipere visiooniga: kes me oleme? Kuidas me õpetame? Kuidas õpime?

Üldiselt on neli põhimõtet, mida kaasaegne kooliarhitektuur silmas peab:

1. Hea kooliruum on paindlik. See tähendab, et see on õpetaja ja õpilasega kohandatav ja kohanev, nagu eelmainitud Hansa kooli näite puhul. Võimalikud on erinevad õpetamise ja õppimise meetodid.

2. Hea kooliruum on mitmekesine, st annab võimaluse ühes kollektiivis olevatele isiksustele valida omaenda tööviis ja töökoht. Näiteks Viljandi riigigümnaasiumis saavad õpilased endale koolimajas sobiva koha valida, kus tunniülesanne ära teha – ja koolimaja võimalused on mitmekesised.

3. Hea kooliruum toetab liikuvust, liikuvat eluviisi. Meie suurim terviserisk on istuv eluviis ja koolis tekib see kergesti. Nii õpilastele kui õpetajatele tuleb anda motivatsioon ja võimalus liikuda. Kui taas näide tuua, siis Tartu Kesklinna koolil on põnev ja mitmetasandiline ümbrus ja säilitatud on linnaruumi loomulikud liikumissuunad.

4. Heas kooliruumis on ka sotsiaalne ruum, st selle ruumi ühiskondlik või kogukondlik kasutus on läbi mõeldud ja toetab nii suhtlemist õppetöö ajal kui ka sõprade ja koolipere läbikäimist. Näiteks on Tartu Ülikooli Narva Kolledži fuajee astmestik koolielu süda.

Oluline on, et koolimajas saaks ka veidi omaette olla. Viljandi Riigigümnaasiumi esimesel korrusel on suur, piklik avatud ruum, aga ruumi tagumises otsas on astmed, mille peal on kohviku-tüüpi lauad. Õpilased on öelnud, et seal istudes on hea vaade teistele, aga samas on ka omaette olemise tunne.

Oletame, et ma olen ühe sellise nõuka-aegse tüüparhitektuuriga kooli direktor ja tahaksin oma koolihoonet kaasajastada. Millest ma peaksin alustama?

Hea kooliarhitektuuri alus on hea lähteülesanne.

Hea lähteülesande valmimine võtab aega: kõigepealt on vaja teadvustada oma kooli ja jõuda ühisele arusaamisele, millised me tahame olla tulevikus. See hõlmab kindlasti erinevaid tegevusi, mitte ainult ühte-kahte koosolekut õpetajate toas. Kuidas aitab ümberkorraldus õpilasi, kuidas õpetajaid, milliseid pädevusi see toetab? Kuidas kaasata õpetajaid ja õpilasi? Need on küsimused kõigile koolijuhtidele ja koolikogukondadele.

Hüva, oletame, et olen koolijuhina õpetajate ja õpilaste esindajad kokku saanud ja püüame nüüd üheskoos arutada, mida tuleks muuta. Kuidas arutelu käima saada?

Me oleme soovitanud lõbusat ülesannet pealkirjaga „Istung“, see on saadaval ruumiharidus.ee kodulehel. Ülesande sisu seisneb selles, et kasutame õppevahendit, mis on kõikides koolides olemas – tooli –, ja vaatame, mis juhtub, kui me püüame arutada mingit lihtsat asja, nagu näiteks ilm. Paneme toolid kõigepealt nii nagu teatris, siis nii nagu kohvikus või bussis, või paneme nad pilla-palla laiali, või tekitame opositsiooni – kaks vastastikku istuvat leeri, või tekitame ringi, aga nii, et kõik istuvad seljaga ringi keskpunkti suunas. Ja vaatame, mis juhtub, kuidas arutelu kulgeb. See harjutus on väga tõhus just seetõttu, et kohe on aru saada, kuidas toolide paigutus ruumis mõjutab seda, kuidas me arutleme. Mis tunne meil on? Kas me üldse tahame sõna võtta või mõtleme, et ma ei viitsi, las teised räägivad. Kas me arutame ühte ja sama teemat või me vaidleme ja oleme vastasleerides? See on väga lihtne ülesanne, mida saab läbi viia ilma pisimagi eelarveta. Selliseid ülesandeid on mitmeid ja samamoodi võib järele proovida ja analüüsida ka eri õppetegevusi. Omal nahal läbi proovimine võimaldab aru saada, mida me ruumilt ootame.

Kas võiks ühel hetkel ka arhitekti kampa võtta?

Mida varem arhitekt kampa võtta, seda parem tulemus. Arhitekti kutsumiseks ei pea lähteülesanne valmis olema. Arhitekti võib appi võtta, et lähteülesannet koostada: uurida, kes me oleme ja millest unistame. Siin ei pea kindlasti kartma, et äkki me ei oska arhitektilt piisavalt küsida. Oluline on paika panna, millised tegevused peaksid koolimajas toimuma ja kuidas võiks see kogukonna heaks töötada.

Kuhu koolijuht peaks pöörduma, et arhitektiga kontakti saada?

Võib guugeldada ja otsida arhitekti sedapidi. Kuid soovitaksin valida mitte selle arhitekti, kes on väga palju koolimaju teinud, vaid pigem selle, kes on teinud vähem, aga eriilmelisi maju. See näitab, et ta on sisse elanud kohalikku konteksti ja lähtunud selle vajadustest. Teine soovitus on pöörduda erialaliidu poole, arhitektide või sisearhitektide liidu poole, kust võidakse teile arhitekti soovitada. Teatakse, milline arhitekt on millise piirkonnaga seotud, näiteks võib tal olla samas piirkonnas maakodu ja ta tunneb seda kanti.

Mis oleks miinimum, mida iga kool saab ära teha ilma suurema rahakuluta?

Miinimum on visioon. Ilma selleta ei saa.

Ei ole nõnda, et miinimum on, et igas koolis peaks olema vähemalt üks klass, kus saab seinu nihutada ja mööblit ümber tõsta?

See ei pea olema eesmärk iseeneses. Muutunud õpikäsitust saab rakendada väga hea õpetajaga ka täiesti tavalises klassis, see ei nõua eraldi ruumi ja on võimalik igal pool, ka väljaspool kooli. Aga hästi läbimõeldud ruum kindlasti toetab õppimist ja lisab võimalusi. Islandil tehtud uuringutest selgus, et sealsetes uut tüüpi, avatud koolimajades on kõige suurem tajutud erinevus õpetaja töökeskkonnas. Õpetajad ütlesid oma vastustes, et nad teevad palju rohkem koostööd, et nende töö meeldib neile rohkem ja nad tunnevad, et nad on osa kogukonnast. Neil on lihtsam üksteisega rääkida, üksteiselt nõu saada, koos tegutseda. Õpetaja heaolu on väga oluline aspekt, millele me oleme samuti tähelepanu juhtinud.

Räägime veidi ka kooli väliruumist: kuidas Eesti koolide õuealasid kasutatakse?

Nagu ka koolimajade puhul, ei ole õueala kasutatus väga tihti mõtestatud või läbi mõeldud, see on kuidagi kujunenud ja juhuslik. Koolihoovid on sageli vaeslapse osas, nad on lihtsalt kooli ümbruse kujundamata osad. Siin võiks esitada täpselt samu küsimusi: mida me kooli väliruumilt ootame ja kuidas me seda tahame kasutada? Vastavalt sellele peaks kujunema ka ruumiline lahendus. Juhin tähelepanu, et kooliõu ei pea sisaldama ainult rohelist ala ja taimestikku. Maastikuarhitektid oskavad väga põnevaid lahendusi välja mõelda.
Tulin just Tartu Kivilinna kooli hoovist läbi; see kool on hea näide mitmekesisest väliruumist. Seal on nii looduslikku kui tehislikku osa, nad on üksteisega põnevas suhtes, on eri tasandid, ülevalt või alt minekud – koolihoov on ruum, mis kutsub end avastama. Juba kõndimine ise oli põnev: ronid trepist, tuled kuskilt alt, lähed üle silla – seal olid peaaegu kõik teekonna vormid ühe ala peal koos.

Kas kooliõues peaksid olema kiiged ja pingid istumiseks?

Pinkidest ma ei tahaks üldse rääkida, sest istumist on lastel niigi väga palju. Kooliõues võiks olla elemente, millele ei oska esimese hooga nimegi anda. Need on kõige paremad just selle pärast, et nad mitte ei paku ainult füüsilist väljakutset, vaid ergutavad ka fantaasiat. Õpilane ise mõtleb välja, kuidas seda ruumi kasutada – see ei sea piire nii, nagu seab piire palliväljak.

Kokkuvõtteks, on tunda, et Eesti koolides on inimestel entusiasmi ja julgust asju proovida ja ära teha. Aga plaanipidamise käigus tekib ka palju küsimusi, saadakse aru, et see kõik ei olegi nii lihtne. Koolirahvas ja arhitektid võiks palju tihemini kokku saada, et rahulolu tulemusega oleks suurem.

 

Autor: Tiia Kõnnussaar, TÜ eetikakeskuse kolumnist-toimetaja

 

Artikkel ilmus Postimehes 22.08.2016

Põhjamaad kui võimalik kultuuriline ja poliitiline mudel ei ole Eesti mõtteloos uus vaatenurk: see ulatub tagasi 20. sajandi algusesse ja kaugemalegi, mil rahuarmastavat Põhjalat peeti tähtsaks alternatiiviks Vene ja Saksa mõjudele. Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja Tiia Kõnnussaar teeb kokkuvõtte arvamuslugude konkursist.

Eesti kirjandus- ja rahvaluuleteadlane, kirjanik August Annist kirjutab Eesti Vabariigi algusaastail essees "Meie ilmast ja meie ilmavaatest" (1923): "Mida enam aga meie iseseisvat arengut oma väevõimulise ja ka vaimse ainuvalitsusega on rikkunud ja seda veelgi teha ähvardavad kaoslik vene ja üleuputav saksa kultuur, seda enam peame vastukaalu otsima kaugemalt Lääne-, eriti aga Põhja-Euroopast, Skandinaaviast, Soomest. Meie tulevik on Põhjamaadega koostöötamises!"

Sel vaatenurgal oli toetajaid nii Eesti haritlaskonnas kui ka poliitikute hulgas; näiteks on Soome silla ehitamise eestkõnelejad olnud Jaan Tõnisson ja Johan Laidoner.

Põhjala-teema on Eesti iseseisvuse taastamise järel ikka ja jälle üles kerkinud. Kuuluvuse üle Põhjala riikide hulka on arutlenud ka Eesti tipp-poliitikud. Naabrite eluolu jutuks võtta on põhjust: põhjamaade fenomen – heaolu, võrdsus ja innovatiivsus – on tähelepanu äratanud kogu maailmas.

Tartu Ülikooli eetikakeskus kuulutas tänavu mais koos vabariigi presidendi kantseleiga välja rahvusvahelise arvamuslugude ja fotokonkursi, et Eesti iseseisvuse taastamise 25. aastapäeva puhul kutsuda kaasa mõtlema, kas alguses, üle saja aasta eest sõnastatud eesmärk kõnetab meid endiselt.

Konkursile esitati 36 tööd. Kirjutajate hulgas oli gümnaasiumiõpilasi, õpetajaid, arste, kirjanikke, teadlasi ja teiste elualade esindajaid; paljud neist resideerivad mõnel põhjamaal; kirjutati eesti, rootsi, taani ja inglise keeles. Žürii hindas nummerdatud töid anonüümselt; taani-, rootsi- ja ingliskeelsed tööd aitas hindamiseks eesti keelde tõlkida Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledž.

Laias laastus võib kirjutajate hoiakud jagada kolmeks. On neid, kes leiavad, et Eesti juba ongi põhjamaa. On neid, kelle meelest meil on põhjamaadelt mõndagi õppida, ent meeles tuleks hoida ka oma tugevaid külgi. Ja on neidki, kes arvavad, et Eesti asukoht piiririigina on unikaalne; võiksime lõpuks tunnistada, et kuulume Ida-Euroopasse ning oma erilisust väärtustada.

Jakob Buhl Taanist analüüsib oma essees Põhjala vaimsuse kujunemist: heaoluühiskonnad Skandinaavia riikides ja Soomes ei tekkinud tühjalt kohalt. "Taanit on üheksateistkümnenda sajandi jooksul mitu korda rabanud saatuslikud lüüasaamised, nt Preisimaal ja Austrias 1864, mil Taani riik kaotas 2/5 oma pindalast ja ligi kolmandiku elanikkonnast," kirjutab Buhl. "Nüüd tuli päästa, mis päästa andis, vaja oli kogu Taanit ja kõiki taanlasi; see tõi aga ajaga kaasa reforme sotsiaalvaldkonnas ja muutustel oli lai poliitiline toetus. Kaasaegset Taanit aitasid üles ehitada rahvuslik ärkamine (eriti Grundtvig ja Kold), rahvavalgustus ning ametiühingud, vabakirikud, kogudused, põllumajanduslikud osaühingud, rahvaülikoolid, vabakoolid jm. Tähtsad olid nii rahvas, osaühingud kui ka kodanikuühendused, mida nimetatakse ka tsiviilühiskonnaks – mitte riik üksi."

Samal teemal arendab oma mõttekäiku Mikko Lagerspetz, tuues esile põhjamaade ja Eesti erinevuse: eestlaste kogemus riigivõimuga on oluliselt teistsugune. "Usulised ja rahvuslikud liikumised /.../ on tuttavad nii Eesti kui ka Põhjamaade 19. sajandi ajaloost," kirjutab Lagerspetz. "Erinev oli aga nende suhe võimukandjatesse. Põhjamaades ei olnud rahvaliikumiste vastas mitte monoliitne riigivõim, vaid selline, mida oli võimalik poliitilise tegevuse kaudu mõjutada. Eestis kujunes rahva ja riigivõimu vahel vastasseis." Teisisõnu, kodanikuühiskond, mis Põhjamaade ülesehitamisele olulisel määral kaasa on aidanud, jäi Eestis pikaks ajaks allasurutud ja väheväekale positsioonile.

Kas Eesti on Põhjamaa, kuulub Ida-Euroopasse või on üks Balti riikidest? Arvatakse nii ja teisiti. Eestlasliku talupojatarkusega leitakse ka, et Eesti ei peaks ilmtingimata kuhugi kuuluma või kellegagi sarnanema. "Mäletan, kuidas lapsena palusin emal endale Pipi patse teha," kirjutab Jane Saks. "Nüüd, 25 aastat hiljem, paluvad lapsed minult sama asja – Pipi patse. Ja me – nii mina, mu ema kui ka tänapäeva lapsed – teame, mida see tähendab. On midagi, mis seob meid põhjamaadega elupäevade lõpuni. Ent ometi pean meid erinevaks, teistsuguseks; oleme eestlased oma mõtete, kommete, tavade ja harjumustega. Ma olen uhke meie inimeste, kultuuri ja maa üle. Seda ei pane teistega ühte patta, kuid võõraks ka ei soovi jääda. Palun midagi vahepealset."

Põhjamaade retsept on komplitseeritud, leiab Marit Sirgoja. "Suhtun skeptiliselt eestlaste püüdu kleepida oma näo ette põhjamaa mask. Väikese perifeeriariigina oleme äärmiselt õnnelikus positsioonis: meie kuklas ei ole maailma puurivat pilku; me ei pea olema heaolu tootvad eetilised kangelased. Meil on aega atra seada, et kujundada välja päris oma sisemine loogika; peame sügavalt endasse vaatama ja küsimus küsimuse haaval otsustama, kus me oma väärtustega oleme. Ning alles seejärel ühiskonna suunamiseks sobivad vahendid valima."

Valdav osa kirjutajaid leiab siiski, et meid seob põhjamaadega palju: kõigepealt muidugi nii geograafiline asend kui ka, naljatamisi öeldes, kehv ilm. "Eestil on põhjamaa riikidega ühine ajalugu ja loodus ning juba praegu on koostöö tihe. Seega, miks ei võiks ka Eesti olla osa iselaadset Skandinaavia risti kandvate lippudega põhjamaa riikidest? Isegi kui juriidiliselt jääb Eesti Põhjala ühtsusest eraldatuks, on ta minu jaoks alati põhjamaa. "Põhjamaa, me sünnimaa, hinges sind ikka kannan ma…"," kirjutab gümnasist Kristiina Elisa Adson poeetiliselt.

Uue, maailma näinud põlvkonna konkursilood kinnitavad, et juba tuntaksegi end Põhjamaade kodanikuna. "Muidugi olen ringi käinud põhjamaades: Islandil, Norras, Rootsis, Soomes," kirjutab 9. klassi õpilane Jasmiin Üpraus. "Islandil, selgel, veetleval, külmal, salapärasel maal veetsin kokku ühe kuu. Seal õppides mõistsin, kui sarnased ja omanäolised põhjamaad on: puhtad, vabad, lahked, targad, ehedad, kindlad, kanged ja karged. Ma taipasin, et me oleme tõesti nagu üks nende seast, ja ma arvan, et nende 25 aastaga oleme meie, eestlased ja Eesti riik, põhjamaastunud."

Mõne kirjutaja meelest on aga põhjamaadeni veel tükk maad minna. Greete Eluri analüüsib Taani ja Eesti sarnasusi ja erinevusi. "Üks erinevusi on ühiskonna tasapinnaline struktuur Taanis – harva võib näha, et juhid saabuvad BMWga peaukse juurde ning istuvad suletud kabinettides. Igaühte kutsutakse eesnime pidi, hoolimata sellest, kas ta on kolleeg või juht.

Miks pannakse Taanis kauplused ja firmad kinni kell 16? Esiteks seetõttu, et tunnitasu on kõrge. Teiseks, et perekonnad saaksid koos veeta kena hygge õhtut. Ametlik töönädal on Taanis 37 tundi, üks lühemaid Euroopas. Eestlased, vastupidi, töötavad kauem. Et palkade ja elukalliduse vahel on disproportsioon, pole elu nii pingevaba."

Islandil elav Tui Hirv kirjutab: "Maailma Majandusfoorum on Islandi mitmel aastal valinud maailma kõige võrdõiguslikumaks riigiks. Selle teadmise valguses mõistate ilmselt ka hämmeldust, millega ma loen Eesti ajalehti. /.../ Martin Helme vastus noorele naisajakirjanikule levis kui kulutuli ja äratas teravat vastukaja. Islandil oleks tema poliitiline karjäär päevapealt läbi. Suuresti sääraste seisukohtade prevaleerimise tõttu avalikus arutelus jookseb Eesti praegu haritud sünnitamisealistest naistest pidurdamatus tempos tühjaks."

Kirjutajate valdavat hoiakut sobib iseloomustama katkend Pärtel Peeter Pere kirjutisest.

"Eesti on Põhjamaa," kirjutab Pärtel Peeter Pere. "Meil on mitmed põhjamaadele iseloomulikud tunnused: kõrge arvutikirjaoskus ja hea infrastruktuur, korruptsiooni madal tase, väga hea inglise keele oskus, suurepärane haridus, lugupidamine isikuvabaduse ja eneseteostuse vastu, isikutevaheline usaldus, ajaloolised sidemed ja elulaad. /.../

Kui Eesti tahab, et teda tunnustataks põhjamaana, ei pea ta pelgalt järgima Skandinaavia eeskuju (jalgrattateed, parem tasakaal töö ja isikliku elu vahel, sotsiaalkindlustus, sallivus ja arenguabi), vaid eelkõige panustama põhjamaade koostöösse aladel, kus on vaja abi."

 

* Arvamuslugude konkursi täiskasvanute vooru lugusid hindas žürii kooseisus Madis Kanarbik, Kristel Engman, Irene Käosaar, Kersti Lepajõe, Merle Maigre, Erik Puura, Juhani Jaeger, Fagira de Morti, Aro Velmet, Henri Kõiv, Tiia Kõnnussaar.

 

 

Ligi aasta on möödas ajast, mil pagulasvood Euroopasse plahvatuslikult suurenesid ja Angela Merkel inimesi avasüli Saksamaale kutsus. See jagas inimesed teravalt kahte lehte. Vaidlused rändekriisi üle jõudsid sünnipäevalauda ja saunalavale; aastaga on õpitud poliitilisi teemasid seltskonnas pigem vältima, et sugulastega mitte tülli minna.

Kuigi suhtumine rändekriisi Lääne- ja Ida-Euroopas on hakanud teineteisele mõnevõrra lähenema, on vaadete erinevus siiani tuntav. Seda võib ilmselt seletada kahe erineva ajalooga siin- ja sealpool kunagist Berliini müüri. Euroopa hilisajaloo poliitilised seisukohad on paljuski vormunud II ilmasõja koleduste mõjul. Eurooplane oli sõja lõppedes sunnitud otsa vaatama tõsiasjale, mida mõistus ei suutnud hoomata: et inimsüdames võib olla taolist kurjust, mis suudab hävitada kogu senise maailmakorra ja isegi tsivilisatsiooni. Sõjajärgsed aastakümned on Euroopa tegelenud saadud traumaga ning püüdnud mõista, kuidas selliseid olukordi ära hoida.

Vaatamata kogetule või just selle tõttu usub euroopalik humanism, et inimloomus on siiski põhiliselt hea ja kui luua sobivad tingimused, on võimalik elada rahus ja õitsengus. Mõtetel võib olla maailma muutev jõud: see püüdlus on aidanud ka tegelikult rusudes ja vapustatud Vanast Euroopast üles ehitada rahumeelse ja jõuka oaasi sõjakolletega pikitud maamunal. Ajaloo ilu peitub selles, et ka millestki koletust võib lõpuks sündida uus ja parem.
Nüüd maadleb Euroopa küsimusega, kuidas hoida alal need väärtused, mis moodustavad Euroopa hinge, jäädes samal ajal pragmaatiliseks: aidata võimaluste piires, kuid püüdes säilitada ka oma elukorraldust. Õhukese koorega pähkel pureda see just pole. 

Kaks erinevat kogemusvälja
Eestist vaadatuna on paljude inimeste vaatenurk teine. Eestis valitses ajal, mil Euroopas sõja eel ja ajal toimunut mõtestati, nõukogude okupatsioon. Avalik arutelu lõppenud sõja üle ei olnud võimalik. Lein jäi leinamata, sest tuli ellu jääda, ja selle leinamatuse mõjud küündivad tänapäeva. Propagandas oli kõik üheselt selge: Hitler – halb, Stalin – hea. Sõnades rääkis kompartei rahvaste sõprusest, ent samal ajal vormis kogetav tegelikkus luuüdini eestlaste arusaamu. Kibe tõde oli, et suure naabri võimu all olemine ohustab väikerahva eksistentsi. Kogesime, et mujalt tulijad ei pruugi omaks võtta su keelt ja kombeid. Et rahvaste sõprus on vaid sõnades ja tegelikult valitseb mõtteviis „kel jõud, sel õigus“. Ja jõud on neil, keda on rohkem.

Niisiis on laias laastus tegemist kahe vägagi erineva kogemusvälja ja selle toel kujunenud maailmanägemise viisiga. Möödunud suvel vallandunud konflikt nende kahe vahel hõõgub edasi nagu tuli tuha all. Vastuolu euroopaliku, paljude meelest ka liialt idealistliku maailmapildi ja raskesti hallatava tegelikkuse vahel tekitab ärevust. Inimese loomuses on  probleemiga tegelda, kuni seletus on leitud, ärevus on aga halb nõuandja. Internetis on igasugust, sageli kahtlase väärtusega või hoopiski võltsitud materjali ja vandenõuteooriaid, mis kulutulena levivad. On äärmiselt oluline, et poliitikud ja otsustajad ei askeldaks isekeskis oma klaasist lossis, vaid oleksid süvatasandil kontaktis sellega, mida kardavad ja loodavad Eesti inimesed.

Ajaloolised paralleelid kui kaigas
Kuigi praegust olukorda seoses rändekriisiga on Eesti avalikus ruumis vaagitud nii ja naa, paistab, et kord juba võetud positsioonidelt ei tagane keegi. Mis eriti huvitav, ajalugu, mida on üldiselt peetud kasulikuks õppematerjaliks, et vältida tehtud vigu, on nüüd eriti jõuliselt hakatud kasutama kaikana, millega oponentidele äsada. Ajaloo õppetundide tumedam pool on, et ajaloost on võimalik leida mistahes põhjendusi nii omaenda kui ka vastaspoole maailmavaatele ja käitumisele. Seda ka tehakse, sageli väheste teadmiste põhjal ning liigselt lihtsustades. Tasub vaid lugeda kommentaare sotsiaalmeedias ja pilt on vägagi... reljeefne, kui kasutada ülepruugitud  eufemismi väljendusviisi kohta, millega teist poolt teadlikult või mitteteadlikult solvatakse ja alandatakse.

 

Osa inimesi on allergilised sotsiaaldemokraatide suhtes: kui sotsiaaldemokraat, siis järelikult punane ja kommunist; ja kui kommunist, siis terrorist. Taolise sildistamise taga on arvatavasti osalt ka ideoloogia ja poliitilise süsteemi segi ajamine. (Ääremärkusena: kaasaegse sotsiaaldemokraatia ja punaterrori vahele ei saa tõmmata paralleeli, üks on demokraatlik poliitiline suund, teine oli autokraatne ja kuritegelik poliitiline süsteem.)

Teine osa sootsiumist on allergiline EKREle, mille väljaütlemisi kõrvutatakse koguni Hitleri-aegse Saksamaaga. See omakorda pahandab ja koondab EKRE pooldajaid. Kuigi EKRE näol on tegemist paremas ääres asuva rahvuskonservatiivse maailmavaatega ja parteiga, mille seisukohtadega on paljudel raske, et mitte öelda võimatu nõustuda, ei aita kuidagi, kui see automaatselt natsionaalsotsialismiga võrdsustada.

Ajaloost võib õppida, ent kas ajaloost peaks saama hirmutamisvahend? Ülekannet ja hirmutamist kasutab ka EKRE ise, kes eksitavalt tõmbab paralleele praeguse olukorra ja vene okupatsiooniaja ümberasustuse vahel Eestisse, kuigi kontekst on sootuks teine.

Ideede võitlus võiks olla ühiskonnale kasulik
Võitluseta ei saa: ideede lahingutander on justkui ühiskondlik kontrollimehhanism, mis ei lase ühel või teisel poolel oma agendat üle paisutada, näitab ära vastaspoole nõrgad kohad ning osutab võimalikele ohtudele. Pikal ja pideval vastandumisel ning dialoogipidamatusel on aga omad ohud. Nagu poliitikavaatlejad on osutanud, mõõdutundetu Keskerakonnaga hirmutamine on viinud oravapartei aastatepikkuse valitsemiseni ja koondanud Keskerakonda, mis ühiskonna arengut vaadates ei tundu olevat hea lahendus. Ka parteid väsivad.
Et saada tähelepanu, on parteide sõnasõda ajuti muutunud selliseks, mis tsiviliseeritud maailmas olnuks vähemasti interneti-eelsel perioodil piinlik ja taunimisväärne.  „Reljeefne väljendusviis“ (st viisakuseta, lugupidamatu, solvav, alandav, süüdistav, sildistav kõnepruuk), mis oli omane peamiselt sellele seltskonnale, kel puudu haridusest ja heast lastetoast, on  jõudnud ministrite ja tippjuhtide tasandile.  Vastaseid on nimetatud valetajateks, huntideks lambanahas, kujundlikult on kõneldud  kägistamisest, ette heidetud vale rahvust jne. Ja kui juba jupiteridega on nii, mis siin veel härgadest kõnelda:  netikommentaarides võistlevad kommentaatorid pahatihti omavahel väljaütlemiste rämeduses. Vägisi meenub bolševike omaaegne sõnavara – „räpased imperialistid“, „näkku sülitamine“, „põlastus- ja jälestustunnet tekitav lömitaja ja kaabakas“; viimane väljend pärineb muuseas V. I. Leninilt. Lõpptulemusena võib vaenutsemine viia edasise radikaliseerumiseni; osa valijaid, kelle häälte pärast võitlus käib, aga kapselduvad või muutuvad küüniliseks.
Annaks, et hoogu koguv presidendiralli kulgeks  tasakaalukamas vaimus: mitte rahvast lahutades, vaid ühendades, mitte vastaseid tõrvates, vaid tulevikku vaadates.

Ka must lammas on suguvõsa lammas
Mu Taanis doktoriõppes käinud hea kolleeg kirjeldas sealset ajakirjandust:  Taanis nagu mujalgi kirjutatakse konfliktidest, õnnetustest ja kuritegudest, kuid aruteludes domineerib konstruktiivne vaatenurk; hoitakse rahulikku, arutlevat tooni; ei visata õli tulle. Taanlaste hygge on kultuurifenomen: see on üldine püüdlus hoida ühiskonnas head meeleolu, olles samal ajal suhtluses aus ja avatud. Õnneuuringud näitavad, et Taani inimesed on oma õnnelikkuse-hinnangu poolest maailma tipus, ja võib oletada, et rahumeelsel avalikul ruumil on selles oma roll.

Meil on ideede võitlus läinud nii teravaks, et osa inimesi on loobunud lehti ja sotsiaalmeediat lugemast ja hoiduvad hoolikalt igasugusest arvamuse avaldamisest, sest on kindel, et ühelt või teiselt poolelt tappa sa saad. Siinkohal meenub vana iiri anekdoot: kaks iirlast kaklevad kõrtsi ees. Ligi astub kolmas ja küsib innukalt: härrased, kas teil on siin erakaklus, või võin mina ka sekka lüüa?

Sir Kenneth Clark, hinnatud Briti kunstiajaloolane ja tsivilisatsioonide ajaloo uurija, on öelnud: „Rohkem kui miski muu tapab ühe tsivilisatsiooni kindlustunde puudumine. Me võime künismi ja illusioonide kadumise abil end hävitada sama edukalt kui pommide abil.“

Oponendi austamine ei tähenda tema vaadetega nõustumist, vaid pigem oma ideede eest seismist väärikal moel. Kõik on dialoogi küsimus – mõte, mis pärineb juba Platonilt. Kuigi tunne võib olla kibe, on ehk siiski võimalik vastast tunnustada vähemalt dialoogi astumise eest?

Kuulen kriitikuid küsimas: kas EKREga/sotsidega/reformiga/keskerakonnaga jne saab ja on üldse mõtet dialoogi pidada? Küsiksin vastu: aga mis juhtub siis, kui me dialoogi ei pea? Värske ja hoiatav näide dialoogipidamatuse või kehva dialoogi tagajärgedest on Brexit.

Tagasivõtmatuid solvanguid vältides ei kao vastastikune lugupidamine lootusetult ja see võiks edasi aidata kogu meie väikest teretuttavat ühiskonda. Muuhulgas on see ka sisejulgeoleku küsimus. Ma mõtlen, et ehk võiks mudeliks olla, näiteks, ühtehoidev suguvõsa. Ka ühtehoidvas suguvõsas on inimestel eriarvamusi, mõnikord isegi lepitamatuid. Võib olla, et sünnipäevalauas minnakse ägedaks. Ent siiski ei unustata kunagi, et me oleme omad inimesed ja meil tuleb koos edasi toimetada.

Tiia Kõnnussaar on Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja. Artiklis avaldab ta isiklikke seisukohti.

Artikkel ilmus Postimehes 13. juulil 2016

Augustis täitub 25 aastat Eesti taasiseseisvumisest. Selle ajaga on üles kasvanud terve inimpõlv. Kuhu oleme välja jõudnud ja kuhu oleme teel? Kas Põhjamaad on meile olnud tõsiseltvõetav siht või lihtsalt retooriline võte, millega valijate hääli võita?

Nendele küsimustele otsib vastuseid Tartu ülikooli eetikakeskuse kolumnist Tiia Kõnnussaar praktilise filosoofia dotsendilt Kadri Simmilt.

Hiljuti Eesti kinodes jooksnud film “Päevad, mis ajasid segadusse” meenutas üsna ehedal kujul 1990ndate aastate määramatust ja ebakindlust. Ühiskondlik formatsioon muutus, impeerium pudenes tükkideks ja üks riigikord asendus teisega, tuues kaasnähtusena vaesuse ja kuritegevuse kasvu ning väärtuste lagunemise.

Aastal 2016 võib üsna rahulolevalt nentida, et veerandsaja vabaduseaastaga on linnapilt muutunud jõukamaks ja värvilisemaks, tänavatel näeb kalleid autosid ja hästi rõivastatud inimesi ning üha rohkem eestlasi reisib maailmas ringi. Samal ajal kõneldakse paraku ka palgavaesusest ja sotsiaalse kihistumise suurenemisest ning muret teevad maapiirkondade tühjaks jooksmine ja majanduslik väljaränne.

Osa meie vaimuinimesi sõnastas juba 20. sajandi alguses Eestile eesmärgi pürgida Põhjala riikide suunas. Sama on alates taasiseseisvumisest väljendanud erinevate poliitiliste jõudude esindajad. Tartu ülikooli praktilise filosoofia dotsent Kadri Simm on uurinud Eesti tipp-poliitikute kõnesid ja ajakirjanduses ilmunud tekste aastatel 1993–2008 just Põhjamaade-pürgimusega seoses.

 

Image
Tartu ülikooli praktilise filosoofia dotsent Kadri Simm.

Kadri Simm, mis õigupoolest on see Põhjamaade mudel, mida eeskuju väärivaks peetakse ja kohati ka kritiseeritakse?

Põhjamaade demokraatia mudel on teadlastele palju huvi pakkunud – mida see endast kujutab, kuivõrd see on levinud ja kas seda on ka mujal maailmas üle võetud. Iga teaduslik distsipliin kirjeldab Põhjamaade mudelit veidi erineva rõhuasetusega. Üksikuna võttes ei ole selle mudeli aspektid midagi sellist, mida mujal maailmas poleks, näiteks Holland on mõneski suhtes väga sarnane. Kuid üldistavalt võib öelda, et jah, Põhjamaade mudel eristub.

Mina olen selle iseloomustamiseks kasutanud Mikko Lagerspetzi kirjeldust, mille kohaselt Põhjamaa identiteedil on kaheksa komponenti: geograafiline asukoht – Põhjamaa; ajaloolised sidemed; keeleline lähedus (Soome on siin erand); luteri usk; sarnane sotsiaalpoliitika; Põhjamaade omavaheline pikaajaline koostöö; sarnased juriidilised ja administratiivsed traditsioonid, näiteks tugevad omavalitsused; ning sooline võrdõiguslikkus.

Mida näitas teie uurimus Eesti poliitikute kõnede ja tekstide kohta?

Uurimuse põhifookus oli politoloogiline; mina ja sotsioloog Küllike Seppel tegime kvalitatiivse uuringu. Panime kokku päris suure andmebaasi Eesti tipp-poliitikute ajakirjanduses ilmunud tekstidest ja kõnedest ajavahemikus 1993–2008: võtsime ette kõik tolleaegsed päevalehed ja Ekspressi. Uurisime, mida Põhjamaadest räägitakse, millised on konnotatsioonid ja kaastähendused. Kas pürgime Põhjala mudeli poole või arvatakse, et peaksime sellest pigem hoiduma.

Kõige enam torkas silma see, et esines vastuolulist lähenemist: mõnede parteide meelest mõned asjad Põhjamaade poliitikast sobivad Eestile ja teised mitte – aga sageli on need Põhjamaade mudeli puhul üksteisega seotud! Meile eeskujuks oleva eduka, teaduspõhise ja konkurentsivõimelise majanduse aluseks võivad olla needsamad sotsiaalpoliitilised otsused, mille suhtes oleme kriitilised.

Põhjamaade demokraatia ja valitsemise traditsioonid on meie poliitikutele pigem eeskujuks olnud. Mida aga kritiseeritakse, on Põhjamaade sotsiaalpoliitika; seda on nimetatud koguni jätkusuutmatuks. Uuritud ajavahemikul on Põhjamaade sotsiaalpoliitika suhtes olnud väga kriitiline just Reformierakond.

Ma mäletan oma lapsepõlvest, et juba 1980. lõpus rääkisid USA parempoolsed poliitikud, et Põhjamaade heaoluühiskonna mudel kukub kohe-kohe kokku. Tegelikkus näitab vastupidist: Põhjamaad on järjest tugevamatel positsioonidel, nende elukvaliteet on tõusnud, nad on konkurentsivõimelised. Mis ei tähenda, et neil poleks probleeme, aga midagi nad teevad õigesti, et nad suudavad nende probleemidega toime tulla.

Kriitikud väidavad, et see mudel variseb kokku, aga seda pole aastakümneid juhtunud. Pigem võiks siis uurida, milles on saladus.

Mis on Eestil Põhjamaadega sarnast, mis erinevat?

Meid ühendab Põhjamaadega palju, alates geograafilisest positsioonist ja religioossest taustast kuni uuendusmeelsuse ja infotehnoloogia-lembuseni. Kui infotehnoloogia teeb suhtlemise lihtsamaks, teeb see ka ühiskonna sidusamaks – poliitikud ei ole kõrgel ja kaugel, ja asju saab inimlikul tasandil ajada. See lähendab kodanikke ja poliitikategijaid.

Kuid erinevused?

Erinevused on pigem poliitilistes valikutes. Mulle tundub, et Põhjamaade tugevus seisneb inimkapitalis: sotsiaalses usalduses ja inimesesse investeerimises. Seda ei peeta mitte raha raiskamiseks, vaid see on miski, millele saab lõpptulemusena oma majanduse üles ehitada.

Majandusliku heaolu poolest erineme objektiivselt, juba ajaloolise tausta tõttu, kuid siin on ka mõtteviisi erinevus. Meil öeldakse, et saame kõigepealt rikkaks ja siis jagame. Kuid Soome näitel toetab inimestevaheline solidaarsus ka majanduse arengut: pärast teist maailmasõda oli Soome riik väga vaene, tohututes võlgades. Ometi tehti põhimõtteline otsus olla solidaarne ja aidata neid, kellel oli kehvem olukord, mitte ei hakatud ootama, millal kaugas täis saab ja üle ajama hakkab.

Ka sooline võrdõiguslikkus on meil justkui väljastpoolt peale surutud formaalne nõue, mitte tunnetatud vajadus. Poliitilise ladviku suhtumine sellesse on olnud väga passiivne. Üks näide on võrdõigusvoliniku büroo rahastamine: selle tegevus toimus praktiliselt ainult tänu Norra rahale. Uuel volinikul Liisa Pakostal on ehk rohkem poliitilist võrgustikku, et oma büroole rahastust saada.

Suhtumine on küll hakanud muutuma, kuid nii-öelda rohujuure tasandil: näiteks tudengeid õpetades olen märganud, et noorel põlvkonnal on teistsugused hoiakud, võrdsed õigused on nende jaoks endastmõistetavad.

Üks asi, mida Eestis peetakse uuringu põhjal eeskuju väärivaks, on poliitikas konsensuse otsimine. Meil on laiapõhjalisi koalitsioone küll olnud, aga kuivõrd on konsensus olnud tegelik? Põhjamaades on rohkem kompromissivalmidust ja kõigi osapoolte kaasamist – see võtab küll rohkem aega, aga tulemus rahuldab ka suuremat hulka inimesi.

Mis meil hästi on, kui selles kontekstis Eesti tegemisi vaadata?

Sõltub, kellega end võrrelda. Me võime olla enesekriitilised ja öelda, et meie sotsiaalpoliitika on neoliberalistlik, aga kui võrrelda näiteks USAga, siis oleme lähedased pigem Põhjamaadega.

Meil ei ole ka suuri hierarhiaid, mis ongi väikeses ühiskonnas tõenäolisem. Lugesin hiljuti intervjuud eduka euroametniku Maive Rutega, kes rääkis eestlase kuvandist Brüsselis. Eestlasi peetakse seal otsekohesteks töötegijateks, kes peavad oma sõna. Kuid Lõuna-Euroopa inimeste arvates jääb meil puudu teatud kultuurikihist, suhtume poliitikusse kui kellessegi endataolisse, ilma erilise lugupidamiseta. Lõuna-Euroopa rahvaste meelest esindab poliitik rahva heaks valitud esindajatest loodud institutsiooni, mis väärib suuremat lugupidamist.

Iseenesest on see tore, et võib piltlikult öeldes peaministrile õlale patsutada. Asja varjukülg on ehk see, et taolise võrdsusega kaasneb ka tohutu negativism ja lihtne on teha lauskriitikat, mis ei vii edasi.

Mis oli uuringu põhijäreldus?

Põhjamaade kuvand on pigem positiivne. Tõepoolest, kui vaadata edetabeleid, siis Põhjamaades elavad kõige õnnelikumad inimesed ning ka majandus on innovaatiline ja konkurentsivõimeline.

Põhijäreldus võiks olla, et kaks olulist väärtust – võrdsus ja vabadus – , mis on liberalismis olulised, ei ole sajaprotsendiliselt ühildatavad.

Maksimaalne vabadus toob endaga kaasa suurema ebavõrdsuse, ja vastupidi. Kui ühiskonnale on oluline võrdsus, tuleb mõnda vabadust piirata. Küsimus on, kus on tasakaalupunkt. Põhjamaades on tasakaalupunkt pigem võrdsuse tagamisel, mis annab kõigile võrdsed võimalused neid vabadusi nautida. Meil aga on vabaduse fetišism – teen mis tahan, igaüks on oma saatuse sepp. Võrdsus kui printsiip kannab endaga kahjuks jätkuvalt kaasas nõuka-aegset tähendusvälja.

Eesti ajakirjanduses räägitakse võrdsusest, justkui tähendaks see identsust või samasust, matemaatilise identsuse mudelit. Poliitikafilosoofias seda nii ei mõisteta: vastupidi, erinevused on olemas, aga me teeme teadliku otsuse, kas need on olulised erinevused. Mitte et me ignoreeriksime olemasolevaid erinevusi – erinevused on olemas, me ei taha neid ära kaotada, aga need ei loe konkreetses kontekstis, näiteks töökohal või ühiskondlikus elus. Ei loe, kui pikad on su juuksed, mis värvi on silmad või mis sugu sa oled.

Intervjuu ilmus 26. mail 2016 portaalis ERR Novaator

Külli Keerus
Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi teadur

Loomade heaolu on peamine eetiline kaalukeel

2014. a jõudis Riigikokku loomade eestkosteorganisatsiooni „Loomus" märgukiri, milles taotleti karusloomakasvanduste keelustamist eetilistel põhjustel. Toimunud arutelu järel jäädi ootama Maaeluministeeriumi tellitud uuringut, mille eesmärgiks oli selgitada välja karusloomakasvatussektori majanduslik olukord ning tulevikuperspektiivid Eestis. Maaülikooli teadlaste poolt hiljuti valmis saanud uuringus sisaldub ka lühike peatükk, mis pealkirja põhjal otsustades peaks käsitlema nii loomade heaolu karusloomafarmides kui ka karusloomakasvanduste eetilisi aspekte. Just need aspektid on olnud keelustamistaotluse ajendiks. Maaülikooli teadlased väidavad oma uuringus aga, et karusloomakasvatuste keelustamiseks eetiline alus justkui puuduks. Täpsemalt, vastuseis karusloomakasvatusele „ei näi põhinevat selgetel ja üheselt mõistetavatel eetikaseisukohtadel, mis mõjutaksid või kirjeldaksid seda, kuidas me enda hoole all olevaid loomi kohtleme" või kui, siis saab välja tuua vaid „nõrga ideoloogia, mis keelab meil kahjustada puurikarusloomi", seda aga ei saavat uuringu autori(te) sõnul „eetilise alusena" toetada.

Lihtsustatult on meil niisiis ühel pool seisukoht, et karusloomakasvandused pole eetilised, teisalt aga, et selliseks väiteks puudub alus. Kuid kas uuringu autorid suutsid oma seisukohta ka kaitsta või esitavad samuti pelgalt isiklikke arvamusi, millel puudub alus?

Ükskõik millisest loomade kohtlemise praktikast me ka ei räägiks, on selle esmane ja enim mõistetud (ehkki mitte ainus) eetiline kaalukeel loomade heaolu. Ilma mõjuva põhjuseta ei tohi mitte kellelegi kannatusi põhjustada, olgu tegemist inimese või loomaga. Seega tuleks karusloomakasvanduste eetilisust vaagides kaaluda vähemalt kahte küsimust. Kas loomade heaolu on piisaval määral tagatud? Kas heaolu küsimuses tehtavad järeleandmised on piisavalt põhjendatud?

Loomade heaolu on olnud ka „Loomuse" peamisi argumente. Loom võib välja näha füüsiliselt terve, olla heas toitumuses ja ka veterinaarselt hooldatud, kuid sellest ei piisa heaoluks. Loomaheaoluteaduses aktsepteeritakse juba ammu ka psühholoogilisi heaolukriteeriume. On raske uskuda, et paar sajandit aretustööd võtaks loomalt vajaduse ringi liikuda, uudishimu rahuldada, käike uuristada vms. Karusnahakasvatajate ja nende vastaste vahel on Eestis varem vaidlusi tekitanud küsimus, kas karusloomad (mink, rebane, tšintšilja jt) on olemuselt metsloomad või juba koduloomad, kelle käitumuslikud vajadused on puurioludega piisavalt kohanenud. Sellele küsimusele saaks vastata heaoluspetsialistid, kuid vaatlusaluses uuringus pühendatakse loomaheaolule vaid mõned read.

Uuringu selle osa autor annab teada, et on Eesti karusloomafarme isiklikult külastanud ja võib selle põhjal öelda, et loomade elukvaliteedi parandamiseks on tehtud jõupingutusi. Ei ole aga mainitud, milliseid uuringuid farme külastades loomade heaolu osas läbi viidi, kas karusloomafarme külastati uuringu raames korduvalt või kui kaua külastused kestsid. Seda, et loomade heaolu tagatud oleks, autor tõtt-öelda ka ei väida. Ta räägib üksnes tehtud jõupingutustest ning seejärel möönab, et põhjust enesega rahuloluks loomapidajail siiski ei ole. Tuuakse näiteid selle kohta, et loomad on ilmselgelt stressis, kuid ebanormaalne käitumine ilmnenud söötmise ajal. Pealegi - lehmad, sead ja kanad käituvat ka sageli ebanormaalselt.

On võimalik, et uuringu koostajad ei seadnudki omale eesmärgiks loomaheaolu eraldi hinnata. Nagu mitmelt poolt ilmneb, näivad uurijad olevat lähtunud peaasjalikult küsimusest, kas karusloomakasvatus on kuidagi ebaeetilisem võrreldes teiste põllumajandusloomade kasvatamisega? Kas loomad kannatavad karusloomakasvatuses rohkem kui muudes loomade intensiivkasvatustes? Autorid peavad oluliseks „hoiduda käsitlemast karusloomade pidamist lahus muude produktiivloomade pidamisest" ja sedastavad järelduses, et „ei ole alust keelustada üksnes karusloomakasvatus". See on loogikakirves, mis nurga taga varitseb: kui karusloomakasvatus keelustatakse kui ebaeetiline, siis tuleks samadel põhjustel keelustada ka muud loomapidamisvaldkonnad.

Laskem end kaasa tõmmata just selliselt formuleeritud küsimusest - mille poolest erineb karusloomakasvatus sea-, veise- või kanakasvatusest? On tõsi, et loomaheaoluspetsialistid võivad heaolu osas jõuda erisuguste järeldusteni. Ent kas-küsimus: „Kas loomade heaolu on tagatud?" ei ole antud küsimuses kõige otstarbekam - maailm, milles elame, ei ole ideaalne ning paratamatult tuleb teha kompromisse. Palju mõistlikum oleks küsida, kas loomadele võimaldatav heaolutase on aktsepteeritav, arvestades neid põhjusi, mille pärast heaolus mööndusi tehakse? Teisisõnu: kas heaolus tehtavad mööndused on moraalselt õigustatud? Selles küsimuses võiks vaadelda saadava toodangu kasutusotstarvet. Just siin ilmneb märkimisväärne erinevus teistest loomakasvatusharudest: karusnaha järele puudub vajadus. Uuringu autorid on seda argumenti ka kaalunud, kuid käsitlenud vajadust vaid ellujäämise aspektist. Nii tunnistavad nad, et nagu meil ei ole karusnahka vaja, et ellu jääda, ei ole meil ellujäämiseks vaja ka mune, piima, sealiha, nahka ega villa. Ent peale fundamentaalseima vajaduse - ellujäämise, on meil ka teistsuguseid vajadusi, millest mõned on olulisemad kui teised. Kui loomse produkti söömise vajadus tervise seisukohast on teadusliku diskussiooni jätkuv objekt, siis karusnahkse krae või ripatsi puhul samalaadsest vajadusest rääkida oleks tugevalt üle pingutatud. Niisiis, isegi kui loomade heaolu tase peaks olema sama vilets nii rebase- kui seafarmis, on heaolunõude eiramist esimesel juhul märksa raskem õigustada. Teatud toiduainete rühmast lahtiütlemine ei kannata võrdlust teatud sorti rõivaesemetest või aksessuaaridest ilmajäämisega.

Nagu eespool öeldud, peavad uuringu koostajad väga oluliseks liigitada karusloomi põllumajandusloomadeks. Põhjuseks paistab olevat soov näidata, et karusloomakasvatus ei erine mitte millegi poolest teistest loomakasvatusvaldkondadest ja seda ei saa keelustada, ilma et loogiliselt ei järelduks ka keeld neile teistele valdkondadele. Vaadeldes karusnahakasvandusi aga toodangu seisukohalt, ei pruugiks me rääkida sellest mitte niivõrd kui põllumajandusharust, vaid kui ilu- või moetööstusest. Sellisena liigitub ta samasse klastrisse hoopis kosmeetikatoodetega. Kosmeetikatoodete testimine loomadel on EL-is keelustatud, ilma et see oleks kaasa toonud liha-, piima jm toiduproduktide tootmise keelustamist. Sellest vaatevinklist on karusloomakasvanduste keelustamise eraldi ettevõtmine igati loogikapärane.

Artikkel on ilmunud EPL võrguväljaandes 3. mail 2016

Munakarbist välja ehk mida õigupoolest kujutab endast projekt „Hea kool heade mõtete linnas“.

Kuidas teha nii, et koolides oleks vähem kiusamist ja rohkem koolirõõmu? Et igas koolis oleks talle ainuomane lahke vaim, mis kutsub igal hommikul kooliteele nii õpilasi kui õpetajaid?
„Praegu on õpetaja  paljudes koolides nö munakarbi-õpetaja,“ ütleb Katrin Ohakas, Tartu linna haridusosakonna põhihariduse peaspetsialist.  „Kool on nagu munakarp, iga õpetaja on oma pesas, tõmbab klassiukse kinni ja ajab oma asja.“
Ka koolijuhid ise on tunnistanud, et sageli ei ole koolis päris selgelt sõnastatud siduvaid põhimõtteid ja väärtusi, mis on kõigile ühised.
 „Oma kümmekond aastat või rohkemgi on kooliinimesed kurtnud, et õpilased on muutunud,“ ütleb Katrin Ohakas, „ja siiani on üsna sügavalt juurdunud arvamus, et kui koolis miski enam ei toimi, tuleb muuta õpilast ja tema kodu. Aga seda me ju muuta ei saa! Ainus, mida me muuta saame, oleme me ise: kuidas õpetame, kuidas juhime, kuidas anname lastele tagasisidet. Hirmuga kasvatamine ja õpetamine ei tule enam välja.“
Hea Kooli liikumise eesmärgiks ongi edendada sellist kooli, mis loob kogu kooliperele hea ja turvalise õpikeskkonna ning julgustab iga õpilase arengut.

Linn toetab koolide eneseanalüüsi
„Projekti „Hea kool heade mõtete linnas“ toel on kümnes Tartu koolis aasta jooksul toimunud nö äratuskoolitus,“ ütleb Helen Toming, Tartu Ülikooli eetikakeskuse Hea Kooli projektijuht. „See on   väärtuskasvatuse koolitus, mis on pannud koole oma tegevust värske pilguga vaatama.“
Miks seda vaja on?
„Koolituse raames arutleme koos kooliperega, millised on kooli põhiväärtused,“ selgitab Helen Toming.  „Väärtuspõhine kool ei ole tuupimiskool, vaid see on kool, kus kõigil on hea olla. See tähendab, et kool on enda jaoks läbi mõelnud õppe- ja kasvatustöö, koolikeskkonna, juhtimise ja koostöö aspektid. Reformidega seoses on koolid alles loomas oma identiteeti. Me aitame neil üles leida nii oma tugevused kui ka arendamist vajavad küljed,“  ütleb Toming.
Neljas Tartu linna koolis on nõustamas  käinud nn kriitiline sõber, ekspert Tartu Ülikooli eetikakeskusest.  Kriitilise sõbra kontseptsioon on pärit Inglismaalt; eetikakeskuse juhataja prof Margit Sutropi sõnul on keskusel selles vallas koostöö ja partnerlusleping Canterbury's asuva Christ Church University'ga. Kriitilised sõbrad on eetikakeskuse väärtuskasvatuse koolitajad, kes on läbi teinud aastase täiendõppeprogrammi, ent kel on ka koolides töötamise kogemus ning psühholoogi või sisehindamise nõustaja taust. Nõustamise eesmärk on aidata koolil analüüsida oma tegevust ja välja arendada tugevusi.

Pilk väljastpoolt
 „Hea sõber on see, kes annab selget kõrvalpilku,“ ütleb Karin Lukk, Tartu Kivilinna kooli direktriss, keda pärjati 2015. aasta sügisel Aasta Koolijuhi tiitliga. „Kõike ju ise ei näe, teatud pime nurk jääb alati. Meie kutsusime kriitilised sõbrad oma kooli külla; käisid Margus Saks ja Tiia Lister. Nad olid koolis kaks päeva hommikust õhtuni: vaatasid tunde ja osalesid üritusel, kus tutvustasime kooli tulevaste esimese klassi õpilaste vanematele.“
Karin Lukk jäi ettevõtmisega rahule: „Head, mida me ei olnud märganud, oli rohkem kui parandamist vajavat. Saime aru, et me teeme iga päev väga head tööd, aga peame seda tavaliseks: näiteks on meil õpetajad lastega koos vahetundides, mitte õpetajate toas; hea on koostöö lastevanematega ja hästi toimib probleemide arutamine LP-mudeli põhjal (learning environment and pedagogical analysis – õpikeskkonna ja pedagoogika analüüsi mudel – TK). Kosutav oli kuulda, et meil on paljugi hästi.“
Kriitilised sõbrad andsid koolile ka soovitusi. „Märgiti, et tunnid, kus nemad osalesid, olid väga tempokad, kuid suures osas õpetajakesksed,“ selgitab Karin Lukk. „Nende ettepanek oli tundides laste osalemist suunata rohkem ise avastamise poole. Arutasime õpetajatega ja meil on juba häid mõtted, kuidas õpilasi kaasa haarata nii, et nad kogu õppeprotsessi kavandamises algusest peale osalised oleksid.“

Kriitiline sõber kui sõber-ekspert
Kristi Raava, eetikakeskuse koolitaja ja kriitiline sõber on külastanud koole üle Eesti. „Kõigepealt teen koolis ringkäigu ja vaatlen, milline on üldine õhustik ja keskkond koolis. Osalen tundides, uurin koos juhtkonnaga kooli arengukava, kodukorda ja kodulehte. Seejärel arutame koos läbi, mis on hästi ja millele võiks tähelepanu pöörata.“
Kas sõna „kriitiline“ koolijuhte ei hirmuta?
„Ma ei ole koolides sõna kriitiline isegi maininud,“ ütleb Kristi Raava. „Ma ise nimetaksin end pigem ekspert-sõbraks. See on väga loov töö: sa lähed kooliellu sisse, aitad kooliperel näha,  milline on kooli nägu ja mis on tema tugevused. Praegu töötan Tartu Karlova Kooliga. Selle kooli eripära on muusikakallak. Arutame koos, kuidas võiks muusika jõuda erinevatele tasanditele, puudutada nii vanemaid kui ka nende klasside õpilasi, kes ei õpi muusikat süvendatult. Koolid ise ütlevad, et on saanud värskeid mõtteid ja heas mõttes argirutiinist väljunud.“

Muutused vajavad aega
Karin Lukk julgustab kolleege tegema kriitilise sõbraga koostööd. „See ei eelda ettevalmistusi – kriitiline sõber tuleb, osaleb koolipäevas ja kokkuvõte tehakse koos kooli juhtkonnaga. Kriitilist  sõpra  ei tasu karta - pigem on rõhk sõnal „sõber“. Võibolla oleks õigem öelda analüüsiv sõber, kõrvalpilku heitev sõber.“
Hea Kooli liikumises osalejatel on võimalik osaleda Hea Kooli konkursil ja mõõtu võtta teiste koolidega, saada oma tegevuse kohta asjalikku tagasisidet ning kutsuda kooli külla kriitiline sõber.  „Oma tegevuse kirjalik mõtestamine on tähtis, sest kirja pannes toimuvad teistsugused protsessid, sa mõtled teisiti,“ ütleb Hea Kooli projektijuht Helen Toming  ning tunnustab koolide konkursitöid: neis on häid praktikaid, mida teistegagi jagada. „Tartu on esimene omavalitsus, kes on võtnud oma südameasjaks koole nende arengupüüdlustes toetada, mis teeb paljude teiste omavalitsuste koole kadedaks,“ märgib Helen Toming.
 „Me anname endale aru, et tulemused ei olegi ühe aastaga nähtavad,“ ütleb Katrin Ohakas. „See on mõtteviisi muutmise protsess.  On hea, kui kool ei kapseldu oma mulli, vaid otsib tagasisidet, uusi vaatenurki, avardab maailmapilti ja arusaamist ka oma koolist. Kui projektiga liitub igal aastal uusi koole, loeme selle õnnestunuks.“

Artikkel on ilmunud ajalehes „Tartu Ekspress“.

2015

Mida teha, kui lahkarvamuste paljusus näib meid enda alla matvat? Kuidas elada, kui tundub, et ühiskonnast on kadumas igasugune koosmeel? Lugu ilmus 30. novembril ERR portaalis.

Inimesed vaidlevad paljude asjade üle. Nad vaidlevad selle üle, kas vaniljejäätis maitseb paremini kui šokolaadijäätis, kas seelikud peaksid olema pikad või lühikesed, kas püksisääred peaksid olema laiad või kitsad. On ka vaidlusi tõsisemate küsimuste üle: kas hea laps kasvab vitsaga või vitsata, kas loomi võib süüa, kas valetamine on teatud juhtudel lubatud? Bioeetikud vaidlevad selle üle kas surrogaatemadus, kloonimine, embrüodega katsete tegemine peaks olema lubatud.

Moraali, poliitika ja religiooni küsimuste üle toimuvates arutlustes näivad mõned lahkarvamused olevat olemuslikult lahendamatud. Näib, et siin ei aita tavapärane retsept - võtta rohkem aega kaalutlemiseks, jälgida, et arutluskäigus pole tehtud vigu ning kontrollida üle faktid, millel arvamused põhinevad. Nii filosoofias kui ka igapäevases arutlevas demokraatias on ikka ja jälle tõdetud, et kõik see ei pruugi aidata vastandlikke pooli leppimisele lähemale.

Tõdemus, et on küsimusi, kus lahkarvamusi ei saagi lahendada, tekitab ühelt poolt küsimuse moraali objektiivusest ning teisalt praktilise küsimuse: mismoodi korraldada kooselu nendega, kelle arvamustega me ei nõustu.

Lahendust on nähtud sallivuses või koguni pandud ette, et lepime lihtsalt kokku, et me ei lepi milleski kokku. Inglise keeles kõlab see eriti ilmekalt: “Let us agree that we disagree!

Nõustumine, et me ei nõustu, võib küll tagada rahu, aga praktilises mõttes me ikkagi ei tea, kuidas ühiselu korraldada - kas lubada aborti, eutanaasiat, surrogaatemadust, kas lubada omasoolistel kooselu registreerida, kas võtta vastu pagulasi, kas burkade kandmine keelustada jne.

Mida teha?

Mida siis teha, kui lahkarvamuste paljusus näib meid enda alla matvat? Arvan, et ei tohiks liiga kergesti alla anda. Tuleks täpsemalt uurida, millel lahkarvamused põhinevad ja püüda ikkagi leida võimalusi neid lahendada.

Kindlasti on osasid arvamusi võimalik ümber lükata, näidates, et nad põhinevad valedel alustel. Mõnikord on võimalik paljastada loogikavigu. Kui sai teatavaks, et üks Pariisi terroristidest oli tulnud maale koos pagulastega, hakati rääkima, et kõik pagulased on potentsiaalsed terroristid. Kui sinna juurde tuleb uskumus, et kõik välismaalased on pagulased, siis jõutakse varsti järeldusele, et kõik välismaalased on potentsiaalsed terroristid!

Enamasti ei saa kuumalt pulbitsevates debattides ratsionaalse arutlemisega aga kuigi kaugele. Mõned sotsiaalteadlased (nt Jonathan Haidt 2012) on väitnud, et moraali ja poliitika küsimustes on tegemist mitte-ratsionaalsete lahkarvamustega, mis põhinevad emotsioonidel ja intuitsioonil, mistõttu nad ei allu ratsionaalsetele argumentidele.

Minu arust ei pea emotsioonidel põhinevad lahkarvamused olema aga tingimata mitte-ratsionaalsed. Kõik oleneb sellest, kuidas me emotsioonide olemust mõistame. Tegelen emotsioonide olemusega igapäevaselt meie IUTi teadusprojektis „Lahkarvamused: filosoofiline analüüs.“

Emotsioonide narratiivne struktuur

Toetun Peter Goldie (2001, 2014) väitele, mille järgi osad emotsioonid, nt viha, hirm, kadedus, armukadedus, lein ja kaastunne on väga komplekssed, pikka aega kestvad emotsioonid, millele on omane narratiivne ehk jutustav struktuur. Narratiivid on lood, mis mõtestavad juhtunut teatud perspektiivist, väljendades jutustaja viisi asju näha. Taoline pikka aega kestev emotsioon võib olla seotud mälestuste, kujutluste ja laiemalt enesemõistmisega.

Sellest lähtuvalt olen välja arendanud oma filosoofilise teooria. Selle keskne tees on, et kui selgub, et mõnes moraali, poliitika või religiooni küsimuses on tegemist emotsioonidest laetud eriarvamusega, ei peaks panustama ainult argumentidele, vaid peaks püüdma selle poole, et muutuks emotsioon. Täpsemalt, et muutuks narratiivne struktuur ehk lugu, millega emotsioon koos käib.

Meie emotsioonid on seotud meie vaatega elule. Seetõttu, rääkides ühest ja samast probleemist, reageerime täiesti erinevalt. Kõik oleneb sellest, millele meie tähelepanu on suunatud ja millele mõtleme. Kui mõtleme sellele, et pagulased tahavad saada osa meie heaolusüsteemist, räägivad arusaamatut keelt, neil on teistsugune nahavärv ja nad on oht julgeolekule, suhtume neisse vaenulikult.

Kui mõtleme sellele, kuidas nad oma elu ohtu seades kodumaalt põgenesid, jäid ilma oma kodust ja kõigest, mis oli neile kallis, mõtleme neist pigem kaastunde ja hoolivusega.

Hiljuti olin tunnistajaks vaidlusele, kus üks noor mees rääkis uhkusega sellest, kuidas ta kõik pagulased maalt välja suitsetab. Tema väide oli, et Eesti pole siiani nõukogude okupatsioonist toibunud ja me ei saa endale lubada, et meie vähest heaolu jälle mingite võõrastega jagatakse. Et igale võõrast keelt kõnelevale inimesele tuleb näidata, et ta pole siia oodatud.

Noor naine tema vastas küsis, kas ta tahab kuulda ühte lugu. “Paari nädala eest kohtusin ühe teismelise tüdrukuga, kelle pere on Eestilt saanud pagulase staatuse. Tüdruk on väga andekas. Selles väikeses Eesti paigas, kus tema vanemad on tööd saanud, ei ole kooli, kus tütar saaks oma annet arendada. Nii otsustas pere lasta tal minna õppima suurde linna. Kuigi tema eesti keele oskus on vähene, saab ta koolis hakkama ja läheb igal hommikul kooli tund enne teisi, et eesti keelt õppida. Probleemid algasid aga sellest, et tema klassikaaslased ei võtnud teda omaks, sisistades talle isegi, et mingu tagasi sinna, kust tuli. Kiusamine käis nii koolis kui õhtuti kooli ühiselemus.

Ühiselamu on linna servas. Kui koolitükid tehtud, läheb tüdruk kesklinna jalutama, vaatab tuledes säravaid maju ja imetleb poodide vitriine. Sisse ta ei lähe, sest raha, et midagi osta, tal nagunii pole. Kõige hullem on öösiti, sest unes näeb ta ikka pommirusudes linna, suitsu, verd ja karjumist. Tüdruk räägib, kui õnnetu ta on, sest pidi põlevasse kodulinna jätma oma vanaema-vanaisa, kassi ja lapsepõlve Barbie-nukkude kollektsiooni.”

Noor mees, kes enne oli uhke, et kaitseb oma maad pagulaste eest, langetas pilgu ja küsis, kas ta võib tüdrukule uue Barbie nuku osta.

Jutustamise võluvägi aitab muuta emotsioone

Sellele jutuajamisele mõeldes pakun välja oma retsepti lahkarvamuste lahendamiseks. Seal, kus su vestluskaaslane ei taha kuulda argumente, vaid lähtub mingist võimsast tundest, tuleb mitte teist ümber veenda, vaid tegelda emotsioonidega. Täpsemalt, tuleb püüda muuta seda narratiivset struktuuri või lugu, millega emotsioon koos käib.

Kõigepealt on oluline kuulata - siira sooviga teist inimest mõista. Millised on teise inimese tunded? Millisest perspektiivist ta olukorda näeb, mis teda häirib, mis temas selle emotsiooni tekitab?

Ütle, et saad temast aru. Ja siis räägi, kuidas sina olukorda näed, milline on sinu lugu. Võib juhtuda, et su vestluspartner kuulab ka sind ja hakkab kaasa elama. Nüüd oskab ta olukorda vaadata ka sinu pakutud perspektiivist ja tal võib sinu lugu kuuldes tekkida sinuga sarnane emotsioon. Ja te leiate, et teie arvamused polegi nii erinevad.

Tuleb näha vaeva, et jõuda teisega samale lainepikkusele. Tuleb kannustada vastaspoole kujutlusvõimet, aidata tal mõttes astuda teise kingadesse, et jõuda koosmeelele.

Võib-olla ongi ainus, mida lahkarvamustest tulvil ühiskonnas teha saame, kuulata ise ja teha ka ennast teisele kuuldavaks. Rääkida nii, et viha asemel pääseksid mõjule inimlik mõistmine ja kaastunne.

Artikkel põhineb TÜ eetikakeskuse ja ERRi 27. novembril 2015 Tallinnas korraldatud konverentsil „Elu eriarvamuste keskel. Kuidas kujuneb kaalutletud avalikkus?“ peetud ettekandel.

2014

Kaasaegsed Lääne ühiskonnad on väga mitmekesised ja seda mitmes mõttes: siin elavad inimesed on väga erinevate väliste tunnustega (erinevad rassid, erinevad subkultuurid jne) kui ka erinevate veendumustega (erinevad religioonid ja eetilised vaated jne). Aga tegu pole lihtsa faktilise mitmekesisusega. Suures osas on see ühtlasi põhimõtteline mitmekesisus, sest ei arvata, et on üks õige viis, millised inimesed peaksid olema või mida nad peaksid uskuma. Elame kõigist neist erinevustest hoolimata koos ning võiksime üksteisega igapäevases elus läbi saada. Seega paistab, et sallivus on kaasaegse lääneühiskonna jaoks fundamentaalse tähtsusega, sest ilma selleta poleks koostöö paljudel juhtudel ilmselt võimalik, mõnel juhul võidakse püüda teisi lausa hävitada (nagu tehti näiteks 16. ja 17. sajandil Euroopas toimunud ususõdade käigus).

Üldiselt on Eestis sallivusega nii, et seda peetakse väga heaks asjaks ning see, et keegi on salliv, on midagi, mille üle uhkust tunda. Näiteks arvab Raivo Vare: „Elu kvaliteediks on kindlasti ka salliv ühiskond“ ja „sallivuse teema [on] päris oluline. Seda tuleb tõsisemalt võtta, kui meil kombeks on olnud“. Kui 2011. aastal avaldati OECD raportis andmed, et Eesti on kõige sallimatum riik, siis esitati seda kui halba uudist. Ning isegi need inimesed, kes arvavad, et meie suhtumine sallivusse võiks olla teistsugune, tunnistavad, et Eestis peetakse sallivusest üldiselt väga lugu. Näiteks kirjutab Kersti Nigesen, et „sallivusest oleks justkui saanud ülim väärtus, mis prevaleerib kõigi teiste väärtuste ja vooruste üle“ ja Mart Helme on leidnud, et „mitte kusagil maalimas ei ole sellist sallivuse propagandat, et meie peame kedagi kogu aeg sallima“.

Mulle tundub samuti, et praeguse olukorraga on midagi paigast ära. Seda põhjusel, et inimesed on sallivuse mõiste osas segaduses. Paistab, et sallivus on läinud sassi või kasvanud kokku ühe teise olulise suhtumisega: austusega. Eestis arvatakse, et sallivus hõlmab endas austust või et need mõisted on samatähenduslikud. Kuid nii see tegelikult pole.

Filosoofilisest kirjandusest leiab väga mitmeid sallivuse analüüse. Minimaalselt sisaldab see mõiste endas kolme elementi, ilma milleta ei ole kohane rääkida sallivusest või selle puudumisest.

Esiteks peab inimeste või inimgruppide vahel esinema mingi erinevus ning sellest erinevusest tulenevalt ei meeldi üks teisele. See tähendab, et keegi ei saa sallida seda, mis talle meeldib või mille suhtes ollakse ükskõiksed. Teiseks, see erinevus ning mitte-meeldimine on sellised, et ühel poolel on soov teist muuta-mõjutada olema teistsugused (tavaliselt rohkem muutjaga sarnasemaks). Seega ei saa keegi sallida neid, kes võiksid tema arvates olla samasugused edasi. Kolmandaks peab olema mingi põhimõtteline põhjus, miks hoidutakse teisi muutmast või mõjutamast. See tähendab, et pragmaatilised kaalutlused (sekkumine ei oleks efektiivne või pole sobivat võimu sekkumiseks) ei ole piisavad. Seevastu usk autonoomiasse võib olla sobivaks põhjuseks, miks midagi sallida. See tähendab, et kui need, kes on erinevad ja ei meeldi ja keda sooviksitakse muuta, teostavad oma autonoomiat, siis hoidutakse sekkumast, sest inimeste autonoomne käitumine on tähtsam kui nende erinemine. Alles siis, kui kõik need kolm tunnust rakenduvad olukorrale, saame rääkida sallivusest.

Seega sallimine on üsnagi õhuke suhtumine, sest selleks, et olla salliv, ei pea keegi loobuma oma veendumustest või omaks võtma mõnd uut veendumust. Ainus, mida on vaja, on see, et sulle keegi ei meeldi ja sa tahad teda/neid muuta, aga otsustad seda mitte teha. Seega  öeldes „Ma sallin inimesi, kes teevad X“ ei ütle sa midagi enamat kui „Inimesed, kes teevad X, teevad midagi valesti ja ma parema meelega näeksin, kui nad seda ei teeks“. Kuid meid ümbritseva mitmekesisuse osas sellist suhtumist üles näidata tundub midagi, mille üle uhke olla, kui eeldame, et see mitmekesisus on põhimõtteline.

Aga nagu ütlesin, usun, et sallimine on kindlasti vajalik ning ilma selleta ei saa. Maailm, kus on mitmekesisus ja ühtlasi ollakse sallivad, on kindlasti parem sellest, kus on ainult mitmekesisus. Kuid palju parem oleks, kui me püüaksime astuda sallivusest edasi ning inimestes kultiveerida austust teiste vastu. See tähendab, et me tunnistame nende, kes on erinevad, õigust olla erinevad, ning meis ei teki soovi neid muuta. Sest kõik, keda sallitakse, pigem tahaksid, et neid austataks.

Kuivõrd peaks täiskasvanud inimene saama teha, mida ta tahab, kui ta seejuures ei kahjusta teisi? Inglise filosoofi John Stuart Milli juhtmõte, mis on liberaalses maailmas laialt teada, ütleb, et “üksikisik ei pea ühiskonnale oma tegudest aru andma, kuni need ei riiva ühegi teise inimese huve peale tema enda” (Mill 1996: 83).

Samas on meil spordis reeglid, mis keelavad teatud ainete kasutamise (saavutus)spordis ning põhjusi, miks see nii on, on välja toodud erinevaid. Alates sellest, et ained on kahjulikud (rikuvad tervist, võivad lõpetada elu) kuni selleni, et seda keelustamist on kunagi soovinud sportlased ise, olles mõistnud, et peamine motivaator pingutamiseks on võimalus ausalt võita. Võimaluseks ausalt võita on aga vaja reegleid ja kokkuleppeid ning nende järgimist. Reeglitel ja kokkulepetel on spordis oluline, kuigi mõneti erinev roll. Näib, et tehakse vahet, kas ja mil määral ausus või ausa mängu põhimõtted kehtivad konkreetsele mängule, spordiala läbiviimisele ja korralduslikele reeglitele ning mil määral sportlastele ja nende taustajõududele soorituseks ettevalmistamisel?

Kõik mõistavad ja aktsepteerivad, et on vaja, et nt tennisemängus või korvpallis punkte ikka kokkulepitu alusel saadakse või mänguväljak ikka samade mõõtmetega oleks, mitte ei muutuks, nt vastavalt osalejate või pealtvaatajate suvale. See teadmine ja reeglitest kinnipidamine on sportlase huvides. Teisalt kõik see, mis leiab aset enne võistlussooritust väljakul või rajal, annab võimaluse piire kompida, tuues vahest ehk endaga kaasa kiusatuse üht-teist keelatut enda kasuks tööle panna või soovi piiri peal toimetada, võttes näiteks maksimumi sellest, mis hetkel veel ei ole reguleeritud ja seega ei ole ka keelatud.

Milli järgi ühiskond peab kaitsma igaühe õigust vabalt areneda ja harida end oma aja teadmiste kõrgusele. Kehtib see ka keelatud ainete kasutamise kohta? Kelle huve riivab see, kui (tipp)sportlane midagi tarvitab, midagi keelatut nt neelab või süstib? On siin küsimus selles, et pole teada, mida uuemad dopingu liigid kaasa toovad ning seega pole see turvaline ja kujutab liiga suurt ohtu tervisele? Või muutuks nii omavaheline konkureerimine veelgi raskemaks ja seega riivab teiste sportlaste huve? Kui avalik raha sportlaste terviseküsimustega seoses siia ei puutu (nt sportlasel on ravikuludeks eraldi kindlustus), kas siis ei kehtiks põhimõte, et inimene arendagu ja harigu end, kuidas vaid soovib?

Kujutame nüüd ette, et meil on uus, vabaaineline (see on sport, kus ei esine keelatud ainete nimekirja) tippsport, kus iga terve mõistuse juures täiskasvanud atleet tarbib, mida tahab. Kas sellisel juhul ei muutu peaküsimuseks see, kellel on nö tagatoas parem keemialabor või ravimitööstus? Ning mida me sellise võistluse puhul siis hindame? On see ikka sport või hoopis midagi muud? Näiteks hoopis kliinilised katsed, mis kliinikust või laboratooriumist avalikkuse silme alla toodud?

Kas selline vabaaineline sport saaks edukalt toimida kommertsalustel ning sportlastele jätkuks sponsoreid? Siiani on toetatud ausat mängu. Mis firmad saavad seda endale lubada, et nende sihtgrupp on ennekõike vaid vabaainelistel alustel võistlevad sportlased? Toob see kaasa meelelahutuse vaatajanumbrite languse või mitte?

Mõelgem hetkeks igaüks ühele spordialale, mida olete televiisorist vaadanud või kohapeal kaasa elanud. Elaksite te neile sportlastele ja nende pingutustele samal määral ja viisil kaasa kui praegu, sest ootate uusi rekordeid, või pigem loobuksite vaatamast, sest te enam ei tea, mida nende soorituse juures hinnata?

Ei maksa unustada, et praegused ettepanekud dopingu legaliseerimise toetuseks on tulnud spordivälistelt inimestelt (nt Rait Maruste artikkel Eesti Päevalehes). Eeskõnelejaid (endiste) sportlaste hulgast pole siiani esile kerkinud ning algatus pole veel jõudnud massidesse ega emotsionaalse “meie usume” (nt vabaainelisse sporti) kampaaniani. On tõsi, et reeglid pole raitud kivisse, alati on võimalik algatada muudatusi, teha lobby, leida mõttekaaslased ning jõuda demokraatliku otsuseni, mis toob kaasa uued reeglid, mis me era- ja ühishuve keelatud ainete küsimustes (nii keelamise kui lubamise osas) paremini teenivad. Praegused reeglid said kunagi kokku lepitud sportlaste algatusel, sest üks peamisi põhjusi, mis motiveeris treenima, oli võimalus võita – võita ausalt.

Mis on spordi olemuslikud karakteristikud? On see geneetilise loterii aktsepteerimine ja sellest maksimumi võtmine ilma keelatud aineteta, aus pingutus võistluses või hoopis iga hinna eest kõiki (sh vabaainelisi) vahendeid kasutades võita, teistele ära teha? Mis on see, mida me hindame spordi juures, mis paneb seda vaatama ja/või harrastama?

Leian, et vabaainelise spordi osas seisukoha kujundamine eeldab vastamist küsimusele spordi olemuse kohta, sest võib-olla pole see uus, vabaaineline sport enam üldsegi mitte sport, vaid midagi hoopis muud, mida tuleb kohelda ja hinnata teiste arusaamade, väärtuste ja reeglite alusel. Aga võib-olla ka mitte.


Kirjandus:

Maruste, R. 2014. Lõpetame lootusetu dopingujahi. Eesti Päevaleht, 03.02. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/rait-maruste-lopetame-lootusetu-dopingujahi.d?id=67731607

Mill, J.S. 1996. Vabadusest. Tallinn: Hortu

Kui inimene on poliitiline loom, nagu arvas Aristoteles, siis saab ta oma loomust tõeliselt realiseerida vaid teiste omasugustega ühte kogukonda asudes. Olles aga loonud poliitilise kogukonna, omandab inimene lisaks varasematele perekondlikele rollidele uue, poliitilise rolli. Varem vaid kellegi tütar, ema ja õde olnud inimesest on saanud kodanik.

Nii nagu perekondlikest rollidest tulenevad teatud tegevusjuhised (nt hoolitseda oma laste eest või austada oma vanemaid), tulenevad ka kodanik olemisest inimese jaoks teatud tegevusjuhised (ennekõike pean siinkohal silmas ühiskonda panustamist). Esimeste puhul tekib inimestel harva küsimus, miks ta peaks neid järgima, viimaste puhul aga on levinud suhtumine "miks ma peaksin ühiskonda panustama?".

Tahaksin siinkohal pakkuda välja neli vastust sellele küsimusele. Täpsustuseks olgu lisatud, et "ühiskonda panustamisega" pean siinkohal silmas nii kodanikuühiskonnas tegutsemist kui ka poliitikast osavõtmist. Mõlemat saab teha otseselt (nt asutades mõne mittetulundusühingu või kandideerides valimistel) või kaudselt (nt annetades heategevusorganisatsioonile või osaledes valimistel). Kõik neli vastust kehtivad võrdselt mõlemat tüüpi ühiskonda panustamisele ning peaksid üksteist täiendama.

Olgugi, et poliitikateadlased ja filosoofid on seni vaid selles asjas ühel nõul, et demokraatia definitsiooni osas nad pole ühel nõul, siis leidub ilmselt väga vähe kui üldse selliseid inimesi, kes ütleksid, et meie siin Eestis ei ela demokraatias. Selle tõenduseks võiks viidata mitmetele empiirilistele andmetele, näiteks hindas Economist Intelligence Unit aastal 2011 Eesti demokraatiat 7,61 punktiga, paigutades selle 34. kohale 167 riigi hulgas. Üheks demokraatia olulisemaks tunnuseks on see, et rahvas on kõrgeima võimu kandja, see tähendab, et igaüks meist kannab osa kõrgeimast võimust. Samuti on demokraatia tunnuseks mitmesugused vabadused, mis meile on garanteeritud, oma uusimas raportis hindas Freedom House Eesti poliitilisi- ja kodanikuvabadusi kõige kõrgema hindega.

"Suure jõuga kaasneb suur vastutus" ütles onu Ben Ämblikmehe koomiksis. Teiste sõnadega, need kellel on suur jõud, lasub sama suur vastutus seda jõudu kasutada või kasutamata jätta, sest nende võimuses on rohkem kui teistel asju mõjutada või mõjutamata jätta. Üldiselt ei leita, et keegi oleks vastutav nende asjade eest, mida ta ei mõjuta, või täpsemini, mida tal pole võimalik mõjutada – näiteks ei ole keegi üks inimene vastutav selle eest, et suuremad kivid mererannas aja jooksul väiksemateks kuluvad ja väiksemad otsapidi liivaks muutuvad. Samas leitakse, et keegi, kellel on olemas võime asju mõjutada ning ta ei teinud seda, siis peetakse teda tavaliselt tagajärgede eest vastutavaks – kellelegi ei saa omistada süüd selle eest, et ta ei aita mõnd hädasolijat, kes on kuskil teisel pool maakera; samas saab talle omistada süüd selle eest, et ta ei aita mõnd hädasolijat, kes tema kõrval on. Seega, kuna me kõik oleme osa kõrgeimast võimust, siis meil on samuti suur vastutus, kuna me kõik võime mõjutada või hoiduda mõjutamast. See on esimene põhjus panustamaks ühiskonda – sest me suudame ja sest meil on see võimalik.

Kuid täiesti loomulik on sellisele olukorrale reageerida protestiga: pole meist keegi ju seda võimet asju mõjutada endale ise küsinud, seega võib tunduda, et tegu on ebaausa kohustusega. Paljud tahaksid ilmselt silmad kinni pigistada ja loota, et neid rahulda jäetaks, eirates neile antud võimet teiste elu paremaks teha.

Kui aga kõik kodanikud teeksid vaid seda, mida seadus neilt nõuab, st teeksid seda, mis kohustuslik, ja hoiduksid sellest, mis keelatud, siis viiks see ühiskonna laostumiseni – sest seadus kehtestab vaid eetilise miinimumi ning ei ütle midagi mitte-kohustuslike, kuid kiiduväärt tegude ega mitte-keelatud, kuid laiduväärt tegude kohta. See omakorda tähendaks, et me oleksime igapäevaselt tunnistajaks tegudele, mis on laiduväärt, ning ei oleks tunnistajaks tegudele, mis on kiiduväärt. Ja kas me tõesti tahaksime sellises maailmas elada? Seega on meil veel teinegi põhjus panustada – sest vastasel juhul leiame end maailmast, mis ei vasta enam meie ettekujutusele heast maailmast.

Tõsi, seadust eetiliste kohustuste osas paksemaks kirjutada on keeruline. Seega sa võid vabalt istuda ning piirduda kohustustega ning mitte panustada ühiskondlikku tegevusse, kuid see kõik tähendab, et sul tuleb leppida tagajärgedega. Kui sa otsustad mitte panustada ühiskonda, siis tuleb sul leppida näiteks sellega, et see ühiskond muutub selliseks, kus sina enam ei soovi elada, või sellega, et see ühiskond ei panusta sinusse. Kui sina piirdud vaid eetilise miinimumiga, siis miks teised ei peaks sama tegema? Ning me naudime iga päev väga paljusid hüvesid, mida osutab meile riik või mida me osutame üksteistele kodanikuühiskonnas, kuid milleks puudub range kohustus. Mõned inimesed ehk on nõus loobuma erinevatest hüvedest alates ühistranspordist ja tervisekindlustusest või näiteks lihtsatest viisakusreeglitest, enamik ilmselt aga pole. Seega on veel kolmaski põhjus panustada – sest see on meile endile kasulik.

Jätkuks selle mõttekäigu juurde: isegi kui mõned inimesed on nõus leppima teatud tagajärgedega, mis saabuvad siis, kui nad otsustavad lõpetada igasuguse panustamise ühiskonda, mis läheb kaugemale teatud kohustuslikust miinimumist, siis kindlasti leidub inimesi, kes seda ei tee. Kuid kuna nemad, olles osa rahvast, on kõrgeima võimu kandjad ning kuna keegi teine nende kõrval seda kõrgeimat võimu ei teosta, siis saavad nad kujundada ühiskonda oma nägemuse järgi. Ning need otsused ja muutused, mis siis järgnevad, ei pruugi enam olla loobujatele vastuvõetavad – kuid siis võib olla juba hilja häält tõsta ja organiseeruda, sest siis on juba kogunemine keelatud ja vastasseis maha surutud. Seega on meil neljaski põhjus panustada – et vältida meile ebameeldivaid tulemusi.


Lugu ilmub Eesti Kodanikuühiskonna Nädala raames.

2013

Täpset toidublogide arvu ei tea ilmselt keegi, aga võib väita, et neid on väga palju ja väga erinevaid. Kuigi on väidetud, et toidublogide aeg hakkab läbi saama, siis populaarsed on nad ikka ning ka mõjuvõimu paistab neil jaguvat.

Toidublogisid on mitut sorti – kes peab lihtsalt avalikku retseptimärkmikku, kelle eesmärgiks on jutustada mõni lugu või väljendada oma surematut armastust toidu ja keetmise vastu, anda ülevaateid ajaloost (kultuuriloost) või tutvustada laias maailmas toimuvat või promoda mõnd konkreetset toitumisharjumust (taimetoitlusest toortoidu ja erinevate dieetideni välja). Kirjutatakse lühemalt ja pikemalt, ainult toidust või läbisegi reisimuljete ja lastekasvatusnippidega, panustatakse rohkem või vähem ka visuaalsele poolele (toidufotograafia). Kellele elustiil, kellele hobi ning paljudele töö, nagu ükskõik mis eluala blogimise puhul.

Aeg-ajalt tõstatub või tõstatatakse küsimus toidublogijate eetikakoodeksist. 2009. aastal tegid selle sõnastamisega algust Brooke Burton ja Leah Greenstein ning panid kirja esialgsed reeglid. Sellele järgnes torm, mida vist ei osanud keegi päriselt ette näha. Diskussioon jõudis ka traditsioonilisse meediasse ning kaks aastat hiljem avaldati teine versioon eetikakoodeksist. Suurem osa vaidlusest keskendus selle ümber, kas blogijatele peaksid kehtima samad normid nagu ajakirjanikele ning kriitikutele või on nende positsioon kuidagi teistsugune.

Mõned blogijad peavad läbipaistvust, viitamist ning vastutamist oma sõnade eest iseenesestmõistetavaks, teistele tundub aga, et just võimaliku anonüümsuse ja selle tõttu, et blogijal ei pruugi olla ei ajakirjanduse, kirjastamise ega ka toiduga seonduvat haridust, ei saagi oodata samu standardeid või nendest kinni pidamist. Või et põhimõtteliselt on võimalik lahus hoida professionaalne amet ja hobi, isegi kui mõlemad on n-ö temaatiliselt üks ja sama. Eestiski on aeg-ajalt mõne blogi sabas tekkinud arutelusid selle üle, kas postitatu on just täpselt nii erapooletu kui paista lastakse. Ning kahetsusväärselt juhtub meilgi seda, et blogijaid peetakse tasuta tööjõuks või arvatakse, et nende tehtud pilte võib vabalt viitamata kasutada. Debatt käib vaikselt omasoodu edasi ning mida enam tekib uusi võimalusi (näiteks Pinterest ja Instagram), seda enam tekib sinna võimalikke nüansse.

Pakuks siinkohal aga arutlemiseks ühe võib-olla natuke äraspidise mõttekäigu, mis seostub just blogijate vastutuse, mõjuvõimu ja läbipaistvuse teemaga. Käesoleva aasta jaanuaris avaldas Joanna Blythman The Guardian’is artikli pealkirjaga "Can vegans stomach the unpalatable truth about quinoa?" ("Kas veganid suudavad taluda seedimatut tõde kinoast?"). Lühidalt kokkuvõttes – varemalt põhiliselt Peruu ja Boliivia vaeseid põllumehi toitnud Tšiili hanemaltsa seemnetest (kinoa) on saanud äärmiselt populaarne ning trendikas toit ning selle hind on tõusnud nii palju, et kohalikud põllumehed ei saagi seda enam endale lubada. Lisaks sellele on ilmnenud ületootmisest tulenevad keskkonnamõjud (näiteks veevarude kahanemine), nõudluse kasv on varemalt mitmeid vilju kasvatanud põllumaa muutnud monokultuuriliseks, mis võib saagi ikaldumisel kaasa tuua hoopis suuremaid probleeme jne. Tom Philpott üritas enda jaoks selgeks mõelda, kas kinoa sööjad on head, kurjad või on kogu asi lihtsalt nii väga komplitseeritud. Ning Susie Cagle võttis teema kokku arvamusega, et Blythmani loo näol oli hoopis tegemist poliitilise toidukirjutisega, nagu neid aeg-ajalt ikka näeb. Diskussioon taandus üsna kiiresti taimetoitlaste ning lihasööjate vahelisele vaidlusele, kumma harjumused ja elustiil jätavad väiksema jalajälje, kahjustavad vähem loodust, on eetilisemad, tervislikumad jne.*

Muidugi on kinoa populaarsusel mitmeid põhjuseid, aga ma väidan, et paljuski on kaasa aidanud just toidublogijad. Seejuures tõenäoliselt vaid head soovides, soovitades uut ja põnevat toiduainet, mis lisaks tervislikkusele on veel gluteenivaba. Siin tekibki küsimus, kas blogija, kes on rõõmustanud kinoa üle ning kutsunud kõiki oma lugejaid (olgu neid siis 1, 2, 100, 1000 või miljon) seda samuti tarbima, peaks siis, kui tekib kahtlus, et ehk kõik ei olegi nii roosiline

  • taganema oma üleskutsest?
  • võtma vaevaks informeerida lugejaid?
  • jätkama, nagu poleks midagi juhtunud?

Muidugi on hulk toidublogisid, mis ei võtagi sõna ühelgi n-ö sisulisel teemal, vaid avaldavad ainult retsepti retsepti järel, ning me ei saa eales teada, miks just nii, aga mitte teisiti. Ka ei pruugi kõik toidublogijad ollagi huvitatud laiemast teemade ringist. Ometi on tegemist kogukonnaga, mille puhul vahel räägitakse isegi mingisugusest kollektiivsest alateadvusest. Kui sa aga juba tead säärasest võimalusest, et tooraine, mida soovitad, on ehk seotud mõne eetilise küsitavusega, kas siis järgmine kinoa (või südatalviste maasikate või alligaatorisaba) retsept tuleb ikka puhta südamega? Kas eelpool mainitud eetikakoodeks peaks sätestama midagi toorainete, nende tootmise, kätte saadavuse vms kohta? Millised seedimatud tagajärjed võivad olla järgmisel suurel trendil, näiteks chia seemnetel?**

Pildil:  kodumaised porgand, peet, vutimunad, halloumi ning Tai basiilik, seltsiks kaugelt kohale rännanud kinoa (Triin Paaver)

Märkused
* ÜRO on kuulutanud 2013. aasta rahvusvaheliseks kinoa aastaks eesmärgiga tunnustada tuhandeid aastaid vanu traditsioone. Täpsemalt saab lugeda siit

** Esialgu ei paista ühtki. Küll aga on juba avaldatud arvamust, et liig kergelt minnakse ülima kiitmise teed, kuidas need seemned on ülitervislikud, sisaldavad kõike eluks vajalikku jne. Jäetakse aga mainimata, et tegelikult sellest, kui süüa päevas peotäis neid seemneid, jääb väheseks, kui ülejäänud toidusedel pole tasakaalus ning ka eluviisid üldiselt jätavad soovida. Aga seda manitsust võiks ehk ilma trendidetagi rohkem korrata.

_______________

Vaata veel eetikaveebist:
Meediaeetika
Kutse-eetika
Taimetoitlusest foorumis

Lisalugemist:
Näide sellest kuidas mõni vana ja unustatu saab vunki juurde – 2010. aastal levisid kuuldused, et lillkapsa müüginumbrid on kohutavalt kukkunud; see on üks näide sellest, kuidas tervislik toit kaob. Algasid kampaaniad ning juba aasta hiljem teatati, et tänu staarkokkadele on müüginumbrid taas tõusma hakanud. 2012. aasta lõpu ja 2013. aasta alguse blogivaatluse põhjal võib öelda, et lillkapsas on teinud totaalse comeback’i.

32 viisi, kuidas kinoad süüa ja elus läbi lüüa

Võimalik on saada ka märk

Loomulikult on väljaantud raamat "Food Blogging for Dummies"

Raamatu parimad palad

Toidust kirjutamist õpetatakse näiteks

Jamie Schler: New Orleans and the Whole Food Blogging Thing
Jamie Schler: You are What You Eat: a Food Blogger's Dilemma

Eestis on olnud sellised lood:
http://evakook.blogspot.com/2010/01/blogimisekultuurist-ja-varastamisest.html 
http://toidutegu.wordpress.com/2009/11/23/oliivipirukas/ 
http://thredahlia.blogspot.com/2007/10/ka-anonmne-vargus-on-vargus.html

Augusti alguses pandi Põhja-Tallinna linnaosas ülesse mitmed plakatid, millel kujutati linnaosavanemat Karin Tammemäge ja tema asetäitjat Priit Kutserit. Veidi enne seda võis Tartus näha plakateid linnapea Urmas Kruusest. Ajakirjanduses ja avalikkuses tõusis kohe suur pahameel, sest paljudele inimestele tundus, et tegu on valimisreklaamidega. Tallinna linnavalitsus selgitas vastuseks kriitikale, et tegu on siiski teavitusega ning valimisreklaamiks on sellist tegevust ennatlik nimetada, kuna praegu veel pole teada kas ja kus Karin Tammemäe ja Priit Kutser üldse kandideerivad. Urmas Kruuse ütles Postimehele, et tegu ei saa olla valimisreklaamiga "sest ei kästud Kruuset valida, vaid kästi triatlon valida, kuna Kruuse oli valinud triatloni".

Septembri alguses leidis Riigikogu Erakondade Rahastamise Järelevalve komisjon, et vähemalt Tallinnas olnud plakatite puhul oli tegemist poliitilise reklaamiga ning valimisreklaamiks muutuvad need siis, kui Tammemägi ja Kutser kandideerivad. Aga oletagem, et nii lähebki ja need plakatid muutuvad valimisreklaamiks. Milles siis täpsemalt probleem seisneks? Inimesed, kes kandideerivad või plaanivad kandideerida võivad ju ometigi end reklaamida? Siinkohal osutuks murekohaks see, et neid reklaame ei olnud rahastatud ühegi erakonna eelarvest, vaid kolmandatest allikatest (Tallinna puhul linna eelarvest ja Tartu puhul Tartu Mill triatloni omast), mis ei olnud samadel alustel avatud kõigile kandidaatidele. Juhan Kivirähk ütles Tallinna juhtumi kohta Vikerraadios, et "sisuliselt on tegemist maksumaksjate tagant varastamisega".

Seega on selge, et tegu on probleemsete plakatitega, kuid on lahtine küsimus kui probleemsetega. Võttes arvesse Riigikogu Erakondade Rahastamise Järelevalve komisjoni aseesimees Kaarel Tarandi öeldut, et hetkel pole seadusandlus piisavalt täpne, siis on võimalik, et komisjon oleks otsustanud teisiti. Kuid kas sellisel juhul oleksid need plakatid täiesti okei ja mingit probleemi poleks? Mina nii ei arva ning seda just tolle kriitilise reaktsiooni tõttu.

Iga mõistlik inimene, kes oleks võtnud aja neid plakateid analüüsida, oleks pidanud nägema nende vastuolulist loomust ja hindama ette nende ülespanemise mõju. See tähendab, et iga mõistlik inimene oleks pidanud taipama, et neid võidakse näha kui valimisreklaami, mille rahastus on problemaatiline. Seega, seda et need plakatid siiski üles pandi saab seletada üks kolmest võimalusest.

Esiteks, et kampaaniate eest vastutavad inimesed ei vaevunud mõtlema selle peale, mis on plakatite võimalikud tagajärjed või kuidas teised inimesed neid tõlgendada võivad. See oleks olnud neist üsnagi vastutustundetu käitumine. Umbes nagu sotsiaalse sidususe minister teleseriaalist "Riigimehed", kes kinnitas SS logo kasutamise kruusidel enne kui seda nägi, ning tulemuseks oli midagi üpris kohutavat. Nii aga antud juhul ilmselt ei läinud, sest Tallinna linnavalitsus selgitas hiljem, et kaaluti ka teistsuguse kujundusega plakateid. Samamoodi võime lugeda Postimehest, et Urmas Kruuse on mitmetest pakkumistest sisemise eetika tõttu loobunud.

Teine võimalus on, et kampaaniaid analüüsiti, kuid keegi ei tulnud selle peale, et tegu on vastuoluliste plakatitega, millele võib järgneda ebasoovitav reaktsioon. Juhul kui see nii oleks, siis ei jätaks see kampaania tegijatest just väga kompetentset muljet. Alati on muidugi võimalus, et inimesed ei näinud plakatites probleemi, sest nad ei kavatsegi kohalikel valimistel osaleda, kuid selle sisulisi avaldusi pole üheltki asjaosaliselt seni veel tulnud.

Kolmas võimalus on, et kampaaniaid analüüsiti ning tuldi selle peale, et tegu on vastuoluliste plakatitega, millele võib järgneda ebasoovitav reaktsioon, aga seda otsustati eirata. Siinkohal on muidugi võimalus, et tegu oli teadliku provokatsiooniga, et juhtida tähelepanu teatud kitsaskohtadele seadusandluses ja Eesti poliitilises kultuuris, kuid seni pole ilmunud ka ühtki arvamuslugu asjaosalistelt, mis taolist analüüsi esitaks. Seega paistab, et kampaaniate eest vastutavad inimesed tegid teadliku otsuse jokkida ning püüdsid erinevatele poliitikutele ebaausalt populaarsust võita. Sellisel juhul oleks meil kõige rohkem põhjust kurb olla, sest kui poliitilise reklaami eest vastutavad inimesed on laisad või rumalad, siis on meil alati võimalust neid harida. Kuid kui poliitilise reklaami eest vastutavad inimesed on töökad, nutikad ning ühtlasi valmis räpasteks trikkideks, on meil palju raskem nendele vastu hakata.

Kuid ainus reaalne viis kuidas me sellistele trikkidele vastu saame on see kui me näeme neid läbi. Kui me mõtleme hoolikalt selle peale, milliseid võtteid erinevad poliitikud kasutavad ning millist retoorikat nad kasutavad, et meid mõjutada.

Puue - see on suhteline asi, mitte silt, mida inimestele ühemõtteliselt peale võiks kleepida.

Erivajadustega inimestest rääkides on kasutatud mitmeid termineid. Nagu möönab Tiina Kangro, "oli vahepeal päevakajaliseks muutunud ka see, et sõna "invaliid" (tõlkes "kõlbmatu") tuleb asendada paremaga (meil siis "puuetega inimene", "erivajadustega inimene"), mis näitaks, et küsimus pole niivõrd puuetes kui just selles, kuidas ühiskond, elukeskkond ja inimene ise sellise olukorraga kohaneb ja igapäevaelu ümber korraldab." (Puutepunktid, nr 14).

Termin "puudega inimene" seda eesmärki minu meelest siiski ei täida, sest "puue" juhib tähelepanu vaid mitteolemasolevale - "puudusele", "puudujäägile", "veale". "Puudega inimene" kõlab justkui "defektiga toode" (kuigi tõtt öelda ei arva ma, et ka defektiga tooted alati tingimata kasutud oleksid). See ei rõhuta mitte seda, et tegu on kõigest hoolimata ikkagi inimesega, vaid jätab mulje, justkui jääks tal inimeseks olemisest midagi puudu. Ning nõnda tekibki olukord, kus on vaja puust ja punaselt väita, et "puude taga on inimene".

Meil kõigil võib olla "varjatud" puudeid!

Puuetele rõhudes jääb mulje, justkui oleks viga vaid inimeses endas, kuid kas see ikka on nii? Vähemalt osaliselt mängib rolli ka ümbritsev keskkond. Märtsis aset leidnud TÜ eetikakeskuse kollokviumil "Inimese väärtus. Puuetega inimesed Eestis" kasutas Tiina Kangro näidet selle kohta, kuidas paljud meie seast oleksid puudega, kui prillidest poleks saanud laiatarbekaup. Tõepoolest, ka Umberto Eco "Roosi nimes" võime ilmekalt näha, kuidas kloostris toimuvate mõrvalugude uurija muudetakse prillide varastamise läbi justkui halvatuks, sest ta ei saa oma tavapäraste toimingutega enam teiste abita hakkama.

Puuete suhtelisuse näitamiseks võiks aga minna veel kaugemalegi: näiteks võiks öelda, et keskajal ei kujutanud düsleksia endast puuet, sest tavainimene ei puutunud kirjalike tekstidega eriti kokku. Nõnda võib ka tänapäeva ühiskonnas elavatel pealtnäha justkui tervetel inimestel tegelikult olla n-ö latentses olekus puudeid, millest me hetkel veel midagi ei tea, sest meie praeguses keskkonnas need lihtsalt ei avaldu.

Puue - see sünnib vaid suhtes keskkonnaga

Meditsiinifilosoof Lennart Nordenfelt soovitab, et inimese sildistamise asemel võiksime keskenduda pigem tema suhtele keskkonnaga. Väljend handicapped person tuleks asendada väljendiga handicapping situation. Eesti keeles jääb sõna "puue" aga ikkagi iseloomustama pigem inimest kui olukorda. Kui ikkagi rääkida inimesest, siis võiks sõelale jääda pigem "erivajadusega inimene". Erinevalt "puudega inimesest", mis tõmbab terava joone inimese ja vähem inimese vahele, aitab "erivajadustega inimene" paremini rõhutada tähistatava grupi kuulumist inimeste kategooriasse. Kui endale puuduste omistamine võib tavainimese jaoks olla vastumeelne, siis vajadustega seda probleemi ei ole (pigem kipub olema nii, et tänapäevases tarbimisühiskonnas on vajadusi ehk rohkemgi kui vaja). Et meil kõigil on individuaalseid vajadusi, siis ei ole erivajadustega ning muude inimeste vahel mingit põhimõttelist erinevust.

Materiaalne keskkond

Keskkonnale peaks erivajadustega inimeste küsimuses rohkem tähelepanu pöörama aga sellegipoolest. Õigupoolest oleme muudes valdkondades ju alati varmad muutma pigem keskkonda kui iseennast - kui tass jääb haardeulatusest liiga kaugele, siis tõstetakse see tavaliselt lähemale, mitte ei nähta viga selles, et käsi on liiga lühike. Kui juhtmed jäävad ette, siis asendatakse need juhtmevabade toodetega; kui eluase jääb väikseks, siis kolitakse uude ja suuremasse. Keskkonna muutmine või tehniliste abivahendite täiustamine peaks olema loomulik lahendus ka erivajadustega inimeste elu paremaks muutmisel.

Vaimne õhustik

Nähes viga vaid inimeses, kelle seisundile puudub ravi, võib süveneda pessimism ning haletsus, kuid need ei ole jõud, mis viiksid inimkonda edasi. Keskendudes aga rohkem inimese suhtele keskkonnaga, oleks ehk paremini näha, et on nii mõndagi, mida olukorra paremaks muutmiseks saaks ära teha. See ei tähenda muidugi, et me kõik peaksime keskenduma ratastoolisõbralike majade ehitamisele või robotite arendamisele, mis võimaldaksid voodihaigetel samal ajal ka koolis või töö juures ringi rallida.* Kuid arvestades seda, et tegelikult ei muuda erivajadustega inimeste elu raskeks mitte üksnes füüsilised, vaid ka sotsiaalsed piirangud - halvustav suhtumine ühes haletsuse ja näpuga näitamisega -, siis tegelikult on midagi, mida igaüks võib teha, et erivajadustega inimesed võiksid elada sõbralikumas keskkonnas.

* Vt nt http://www.bbc.co.uk/news/technology-22125682

Autor: Heidy Meriste

Vaata ka: Heidy Meriste, "Kuidas peaks käituma puudega inimestega?" (EPL 06.06.2013)

Tuleviku ennustamine on tavaliselt tänamatu töö. Enamasti üle- või alahinnatakse asju, mistõttu tullakse välja äärmiselt naeruväärsete või hiljem naiivsetena tunduvate mõtetega. Näiteks tuldi veidi rohkem kui 60 aastat tagasi välja mõttega, et tulevikus ei kaalu arvutid rohkem kui 1,5 tonni; kuigi ennustus osutus korrektseks, siis tänapäeval tundub see üsnagi humoorikas. Teiselt poolt, 1960ndate lõpul arvati, et aastaks 2000 oleme rajanud Marsile uurimisjaama, mis võis tunduda Kuule maandumise varjus üsna loogiline järgmine samm, kuid me pole sellele täna väga palju lähemal kui siis, kui mõte välja käidi. Sellegipoolest on tulevikule mõtlemine vajalik, esmalt selleks, et olla valmis tolleks tulevikuks, kui see ükskord kohale jõuab, kuid ka selleks, et see kohale jõuaks.

Muutuva maailmaga koos kerkivad esile uued eetikaküsimused ja -probleemid, uued tehnoloogiad ja teaduslikud avastused seavad meie ette pidevalt uusi moraalseid väljakutseid. Siinkohal tahaksingi arutada kolme tulevikustsenaariumit ja nendega seotud eetikaküsimusi.

Oma igapäevaelus puutume kokku järjest intelligentsemate ja võimekamate arvutitega. Arvestades, et filosoofias seostatakse isik (ing person) olemist tavaliselt mingite kognitiivsete võimetega, siis pole just täielik ulme kujutada ette selliseid programme ja masinaid, mis oma toimimiselt on inimestega äärmiselt sarnased või isegi täiesti samasugused. Kui neil programmidel ja masinatel on aga kõik tunnused, mis teevad isikust isiku (nt praktiline arutlusoskus, eneseteadvus jne), siis tekib küsimus, milline peaks olema nende moraalne staatus. Tõenäoliselt teeniksid sellised masinad inimeste huve, näiteks abistades neid, kes muidu üksi elamisega hakkama ei saaks, või teeksid eriti ohtlikke töid. Kuid kas me peaksime neid kohtlema samaväärselt inimestega? Sest kui me arvame, et inimesed väärivad teatud moel kohtlemist, sest nende puhul on tegemist ratsionaalsete agentidega, ning kõnealused masinad on selles osas täiesti eristamatud, siis paistab, et meil ei jää midagi muud üle. Teisalt on tegu siiski kunstlike masinatega, mis on ehitatud tehases ja ei erine selle poolest kuidagi tavalisest arvutist või külmkapist. Siinkohal võib vabalt olla tegu juhtumiga, kus meie arusaamade kohaselt tuleks sellistele masinatele inimestega võrdne staatus anda, kuid meie senine elukogemus lihtsalt blokeerib selle mõtte (sarnane võis olla 19. sajandi meeste kogemus naiste suhtes).

Hiljuti näitas Google maailmale oma uut toodet: autot, mis suudab ilma juhita linnaliikluses sõita. Hetkel on sellise autoga lubatud vaid kolmes Ameerika Ühendriikide osariigis tänavatele minna, kuid 500 000 edukalt läbitud kilomeetrit viitab sellele, et selliste autode laiem tarbimine pole kaugel. Kui see olukord saab reaalsuseks ning juhita Google-auto tõesti suudab sõita perfektselt, siis kas riik võiks nõuda selliste autode kohustuslikuks tegemist ja keelata inimestel ise roolis olla? Antud juhul on väga tugev avalik huvi vältida nii autoõnnetusi kui liiklusummikuid, kuid teisalt ei saa lihtsalt kõrvale jätta üksikisiku eelistust auto roolis olla, sest ta naudib juhtimist (eriti kui ilm on ilus ja autol pole katust). Vahest oleks kompromiss see, et kõik, kes soovivad ise roolis olla, peavad maksma väga suurt riigilõivu ja/või kindlustust, sest nad panevad kõikide teiste inimeste vara ja enda nii suurde ohtu?

Kolmas tuleviku eetikaprobleem puudutab lapsi. Kujutage ette, et tulevikus areneb geneetika ja meditsiin nii kaugele, et võrdlemisi lihtsa ja ohutu protseduuriga on võimalik loote või isegi embrüo DNAd muuta selliselt, et vältida kõiki kaasasündinud haigusi ja puudeid, kuid see peab aset leidma esimese trimestri jooksul. Me ei pea üldsegi mõtlema mingite superinimeste või disainerbeebide peale, kes kehastavad oma vanemate kõige paremate DNA juppide koostist. Lihtsalt seda, et riiklikule tervishoiusüsteemile on lihtsam ja mugavam haigused ja olulised puudujäägid juba varakult eemaldada, muutes embrüo DNAd. Jällegi on avalik huvi tugev, sest tervem rahvas on parem kui mitte terve. Kuid kas see on piisav põhjus sellise protseduuri kohustuslikuks tegemiseks, kuna tegu on siiski üsna jõulise sekkumisega? Rääkimata sellest, et inimeste eraelu – see, kuidas ja millal nad lapsi saavad – oleks range riikliku kontrolli all. Kuid kui see protseduur tehakse garanteerimaks oma lapsele parem ja tervem elu, siis miks ei peaks vanemad tahtma seda läbi teha?

On selge, et enne kui kirjeldatud olukorrad või midagi sarnast tegelikkuseks saavad, ei ole meil suuremat lootust neis eetikaküsimustes selgusele jõuda, kuid väike eeltöö ei ole kunagi halb. Lugejatelt tahaks küsida, kuidas kirjeldatud juhtumeid lahendada ning milline eetikaküsimus võib teie arvates lähitulevikus esile kerkida, mis hetkel on veel alles (vähemalt osaliselt) ulme.

Mind ajendas sellel üpris vanal teemal taas mõtteid turgutama üleeuroopaline kampaania "Üks meie seast". Idee on üllas, kuid lahenduses julgen kahelda.

Tegu on teemaga, millel on rohkem tahke kui Rubiku kuubikul ning millel lahendusigi tõenäoliselt sama palju. Kuuluvad ju siia valdkonda nii abort, geenitehnoloogia, kehaväline viljastamine, eugeenika, enneaegsete elule turgutamine kui ka inimkonna suurenemine ja vananemine arstiabi kättesaadavuse tõttu, eutanaasiast rääkimata. Mainitud sai vaid väike osa spektrist. Seega on tegu äärmiselt interdistsiplinaarse teemaga, mis hõlmab endas nii humanitaariat, sotsiaaliat, reaaliat kui meditsiini. Tõeline pärl uurimisgruppidele!

Kuid tagasi tegelikkusesse. Alustada võiks elementaarsemate näidetega, mis meid iga päev ümbritsevad.
Naine on rase ja käib looteuuringutel, kus öeldakse, et 50% tõenäosusega sünnib puudega laps. Tõenäoliselt soovitatakse talle aborti. Seda pooldab ka ühiskond, mis suures osas ei toeta puudega inimeste arengut. Kuna ka pereväärtused pole meil au sees, siis kardab naine jääda ilma nii oma mehest, tööst kui ka inimväärsest elust. Ta otsustab lapsest loobuda. Kuid ehk oleks sündinud hoopis teise 50% alla kuuluv ehk täiesti terve laps?

Esimene küsimus, mis mulle esitati, kui ma raseduse kahtlusega naistekliinikusse helistasin, oli: kas see on teie jaoks hea või halb uudis? Oleks tegu olnud halva uudisega, oleks ma aja saanud hommepäev; hea uudise puhul kuu või kahe pärast, sest siis pole ju kuhugi kiiret.

Kui me siiski soovitaksime kõigil naistel sünnitada, mis ka ei juhtuks, siis kes võtab endale vastutuse nende laste eest hoolitsemisel? Kirik? Riik? Euroopa Liit? Kui me palume abordid keelustada, siis peaks seesama üksus tegelema nii ennetuse kui ka tagajärgedega. Kas meie heaoluühiskond on selleks valmis?

Kas tegu on poliitilise küsimuse, ühiskonna arenguetapi või meie nn suhtumise muutmisega? Kui naine on olukorras, kus tal ei ole mingit kindlust oma tuleviku ees, kui puudub ühiskondlik ja perekonna tugi ning võib-olla ülehomme ka elukaaslane, siis kes on nii tugev, et julgeb sünnitada potentsiaalse väärarenguga lapse?

Kui lootediagnostika eesmärgiks peaks olema juba varakult naist erinevateks võimalusteks ette valmistada, siis kas pole tegelikult saavutatud vastupidine tulemus, mil naised soovivad üksnes kinnitust, et kõik on korras, ja kui ei ole, siis suunavad ka arstid neid pigem abordilauale, kuna see on nende meelest ehk kõige ratsionaal­sem lahendus?
Oleme olukorras, kus ühiskond ei suuda toetada meditsiini kätte antud (varem ehk rohkem looduslikke) valikuid.

Teadusuuringud ja inimelu
Olen nõus, et tänapäevasel tehnoloogilisel arengul on peadpööritav kiirus, nii et religioon ja filosoofia kipuvad üha enam maha jääma kõikide tulemuste eetilisel tõlgendamisel. Ühelt poolt on see ka eesmärk – teadus peabki olema kogu aeg pool sammu eespool, et olla tõeliselt vaba arenema. Samas peaksid religioon ja filosoofia talle kõvasti kuklasse hingama ning olema valmis uute avastuste rakendustes kaasa rääkima.

Hetkel tundub, et oleme sellega lihtsalt hiljaks jäänud ja soovime nüüd kella paar aastakümmet tagasi keerata – oodake meid ka, me nüüd ärkasime oma letargiast ja tahame öelda, et see on äkki vale!

Omaette küsimus on see, mida säärase kampaaniaga saavutatakse. Tegu on Euroopa Liidu kodanikualgatusega, millele Euroopa Komisjon peab andma formaalse vastuse, millist tegevusplaani antud küsimuses rakendatakse, kui üldse midagi kavatsetakse ette võtta.
Vaadeldes abordi lubamise eest võitlemise ajalugu ning tüvirakkudega kaasnevaid diskussioone, julgen ennustada, et Euroopa Liidu poliitikutel ei ole suuremat huvi antud teema eest täiel rinnal võitlema hakata.

Teema on jätkuvalt oluline, selles ei tohi kahelda, küsimus on pigem meetmetes. See on nagu laste kasvatamine – kas neid toetades või karmi käega keelates. Me vast kõik teame, mis juhtub, kui lapsele keelata seda, mis talle on tükk aega lubatud – ta läheb ja teeb seda salaja. Sama on ühiskonnaga.

Hea meelega annan oma toetusallkirja elupooldavale ehk pro-life petitsioonile, mis sisaldab endas rohkem toetust perekondadele, üksikvanematele, sotsiaalsetele tugistruktuuridele, nõustamisele jt toetusmeetmetele. Ma olen igati abordi vastane, kuid seda juhul, kui me loome olukorra, kus – utreeritult öelduna – aborti polegi tarvis. On ilus öelda, et inimelu on püha, kuid sellisel juhul võiks seda pühadust hoida läbi kogu elu.

 

Triin Käpa artikkel ilmus nädalalehes Eesti Kirik 20.02.2013 Nr 8/9

Õpetajate Liidu juht Margit Timakov tõdeb oma arvamusloos "Miks me üllatume?" (31.01.2013), et kool on ühiskonna peegel ning Tõstamaa keskkoolis aset leidnud õpilaste väärkäitumine õpetaja suhtes ei tohiks olla üllatuseks. Arvamusavaldusi käitumisprobleemidega teismelistest ja kodu-kooli puudustest on kõlanud arvukalt. Leitakse, et vägivallajuhtumites on süüdi puudulik kodune kasvatus, tugeva tugispetsialistide võrgustiku puudumine koolis, õpilase õigusi soodustavad ning õpetajate võimu piiravad seadused, õpetajate ebapiisav ettevalmistus töötamaks probleemsete lastega. Vägivaldse käitumise põhjusteks peetakse ka piisava rakenduse puudumist koolinoortel ning liiga leebeid kasvatusmeetodeid, mille kasutamine põhjustab lastes karistamatuse tunnet.

Selle kõige taustal võiks küsida, milline siis on see ühiskond, mis koolielus iga päev peegeldub? Millised kasvatuspõhimõtted on selles ühiskonnas valdavad? Kes on ohver-kannataja, kes karistaja?

Need, kes on lugenud prantsuse filosoofi Michel Foucault’ teoseid, teavad, et võim on kõikjal. Võiks öelda, et kõik suhted on teatud mõttes võimusuhted, milles on tugevam ja nõrgem pool. Seadusel on võim kodaniku üle. Lapsevanemal ja õpetajal võim lapse üle. Selle viimase väite taha võiks panna küsimärgi, sest selle tõesus on viimaste kümnenditega suuresti küsitavaks saanud. Füüsilist karistamist peetakse üldiselt ebasobivaks ning seda on hakatud nägema kui vanema võimukehtestust lapse üle. Osad kaasaegsed kasvatusteadlased väidavad, et last ei peaks üldse karistama, ammugi mitte lööma, sest lapse normist hälbiv käitumine osutab vaid sellele, et laps tahab tähelepanu ning tal on mingi probleem, mille lahendamiseks ootab ta abi täiskasvanult. Nende sõnul tuleb peamine kasvatustöö teha ära sõnade abil.

Teised teadlased aga väidavad, et karistamine (ka füüsiline) võib teatud juhtudel olla vajalik, sest ilma kartuseta suurema (vanema või õpetaja) ees kasvavad inimesed, keda iseloomustab karistamatusetunne ning kes ei pea lugu millestki ega kellestki. Tundub, et kasvatusalased debatid teemal "vitsaga või vitsata?" on kohati ebakonkreetsed. Füüsilise karistuse pooldajad on vitsa jm füüsiliste meetmete poolt teatud juhtudel, kusjuures füüsiline sekkumine võib piirduda ka vaid lapse kinnihoidmisega (mitte talle valu põhjustamisega), vastased aga on kategooriliselt füüsilise karistuse vastu. Täpsustamata jäävad aga konkreetsed olukorrad, laste erinevad temperamendid (kas laps on leebe või kange iseloomuga) ning nende senine kasvatusviis. Kui võtta õpilasel, kes mõnes ülesandes eksib, kratist kinni ja ta klassiruumist välja lüüa, siis on see mõistagi ebaõiglane, sest antud juhul oleks ilmselt edukalt saanud sellele õpilasele eksimust selgitada. Kui aga õpilane pidevalt ja korraldustele allumata karjub roppusi ja segab õppetööd, siis tundub õiglasena võtta temast kinni, visata ta klassist välja ja saata otse direktori kabinetti. Leebema iseloomuga laps saab tavaliselt keeldudest aru rahuliku selgitamise teel, kangema iseloomuga lapsele ei pruugi sõnad aga midagi tähendada ning ta jätkab keelatud käitumist; siit võib järeldada, et kangema iseloomuga laps vajabki karmimat lähenemist.

Võiks öelda, et Tõstamaa keskkoolis aset leidnud õpilaste väärkäitumine õpetaja suhtes illustreerib praegusele ühiskonnale iseloomulikuna näivat pilti, millel õpilane seisab klassi ees ning vaatab õpetajale ülalt alla. Näib, et kevadelik olukord, kus õpetajal on vaieldamatu autoriteet, on pöördunud vastupidiseks, andes võimu õpilasele. Õpetaja ei saa aga korrarikkujaid ukse tahagi saata, sest pole spetsialisti, kellele võrukael üle anda. Nagu kirjutab Peep Pahv oma Postimehe arvamusloos "Kool kasvatab karistamatuid" (30.01.2013), ei või õpetaja enam isegi kaklevaid õpilasi lahutada.

Üks Vikerraadio Reporteritundi helistanud endine õpetaja ütles, et tema tuttavad õpetajad on koolist ära tulnud just seetõttu, et koolis ei ole võimalik ainet õpetada – kogu aeg läheb distsipliini- ja käitumisprobleemidega tegelemiseks. Samuti ütles ta, et paljud õpetajad on laste ebasobiva käitumisega leppinud – nad tunnevad, et nad ei saa midagi teha. Selles kontekstis näib, et praeguses Eesti koolis tundub võim olevat õpilase, mitte õpetaja käes ja õpetaja tundub olevat hoopiski kannataja, kes ei saa oma tööd korralikult teha. Laiemalt vaadates tundub, et võim on laste käes, sest laste õigustest räägitakse rohkem kui iial varem.

Mulle tundub, et kui osadel õpilastel puudub austus õpetaja vastu ning nad ei pea õpetajat autoriteediks, siis võib oletada, et nendel õpilastel puudub austus oma vanemate vastu ning nad ei pea ka oma vanemaid autoriteediks. Kui laps austab oma vanemaid ning kui vanemal on autoriteet – vanem on end kehtestanud ning seadnud lapsele kindlad piirid – siis peaks laps kooli minnes austama õpetajat ning pidama kinni kooli kehtestatud reeglitest. Põhjus, miks lapsed kasvavad üle käte, võib olla selles, et juba väiksed lapsed võrdsustatakse täiskasvanutega võtmata arvesse laste psüühika ebaküpsust. Näiteks jäi 21. novembril 2012 toimunud Lastekaitse Liidu konverentsil "Kuidas kasvatada – piits või pitsa?" kõlama mõte: kui normaalne täiskasvanu ei lähe eriarvamuste puhul lööma oma eakaaslast, siis kuidas ta saab lüüa oma last? Lapsesse tuleb suhtuda kui võrdsesse ning kohelda teda täiskasvanuga samal viisil. Kuidas saab aga last kohelda täiskasvanuga võrdselt, kui laps on psüühiliselt veel täiesti ebaküps?

Michael Winterhoff kirjutab oma raamatus "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?" järgmist: "Praegu oleme aga lapsed täiskasvanutega võrdsele pulgale asetanud ja seega nad täiesti üle koormanud (lk. 16) … Nii aga surutakse lapsed neile sobimatusse rolli, mille täitmiseks neil puuduvad igasugused psüühilised eeldused. Neile antakse roll olla täiskasvanule võrdne partner." (lk. 25). Winterhoffi järgi on aga just laste võrdsustamine täiskasvanuga algpõhjus probleemidele, mis lapse kasvades vanemaid ja koolis õpetajaid kimbutavad. Tema sõnul vajab laps piire ning reegleid, mille täitmist tuleb vanematel järjekindlalt nõuda. Oluline on, et piiride ja reeglite vajalikkus räägitaks lapsega läbi ning nende kehtestamisel arvestataks lapse vajadusi ja huve. Tähtis on lapse arvamuse kuulamine ning mõistlikkuse piires sellega arvestamine. Nii peaks olema võimalik vältida tulevaste kiusajate kujunemist.

Seega tundub, et koolis aset leidev vägivald peegeldab koduseid probleeme – vanemate ja laste vahelise läheduse, hoolivuse ning usalduslike suhete puudumist ja/või vanemliku autoriteedi puudumist. "Tee, mida tahad ja kuidas tahad; vali, mida soovid" ei aita last, kuna laps ei ole veel psüühiliselt küps, et ise kõike oma elu puudutavat otsustada. Kodused probleemid on osalt tingitud riiklikust poliitikast, mis ei väärtusta piisavalt perekonda. Paljud emad on sunnitud majanduslikel põhjustel tööle minema (emapalk kestab vaid 1,5 aastat), kuigi nad eelistaksid hoopiski kauemaks koju jääda ja lapsi kasvatada. Tihti ei ole isa palk aga piisav, et peret toita. Mõned emad ja isad peavad isegi töötama mitmel töökohal, et oma pere põhivajadusi rahuldada. Kui vanemad on liigselt koormatud tööga, siis napib paratamatult lapse jaoks aega ning lapse probleemid võivad jääda märkamata.

Tundub, et koolivägivald peegeldab ka sellise väärtuse puudulikkust ühiskonnas nagu seda on koostöö. Tõsiasi, et õpilased kiusavad üksteist ning oma õpetajaid, näib viitavat sellele, et kiusajad ei tunne ennast osana kooliperest. Kui õpilane tunneb end vajalikuna ning adub, et teda märgatakse, võetakse kuulda, teda kaasatakse ning tema õnnestumisi tunnustatakse, siis ei lähe ta kaasõpilasele (ja ammugi mitte õpetajale) kallale. Kas orkestris läheb üks viiulimängija loo ajal teist poognaga togima? Ei. Kui koolis toimib efektiivne koostöö (nii õpetajate, õpilaste kui ka lastevanemate vahel), siis tõenäoliselt pole vägivallajuhtumitel sellesse kooli asja.

Nagu selgub, peegeldab koolis toimuv mitmeid ühiskonna probleeme, milleks on austuse puudumine üksteise vastu, oskuste puudumine raskesti kasvatatavate lastega tegelemisel, õpetajate drastiliselt vähenenud autoriteet, vanemate liigne koormatus tööga ja ebapiisav ning -efektiivne omavaheline koostöö. Millised ühiskonna probleemid veel lisaks nendele koolist vastu peegelduvad? Kas neid probleeme lahendab piits või pitsa?


Viited:

Peep Pahv, Kool kasvatab karistamatuid, 30.01.2013

Margit Timakov, Miks me üllatume? 31.01.2013

Kristjan Vällik, Mitte kellegagi ei tohiks nii käituda, 31.01.2013

Michael Winterhoff, Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid? Väike Vanker, 2010.

2012

Maailma esimene arvutimäng koosnes kahest ekraani vastaskülgedes üles-alla liikuvast ristkülikust ja nende vahel põrkavast ringist. Kuid oma lihtsusest hoolimata suutis see inimesi tundideks ekraani taha naelutada. Mida kättesaadavamaks ja igapäevasemaks muutusid arvutid, seda enam aega inimesed nendega veetma hakkasid. Keskmine ameerika laps on 21-aastaseks saamise ajaks mänginud 10 000 tundi arvutimänge, see on samaväärne viie aasta täistöökoormusega (Ahn ja Dabbish 2008).

Eeldades, et see on fakt, mida me ei saa muuta, et inimesed (nii noored kui vanemad) jätkavad arvutimängude mängimist, siis me võiksime küsida: kas sellest ka midagi kasulikku tuleb?

Siinkohal ma ei taha keskenduda ilmselgetele ja lihtsatele näidetele, nagu näiteks otseselt haridusliku eesmärgiga mängud, mis tavaliselt keskenduvad mingite faktiteadmiste õpetamisele. Samuti ei vaatle ma siinkohal mitmesuguseid ehitamismänge (nagu SimCity või Theme Hospidal), mis arendavad planeerimisoskust ning õpetavad seoseid päriselu nähtuste vahel.
Ma tahaksin vaadelda hoopis selliseid mänge, kus mängija ise kehastub üheks tegelaseks ning teeb läbi tegevusi, mis jäljendavad tegelikke inimestevahelisi suhteid.

Algselt olid sellised arvutimängud üsnagi lihtsad ja lineaarsed: mängija ülesandeks oli järgida selget etteantud lugu ning tal puudusid igasugused võimalused toimuvat ise suunata või mõjutada. Kõik valikud, mis mängus esinesid, sarnanesid pigem lahenduste otsimisega mõistatustele, millel on üks ja korrektne vastus. Teiste sõnadega, mängijal ei olnud võimalik ennast ja oma põhimõtteid mängu abil väljendada, samuti ei olnud tal võimalust panna neid põhimõtteid proovile. Osaliselt oli see lihtsus tingitud tehnilistest piirangutest, arvutid polnud piisavalt võimsad või mängude loojad piisavalt osavad, et luua midagi keerulisemat. Kuid teatud rolli mängis seal ka tõsiasi, et mänguloome, vähemalt sellisel kujul, oli äärmiselt uus ja vähe arenenud ala.

Kuid tänapäeval on mängud seoses arengutega arvutite võimekuses ning mänguloojate praktikas saavutanud kohati pea elutruu keskkonna. Uuemates seiklusmängudes, kus mängija kehastub tegelaseks, et läbi elada mingit lugu, on antud mängijale aktiivne roll loo mõjutamises.

Ühelt poolt kogeb mängija, et kui ta keskendub oma tegelase arendamisel füüsilisele jõule, siis on mõned asjad lihtsad ja teised keerulised (lahingus hakkama saamine on lihtne, kuid teiste tegelastega suhtlemine mitte), talle avanevad mõned võimalused, mis muidu jääksid suletuks, kuid selle tõttu peab ta loobuma teistest (jõuab kanda vägevat raudrüüd, kuid ei saa aru keerulistest raamatutest). Ning enamik mänge ei rakenda lihtsat dualismi füüsiline jõud vs. mõtte jõud, vaid pakuvad mängijale terve spektri isikuomadusi, mida arendada.

Teiselt poolt kogeb mängija, et teiste tegelastega suhtlemisel ei ole tingimata üht ja õiget valikut, mida langetada. Ei ole võimalik kaaluda kõiki võimalusi ja langetada optimaalseim valik, mis saavutaks maksimaalse tulemuse. Kui mängija otsustab hukata alistatud sõjapealiku, kes terroriseeris süütuid külaelanikke, siis selle tulemusel saavutab ta mõned eelised (nt demonstreerides oma karmikäelisust suudab veenda teisi endaga ühinema), kuid samas, kui mängija oleks oma vangile armu andnud, oleks tal õnnestunud oma vastaseid veenda läbirääkimisi pidama ning seega hoida ära ebavajalikku verevalamist. Kas peaks mängija aitama maha suruda tööliste mässu, sest nad on seotud vabatahtlikult sõlmitud lepinguga, või peaks ta asuma tööliste poolele, sest lepingu tingimused on liiga karmid?

Kolmandaks sisaldavad kaasaegsed mängud olukordi, kus mängijale langevad osaks tema tegude sellised tagajärjed, mis ei pruugi üldse esmapilgul ilmselged olla. Vaatluse all olevates seiklusmängudes on tavaks, et mängijal avaneb mitmeid võimalusi aidata erinevaid tegelasi, keda ta oma teel kohtab, täites nende jaoks mõne ülesande, milleks nad ise võimelised pole. Selliste ülesannete lahendamisele järgneb tavaliselt vaevatasu ning see seos on üsna ilmselge. Samas, paljud meist ilmselt leiavad, et vaevatasust loobumine oleks suuremeelne, sest sel juhul oleks heategu sooritatud heateo enda ja mitte tasu pärast ning mõnedes mängudes see nii ongi: teiste tegelaste poolt pakutud vaevatasust loobumine annab mängu seisukohast vaadatuna hoopis suurema tasu. Seega selliselt käitunud mängija õpib, et heategude sooritamises võib olla ka midagi enamat, kui lubatud tasu. Mõnes teises mängus jällegi võetakse arvesse seda, kas mängija on teiste tegelastega suhtlemisel viisakas või ülbe, suhtudes hoolimatult teistesse (või olles sõbralik kurjategijatega), saab mängija endale külge reputatsiooni, mis mõjutab tema edasist käekäiku.

Seega tundub, et teatud tüüpi mängude mõtestatud mängimine ning seal toimuva üle reflekteerimine võiks toimida väärtuskasvatuse tööriistana, mis ühelt poolt õpetab mängijale, et elus on mitmeid erinevaid, üksteist välistavaid, kuid võrdselt olulisi väärtuseid, millest oma tegevuses lähtuda. Ja teiselt poolt annab see mängijale kogemuse sellest, et elus tuleb teha keerulisi valikuid, millel pole ühest õiget vastust ning mille tagajärjed võivad ulatuda kaugemale ilmselgetest.

Samale küsimusele – mida kasulikku võiks tulla arvutimängudele kulutatud tohutust ajahulgast – on veidi teise nurga alt lähenenud Jane McGonigal, kes oma 2010. aasta TEDi esitluses rääkis sellest, kuidas arvutimängude mängimine kasvatab meis teatuid omadusi, mis on olulised suurte ja oluliste probleemide lahendamisel. Inimesed selliste omadustega nagu sotsiaalse koostöö võime ja pakiline optimism (kalduvus asuda koheselt probleemiga tegelema, ühendatud usuga, et on reaalne võimalus edu saavutada) on need, keda meil on vaja, et lahendada käesolevaid ja tulevasi globaalseid probleeme nagu kliimamuutus.

Muidugi oleks paslik nüüd küsida, et kas selline lähenemine arvutimängudele on tõepoolest abiks millegi hea saavutamisele või püüavad inimesed nagu Jane McGonigal lihtsalt õigustada (halbu) harjumusi?

Allikad:
Luis von Ahn ja Laura Dabbish (2008) "Designing Games With A Purpose", Communications of the ACM vol. 51, lk 58-67.

Granö loengute sarjas (ning Soome Instituudi ja käitumis-, sotsiaal- ja terviseteaduste doktorikooli toel) käis Tartus loengut pidamas Helsinki ülikooli vastavatud toidukultuuri professuuri vastvalitud professor Johanna Mäkelä. Loengul "Sign of the Times: Food in Modern Finland" võttis professor vaatluse alla üldised toidu ja toitumisega seonduvad suunad viimase 20 aasta jooksul, tutvustas Soome toidupoliitikat ning oma uurimistöid.
Ilmselt ei ole jäänud kellelegi märkamatuks, et toit ning sellest rääkimine/kirjutamine/blogimine on viimastel aastatel populaarsem kui eales varem. Kõikvõimalikud suunad ja trendid leiavad laialdast kajastamist, kokkadest on saanud kuulsused, kes võtavad sõna mitte ainult toidu, vaid ka toitumiste teemadel, ning eriti aktiivne on blogijate seltskond, kellest paljudel ka endal näpud pannisaba külge ära kõrvetatud. Naljahambad (aga tegelikult ka surmtõsised hambad) on öelnud, et blogijad on viies võim ning nende mõju on järjest kasvav. Aga see on juba eraldi teema.

Toidukultuuri professuur paistab olevat ka maailmamastaabis uus asi. Toitu on siiani uurinud pigem toitumis- ja terviseteadlased, sotsioloogid, etnoloogid, ajaloolased, semiootikud jne ning rohkem igaüks oma mätta otsast. Toidukultuuri uurimine prof Mäkelä juhtimisel tundub olevat/tulevat tugevalt interdistsiplinaarne. Mõned enam kõlama jäänud punktid:

  • Meie igapäevast toitu ja toitumist mõjutavad meie enda moraalsed, eetilised ning poliitilised valikud järjest rohkem. Enese defineerimine käib tihti läbi toidu, aga enam pole see üksnesyou are what you eat, vaid ka you eat what you are ja you are what you do not eat.*
  • Toidu valimine on luksus. Kui ennevanasti oli suur hulk (erinevat) toitu, peened vürtsid ja kaugetelt maadelt toodu saadav vähestele, siis nüüd on toidulaud meie (jutt käib ikkagi lääne kultuurist, aga ma oletan, et selle võib laiendada kõigile n-ö arenenud kultuuridele) kultuuris palju kirjum. Valikuvõimaluseks ei ole mitte see, kas süüa riisiputru või keedetud riisi, vaid kas Arborio, Carnaroli või Vealone Nano** riis, metsik riis, jasmiini- või basmatiriis, pruun või punane jne ning ühtlasi kas riisist saab risoto, praetud riis (Hiina), pilau-riis (India), yakimešš (Jaapan) jne jne. Kõige selle kõrval on meil aga olemas toidukõrbed (food deserts).
  • Paljud ühiskondlikud, kultuurilised, poliitilised debatid kas algavad toidust (selle kättesaadavus, tervislikkus, maitsvus) või jõuavad ringiga toiduni (kas ja kuidas toetada regionaalarengut, millist tootmist peaks riiklikul tasandil toetama, millised suunad peaks võtma jäätmekäitluspoliitika jne).
  • Kohaliku ning globaalse vastandus, aga ka väike- ja suurtootmise oma. Globaalne ja suurtootmine ei kao ilmselt kuhugi, aga lokaalne ja väiketootmine paistab olevat kasvav trend. Vähem oluline ei ole ka küsimus, milline tootmine kõige jätkusuutlikum on või selleks osutub? Ning globaalse ja lokaalse määratlemine – kala, mis ujub ühel päeval Helsinki läheduses, võib mõne aja pärast Tallinna lahte jõudes osutada siiski kohalikuks?

Ülaltoodust inspireerituna mõned võib-olla isegi intrigeerivad aspektid, mille üle toidutarbija (st me kõik) võiks järgmine kord pere või sõpradega laua ümber istudes, restoranis toitu tellides või poes-turul seda ise valides ehk veidi mõtiskleda.

Millised on näiteks parasvöötmes elava taimetoitlase valikud – kas soovides tarbida midagi enamat kui kohaliku päritolu toitu (kartul, kaalikas, kapsas, mõned oad ja teraviljatooted), tuleb tal jätta kõrvale seisukoht, et palju rännanud toit ei ole õige valik? Goij marjad või bambusevõrsed, Hollandis kasvatatud pommud ja Soome koriander – kõiki tahaks ning mõnda vajaks hädasti, aga Eestis ei kasvatata ning nii nad siia lendavadki.

On inimesi, kes on veendunud lihatoitlased, aga pole valmis sööma näiteks maksa või seakõrva – kas "ninast sabani söömine" võiks olla lahenduseks probleemidele, mis kummitavad lihatööstust? Toodetakse palju, aga palju läheb ka raisku, väidetavalt oleks tootmisele kasulik kana, mil on üks rinnafilee, neli tiiba ning kuus poolkoiba. Kui teoorias ollakse nõus sellega, et oma elu jätnud loom tuleks tarbida maksimumini, siis miks seda nii vähe tehakse?*** Kes sööb tilgatumaks kausikese šokolaadi-seavere pudinguga? Hoopis teine suund oleks aga liikuda näiteks katseklaasis kasvatatud liha tarbimise (in vitro meat’i) poole, sellisel juhul pole ju eluvõtmise argumenti? ****

Võib-olla on see kõik lihtsalt pirtsutamine? Miks me teeme valiku midagi mitte süüa (olgu see siis liha või mõni juurikas), samal ajal teades, et millegi muu söömine võib meid või keskkonda rohkemgi kahjustada? Kas lihast, kanast, kalast keeldumine on samaväärne näiteks keedetud porgandist või šiitake seentest keeldumisega? Esimeses punktis viidatud kaugelt kohale lennutamine ning teises punktis viidatud vastikustunne võivad ju olla ka siin argumentideks?

Väikest ning kohalikku tootmist peetakse üldiselt üdini heaks ning suurtootmist pigem halvaks. Aga küsida võib ka kas väiketootmine mõnes äkki maad ja inimesi liialt kurna? Või kui näiteks suurtootmine sulgeda ning õpetada kõik inimesed ise leiba küpsetama, kas sellest tulenev kasu kaalub üles töökohtade ja sotsiaalsete suhete kaotuse? Samas on keskkonnaaktivistidel juba aastaid pinnuks silmas Fääri saartel toimuv vaalapüük, mis näeb jällegi välja hirmus, kuid mille eesmärk on just kui üllas (liha jagatakse kogukonnas).

Võib-olla võiks kokkuvõtva küsimuse sõnastada isegi nii – kas meie eetilised ja moraalsed hoiakud peaksid tõesti mõjutama seda, mida me sööme? Kui "jah", siis kui laialdaselt ning kas erandid on ka lubatud? Ja samad küsimused ka "ei" puhul.
--------------
* Tõlge: oled, mida sööd; sööd seda, mis oled; oled see, mida ei söö
**kõik ümarateralised risotoks sobivad riisisordid
*** huvitav on vastikustunde küsimus
****New York Times korraldas hiljuti esseevõistluse, kus argumenteerida tuli lihasöömise poolt

Vt veel: Kokandussõnastik

Ettepanek arutada loomkatsete eetilist külge kohtab mõnikord vastuseisu. Seda eriti siis, kui arutajateks ei ole teadlased omavahel: "Niipea kui eetikud ligi lasta, kohe keelavad nad kõik ära." Ometi olen ma kindel, et enamik inimesi, sealhulgas enamik teadlasi leiab, et loomadel on moraalne staatus. Teisisõnu, moraalsetes kaalutlustes tuleb loomadega arvestada.

Kontrolligem. Oletame, et lähete kaaslastega metsa. Üks teist märkab rohu sees liikuvat konna. Ta püüab selle kinni ja litsub puruks. Lihtsalt niisama. Milline on teie reaktsioon? Kas selles teos on midagi moraalselt taunimisväärset? Kõrvutage seda olukorraga, kus teie kaaslane korjab üles kuivanud oksarao ja hakkab seda hajameelselt väiksemateks tükikesteks pudistama. Milline on teie reaktsioon nüüd?
Kui on nii, et konna laiakslitsumist peate valeks, kuid oksarao tükeldamist vaevalt märkategi, siis kuulute enamuse hulka, kelle arvates konnadel ja kuivanud oksaraagudel on moraalselt olulisi erinevusi. Konnad on iseenesest moraalselt olulised, oksaraod aga mitte.* Niisiis, loomade kohtlemine on moraaliküsimus. Miks kisub siis asi teravaks, niipea kui jutt läheb loomkatsetele?

Asi on selles, et nüüd ei ole mängus enam ainult konna enda moraalne staatus, vaid ka muud asjaolud. Võtkem näiteks tegevuse eesmärgi. Üks asi on litsuda konn laiaks niisama, põhjuseta. Teine asi on aga võtta elus konn, sooritada sellel kirurgilisi protseduure ning alles mõne päeva pärast tappa, eemaldamaks tema aju ning tegemaks kindlaks, kas see sarnaneb teatud aspektides imetajate omaga. Nii mõnegi arvates kaalub katsest saadav teadmine üles konnale tehtava kahju. Konnale juhtuvat tuleb küll arvesse võtta, aga see ei tähenda, et lõppkokkuvõttes ei võiks teda üldse puutuda.

Kes millist eesmärki õigustatuks peab, sõltub paljudest tingimustest. Prioriteedid ei pruugi olla teadliku mõttetöö vili, vaid juhuslike asjaolude kuhjumise tulemus. Näiteks avaneb noorel teadlasel võimalus liituda tipptasemel uurimisrühmaga, mille tööst ta on üha enam ja enam haaratud. Ühel hetkel võib uurimisküsimusele lahenduse leidmine näida tähtsam mistahes muudest kaalutlustest. Või mõelgem vabatahtlikule, kes tegeleb päevast päeva hättasattunud loomade eest hoolitsemisega. Ta näeb märksa teravamalt kannatusi, mida võib olla põhjustanud ka inimese käsi. Pidevalt stimuleeritud empaatiatundest kantuna saab olulisimaks loomade abistamine ja nende kannatuste vähendamine.

Nii on meie otsused pidevalt mõjutatud väärtushinnangutest, mille kujunemisteguriteks on kasvatus, kultuuritaust, perekond, sõbrad, töökaaslased, filosoofilised ideed, keskkond, geneetiliselt väljakujunenud tegurid jne. Seega ei ole võimalik ilma eetikata läbi saada. Miks siis nähakse eetikas (või vähemalt eetikus) vaenlast, nagu loo algul toodud tsitaadist näikse paistvat? Kas pole asi mitte selles, et moraaliküsimused lihtsalt ei kerki, kui meid ümbritsevad inimesed mõtlevad, tegutsevad ja hindavad asju sarnaselt? Enamgi veel, me mitte ainult ei omanda moraalset vaatevinklit ümbritseva kaudu, vaid ka valime end ümbritsevad inimesed selle põhjal, kas nad haakuvad meie arusaamadega. Eetikaküsimused tulevad aga arutusele juhul, kui keegi tahab teha teisiti või vähemalt paneb ette kaaluda teisi võimalusi. Küllap seepärast eetikat tihti võõristataksegi: selles nähakse norme, mida jutlustab keegi teine ja millega ei olda nõus.

Kuid eetika ei tähenda üksnes paikapandud moraalinormide kogumit. See tähendab ka omaenda väärtuste ja normide üle reflekteerimist ning parima lahenduse otsimist. Mõnikord avastame, et meie oma väärtused ei sobi omavahel kokku. Näiteks kui ma ühtaegu leian, et loomadele ei või valmistada kannatusi, samas aga hindan kõrgelt kaasaegset kodukeemiat, mille ohutust on kontrollitud loomadel? Mõtlema panevad ka täiesti uudsed olukorrad. Näiteks ei olnud põhjust tõsiselt süveneda kloonimise moraaliküsimusse enne, kui selle teostamine polnud veel tehniliseltki kõne alla tulnud. Eetiline ei ole niisiis tingimata ainult see, kes allub mõnele normistikule, vaid eelkõige see, kes võtab tõsiselt nõuet kaaluda sügavalt järele oma toimimise asjaolud.

Eetikat on võrreldud tööriistakastiga. See annab vahendid nii omaenda eetilise vaate korrastamiseks kui ka teiste oma mõistmiseks. See söödab meile ette küsimused meie tegevuse eesmärkide ja tagajärgede, indiviidide õiguste ja kohustuste, süü ja vastutuse, headuse ja kurjuse, õigluse, teiste inimeste hoiakute, meie endi erinevate rollide ja palju muu kohta. Kas loom mõtleb ja tunneb? Kas temal on eesmärke, mille täitmist ma ei tohi takistada? Millisel juhul kaalub minu eesmärk üles tema kannatuse? Kas loomal on õigus elada? Kas ma võin kahjustada looma, kui tänu sellele saab terveks hulk inimesi? Kas ka siis, kui need inimesed on oma haigusele ise kaasa aidanud? Mida mu teod räägivad mu lastele?

Mida enam eetika üle reflekteerime, seda enam tööriistu leiame ning seda viimistletum saab tulemus. Teisi kuulates avastame rohkem valikuvõimalusi. Eesmärk on langetada tasakaalukamaid, järjekindlamaid ja põhjendatumaid otsuseid, vältida meelevaldsust ja kitsarinnalisust. Samas teame, et ideaalset pilti ei ole veel keegi suutnud kokku panna. Erinevate inimeste jaoks jäävad prioriteedid eri paikadesse. Meil tuleb elada teistega koos, isegi kui me pole nendega nõus. Avatud suhtlemine võimaldab mõista, mis on teiste väärtuste aluseks. Arusaamine on vastastikuse austuse eeldus ning see omakorda viljaka diskussiooni tingimus. Ideaali poole tuleb vähemalt püüelda.

Loomkatsete osas võiks mõelda, kas end nende pooldajateks või vastasteks pidajad räägivad üldse samadest asjadest? Kas ei ole mitte nii, et üks pool toob vaid negatiivseid näiteid, kus loomkatsete vajalikkus on tõepoolest kaheldav (nt kosmeetikavahendite testimine, osa harivatel eesmärkidel tehtavatest katsetest jne), teine pool aga rõhub näidetele, kus need on õigustatud (raskete haiguste ravi jms)? Süvenedes võib selguda, et erimeelsused ei olegi nii suured, kui esialgu kardetud. On nii õigustatud kui õigustamatuid katseid. Kuhu ja mille alusel aga piir seada? Ühendkuningriikides tegutsev sõltumatu eetikaküsimusi uuriv Nuffield’i Bioeetika Nõukogu (Nuffield Council on Bioethics) soovitab mõelda niisugustele küsimustele:

  • Millised on uuringu eesmärgid?
  • Kui tõenäoline on edu?
  • Milliseid loomi kasutatakse?
  • Kuidas katse loomale mõjub?
  • Kas leidub alternatiive?

Ei saa siiski eitada kahe äärmuse olemasolu, kus ühel pool on mitte millegi ees risti ette lööv kuri teadlane ja teisel pool laboreid süütav loomaõiguslane. Ent milline on nende äärmuste esinemissagedus võrreldes mõõdukamate positsioonidega? Mõningase tingliku ülevaate hoiakute varieeruvusest annab tabel F. Barbara Orlansi raamatust "In the Name of Science; Issues in Responsible Animal Experimentation", lk. 22 

Mõelgem siis, millest loomade kohtlemist puudutavad hoiakud sõltuvad ja milline on teie positsioon?

*Ülevaadet moraalse staatuse omistamise kriteeriumite kohta loe Warren, M. A. "Moral Status" kogumikus A companion to applied ethics / edited by R. G. Frey and Christopher Heath Wellman (pp. 439-450). Malden MA: Blackwell Publishing.

Mind ajendas seda teksti kirja panema mõtisklus kümne käsu üle. Kui mitte Piibli kümmet käsku, siis oleme me kuulnud kümmet käsku, kuidas käituda töövestlusel või kümmet käsku, kuidas saada mehele. Kümme käsku on muutunud meie ühiskonnas otsekui metafooriks millelegi, mis on lihtne ja kiire tee võitmaks sõpru ja mõjutamaks inimesi. Ja ega see ju nii vale tõlgendus ei olegi. 10 käsku olidki ju nimelt kokkuvõttev tekst juudi seadusest. Seega lihtne ja kiire tee seadusest kui tervikust aru saamiseks.

Mida on seadus eri aegadel ühiskonnas tähendanud, kes on saanud olla seaduse andjaks ja kuidas see ühiskonda on sidunud? Järgnevalt mõned definitsioonid, selgitused ja mõttekäigud teemasse sisseelamiseks.

Kõigepealt seadus üldiselt. Kuna alustasin oma arutlust kümnest käsust lähtuvalt, siis esimene loogiline infoallikas Suur Piiblileksikon sedastab, et kõige üldisemas mõttes on seadus kohustav ja siduv korraldus, mille ühiskond annab üksikisikule, isand sulasele, ülem alluvale. Seaduseandja väljendab seaduses oma tahet, mis liidab osapooled ühise elukorraldusega.

Tänase päeva levinuim infoallikas Vikipeedia ütleb, et Seadus on õigusteaduse mõistes üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreeglite (õigusnormide) kogum ehk õigusakt.

Kuid mitte ainult selline ei ole eri ühiskonnakorralduste reguleerimise alus. Sest selle jaoks peame veel eristama mõisteid moraal, tava ja õigus.

Tartu Ülikooli professor Raul Narits on oma raamatus Õiguse entsüklopeedia öelnud: Moraal ja tava olid valitsevateks inimeste kooselus juba enne õigust. Moraal ja tava olid sotsiaalseteks harjumusteks, mis korrastasid inimkäitumist. Moraal ja tava kergendasid ja vääristasid ühiskondlikku elu. Teisalt võisid moraal ja tava sedasama elu tarbetult koormata juhul, kui nad olid oma tardumuses mõttetuses muutunud (lk. 17).

Seega tuleb meil seaduse rolli juuri otsida tavaõiguses. Oli kogukond, neil olid oma tavad ja nii nad toimisid. Peamiseks karistuseks oli kogukonnast väljaheitmine, mis oli võrreldav surmanuhtlusega. Ühiskondade laienemise, kaubanduse arengu ja suurema hierarhia tekkimine tõi kaasa ka vajaduse konkreetsemate seaduskogude järele. Mingi hetk tavaõigusest lihtsalt enam ei piisanud. Kogukonnast väljaheitmine ei võrdunud surmaga, erinevate inimeste kooslusel oli tarvis täpsemaid regulatsioone, et erinevus rikastaks ja kooslus oleks koostoimiv. Esialgu hakati kirja panema konkreetseid karistusi või tagajärgi konkreetsete tegude eest. Puudus üldistus, seadus oli konkreetne, mitte abstraktne. Vikipeedia selgituse kohaselt aga oli tegu juba seadusega – tegu oli käitumisreeglite kogumiga, mis ühtlasi oli ka kohustav ja siduv.

Kes need reeglid aga sätestas, miks keegi neid reegleid peaks täitma? Seaduseid andis üldjuhul valitseja, lisades sellele oma isikuga autoriteedi. Kümne käsu puhul on autoriteediks Jumal. Demokraatlikul ühiskonnal on selleks ühiskondlik kokkulepe. Mingisugune autoriteet on tarvilik. Nagu ka Piiblileksikoni selgituses: seaduse annab ühiskond üksikisikule, isand sulasele.

Seega võib öelda, et seaduse puhul on tegu otsekui võimusuhete produktiga? Kuid mitte ainult.

Siinkohal tuleks tagasi tulla moraali ja tava juurde. Millises vahekorras need siis seadusega on? Peamine küsimus siinkohal tundub olevat see, milliseid eluvaldkondi on tarvis seadustega reguleerida ja milliseid mitte. Või ka – milliseid oli tarvis reguleerida kirjapandud reeglitega ja milliste puhul piisas suulisest kokkuleppest, pärimusest?

Kui vaadelda veel veidi Euroopa õiguse ajalugu, siis kohtab seal mitmeid huvitavaid tegureid. Näiteks mängurlus, sellega tugevalt seotud vande andmine ning sellega omakorda tihedalt seotud olev arusaam truudusest. Aga hakkame selle seosraja algusest pihta. Mängimine on inimeste loomulik tegevus. Sellega kaasnev mängukirg aga sõltub inimese võimalustest seda rakendada – kui mängukirg laheneb laste omavahelises hoogsas mängus, siis pole sellest ju midagi, kuid kui mängukirg toob endaga kaasa kogu vastutuse ja ehk seega ka autoriteedi omistamise näiteks täringule või kaartidele, siis on tegu juba raskema juhusega. Milline on siis tegelik autoriteet selle täringu taga? Kas on tegu pimeda saatusega või ehk on tegu omamoodi truuduseväljendamisega mingi kõrgema jõu suhtes, mis peitub kaartide või täringu taga?
Ja siit jõuamegi vande ja truuduse mõiste juurde. Vande andmine on mänginud ajaloos erinevat rolli ja see omakorda ongi seotud truuduse mõistega. Umbes esimese aastatuhande jooksul ja ka veidi hiljem on eriti germaanlastel olnud vandel väga suur tähendus. Vande andmine oli ülim, sellega seotud kohustused tuli enda kanda võtta, isegi kui tegu oli seeläbi nt rooma ühiskonna poolt vaadelduna inimsusevastaste tegudega nagu näiteks enese ja oma pere orjaks müümine täringumängu kaotuse läbi. Kui vanne oli kord antud, ei võinud seda murda.

Vanne aga ei olnud kirjapandud seadus. Vanne oli pigem suuline moraalsuse väljendus. Seega on Euroopas tuntud väga erinevaid õiguse autoriteete – täringust Jumalani ja vastupidi.

Kuidas see kõik aga seostub tänapäevase õigusega? Kuidas moraalide ja tavadega? Tooksin siinkohal veel ühe huvitava näite. Eestis kui demokraatlikus õigusriigis on seaduste andjaks rahvas ja rahva esindajatena Riigikogu. Seadus peaks sätestama kirjalikult selle, mida ei ole võimalik üksnes moraali ja tavadega reguleerida. Kuidas siis suhtuda fakti, et Riigikogu ise vajab praegu hädasti eetikakoodeksit? Kui seaduseandja ise ei suuda teha vahet, mis on moraalne ja mis mitte, siis kuidas saame loota seaduste pädevusele?

Kas individualistlik ühiskond vajab sellepärast rohkem seadustatud norme, et nende moraalne pilt on väga mitmekesine? Või viib see pigem pidevale JOKK situatsioonidele, kus MOKK on igaühele individuaalne?

Tundub, et lõppkokkuvõttes on ikkagi tegu küsimusega autoriteedist. Kes või mis on tänasele inimesele piisavaks autoriteediks, et sellest autoriteedist lähtuv seadus – olgu siis kirjapandud või suuline – oleks meile siduv?

Läinud nädalal kirjutas rektor Karis variautorlusest (PM, 06.03.2012): sellest, et tudengid maksavad variautoritele, et need kirjutaks valmis kas essee, seminari-, bakalaureuse- või magistritöö. Rektor küsib, kuidas peaks tema ja terve ülikool sellises olukorras käituma, nendib, et küsimusi on rohkem kui vastuseid, ja tõdeb, et heade eetiliste tavade taastamine on pikaldane.

Mida me ootame tudengilt? Milline on hea juhendaja? Kuidas toimib eeskujulik teadlane? Head eetilised tavad on eetilised praktikad, mis on standardiks, et saavutada häid tulemusi ning hoida ja kaitsta olulisi väärtusi. On tõsi, et heade eetiliste tavade taastamine võtab aega. Samas kui räägitakse taastamisest, siis näikse, et peaks olema miskit, mida saab taastada. Rektori artiklist ei selgunud, kas mõeldud oli mingeid konkreetseid, varasemalt juba kirja pandud häid tavasid või usaldust laiemalt?

Mind ajendas n-ö sulge haarama asjaolu, et rääkimine variautorlusest, plagiaadist ning headest eetilistest tavadest ei tohiks piirduda vaid üliõpilaste ja kraadiõppuritega, vaid see peaks hõlmama kõiki, kes teaduste tegemisega suuremal või vähemal määral kokku puutuvad. See on oluline kahel põhjusel. Ei saa loota ainult noorele põlvkonnale, kes kasvab eetiliseks, kuid neid juhendavad oma õppe- ja teadusteel õppejõud ja teadlased, kes teadlikult häid eetilisi tavasid ei järgi ning seega eetilises mõttes justkui hallis alas toimetavad. Kui läheb õnneks ja tuleb keegi rikkumata noorteadlane, siis nagu mu üks kolleeg tabavalt ütles "saab ta tööle minnes teada, kuidas asjad tegelikult käivad". Mis aga tähendab seda, et edasiliikumist eetilisema praktika suunas ei toimuks. Seega tuleks antud kontekstis rõhk panna selliste heade eetiliste tavade loomisele ning ellu rakendamisele, mis käiksid kõikide teadustegevusega kokku puutuvate isikute kohta. See omakorda toob kaasa trobikonna uusi küsimusi – kust (kelle arvelt) leida need ressursid (nii aja kui raha mõttes) vajalike konsensuslike seisukohtade välja töötamiseks ja nendest teavitamiseks, kuidas tagada juhtide/juhendajate enda eeskuju, leida süsteemi rakendamise eest vastutaja ning kuidas tagada, et süsteem sisuliselt toimima hakkaks, mitte ei muutuks osaks bürokraatiamasinast. Neid küsimusi on kindlasti veel.

Kahe aasta eest üht täiendkoolitust läbides tuli mul paljude teiste kirjalike ülesannete seas kirjutada kaks esseed, teemadel scientific misconduct  ja conflict of interest ning mõlemal juhul oli vaja muu hulgas kirjeldada oma institutsioonis valitsevat olukorda. Toona sain teada, et on olemas Euroopa teadlaste harta ja teaduste akadeemia poolt välja töötatud teadlaste eetikakoodeks. Tulles tänasesse päeva, on igati paslik küsida: kas TÜs või miks mitte ka kõigis ülikoolides võiks või peaks neist lähtuma või tuleks igaühel iseenda jaoks välja töötada oma mõttepaber, poliitika, eetikakoodeks?

Rektor kirjutab "kindel on see, et ülikoolid peavad hakkama variautorit kasutanud üliõpilaste tööde eest pandud hindeid tühistama, alustama sisejuurdlusega ja kui on selgunud rikkumise määr, siis nende üliõpilaste eksmatrikuleerimisega, kes pole oma töid ise kirjutanud".
Siit aga kerkib küsimus, kes teostab juurdlust? Kas seda teeb iga õppejõud ise või luuakse selleks instituudi ülene, nt valdkondlik komisjon? Kui seda hakkab tegema õppejõud ise, kuidas vältida, et see ei toimuks juhendamise arvelt? Ja siit sammuke veel kaugemale minnes ning võttes arvesse viimase aja kuumi teemasid – kuidas on ülikoolil kaasamise protsessiga, kaasamise hea tava järgmisega? Kuivõrd saavad kõik osapooled võimaluse selle küsimuse tulevase reguleerimise ja korraldamise juures kaasa rääkida ja osaleda – üliõpilased, juhendajad, teadlased, bürokraadid ja miks mitte ka eetikud?

Selge on see, et kui eesmärgiks on hea eetiline praktika, olla usaldusväärne partner nii ühiskonnas laiemalt kui juhendaja või teadlasena, siis üks konkreetne samm, mis edasi viib, on reeglites kokku leppimine, nendest teavitamine ning nende järelevalve. Samuti peaks olema koht, kuhu vihjeandjad saaksid pöörduda.

Seda, et toimivates praktikates on väga suuri probleeme, kuulsin peale rektori loo ilmumist mitmelt poolt. Kes teadis rääkida oma tuttava tuttava tuttavast, kes ka teistele töid on kirjutanud, aga oluliselt suuremate summade eest, kui need, mida rektor mainib. Kes teadis rääkida jällegi tuttava tuttava tuttavast, kes oli hädas, et juhendaja kippus tööd liiga palju ümber kirjutama või kus juhendaja oligi väitekirja põhiautor. Need näited on nimelt esitatud sellises linnalegendide vormis. Aga mitte sellele ei tule siinkohal keskenduda, vaid asjaolule, et mitte alati pole olukord nii, et tudengil pole aega süveneda ja endal kirjutada ning õppejõul juhendada, vaid vahel on ka juhendajad ülemääraselt püüdlikud ega lasegi tudengil oma võimeid rakendada, kohust täita. Samas kui mõelda end nende tudengite rolli, siis kas me ei eeldaks, et nad tauniksid viimatinimetatud õppejõudude käitumist? Ent missugune on nende viis seda teha? Jätta sel aastal kool lõpetamata ning valida uus juhendaja? Kui seda uue seaduse valguses vaadata, tuleks sellisel juhul tudengil ilmselt lisa-aasta eest maksma hakata: kas siis tudeng valib olukorraga leppimise või mitte? Kui see vaid rahakoti paksusest sõltuma hakkab, ei maksa muutusi praktikas oodata.

On veel üks teema, mis seoses variautorlusega vajab läbi rääkimist ning seda kindlasti ka ülikooli sees. See on küsimus teksti sisulise ja keeletoimetamise piiridest. Kui seda lugu lugesid ja kommenteerisid enne veebi riputamist mu eetikaveebi toimetajatest kolleegid, siis kas nad on variautorid? Kui ma aga kirjutan lõppu tänusõnad või viite, kus neid tänan puudustele osutamise eest, kas siis on kõik ok? Kui esimesel hetkel tundub see küsimus ehk mõnele võõras, siis mõelgem korraks kui paljud akadeemilises maailmas tegutsevad inimesed valdavad ise nii head inglise keelt, et nad ei vaja kõrvalist abi grammatika või stilistika osas?

Rektor lõpetas oma loo, tuues paralleeli lennujaama turvakontrolliga, kus küsitakse, kas pakkisite oma pagasi ise, ning arvas, et õppejõud peavad nüüd töid vastu võttes küsima, kas töö on ise kirjutatud. Minu jaoks ei olnud tegu kõige õnnestunuma võrdlusega. Nii nagu turvakontrollis on teada, et õige vastus on "mina ise", kuigi tegelikult võis pakkimisel abiks olla keegi pereliige, keda usaldad. See tekitab küsimuse, kas üldse või kui palju võiks kirjaliku töö autorluse puhul ütlemata jätta? Lisaksin, et suulist kinnitust pole mõtet küsida, ikka kirjalikku (nagu seda ka mõnedes instituutides rakendatakse), kuidas muidu tõendada, et tegemist oli teadliku valetamisega.

Kutsun kõiki arutama neil autorlusse ja eetikasse puutuvatel teemadel, ennekõike küsimustel:
a) keda karistada – variautorit või seda, kes variautorit kasutab, või mõlemat?
b) missugused võiksid olla need viisid, kuidas jõuda eetilise teadustöö pideva praktiseerimiseni, seda sõltumata sellest, kas tegemist on alustava üliõpilasega või kogenud õppejõu ja teadlasega?


Autor tänab kolleege eetikaveebi toimetusest.

Vaata ka:
Alar Karis "Variautorite aeg" Postimees, 06.03.2012

Karis: variautorlust põhjustab tudengite rohkus ja õppejõudude vähesus

Eesti teadlaste eetikakoodeks

Euroopa teadlaste harta 

OECD. Best Practices for Ensuring Scientific Integrity and Preventing Misconduct

European Science Foundation. The European Code of Conduct for Research Integrity

European Science Foundation. Stewards of Integrity – Institutional Approaches to Promote and Safeguard Good Research Practice in Europe

Omasooliste abielu on teema, mis Eesti meedias ja avalikkuses laiemalt on juba aastaid kirgi kütnud. Ilmselt on ka igas väitlusklubis sel teemal juba iiveldamiseni väideldud. Kuna tavaliselt arvavad sel teemal erinevaid seisukohti hoidvad inimesed, et kõik teised on millestki väga valesti aru saanud, siis ei tundu laiapõhjaline nõusolek antud teemal väga tõenäoline (ning seetõttu ei püüa ma ka kedagi sellel teemal ka veenma hakata). Küll aga tahaksin võtta vaatluse alla ühe väite, mida selle teemaga seoses tihti esitatakse. Paljud leiavad, et abielu on sõlmitud vaid mehe ja naise vahel. Tahan siinkohal näidata, kuidas see väide on vale või õigemini ebatäielik.

Selleks, et mõista, miks ma arvan, et väide "abielu on sõlmitud vaid mehe ja naise vahel" on vale, peaksime esmalt püüdma mõista, mis asi see abielu on, mis peaks vaid mehe ja naise vahel olema. Mulle tundub, et abielust võib mõelda kahel viisil: abielu kui väljendus ja abielu kui täitmine. Abielu kui väljendus tähendab seda, et kaks inimest leiavad, et nende vahel on mingi eriline suhe ning nad soovivad seda väljendada kõigile teistele. Näiteks Eesti ühiskonnas (nagu ka enamikes teistes) on õige viis sellise erilise suhte väljendamiseks abiellumine: teatud toimingu läbides saavad kaks inimest kõigile teistele teatavaks teha, et nende vahel on selline eriline suhe. Sedalaadi mõtet väljendab ka Justiitsministeeriumi poolt välja antud kooseluseaduse eelnõu kontseptsioon, kus seisab "[r]egistreerimisega teevad elukaaslased oma kooselu kolmandatele isikutele nähtavaks".

Abielu kui täitmine tähendab seda, et ühiskonnas on teatud normid, mis ütlevad, et kui kaks inimest tahavad, et neid tunnustataks kui kedagi, kelle vahel on mingi eriline suhe, siis nad peavad täitma teatud reegleid. Võrdluseks võiks siinkohal mõelda sõidueksami peale. Eksami sooritamine ei anna inimesele autoga liiklemise oskust. Samuti ei ole eksami sooritus vajalik, et inimene saaks öelda ühiskonnale "vaadake, ma oskan". Eksam on protseduur, mille läbimine toob inimesele avaliku tunnustuse millelegi, mis oli juba olemas. Teiste sõnadega, sõidueksami puhul ütleb ühiskond inimesele "kui tahad sõita, siis läbi see eksam".

Oluline on siinjuures märgata seda, et olenemata sellest, kuidas me abielu näeme, on see alati kolmepoolne suhe: abielu kui väljenduse puhul on sellesse kaasatud kaks abielluvat inimest ja nende kogukond, kellele nad oma erilist suhet teatavaks teevad ning mis määrab ära teatavaks tegemise viisi. Abielu kui täitmise puhul on sellesse kaasatud kaks abielluvat inimest ja nende abielu kehtestav institutsioon, tavaliselt riik või kirik.

Kui mul on eelneva osas õigus, siis oleks ehk õige mõelda, et sellel tunnustusel abielu rituaalile, mille annab kirik, saavad olla vaid religioossed (spirituaalsed?) tagajärjed ning riigi tunnustusel on vaid seaduslikud tagajärjed. See omakorda aga tähendaks, et ehk oleks õige öelda, et riigil ei peaks üldse abieludesse asja olema? Riik jätaks abielude sõlmimise kirikule ja tunnustaks edaspidi vaid kooselu (ing civil union). Olgugi, et eelnevalt viidatud Justiitsministeeriumi kooseluseaduse eelnõu kontseptsioon nii radikaalseid ettepanekuid ei tee (kaaskirjas ütleb minister, et "ikkagi abielu on ja jääb suurimat kindustunnet ja ulatuslikemat kaitset pakkuvaks ühiselu viisiks"), on välja pakutud võimalus, mille järgi võiksid kaks inimest registreerida oma kooselu ning sellel oleksid peaaegu samad õiguslikud tagajärjed, mis nende abiellumisel. Kui see kontseptsioon ühel hetkel seaduseks saab, siis tekib küsimus: kui abiellumine omab ainult õiguslikku ning sümboolset mitte religioosset tähendust, siis miks üldse abielluda?

Eesti Vabariigi sünnipäeva eel on kerkinud üles arutelu traditsioonide ja isamaalise kasvatuse üle. Teema sai alguse Presidendi soovist heisata riigilipp päikesetõusul ka Tartus, kus see seni on tähetornis lehvinud langetamata ning kus seda on käidud igal aastal vabariigi aastapäeval austamas päikesetõusu asemel kell 10 hommikul.

Ühelt poolt räägib pidulikkus, kui saame jälgida riigilipu tõusmist vardasse ühes päikesega, teiselt poolt Tartus aastate jooksul juurdunud tava käia terve perega kl 10 ajal lippu austamas, kõnesid kuulmas, laulmas ning ehk pärast ka kohvikus, kuid fakt on, et väikelastega päikesetõusul nina kodust välja pistmine ei ole just iga lapsevanema unistus.

Kuid miks peaks üldse Vabariigi aastapäeval minema välja, kuulama kõnesid, mille sisu aasta aastalt suuresti ei erine, laulma neidsamu laule ning lõppkokkuvõttes veel ka varbad ära külmetama?

Kuperjanovi jalaväepataljoni kaplan Anna-Liisa Vaher kirjutab oma artiklis, kuidas ka ajateenistuses aina suureneb protestimine sõdurivande andmise ees.
"Ma ei taha vannet anda ja ma tean paljusid, kes ei taha," teatab teine. "Miks?" – "Sest mulle on mu elu ja perekond tähtsam. Pealegi, mulle ei meeldi tappa," kõlab vastus.
Täiesti mõistetav vastus, kas pole. Eriti kui see tuleb inimese suust, kes pole näinud laulvat revolutsiooni või pingelisi situatsioone Tallinna teletorni juures.

Tundub, et miski on kasvatuses jäänud vajaka. Kuidas viia nooreni arusaama isamaalistest väärtustest?
Kas isamaalist kasvatust peaks andma kool? Vaatasin läbi põhikooli ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse – mitte üheski dokumendis ei esinenud kordagi sõna isamaa. Õnneks siiski on sees Eesti Vabariigi põhiseaduse väärtustamine.
Või riik? Sel aastal oli veel 10 päeva enne pidulike sündmuste algust vägagi keerukas üles leida toimuva ajakava. Mida ütleb see meie avalikkuse hoiakutest Vabariigi sünnipäeva kohta?

• 7.24 riigilipu heiskamine tähetornis
• 10.15 Vabadussõjas langenud sõdurite mälestamine Kalevipoja mälestussamba juures
• 11 jumalateenistus Jaani kirikus
• 12 kaitseväe paraad Vabaduse puiesteel
• 18 presidendi vastuvõtt Vanemuises

Kõik on ju ilus ja väga pidulik, kuid siiski jääb tunne, et midagi oleks justkui puudu. Kuidas siinjuures teha väikelapsele selgeks, mis pühaga on tegu ja miks see oluline on? Loomulikult on võimalik paraadi jälgides rääkida eestlaste võitlusest omariikluse nimel, aga kui paljud noormehed ei taha enam kaitseväega pistmist teha? Samuti võib rääkida vastuvõttu vaadates etiketi reeglitest, kuid mis seos on sellel minu isamaaga? Jääb ju ka riigitelevisiooni pakutav "Nimed marmortahvlil", mida lausa 2 korda näidatakse, kuid mis vanusest on see film sobilik? Lisaks nõuab see kindlasti palju tööd selgitamaks taustsüsteemi.

Tundub, et see töö on siiski jäetud peamiselt perekonna kanda, mis iseenesest ei ole ju vale, kui eks on ka siin oma agasid. Näiteks: kuidas seda teha meie multikultuurses globaalkülas, kus tihti ka vanematel on erinev rahvus ning erinev isamaa? Või teisalt kui juba saavad ka lapsevanemateks need, kes on sündinud iseseisvas Eesti Vabariigis ning kelle hulgast osade jaoks vabadus on midagi iseenesestmõistetavat, mis ei vaja kaitsmist ja hoidmist?
Kas meie lastele tähendavad midagi järgnevad sõnad? Või kas nad peaksid midagi tähendama?

Sind surmani küll tahan ma kalliks pidada,
Mu õitsev Eesti rada, mu lehkav isamaa!

Vaata ka:

Ilves: lipuheiskamine näitab lugupidamist tartlaste suhtes. Postimees, 14.02.2012
Ergma taunib 24. veebruari traditsioonide muutmist. - Postimees, 13.02.2012
Tõnis Lukas: põlise tartlasena on mul traditsioonist kahju. - Delfi, 13.02.2012

Tõnis Lukas "Vastupidav ühiskond vajab isamaalisust". Akadeemia 2012, nr 1; lk 57-66

See lugu ei ole meditsiinieetikast, arsti-patsiendi suhetest ega arsti konfidentsiaalsuskohustusest. See lugu on ajakirjanduseetikast, kus keskseks tegelaseks on "avalik huvi".

Märtsi keskel küsiti minult, kui palju peaks avalikkus teadma avaliku elu tegelaste tervisehädadest. Vastaksin siinkohal, et üht-teist peaks. Ent mitte jääda üldsõnaliseks, läheme seekord hästi konkreetseks ning vaatame kolme näidet, mis viimase pooleteise kuu jooksul meedias ilmunud on.

a) Perekonna teatel viidi kaitseminister eile õhtul Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Hospitaliseerimise põhjus on kõrgvererõhutõvest tingitud insult. (Postimees online, 19.02.2012 kell 14:25)

b) Näitleja Tõnu Aav sai neljapäeval insuldi ja viibib haiglas. Näitleja terviseriket kinnitas Postimehele teatri pressiesindaja. (Postimees online, 21.02.2012 kell 14:53)

c) Reformierakondlane Rait Maruste viidi täna raskes seisundis haiglasse. Põhja-Eesti Regionaalhaigla kommunikatsioonijuht kinnitas, et Rait Maruste tõepoolest toodi täna haiglasse. "Tema seisund on raske", sõnas kommunikatsioonijuht. Delfi andmetel tabas Marustet insult. (Delfi, 12.03.2012 kell 13:52)

Asjaolu, mida seoses terviseinfoga teada tuleb, on kehtiv siseriiklik õigusakt. 2008. aastast kehtib isikuandmete kaitse seadus (IKS), mille järgi andmed terviseseisundi kohta on delikaatsed isikuandmed ning isikuandmete töötlemine on lubatud andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. IKS sisaldab konkreetset sätet ajakirjanduse kohta. "Isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi" (§ 11 lg 2). Need kolm tingimust peavad kõik samal ajal täidetud olema.

Pöördusin seaduses viidatud ajakirjanduseetika poole ning võtsin aluseks EALLi Eesti ajakirjanduseetika koodeksi. Sellest jäid eeltoodu valguses silma järgmised punktid (autori rõhutused):
1.2. Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. Ajakirjanduse üks peamine kohustus on ühiskonnas kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist.
1.5. Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelgi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada.
4.6. Andmeid ja arvamusi konkreetsete inimeste tervisliku (nii vaimse kui füüsilise) seisundi kohta ei avaldata, välja arvatud juhul, kui inimene on andmete avaldamisega nõus või kui niisuguste andmete avaldamist nõuab avalikkuse huvi.
4.9. Inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele.

Näeme, et oluliseks muutuvad definitsioonid: kes on avaliku elu tegelane? Mis on avalik huvi, avalikes huvides, avalikkuse huvis/huvides ja kes selle määratleb?

Võtame seekord aluseks Vikipeedia määratluse: avaliku elu tegelane on inimene, kes on avaliku võimu teostaja või suudab mõjutada poliitikat, äri või ühiskondlikke valikuid.
Me demokraatlikus riigis on hinnas ka sõnavabadus. Ajakirjanduse puhul tähendab see, et ajakirjandus peab saama avaldada infot, mis aitab kaasa demokraatlikule debatile ühiskonnas, nt info poliitiku ülesanne täitmise kohta või info, mis puudutab ühiskonnaelu asjade otsustamist, avaliku elu arendamist.

Andmete avalikustamisel tuleb meeles pidada, et ka siinkohal tuleb lähtuda isikuandmete töötlemise üldistest põhimõtetest (IKS § 6), sh eesmärgikohasuse ja minimaalsuse printsiibist. Seega igal üksikjuhtumil ja igasuguste andmete puhul peab meediaväljaande toimetus eraldi hindama, kas avalik huvi üldsust huvitavate isikuandmete avalikustamiseks on niivõrd oluline, et kaalub üles andmesubjekti õiguste kaitse vajaduse.

Oluliseks muutub see, mis on avaldamise motivatsioon. Kas ajakirjandus täidab n-ö valvekoera rolli läbi selle, et kajastab ülekaaluka avaliku huviga seotud küsimusi või rahuldab üksnes inimeste, avalikkuse uudishimu (mitte segi ajada avaliku huviga!) kellegi eraelu detailide suhtes. Viimane ei ole seotud isiku avalike ülesannete täitmisega ega aita seeläbi kaasa ühiskondlikule debatile. Sellisel juhul on vastava info avaldamise eesmärk väljaande majandushuvid, mis aga ei kaalu üles inimese huvi eraelu puutumatusele.

Tulles tagasi loo alguses toodud näideteni, leian, et kirjelduses A oli kõik korrektne, võiks öelda, et see on näide heast praktikast, kuigi ka siin tuleb mõista, et perekondade privaatsuspiirid on erinevad ning tuleb respekteerida ka neid, kes on diagnoosi osas vähem avatud. Juhtum B puhul tekib küsimus, kas tuntud näitleja ikka on avaliku elu tegelane. Siin toodud definitsiooni järgi ei ole ning seega võiks avalikkus vabalt piirduda teadmisega, et etendus jääb ära näitleja haigestumise tõttu. Pole oluline teada, milline näitleja ja millise diagnoosiga. Juhtum C puhul oleks piisanud kirjeldusest "raskes seisundis", väidetava diagnoosi nimetamiseks ei olnud ülemäärast avalikku huvi ning seeläbi rikuti andmesubjekti õigusi. Kas just ülemääraselt, selle üle vaidlemise jätaksin juristidele.

Mida arvate teie? Kui palju me peame teadma avaliku elu tegelaste tervislikust seisundist? Kas me võiksime piirduda teadmisega korras või mitte, kriitiline, raske, stabiilne või on alati vaja teada konkreetset diagnoosi ja raviplaani? Kui inimene ise ja perekond ei soovi detailseks minna, tekib küsimus avalikust huvist, aga kuidas defineerida avalikku huvi? Kes seda tegema peaks ning milline roll on selles meedial? Kuidas eristada avalikku huvi sellest, mis avalikkust huvitab? Millist avalikku huvi teenib/edendab teadmine konkreetse avaliku elu tegelase konkreetsest diagnoosist (kui üldse)?

 

Vaata ka:
Isikuandmete kaitse seadus
Eesti ajakirjanduseetika koodeks
Evelin Ilves: rahvas peab presidendi tervisega kursis olema, Delfi, 12.11.2010
Kaitseminister Mart Laar toibub insuldistPostimees, 19.02.2012
Näitleja Tõnu Aav sai insuldi ja viibib haiglasPostimees, 21.02.2012
Rait Maruste viidi insuldiga haiglasseDelfi, 12.03.2012
Doktor Toomsoo: Elustiil juhib inimese insuldini! Maaleht, 22.03.2012

Eelmise aasta märtsis vapustas Eesti avalikkust teade, et seitse jalgrattamatkajat on Liibanonis röövitud ja võetud pantvangiks. 114 päeva kestnud katsumus lõppes õnnelikult: mehed naasid elusalt ja tervelt. Sellele järgnenud pressikonverentsil esitati küsimus lunaraha kohta, millele välisminister Urmas Paet vastas umbmääraselt: "Ühisoperatsioonil on alati mingid kulud. Need kulud olid ka seekord, need kulud ei olnud väikesed". Peaminister Andrus Ansip lisas omalt poolt: "Valitsused terroristidega läbirääkimisi ei pea, valitsused lunaraha ei maksa."

Sündmused aga tõstatasid huvitava küsimuse: kuidas peaksid valitsused ja nende asutused käituma terroristidega, eriti kui mängus on süütud kodanikud? Kas Ansipi poolt esindatav absoluutne "ei mingeid läbirääkimisi" doktriin on õigustatud? Ja mis on sellise seisukoha mõjud üksikisikule?

Endine Ameerika riigiprokurör John Yoo ütles ühel piinamise teemalisel (mis on küll pantvangide võtmisest erinev, kuid mõlemas on tavaliselt tegu terroristidega) väitlusel järgmist: "Ma arvan, et oleks äärmiselt keeruline olla kantiaan ning omada valitsuses mingit vastutust. Inimesed valitsuses peavad olema konsekventsialistid, nad peavad tegema kompromisse." Esindades seega pigem vastandlikku seisukohta: ei tohiks lähtuda absoluutsetest printsiipidest, pigem tuleks olla paindlik ja kui vaja astuda terroristidega läbirääkimistesse.

Et neist kahest seisukohast paremini aru saada peaksime esmalt vaatama, mida tähendavad kasutatud terminid kantiaanlus ning konsekventsialism. Kui me küsime "kuidas hinnata, kas tegu oli hea või halb?", siis tavaliselt antakse üks kolmest vastusest: 1) tuleb vaadata teo olemust, 2) tuleb vaadata teo tagajärgi või 3) tuleb vaadata teo tegijat. Kantiaanlusega, mis on nime saanud saksa filosoof Immanuel Kanti järgi, viidatakse esimest tüüpi eetikateooriatele; konsekventsialismiga, mis on nime saanud ingliskeelsest sõnast consequence (tagajärg), viidatakse teist tüüpi eetikateooriatele; kolmandat vastust andvaid teooriaid nimetatakse vooruseetikateks.

Kant leidis, et teo olemuse alusel hinnangu andmiseks peaksime vaatlema kavatsusi (mida tegija taotleb) ja tegutsemisaluseid (miks ta seda taotleb) ehk teo maksiimi ning küsima: kas see maksiim võiks kehtida üleüldise seadusena? Kujutage ette, et Robert, Paul ja Anna tulevad kolmekesi toidupoest välja ja näevad kaht vana daami suurte toidukottidega. Noormehed pakuvad oma abi raskete kottide tassimisel. Esmapilgul tundub, et nad mõlemad sooritasid täpselt sama, ühtmoodi hea teo. Kui aga selgub, et Robert aitas vana daami, et talle rõõmu valmistada, pidades teiste rõõmustamist oluliseks osaks hästi elamisest, kuid Paul pakkus oma abi, et Annale muljet avaldada, olles sealjuures ükskõikne vana daami heaolu suhtes, siis tahaksime öelda, et vaid üks noormeestest tegi midagi moraalselt head. Pauli maksiim "kasutada teisi inimesi isikliku kasu saavutamiseks" ei paista eriti usutava üleüldise seaduse kandidaadina, sest kui kõik sellisest maksiimist lähtuksid, tekiks olukord, kus kellelgi ei õnnestuks omi eesmärke saavutada.

Kant ühtlasi arvas, et kuigi võib esineda väga erinevaid maksiime, siis neile hinnangu andmise dikteerib inimese ratsionaalsus. Teatud halva maksiimi heaks pidamine oleks irratsionaalne. Seega kõik moraaliotsustused on absoluutsed, olenemata tagajärgedest.

Sellisele mõtlemisele vastanduvad konsekventsialistlikud eetikateooriad, mis hindavad teo tagajärgi. Kui keegi asub otsustama, milline on antud olukorras õige tegu, siis peaks ta üldjoontes läbi tegema järgneva protsessi: 1) tuvastama asjad, mis on iseeneses head (nt õnnelikkus või vooruslikkus), 2) tuvastama asjad, mis on iseeneses halvad (nt valu või kannatused), 3) tuvastama, millised valikud on talle hetkel avatud, ja viimaks 4) tuvastama, millise valiku puhul saavutatakse suurim heade asjade ülekaal halbade üle.

Kahele esimesele küsimusele võib anda erinevaid vastuseid, millest tulenevalt on olemas palju erinevaid konsekventialistlikke teooriaid. Tuntuim neist on utilitarism, mille järgi tegu on moraalselt õige siis, kui see toob endaga kaasa kõige enam üleüldist heaolu.

Eelnevast tuleneb, et konsekventsialistide arvates pole ükski tegu iseenesest õige ega vale, see hinnang sõltub täielikult teo tagajärgedest. Seega võib juhtuda, et mingi tegu, mida tavaliselt peetakse valeks, näiteks valetamine, osutub õigeks. Inimesed, kes Teise maailmasõja ajal juute varjasid ja selle kohta valetasid, käitusid õigesti, sest selline teguviis aitas suurendada heaolu hulka maailmas.

Mida siis arvata Ansipi ja Yoo seisukohtadest? Kui valitsuse esindajad oleksid kantiaanid, siis arvaksid nad ilmselt, et inimesi on alati vale piinata, mis tõttu nad ei saaks anda oma heakskiitu "üliagaratele ülekuulamismeetoditele". See omakorda tähendaks, et teatud situatsioonides jääks valitsusel oluline informatsioon saamata ja süütute inimeste elud päästmata. Seevastu kui valitsuse esindajad oleksid konsekventsialistid, siis leiaksid nad, et kuigi inimeste piinamine tekitab kannatusi, mis ei ole hea, siis paljude süütute inimeste elud kaaluksid selle üles ning seega oleks piinamine moraalselt õigustatud.

Paljud kiidavad sellise mõtlemise heaks: on parem, kui kannatab üks (võib-olla süüdi olev) inimene ja mitte paljud (eriti kui mõni neist osutub meie pereliikmeks). Seega võiks järeldada, et sellise seisukoha mõjud üksikisikule on head ning kodanikud peaksid toetama konsekventsialistlikku valitsust. Paraku pole asjad nii lihtsad. Esiteks, võib juhtuda, et piinamine ei anna tulemusi ja loodetud hea tagajärg, mis õigustaks kannatuste tekitamist, jääb saavutamata. Sellisel juhul on kodanik andnud oma toetuse kahekordselt läbikukkunud valitsusele: esiteks ei suudetud päästa oma kodanikke ja teiseks tehti midagi, millel pole moraalset õigustust.

Kuid üksikisiku jaoks on veel teine olulisem mõju: nimelt taotleb konsekventsialism üleüldist heaolu, seega oleks valitsus õigustatud, teinekord isegi kohustatud, sooritama sellist tegu, mis ohverdab üksikisiku üldise heaolu nimel. See tähendab, et kui peaminister kaalub, kas pidada läbirääkimisi terroristidega ja maksta neile lunaraha, siis peab ta arvesse võtma mitte ainult praeguste pantvangide heaolu, vaid kõigi teiste inimeste heaolu, kes võidakse röövida, sest terroristid teavad, et Eesti riik maksab, kui vaja. Üldine heaolu on kindlasti väärt eesmärk, kuid mis saab siis, kui sinu ema, abikaasa või koguni sina ise osutud sellele ohverdatuks?

 

*Artikli pealkiri on Uus-Meremaa filosoofi Jeremy Waldroni parafraseering John Yoo sõnavõtust

 

Vt ka:

Liibanoni pantvangikriis: küsimused ja vastused, 14.07.2011 ERR

Eestlaste rööv Liibanonis: faktid ja taust, 24.03.2011 ERR

Facebook, mis ühendab tuttavad ja sõbrad internetis ning annab võimaluse oma sõprade ja tuttavatega suhelda, on järjest enam kujunemas ka portaaliks, kus rõhutakse sotsiaalsele närvile. Facebook, mille eesmärk ongi info jagamine ja levitamine, on selle väga lihtsaks teinud. Ühe klikiga jõuab kasutaja poolt valitud info peaaegu kõigi tema sõbralistis olevate inimesteni.

Seetõttu ei ole imestada, kui Facebookis levivad üleskutsed aidata hädasolijaid, otsida kadunud loomi, inimesi, asju, saada teadlikumaks ühiskonna valupunktidest. Üks selliseid valupunkte on kindlasti loomad ja inimeste käitumine loomade suhtes. Aastavahetuse paiku hakkas levima sotsiaalsele närvile suruv pilt ning juhtumi kirjeldus – pildil oli kujutatud õhkulastud näoga koer, kirjelduse järgi olla juhtum aset leidnud välismaal, kus lapsed olla koerale ilutulestiku raketi (paukraketi?) lõugade vahele surunud ja koera lõugu kinni hoidnud, kuni rakett plahvatas. Loom suri mõned päevad hiljem.

Minu arvates on nimetatud kirjeldus juba piisavalt võigas, kahjuks oli mul erakordne võimalus oma Facebook lehte avades kohe ka õhkulastud koera näha.

Nimetatud juhtum vallandas laiema arutelu nii Facebookis kui ka väljaspool. Arvamuse avaldajad jagunesid peamiselt kahte leeri – esimesed, kes leidsid, et selliste piltide jagamine on hädavajalik, et inimesed oma roosamanna-maailmast välja tuleksid ja teadvustaksid endale, mis hullusi loomadega tehakse, ning seetõttu muudaksid oma käitumist ja suhtumist loomadesse. Teise leeri moodustasid inimesed, kes leidsid, et selliste piltide levitamine on ebanormaalne ning pildi nägemine kellegi suhtumist ei muuda – kes loomadest hoolivad, teevad seda nagunii, kes ei hooli, ei hakka ka pärast selle pildi nägemist hoolima, ning palju mõttekam oleks reklaamida võimalusi, kuidas reaalselt loomade heaks midagi ära teha saaks (vabatahtlikuks minnes, loomadega tegelevatele organisatsioonidele raha annetades või ise loomasõbralikult elades).

Õhkulastud koer ei ole aga ainus, mida Facebookis kohata saab – viimastel nädalatel on seal ringelnud näiteks ka surnud roti ja enneaegse elevandi pildid.

Küsimus on ometigi laiem. Ühelt poolt on igati tervitatav sotsiaalsetele teemadele rõhumine ning Facebook teeb asja eriti lihtsaks ning toob nimetatud teemad vaatajatele-lugejatele kas või vastutahtmist kohale. Teiselt poolt tekib siin küsimus – kust läheb piir? Millised pildid-kirjeldused on jagamiseks sobivad ja millised mitte?

Üldiselt on internetis heaks tavaks, et sellised pildid on varjatud ning kasutaja saab ise valida, kas ta soovib kirjeldatud pilti näha või mitte. Tihti tuleb ka tõestada, et vaataja on tõesti täisealine ning seega võib pilte vaadata. Facebookis sellist piirangut ei ole, lisaks võib Facebook kasutajaks hakata alates 13. eluaastast, mis tähendab, et kasutajate seas on palju alaealisi.

Sellistes tingimustes puudub vaatajal võimalus ise valida, kas ta soovib või ei soovi kirjeldatud pilti näha. Selle otsuse teeb kasutaja eest ära sõbralistis (mis tihti on pigem kontaktide nimekiri kui sõbralist) asuvad inimesed, kes otsustavad teha selle ühe kliki „jaga“. Kasutajatel on võimalik sõbralisti lisatud inimesi grupeerida, samuti on võimalik ükshaaval seadistada kontakte selliselt, et nemad ei näe kasutaja postitusi ja kasutaja ei näe nende omi. Samas on üsna keeruline ette ennustada, kes sõbralistis olevatest inimestest otsustab vastava kliki teha, ning tihti saab alles pärast esimest šokireklaami alla liigituva pildi nägemist inimesi vastavalt grupeerima hakata. 

Juhtum tõstatab seega mitmeid erinevaid küsimusi nii situatsiooni enda kui laiemalt šokireklaami kohta. Kas Facebook peaks olema koht, kus sarnaseid sotsiaalseid üleskutseid tehaks? Kust läheb piir, millist infot on Facebookis sobiv jagada ja millist mitte? Juhtum toob rambivalgusesse ka šokireklaami põhiküsimused. Šokireklaami kohta on nii turundajad kui reklaamivalmistajad erinevatel seisukohtadel, tuues välja, et mitte igasugune šokeerimine ei tööta soovitud suunas. Seetõttu on ka küsimuseks, kas šokeeriva reklaami kasutamine heategevuse soodustamiseks on õigustatud või mitte? 

Loe lisaks: Šokireklaam ja selle mõju (http://www.best-marketing.ee/Default.aspx?PublicationId=cabd7ab2-17b8-4369-b82d-cfb4c41181b6)

Is Shock Advertising Really Effective?

* Arvamusavaldus Facebookis.

2011

Seksuaalsusele on antud erinevates kultuurides erinevatel aegadel erinevaid rõhuasetusi, mis sageli vahelduvad sinusoidses rütmis ühest äärmusest teise. Vaevalt jõudis ühiskond läbi teha viktoriaanliku puritaansuse, kui sellele järgnes seksuaalrevolutsioon. Millises sinusoidses etapis oleme me aga praegu? Ühe vastuse annab ilmselt see, kui vaatame tänavatel kõrguvaid postreid ning kuulame raadio- ja telereklaame.

Mis on seksuaalsuse olemus ja vajalikkus? Sellele küsimusele on mitmeid vastuseid – vastastikuse läheduse jagamine, iha, järglaste saamine jne. Seda nimekirja on ehk võimalik jätkata, kuna tegemist on siiski millegi inimloomusele omasega, millele ei ole võimalik anda üks-ühest tõlgendust ning mis seeläbi võibki omada erinevaid tähendusvarjundeid. Sinusoidne lähenemine ongi püüdnud üht või teist seksuaalsuse tahku tuua välja kui peamist, jättes teised kas niisama kõrvale või neid lausa häbistades.

Kuna ühiskonnas on aeg-ajalt raskusi seksuaalsuse defineerimisega, siis oleme ka kergesti mõjutatavad ühiskondlikult kehtivatest normidest ja/või hinnangutest, mis neile normidele kas antakse otseselt või siis kaudselt, jättes otsekui hinnang andmata.

Millised kehtivaid norme/arusaame/arvamusi esineb Eesti ühiskonnas? Selle küsimuse üle juurdlen kahest allikast lähtudes: uuringufirma Saar Poll poolt koostatud uuringust eestlaste usuelust: kas usk kujundab väärtushinnanguid ning teisalt Eesti meedia kaudu levinud kampaaniatest seksuaalsusega haakuvatel teemadel.

Mainitud uuring tegeles ka eestlaste väärtushinnangute uurimisega ning võimaldab teha üldistusi ka antud teema kohta. Näiteks võib tuua välja, et uuritavate seas (sõltumata nende usulisest taustast) arvas, et alljärgnevad asjad peaksid olema keelatud:

  • homoseksualism ca 65%,
  • abielurikkumine ca 52%,
  • truudusetus vabaabielus ca 49%,
  • abielueelsed seksuaalsuhted ca 13%.

Abieluvälised seksuaalsed suhted ei ole kunagi õigustatud ca 34% arvates; õigustatud oleksid

  • kui ei olda abielus ca 36%,
  • kui ollakse pikemalt aega abikaasast eemal ca 23%,
  • kui ollakse abikaasaga tülis ca 2%.

Prostituutide teenuste kasutamise põhjused ja protsendid olid eelmisele reale üpris sarnased.

Teise allikana assotsieeruvad mulle meediast läbi käinud kampaaniad: Õnnelikuma Eesti ja partnerlusseaduse toetuseks (juuni – august 2011),  Traditsioonilist peret peab toetama (august – november 2011) ning Kumm on seks (sügis 2011). Kaks esimest siis üksteisele järgnenud petitsioonidena ning viimane üle-Eestilise reklaamkampaaniana.

Nagu uuringutulemustest näha, siis meie ühiskondlik pilt näitab omajagu tasakaalu – pooldajaid on nii vabameelsemal kui konservatiivsemal suunal (näitena võib kasvõi vaadelda seda, et abielurikkumist taunib 52%, mis tähendab, et 48% arvates on see mingitel põhjendustel õigustatud). Sama sõnumit kannavad ka kaks teineteisele järgnenud petitsiooni, mis omamoodi teineteist tasakaalustasid. Kas on aga puudu üle-Eestilisest reklaamkampaaniast, mis väljendaks arvamust, et Truudus on Seks?

Alkoholiturule on ilmunud kaks toodet – 2,9-protsendiline õlu ja 1,2-protsendiline alkoholivaba siider. Firma ise reklaamib nimetatud õlut kui jooki, mis sobib ka inimestele, kes pärast joomist autorooli soovivad istuda, sest see õlu ei jäta organismi mingit jälge.

1,2-protsendilise siidri näol ei ole aga üldse alkoholiga tegemist, sest alkoholiseaduse järgi loetakse alkoholiks jooki, mille etanoolisisaldus on rohkem kui 1,2 mahuprotsenti. Nimetatud siider on müüki jõudnud ilmselt võrdlemisi vargsi. Vähemalt mulle ei ole teada, millal 1,2-protsendine alkoholivaba siider müüki on tulnud, küll aga pöörati teemale laiemalt tähelepanu selle aasta mais tarbija24-s avaldatud artiklis. Kommentaariumist selgub, et vastavat toodet tarbinud inimesed ei ole ise üldse teadlikud joogi tegelikust alkoholimahu protsendist.

Seaduse järgi on tõesti kõik justkui korras, kuidas on aga eetikaga? Samas artiklis toob Tervise Arengu Instituudi avalike suhete nõunik Maris Jakobson välja, et kuigi väike alkoholikogus täiskasvanut ei kahjusta, ei pruugi see kehtida ka noorte kohta. Jakobson märgib, et üks selline pooleliitrine siider annab 0,5 alkoholiühikut ning 4 sellist siidrit annavad täiskasvanud naise päevase lubatud koguse. Jakobson toob veel välja, et noortest, kes alustavad joomisega enne 14. eluaastat, kujuneb tulevases elus suurema tõenäosusega alkoholisõltlane, kui neist, kes alustavad pärast 21. eluaastat.

Tulles aga Eesti elanikkonna alkoholitarvitamise ja seda iseloomustavate tegurite juurde, selgub, et probleeme jagub meil selles vallas küllaga. Eesti noorte alkoholitarvitamine on väga murettekitav, sest 13-aastastest poistest on vähemalt ühe korra elus alkoholi tarvitanud 83,8%, 13-aastate tüdrukute puhul on see protsent 78,8 ning 15-aastastest noortest on alkoholi tarvitanud 93% (Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring 2007).

Kuid probleemid ei ole mitte ainult noortega. Ka täiskasvanud elanikkonna alkoholitarvitamise numbrid on kõnekad – 2008. aastal tarbiti Eestis ühe elaniku kohta ära 12 liitrit absoluutalkoholi aastas. Tõsi, 2009. aastal langes nimetatud number 10,1 liitri peale ja 2010. aastal lausa 9,7 peale. (Eesti alkoholiturg 2010. aastal) Probleem ei ole selle langusega aga veel lahendatud. Alkohol on Eesti kultuuris ilmselgelt väga tähtsal kohal ning traditsioonide murdmine ei toimu ühe-kahe aasta jooksul.

Kuidas aga sellesse probleemi sobituvad 1,2-protsendine mittealkohol (mis neljaga korrutades annab juba märgatava joobeastme) ja 2,9-protsendine õlu, mis sobib joomiseks enne autorooli istumist?

Püüavad ju nimetatud alkoholisordid elanikkonda, kes veel alkoholi ei tarbi või ei tarbi seda teatud tingimustel (rasedana, enne rooli istumist, alaealisena – seda nimekirja võiks pikalt jätkata). Kui me aga harjutame lapsed alkoholi tarvitama (sest ühelt poolt on see alkohol noortele kättesaadav ning huvitav, teiselt poolt tarbivad seda ka noored, kes endale teadvustanud ei ole, et selles reaalselt alkohol sees on) ning elanikkonna enne rooliistumist õlut rüüpama, siis milline on see tulevik, kuhu me liigume?

Ühelt poolt nõustun ma nende arvamusega, kes nendivad, et alkohol on riigile oluline tuluallikas nii alkoholiaktsiiside laekumise kui ka elanikkonnale loodud töökohtade arvelt. Ilmselt kaalub paljude inimeste jaoks olevikus saadav kasu üles tuleviku sotsiaalsed probleemid, mis alkoholi (liig)tarvitamisega kaasnevad. Kuidas aga ühiskond sellisesse arvamusse suhtuma peaks? Kas seadus peaks teenima osapoolte lühiajalisi huve või ühiskonna pikemaajalisi eesmärke?

Kasutatud allikad
Noop: lahja õlu sobib ka autojuhile
Nime järgi alkoholita siidrid ahvatlevad poes noori ostjaid
Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring 2007
Eesti alkoholiturg 2010. aastal

15. novembri varahommikul viis New Yorki politsei läbi operatsiooni, mille käigus tühjendati Zuccotti park seal kaks kuud laagrit pidanud protestijatest. Mitmeid samalaadseid laagreid inspireerinud liikumine on tuntud kui Occupy Wall Street ning selles osalejad pole ilmselgelt nõus alla andma, sest juba järgmisel päeval olid nad pargis tagasi, seekord küll ilma telkide ja muu taristuta. Mis on see põhjus, mis motiveerib tuhandeid inimesi vastu talve sellist protesti ette võtma? Vastus peitub liikumise tuntuimas hüüdlauses "Meie oleme see 99%"

Ameerika majandusteadlane Paul Krugman märgib ühes oma hiljutises kolumnis, et rikkaim 20% ameeriklastest omab üle poole kogu varast ning suurem osa sellest rikkusest on koondunud 1% elanikkonna kätte. Krugman lisab, et päris täpselt rääkides peaks viitama hoopis 0,1% rikkamaile, kellest väga suure osa moodustavad korporatsioonide tegevdirektorid. Teised räägivad veelgi väiksemast seltskonnast, umbes 400 rikkamast inimesest Ameerikas, kellel on kokku rohkem vara kui 150 miljonil kõige vaesemal kokku. Kuid Occupy-liikumine pole suunatud ainult selle tohutu varalise ebavõrdsuse vastu, vaid pigem ebaõiglase süsteemi vastu, mis on lubanud taolisel jaotusel üldse tekkida.

Kuid kas intuitsioonist, et miski on ebaõiglane, piisab, et minna tänavatele lootusega, et mingi muutus toimub? Mõned inimesed on soovitanud Occupy-liikumisel otsida tuge poliitikafilosoofiast: kui meil on mingi terviklik teooria, mis ütleb, kuidas ühiskonna põhiinstitutsioone õiglaselt korraldada, on meil mingi standard, mille alusel praegust situatsiooni hinnata. Ühe sellise teooria on välja pakkunud John Rawls oma 1971. aasta raamatus Õiglusteooria.

Väga lühidalt on Rawlsi arvates õiglane ühiskond selline, mille põhiinstitutsioonid vastavad kahele printsiibile. Esimene neist, mida tuntakse vabaduse printsiibina, ütleb, et igal isikul on võõrandamatu õigus täielikult piisavatele võrdsetele põhivabadustele, mis sobib kokku samade põhivabadusega kõigi teiste jaoks. Need põhivabadused hõlmavad endas igasuguseid poliitilisi ja kodanikuvabadusi, nagu sõna- ja väljendusvabadus, religiooni- ja südametunnistuse vabadus, vabadus osaleda poliitilises protsessis jne. Teine printsiip, mis koosneb kahest osast – võrdsete võimaluste ja erinevusprintsiibist –, ütleb, et sotsiaal-majanduslikud ebavõrdsused peavad rahuldama kaht tingimust: esiteks, need tulenevad positsioonidest ja ametikohtadest, mis on avatud kõigile võrdsete võimaluste tingimusel, ning teiseks, need teenivad suurimal määral kõige kehvemas olukorras ühiskonnaliikmete heaolu. See tähendab, et mõnede inimeste kõrged palgad on õiglased ainult siis, kui kõige vaesemad saavad sellest kõige rohkem kasu, võrreldes iga teise võimaliku jaotusega. Ühtlasi tuleks ära märkida, et võrdsete võimaluste printsiip peab silmas tegelikke ja mitte ainult vormilisi võrdseid võimalusi. Olukord, kus poleks seadust, mis keelaks naistel teatud ametikohtadele kandideerimast, kuid mehi siiski alati eelistataks, oleks ebaõiglane. Oluline on mainida, et Rawls pidas esimest printsiipi nii tähtsaks, et enne kui see pole täielikult rahuldatud, enne kui kõigile on põhiõigused täielikult garanteeritud, ei tule teise printsiibi kaalutlused (sotsiaal-majanduslikud ebavõrdsused) üldse arutluse alla.

Kui me võtame Rawlsi õiglusteooria omaks, siis mida saab praeguse olukorra kohta öelda, et toetada Occupy-liikumist? Esiteks kindlasti seda, et sotsiaal-majanduslikud ebavõrdsused ei teeni kõige kehvemas olukorras olevaid inimesi parimal moel: ajal, mil miljonid inimesed kaotasid seoses majanduskriisiga oma töökoha ja eluaseme või langesid suurtesse võlgadesse, maksti Wall Streetil tippjuhtidele tohutuid preemiaid. Ning see on vaid üks näide paljudest. Taoline varaline ebavõrdsus tähendab aga ühtlasi seda, et paljud ametikohad pole enam kõigile võrdsete võimaluste alusel avatud, vähemalt mitte reaalsuses.

Muidugi võib keegi neile muredele vastata, et vähemalt on esimene printsiip siiski rahuldatud, kõigile on tagatud võrdsed põhiõigused. Kuid järjest enam inimesi leiab, et paraku pole ka see enam tõsi. Poliitikud, kelle võimuses on asju muuta, vajavad ressursse, et viia läbi oma kampaaniaid, see raha tuleb aga neilt, kellel seda on. Mis tähendab, et valituks osutuvad poliitikud, kes esindavad rikaste huve või kes on sunnitud nende huve teenima. Rääkimata siinkohal koridoripoliitikast, mille tulemusel on kuulda vaid teatud huvirühmade häält, kes mõjutavad otsuseid palju rohkem kui "tavaline kodanik".

Teiste sõnadega: valitseb ebaõiglus, mille põhjused paistavad olevat selles, et kehtiv ühiskonna kord ei ole õiglaselt organiseeritud. Kohane oleks nüüd aga küsida, kas see kõik siin Eestis ka meie asi on? Meil ju pole tohutut tubakatööstust või finantssektorit, mis avaldaks oma tugevat mõju poliitikale, meil pole selliseid superrikkaid kui Ameerikas. Meie ühiskond pole ju samaväärselt ebaõiglane? Aga Occupy-liikumine pole mitte ainult praeguse olukorra vastu, vaid ka selle süsteemi vastu, mis lubas sellisel olukorral tekkida. Nad kahtlevad, kas kapitalistlik esindusdemokraatia üldse toimib. Ning seega on väärt küsida, kas Eestis põhiinstiutsioonid on õiglaselt korraldatud, kas igaühel on võrdsed poliitilised- ja kodanikuvabadused (ning ressursid, et neid ühtmoodi rakendada), kas kõik varalised ebavõrdsused teenivad kõige kehvemas olukorras olijate huve suurimal määral?

 

Loe lisaks:
Rawls, John (2010). Õiglus kui ausameelsus: taasesitus. Akadeemia, nr. 7, lk. 1261-1291; nr. 8, lk. 1385-1400. Inglise keelest tõlkinud Tanel Vallimäe.

Rawls, John (2002). Õiglus kui ausameelsus. Kaasaegne poliitiline filosoofia: valik esseid, Tartu, lk. 163-185. Inglise keelest tõlkinud Kaido Floren.

Selg, Peeter (2010). Kes kardab John Rawlsi? Akadeemia, nr. 8, lk 1401-1427.

Memokraadi blogi http://memokraat.ee/category/aktsioon/ows/

Viimastel nädalatel on ennast järjest suuremaks kerinud avalik arutelu Eesti kultuuri, täpsemalt kirjanduse ja rahvaraamatukogude üle. Kultuuriminister Rein Langi uuenduslikud ideed panid käima arutelud rahvaraamatukogude töö korrastamiseks. Väga hea meel on, et Eesti kultuuri küsimuse arutamine on võtnud nõnda laiad mõõtmed ning eri osapooled saavad selles sõna.

Küsimus iseenesest on väga mitmetahuline – kes, kuidas, millal ja mismoodi peaks määrama, milliseid raamatuid peab rahvaraamatukogu tellima ning kas teatud (uute) raamatute laenutamine peaks olema tasuline või tasuta.

Rein Lang ütles oma raamatukogupäeval peetud kõnes nii raamatuliikide kui laenutamise kohta järgmist: "Kas avalikku raha ehk eesti maksumaksja raha kasutamine bestsellerite autorite toetamiseks on kõige mõistlikum käitumine? Mida raamatukogu peaks endale soetama? Kas selle on olemas ka avaliku huvi kriteerium? /…/ Või on siin prevalveerivaks erahuvi see tähendab tarbija huvi. Tal on võimalus eesti seaduste kohaselt tulla raamatukokku, mille teenus on talle tasuta, ja saada sealt asuta kätte ka ajaviiteks mõeldud teosed ja nende eest siis mitte raamatupoele maksta, vaid lugeda need teosed läbi eesti maksumaksja kulul ja pealegi eesti maksumaksja maksab siis veel nendele autoritele selle eest kompensatsiooni. Ütlen ausalt, minule see väga ei meeldi."

Erinevaid hääli on kõlanud argumentide poolt ja vastu, kuid mina pööraksin tähelepanu kahele aspektile, mis aruteludes järjest rohkem võtmerolli mängima on hakanud.

Esiteks raamatute tasuta laenutamise teema. Ka Rein Sikk nentis 9. novembri Eesti Päevalehes, et "On täiesti ja väga loogiline, et keegi ei taha tasuta saadavatest asjadest loobuda, olgu see siis kastmisvesi, massikultuur või telefonikõned. Vahet pole. Tasuta on alati parem kui tasu eest. Loogiline."

Siinkohal tekib küsimus, mis rahvaraamatukogust laenutamise juures tasuta on? Rahvaraamatukogud komplekteeritakse Kultuuriministeeriumi ja kohalike omavalitsuste rahastuse toel – mõlemate rahastus pärineb aga põhiliselt just maksurahast. Kultuuriminister vastandaks oma arvamuses justkui raamatulaenutaja ja maksumaksja, kuid kas need on ikka sellisel kujul eristatavad? Sellest, et laenutaja raha otse raamatukoguhoidjale ei anna või raamatukogule ülekannet ei tee, ei järeldu veel, et teenus kui selline on teenuse kasutajale tasuta.

Kui rahvaraamatukogudes hakatakse tasulist laenutust rakendama (ehk makstakse otse raamatukogule konkreetse laenutuse eest teatud summa) viib see meid kohe järgmise probleemi (ja teema juurde). Kõige valusamalt puudutaks antud reform taas kõige vaesemaid lugejaid, kellel (uute raamatute?) (kõigi vabaaja raamatute?) lugemisõigust piiratakse.

Lisaks on küsitav, kas maksumaksjate raha ikka kasutatakse hetkel ebaotstarbekalt, kui raamatukogusid komplekteeritakse praegu kehtivate määruste järgi (mis juba soodustavad Eesti keele ja kultuuri levikut) ning raamatukogud arvestavad sealjuures ka lugejate-laenutajate (maksumaksjate) soovidega. Siit tekib aga küsimus, kelle arvamusega peaks rahvaraamatukogu komplekteerimisel arvestama, kui me räägime maksumaksjate soovidega arvestamisest. Kas arvestama peaks ka inimestega, kes küll makse maksavad, kelle raha eest justkui raamatuid ostetakse, kuid kes ise raamatukogus lugemas (ja sellega raamatukogude komplekteerimisvalikuid mõjutamas) ei käi? Kui aga probleem on määruse täitmisega (ehk milliseid raamatuid peaks eelisjärjekorras ostma), kas selle jaoks on tarvis määrust muutma hakata või peaks pigem järelevalvele rõhku panema?

Teiseks tahan siinkohal rõhutada ka Eesti kultuuri edendamise aspekti, mis diskussioonis kõrgeimaks eesmärgiks on seatud. Ma ei vaidle sellele absoluutselt vastu – rahvaraamatukogude eesmärk peab ja saabki olla kultuuri edendamine. Ma olen aga vastu sellele, et abinõuna kasutatakse ajaviitekirjanduse, bestsellerite ja seebikirjanduse "keelustamist" (küll mitte keelustamist, vaid rahastamata jätmist, mis paratamatult viib meid lõpuks sellise kirjanduse osakaalu suure vähenemiseni rahvaraamatukogudes).

Mul oleks väga hea meel, kui kõik eestlased loeksid kvaliteetkirjandust. Kardan aga, et see on liialt utoopiline lootus. Olukorras, kus me teame, et paljudele Eesti noortest ei meeldi lugeda (PISA järgi ei naudi Eestis 15-aastastest noortest 38,6% lugemist, OECD maade keskmine on 37%.), kui ülikooli esmakursuslastest pooltel puudub funktsionaalne lugemisoskus (vaid 49% esmakursuslastest sooritas funktsionaalse lugemisoskuse ülesanded rahuldavale või heale tulemusele, vt uuring "Kõrgkoolide üliõpilaste eesti keele oskuse tase"), olen ma rõõmus, kui inimesed üleüldse loevad. Ja loevad seda, mis neile meeldib ja millest nad aru saavad. See on samm edasi sellest, et nad üldse ei loe. Ja minu arvates on oluliselt parem, kui meie inimesed loevad midagigi, kui see, kui meist käputäis loeb kõrgkultuuri, teised aga üldse ei loe.

 

Samal teemal kirjutatud:

3.11.2011 Lang: mina riigi raha eest massikultuuri ei levita!
3.11.2011 Raamatukoguhoidjate ühenduse juht soovitab Langil Machiavellit lugeda
3.11.2011 Asko Tamme: Langi idee peletaks raamatukogudest lugejad
4.11.2011 Kirjandusrahvast Rein Langi plaanid raamatukogudega ei vaimusta
4.11.2011 Karl Martin Sinijärvele kultuuriministri idee meeldib
5.11.2011 Veidemann: huvi "naistekate" vastu ei tulene lugejaskonna piiratusest
5.11.2011 Kirjanike liidu juht Sinijärv toetab Langi ideed
6.11.2011 Muuli: massikirjanduse laenutamine võiks tasuliseks muutuda
6.11.2011 Kalle Muuli: raamatukogudes võiksid osad raamatud tasulised olla
6.11.2011 Ministeerium: ajaviitekirjandust saavad osta omavalitsused
6.11.2011 Pakosta: riik võiks raamatukogude töötajaid usaldada
6.11.2011 Allik: riik peaks tsensuuri asemel raamatukogusid rohkem toetama
6.11.2011 Ministeerium: ajaviitekirjandust saavad osta omavalitsused
7.11.2011 JUHTKIRI: Rein Langi halb nali
7.11.2011 Enn Vatter: raamatukogu, valvel!
7.11.2011 Rummo: riik võiks raamatukogusse osta näiteks kirjanduspreemiate nominente
7.11.2011 Eenmaa: kõik sinu jaoks, Punik!
7.11.2011 Päeva karikatuur: raamatukogude tihe sõel
7.11.2011 Avalda arvamust: milliseid raamatuid peaks riik raamatukogudesse ostma?
7.11.2011 Lugeja: meelelahutuskirjandust peab saama laenutada tasuta
8.11.2011 Raamatukogude sidususest ja sisukusest
8.11.2011 Juhtkiri: mitmekesisuse nimel
8.11.2011 Riik annab raamatute ostmiseks 1,6 miljonit eurot
8.11.2011 Mis on Langi sõnade taga?
8.11.2011 Video: millest kõik alguse sai?
8.11.2011 Toomas Väljataga: raamatukogud tellivad kultuurilehti vähe
9.11.2011 Erik Tohvri: seep kaante vahel
9.11.2011 Mihkel Mutt: hea maitse diktatuur
9.11.2011 Raamatukogudebatt ehk Täna kiidan Langi

On mitmeid põhjuseid miks mitte pidada rassistlikke naljade tegemist lubatavaks. Esiteks see, et nalja "sihtmärk" võib tunda end selliselt puudutatuna, et see tekitab talle kahju; teiseks see, et selliste naljade tegemine tekitab ja kinnistab ebaterveid võimusuhteid inimgruppide vahel, eriti kui nalja "sihtmärk" kuulub vähemusse või ajalooliselt rõhutute hulka; kolmandaks, selliste naljadega tihti väljendatakse mitmesugust taustinfot (suhtumisi, arvamusi "sihtmärgi" kohta), mille otse väljaütlemist peetakse teiste vastu lugupidamatuks. Samasugused põhjused kehtivad ka teiste konkreetsete inimgruppide (seksuaalvähemused, rahvused, sood) pihta suunatud naljade puhul, sest neid nalju ühendab sarnane struktuur: konkreetsele grupile (ainu)omase tunnuse/omaduse (olgu see tegelik, ülepingutatud või väljamõeldud) ümber ehitatakse lugu, mis on naljakas just sel põhjusel, et sellel grupil on (või arvatakse olevat) see tunnus/omadus.

Kuid sarnase struktuuriga nalju on veel. Näiteks Tuhkatriinust, kes saab oma haldjast ristiemalt kõik vajaliku, et minna ballile: tõlla, mis võlutakse kõrvitsast, kutsari, kes võlutakse hiirtest ja nii edasi; lisaks tampooni, mis võlutakse baklažaanist. Nagu algses muinasjutuski, on Tuhkatriinul ballil väga meeldiv, kuid nalja lõpuks on ta haldja peale päris vihane, sest too unustas talle öelda, et keskööl võtavad asjad oma esialgse kuju, kaasaarvatud too baklažaanist tampoon. On muidugi põhjuseid, miks pidada seda nalja sobimatuks: seda võib pidada labaseks, klassikalist lastekirjandust mõnitavaks ja naisi alandavaks. Kuid võttes seda kui nalja Tuhkatriinu kohta, siis ei saaks seda pidada samamoodi halvaks nagu nalja mõne rassi kohta.

Põhjus, miks see nii on, peitub minu arvates selles, et Tuhkatriinu on väljamõeldud tegelane, teda pole päriselt olemas, nagu on olemas negriidse rassi esindajad. Enamgi veel, ei selle nalja rääkijal ega tema publikul ei ole Tuhkatriinuga mingit isiklikku ega kaudset suhet, nagu tihti on rassistliku nalja rääkijal ja/või publikul. Kui näiteks Tuhkatriinu kasuõed või tema naabrid seda sama nalja teeksid, siis poleks see lubatav, sest nalja heidetakse ühe konkreetse inimese eripäraste tunnuste/omaduste üle ning nende jaoks on tegelik too inimene, kellega neil on isiklik suhe.

Tulenevalt aga Eesti äärmiselt homogeensest rassilisest kooslusest (kõrvalmärkusena: Eestis esinev rahvuslik mitmekesisus on hoopis teine teema), millel on pikk ajalooline taust, ei ole rass Eesti ühiskonnas mingiks tõsiseks teemaks võrreldes näiteks mõnede Lääne-Euroopa riikide või Ameerika Ühendriikidega. Seega, kui eestlane teeb nalja "laisa mehhiklase" stereotüübi üle, siis on sellel hoopis teistsugune tähendus ja tagajärg, kui seda sama nalja teeks keegi, kes elab näiteks Californias, sest tavalise eestlase jaoks on too stereotüüp (ning sellega seonduvad rassi- ja immigratsiooniküsimused) lihtsalt nii kauged ja võõrad. Ma ei taha öelda, et ma ei oleks kunagi rassiga seonduvate küsimustega kokku puutunud või et ma arvaks, et need teemad on väljamõeldud, kuid väga enamik minu kokkupuutest, nagu ilmselt paljudel eestlastel, on olnud vahendatuna läbi raamatute, filmide ja teleseriaalide.

Seega, kui mina peaksin tegema mõne nalja negriidse rassi üle, siis ei ole tõenäoline, et "sihtmärk" end puudutatuna tunneks, sest mul pole oma igapäeva elus otseseid ega kaudseid suhteid ühegi negriidse rassi esindajaga. Ma ei saa tekitada ega kinnistada mingeid ebaterveid võimusuhteid, sest Eestis lihtsalt pole mingeid suhteid eri rasside kui konkreetsete inimgruppide vahel. Ning ma ei saa teha viiteid näiteks orjandusele, sest eestlased pole kunagi orjapidajad olnud. Tulenevalt minu keskkonnast ei oma rassistlikud naljad samasugust tähendust ega tulemust. Kas võiksin siis järeldada, et minu jaoks on lubatav teinekord mõnd rassistlikku nalja teha?

Teadlikkus väärtuskasvatuse teemast nii teoreetilises kui ka praktilises tähenduses ei ole praeguses Eesti koolis just ülearu suur. Eduko programmi uuringugrandi "Õpetajate väärtuskasvatuse alase pädevuse tõstmine õpetajakoolituses" tulemused ütlevad sama ka Eesti õpetajakoolituse kohta. Kui ainepädevuste puhul peaks tavaarusaama kohaselt ülikool üldhariduskoolile teenäitajaks olema, siis miks väärtuskasvatusega see nii ei ole? Kas võib öelda, et väärtuskasvatus on olemuslikult erinev kõigist teistest ülikoolis õpetatavatest ja uuritavatest valdkondadest? Kui jah, siis mille poolest?

TÜ eetikakeskus on nüüdseks pea kolm aastat või rohkemgi oma ühiskonnale suunatud tegevuste seas rõhutanud väärtusarenduse tähtsust koolides ja õpetajate väärtuskasvatuse alase pädevuse suurendamise olulisust.

Tihti on arutlustes üles kerkinud küsimus, kust peaks tegevust alustama. Kas koolijuhid on võtmeisikud, kes innustaksid õpetajaskonda uutmoodi tegutsema? Või peaksid õpetajad täiendõppe kaudu saavutama vajaliku kompetentsi, mille tulemusena kool tervikuna suunduks tuupimiskeskselt õpetamisviisilt õpilase isiksuse arengut toetava käsitluse suunas? Või äkki tuleks esmajärjekorras õpetajakoolitus ümber korraldada selliselt, et ülikoolidest üldhariduskooli suunduvad noored oleksid vähemalt kuulnud õpetamisest mingis muus võtmes kui pelgalt tunni andmine?

Tundub, et erinevalt paljudest teistest, on küsimusele "kust peaks alustama?" olemas "lihtne vastus": alustama peaks igal tasemel. Ja tasemeid ning valdkondi on rohkem, kui eelnevalt mainitud. Väärtuskasvatuse tähendus on kindlasti sõltuvuses lastevanemate ootustest, meediatrendidest jne, jne.

Eduko programmi abil oli TÜ eetikakeskusel võimalus uurida, missugune on TLÜ ja TÜ õpetajakoolituse olukord väärtuskasvatuse seisukohast vaadatuna, kas ja mil viisil praegu tudengeid väärtuspädevuste arendamisel toetatakse.

Uuringu tulemused ei olnud just kõige rõõmustavamad.
Kuigi 2011. aasta põhikooli ja gümnaasiumi õppekavades on väärtuste teema tähtsust rõhutatud – õpetajatelt oodatakse, et nad suudaksid väärtuskonflikte lahendada, enese ja teiste väärtushoiakute ja -hinnangute üle argumenteeritult arutleda ning koolikultuuris avalduvaid väärtusi märgata ja analüüsida – tuli uuringust välja, et süstemaatiliselt ei ole õpetajakoolituse õppekavadesse väärtuskasvatust ega väärtuskasvatuse meetodeid integreeritud. Võib isegi väita, et väärtuste teema oli normatiivsetes dokumentides üleüldse puudu või oli see minimaalselt esindatud.

Sageli ei pruugi aga deklaratsioonid ja normatiivsed dokumendid tegeliku eluga kokku minna. Ehk siis on õpetajakoolituse loengutes, seminarides ja koolipraktikas väärtuskasvatus siiski sees, mis sest, et ametlikes kirjetes vähe esindatud? Ilmselt ongi nii, kui lähtuda arusaamast, et väärtuskasvatus käib paratamatult õpetamisega kaasas, ükskõik kas seda teadvustatakse või mitte. Juba oma eeskujuga rõhutavad õppejõud teatud väärtushoiakuid rohkem kui teisi.

Vahest on siis kõik korras, normatiivsed tekstid (õppekavad) on tegeliku tavaga (loengute, seminaride ja praktikaga) võrreldes siiski teisejärgulised? Et siis – las olla nii nagu on?
Uuringust aga tuli ka välja, et õppejõudude endi teadlikkus väärtuskasvatusest (st teadlikkuse diapasoon) on väga erinev. Oli neid, kelle jaoks väärtuste teema oli põhjalikult läbi mõeldud, aga oli ka neid, kelle teadmised piirdusid mõne üksiku väärtuskasvatuse aspekti või meetodiga.

Siit tulenebki peamine küsimus: kas väärtuskasvatuslik pädevus on millegi poolest muudest pedagoogilistest pädevustest olemuslikult erinev? Kas väärtuskasvatuse puhul võime eeldada, et "küll see tuleb iseenesest" või et "küll kogemus õpetab"? Ja õpetajakoolituse õppekavade puhul, et väärtused ei peagi olema integreeritud, sest on ju näiteid headest õppejõududest, kes suudavad väärtuskonfliktide lahendamist õpetada ja harjutada tulevasi tudengeid enda, õpilaste ja lastevanemate väärtuste üle reflekteerima?

Eetikakeskuse poolt elluviidavas riiklikus väärtusarendusprogrammis on kirjas, et Eesti ühiskonna jätkusuutlikust ohustab muu hulgas moraalinormide eiramine ning üks programmi eesmärke on seda kitsaskohta parandada. Mitmed programmiga seotud inimesed on korduvalt esinemistes ja sõnavõttudes maininud, et seda eesmärki ei kavatseta saavutada jutlustamise teel: kellelgi ei hakata ütlema "Need ja just need asjad on väärtuslikud ning seega peaksite oma valikute tegemisel neist lähtuma."

Kuidas aga siis paremaks, eetilisemaks inimeseks saab? Vastus, nii väärtusprogrammi täideviijatelt kui filosoofidelt, on, et praktika abil. Kuid mida see täpsemalt tähendab? Lühidalt võiks sellele vastata, et oluline on refleksioon. Oma igapäevases käitumises ei mõtle ega kaalutle enamik inimesi suurema osa ajast väga pikalt ja sügavalt oma otsuste ja valikute üle. Osaliselt muidugi on mängus efektiivsus – ei ole lihtsalt mõttekas iga kord juurelda, kas osta tooteid sellelt firmalt, kes reostab keskkonda – ning teatud rusikareeglite kasutamine teeb elu lihtsamaks. Kuid tihti tehakse oma valikuid omamata mingitki kaudset suunist või juhist, mistõttu võib juhtuda, et kuulutatakse poolehoidu võrdsusele, oma käitumises aga tehakse ennast teistest tähtsamaks.

Seega on vaja, et inimene reflekteeriks esiteks selle üle, mida tema elus tähtsaks peab ehk millised on tema väärtushinnangud, ning seejärel mõtiskleks oma tegude üle ja vaataks, kas need kinnitavad või lükkavad ümber tema jaoks olulisi väärtushinnanguid. Täpselt nagu ajateenijad lasevad harjutades pabermärklauda ja mitte inimeste pihta, on eetilise refleksiooni oskuse harjutamiseks hea alustada juhtumitega, mis pole nii kaalukad ning keerulised, kui on näiteks Bernard Williamsi kuulus mõtteeksperiment botaanik Jimist, kes peab valima, kas hukata ise üks kinnipeetutest ja päästa sellega ülejäänud üheksateist või hoiduda sekkumast ning lasta seega kõigil kahekümnel surra (Williams & Smart 1973: 98).

Siinkohal tahaksin välja pakkuda ühe sellise harjutusjuhtumi.
Leian, et see on sobiv harjutamiseks, sest olen veendunud, et selle probleemi praktilised implikatsioonid on minimaalsed, st olenemata millisele seisukohale keegi arutelu lõpus jõuab, omab see tegelikkusele võrdlemisi vähe mõju, mitte näiteks nagu abordiküsimuse puhul, kus ühele või teisele seisukohale asumisel ning vastaval toimimisel võivad olla väga kaugele ulatuvad sotsiaalsed mõjud.

Eesti ühiskonnas on laialt levinud seisukoht, et inimesed, kes pargivad puudega inimese sõidukile mõeldud kohale, omamata selleks vastavat parkimiskaarti, teevad midagi valesti. Enamgi veel, julgen eeldada, et seda peetakse halvaks iseendas ja mitte lihtsalt halvaks seetõttu, et see on liikluseeskirja rikkumine (kui juriidilist kõnepruugi kasutada, siis on see malum in se ja mitte pelgalt malum prohibitum). Enamik meist tõenäoliselt ei pea seda samaväärseks mõrva või reetmisega, eetiliseks eksimuseks aga sellegipoolest. Selle tõestuseks võime mõelda eri ajalehtede veebiväljaannetes olevate galeriide peale, mille eesmärk on pigem avalik häbistamine kui ametlikud sanktsioonid.

Kuid küsigem "Kas samasugune suhtumine peaks kehtima puudega inimesele mõeldud WC kasutamise puhul?" Tegemist paistab olevat täiesti analoogsete situatsioonidega: tulenevalt inimeste erivajadustest on loodud teatud hüved, mida sooviksid kasutada ka need, kel erivajadused puuduvad. Seega kui üht peetakse halvaks, siis peaks halb olema ka teine. Keegi võiks aga vastu vaielda, et juhul kui puudeta inimene WC-d kasutab, siis peab puudega inimene lihtsalt veidi kauem ootama, kuid ta peaks samamoodi ootama, kui seda kasutaks teine puudega inimene, ja kuna mina oleksin võinud vabalt olla puudega, siis ei muutu sellest midagi, et ma seda WC-d kasutan. Kuid see poleks väga veenev, sest see kehtib täpselt samamoodi parkimisjuhtumile, kuid seda peetakse sellest hoolimata halvaks.

Olles tuvastanud, et kaks situatsiooni on analoogsed, peaksime küsima, mis paneb meid arvama, et puudega inimese kohale parkimine ilma vastava loata on väär ning kas need samad kaalutlused kehtivad WC puhul.

Esiteks võiks mõelda võrdsuse peale. Kui me usume, et inimesed peaksid olema (neis asjades, mille üle neil puudub kontroll) võrdsed, siis peaksime püüdma puudega inimestele vastu tulla, et nad omandaksid teistega võrdse elukvaliteedi. Seetõttu on loodud neile lihtsasti juurdepääsetavad parkimiskohad ja neid kohti väärkasutades ei võimalda me puudega inimestele võrdsust. Sama lähenemine paistab kehtivat ka WC puhul: inimeste vahelise võrdsuse saavutamiseks on rajatud erivajadusi arvesse võtvad WC-d ning nende väärkasutamine jällegi ei võimalda puudega inimestele võrdsust.

Teiseks aga, me võiksime mõelda üldisele heaolule või ühiskondlikule korrale. Kui me usume, et üldise heaolu saavutamiseks on tarvilik see, et kõik peaksid kinni kehtestatud reeglitest ning nende reeglite rikkumine õõnestab ühiskondlikku korda, siis on puudega inimesele mõeldud kohale ilma vastava loata parkimine väär, sest see on esimene samm pikas allakäigu ahelas. Seevastu WC kasutamise puhul see kaalutlus ei kehti, sest puudub võimalus samaväärseteks halbadeks tagajärgedeks ning seega pole puudega inimesele mõeldud WC kasutamine puudeta inimese poolt väär.

Kindlasti on veel mitmesuguseid kaalutlusi ning eelnevast peaks selge olema, et minu kavatsus ei ole siinkohal antud probleemi lõplikult lahendada. Pigem on sihiks näidata, kuidas saaks eetilist arutlust harjutada, et omandada oskusi teadvustatud valikute tegemiseks.

Kuidas arutleksid (ja käituksid) Sina kui "loodus kutsub" ja erivajadustega inimestele mõeldud tualettruum on kõige lähem?

Viited

Williams, B. & Smart, J. J. C. (1973). Utilitarianism: For and Against, Cambridge: Cambridge University Press

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, vaid metsad lõputud ja laukasood. Kuid siinne rahvas täis on imeväge ja kummalised nende laululood.

Antud Peeter Volkonski sõnadele ja Siiri Sisaski viisile kirjutatud laul oli üheks nimilauluks viimasel laulupeol. Mingil moel ta vastandus, samas jälle väga kindlalt haakudes teise nimilauluga: Minu päralt on terve ilm, minu oma on üksainus maa! (sõnad Viiu Härm, viis Olav Ehala).

Mulle tundub, et eesti õhus on hetkel omamoodi intensiivselt (justkui näriks) üleval teema: mis maa see on? Miks peaksime tahtma siin elada? Kes on eestlane? Kes võib saada eestlaseks? Seda oli näha laulupeo temaatikast, samuti oli meil ju ka kirgi kütnud üleskutse Talendid koju. Just sellestsamast õhustikust noppis ka Tartu Ülikooli eetikakeskus üles oma järjekordse Vabariigi Presidendi mõttekojaga üheskoos korraldatava kirjatalgute teema "Eesti ustest - sisse, välja".

Kirjatalgute eesmärgiks oli kokku koguda erinevate inimeste kogemused ja lood, mis seostuksid välismaale minemise ning sealt tulemisega, eestimaalaste ja muudest riikidest pärit inimeste avatuse ning eneseteostusvõimalustega nii siin kui seal ning nii siin kui seal (taas)lõimumisega.

Kokku laekus meile 98 tööd 22 erinevast riigist. Kirjutajaid oli igast vanusest - nii teismelisi kui ka üle seitsmekümneaastaseid. Mineku- ja tagasitulekupõhjustest toodi kõige rohkem välja emotsionaalseid kaalutlusi, samas esitati ka väga konkreetseid põhjuseid ja ettepanekuid.

Kas siis eestlus ja kodumaa ongi midagi väga emotsionaalset? Kas see on põhjus, miks paljud meid sallimatuteks ja lausa ebatolerantseteks tembeldavad? Küllap on selles oma iva. Eestlase emotsionaalsus on üldjuhul vaoshoitum ja endassetõmbunum kui seda on lõunapoolse temperamendiga inimesel. Küllap selline omamoodi kinnine, kuid samas pulbitsev temperament lasebki end välja näidata külma ja kallutleva ning sallimatuna. Ja kindlasti on ka paljud väljatoodud faktid eestlase kohta õiged, kuid ikka tuleb silmas pidada, et igal vorstil on kaks otsa.

Konkreetsematest põhjustest, miks siis ikkagi ära minnakse võib ehk välja tuua nii ühiskonnakorralduslikke kui ka puhtalt klimaatilisi aspekte. Kui on ikka külm, siis on külm. See on puhas loodusteadus. Kuid näiteks ühiskondliku poole pealt oli väga huvitav tõdemus, kuidas ka meie keeletunnetus võib määrata meie ühiskondliku närvi. Huvitava näitena kirjutatakse ühes töös, kuidas erineb arusaamine sõnast VÕIM eesti ja prantsuse keeleruumis - eestlane kipub unustama, et võim ja võimalus on samatüvelised sõnad ning et see, kellel on võim, sellel on võimalus otsustada ja võimalusi on alati palju, mitte et võim on jõud ehk siis ühe konkreetse asja läbi surumine, meetmetest olenemata.

Väga ratsionaalselt kaalutlesid inimesed, kellel näiteks puudub õpitud erialal Eestis leida oma haridustasemele vastavat tööd või peab seda tööd tegema väga kehvades tingimustes. Pakuti ka konkreetseid ideid, kuidas asju paremaks teha - ühe näitena tooksin välja tervituspaketid lastele ja lastega peredele, mis hõlmaksid infot haridussüsteemi jms igapäevaste nüansside kohta.

Nii emotsionaalseid kui ka ratsionaalseid põhjuseid tõid välja mõned näited, kus kirjeldati eestlase suhtumist kaasinimesesse. Ühelt poolt toodi välja hoolimise puudumine ja teisest küljest selgitati seda konkreetsete näidetega nagu naiste elu kahes rollis korraga – nii tööinimese kui ka pereemana –, mida meie ühiskond alles hakkab toetama (jutt ei ole mitte niipalju riiklikest toetustest – on ju meie vanemahüvitis üks paremini organiseeritud toetusüksusi, mis kahjuks küll aga väga äkiliselt läbi lõigatakse –, vaid pigem ühiskonna allkonteksti suhtumisest) või meie müüjate teeninduskultuur, mis samuti õnneks on minemas tõusuteed.

Autor: Triin Käpp (Postimees 21.08.2011)

Kirjatalgute lugusid

Marika Kristi Ets. Presidendi kirjatalgute lugu: muinasjutust saab argielu. - Postimees, 20.08.2011

Sirle Sööt. Presidendi kirjatalgute lugu: minu hing ja süda on Eestis. - Postimees, 20.08.2011

Enda Trubok. Presidendi kirjatalgute lugu: südamehäält otsimas. - Postimees, 20.08.2011

Helen Saarniit. Presidendi kirjatalgute lugu: elada ei saa riigi nimel. - Postimees, 21.08.2011

Liis Monson. Presidendi kirjatalgute lugu: sallida või mitte. Postimees, 21.08.2011

Eda Toomsalu. Presidendi kirjatalgute lugu: ärge kutsuge mind patrioodiks. - Postimees, 21.08.2011

Filosoofidel ning teistel eetika uurimisega seotud inimestel on tavaks oma tegevust õigustada viitega sellele, et eetika on, vaatamata esialgsele muljele, äärmiselt praktiline ning eluline distsipliin. Eetikaveebki väidab, et "eetika puudutab igat inimest". Kui mõelda eetikast kui distsipliinist, mis aitab vastata küsimustele, (1) mida ma peaksin tegema, et elada head elu (mõistetuna mitte-materiaalselt) ning (2) kuidas ma peaksin teiste inimestega käituma, siis tõesti paistab, et meil kõigil on eetikat vaja. Isegi erakutel, kes on teadlikult lahti ütelnud suhetest teiste inimestega, sest õnnelikku elu taotlevad nemadki.

Kuid siiski võib keegi tõstatada probleemi: olgugi, et eetika teda puudutab, pole see tema jaoks ligipääsetav. Eetika kui (akadeemiline) distsipliin paistab olevat vaid moraalifilosoofide pärusmaa, ligipääsetav vaid teadusliku kirjanduse läbi. Tõsi, enamik uut ja huvitavat selles vallas on paljudele raskesti mõistetav nii oma sisult (sest see on täis tehnilisi termineid ning keerukaid mõttekäike) kui vormilt (teadusajakirjad ning raamatud on tihti kordi kallimad kui muu kirjandus). Aga sellise lõhe esinemine paistab lausa ebaratsionaalne: kuidas saab olla nii, et miski, mis puudutab igaüht meist, on siiski ligipääsetav vaid üksikutele?

Õnneks pole probleem siiski nii tuline, sest eetika kaks peamist taotlust (vastata küsimustele "Kuidas elada õnneliku elu?" ja "Kuidas käituda teistega?") on siiski praktilised ja argised. Enamikule meist on eetika kättesaadav igapäevaelust: suhetest sõprade ja sugulastega, läbikäimistest äripartneritega, külastustest arsti või advokaadi juurde, aga ka uudistest, kirjandusest ja filmist. Just sellele viimasele ma tahaksingi siinkohal keskenduda.

Arvestades kaasaja kiiret elutempot ning tohutut informatsiooni küllust täidavad filmid tihti äärmiselt tänuväärset funktsiooni ning võimaldavad meil kõigil lihtsalt ja kaasahaaravalt elada läbi ja mõelda kaasa erinevatele eetilistele valikutele. Lihtsalt selles mõttes, et piisab meil vaid televiisor sisse lülitada või plaat mängijasse asetada, kui meile avaneb tihti elavalt kirjeldatud ning endasse tõmbav maailm, lubades meil reflekteerida kõiksuguste eetiliste küsimuste üle.

Alljärgnevalt arutlen lühidalt paari näite üle enda filmikogemustest ning kutsun üles teisi kommentaarides omi kogemusi ning soovitusi jagama. Siinkohal oleks paslik ära märkida, et ei nimekiri filmidest ega nende käsitlus taotle kõikehõlmavust ja paratamatult on mitmed head ja veel paremad filmid välja jäänud.

Iga sissejuhatava eetika kursuse läbinud tudeng võib deklameerida, et deontoloogilise (st kohustustepõhise) eetika kõige tuntuma esindaja Immanuel Kanti kategoorilise imperatiivi üks sõnastus on "Toimi nii, et kohtleksid inimkonda, ükskõik kas sinu enese või kellegi teise isikus, igas olukorras kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendit." Kuid mida see ettekirjutus tegelikult tähendab? Kuidas see päriselus avaldub? Film "My Sister's Keeper" (e. k. Minu õe hoidja) (2009) aitab just neile küsimustele vastata. Kate on haige, tal on leukeemia. Nagu paljud vanemad tegelikus elus, nii ka Kate’i vanemad, Sara ja Brian, said selles filmis veel ühe lapse, Anna, lootuses, et too oleks Kate'ile sobiv luuüdi doonor. Võiks argumenteerida, et Sara ja Brian on eksinud Kanti kategoorilise imperatiivi vastu, sest said lapse eesmärgiga teda kasutada vahendina oma teise lapse elu päästmiseks. Kas see argument ka vett peab – see tähendab, kas Sara ja Brian kohtlevad Annat pelgelt vahendina –, peab iga filmivaataja ise otsustama. Kuid film käsitleb veel teist eetiliselt olulist teemat: kas pikk, kuid kehva kvaliteediga elu, on parem kui lühike, kuid hea kvaliteediga elu? Möödunud novembris Eestis esinenud bioeetik Ruth Faden märkis, et meditsiinis tuleb igapäevaselt just selliseid otsuseid vaagida.

Eestis oli eelmisel aastal pikalt teemaks infolekitamine: kas lekitada ja kui, siis kuidas? Kas seda peaks kuidagi seadusega reguleerima, mis saab ajakirjanike allikatest jne. Üks paradigmaatilisemaid lekitamise juhtumeid on n-ö vihjeandmine (i. k. whistle blowing). Selliselt nimetatakse tegevust, kui töötaja teab oma tööandja ebaseaduslikust või ebaeetilisest käitumisest, mis avaldab üldsusele või keskkonnale olulist kahju, ning otsustab selle avalikuks teha. Kõrvaltvaatajale võib esmapilgul tunduda, et antud temaatika on äärmiselt triviaalne: igal inimesel on absoluutne kohustus alati ja koheselt sellistest rikkumistest teada anda. Kuid film "The Insider" (e. k. Informaator) (1999), mis räägib loo keemikust, kes avaldab ajakirjanikule salajasi andmeid tubakatööstuste kohta, näitab meile, et taolistes olukordades on alati rohkem osapooli, kelle huvisid tuleks kaaluda. Sest mis saab lojaalsust murdnud töötajast? Millist mõju avaldab see tema perele ja lähedastele? Kas nende kannatused jäävad üldisele huvile alla? Taaskord jätaksin otsustuse vaatajale teha.

Kolmandaks võiks viidata filmile "Unthinkable" (e. k. Mõeldamatu) (2010), mis kujutab meisterlikult klassikalist situatsiooni, mida eelkõige utilitarismi õigustamiseks kasutatakse. Olgugi, et tavaliselt peetakse piinamist moraalselt kurjaks, tundub samas, et terroristi piinamine on õigustatud, kui arvame, et sedasi võime leida pommid, mille too on kuhugi paigutanud. Nimelt ütleb utilitaristlik kalkulatsioon, et kümnete-sadade-tuhandete inimeste elu päästmine kaalub üles ühe inimese (st terroristi) kannatused. Nagu eelnevates filmideski, ei võeta siin selget seisukohta piinamise poolt ega vastu, demonstreerides seega hästi eetika olemust: selgeid, lihtsaid ning ümberlükkamatuid vastuseid leidub üliharva.

Lõpetuseks tahaks veel ära märkida kaks filmi, mis puudutavad organidoonorlust – "Seven Pounds" (e. k. Seitse elu) (2008) ja "Never Let Me Go" (e. k. Ära jäta mind iial) (2010) –, kuid mis samal ajal esitavad väga emotsionaalselt mõjuva loo. Kumbki film läheneb teemale erinevast nurgast, üks keskendub pigem kohustustele, mis meil on üksteise ees, ning kuidas ja millistel tingimustel me peaksime neid täitma, teine aga puudutab piire, mida me oleme valmis teatud hüvede saamiseks ületama.

 

Vt lisaks:
My Sister's Keeper (2009)
The Insider (1999)
Unthinkable (2010)
Seven Pounds (2008)
Never Let Me Go (2010)

Mitmed ELi juhtivate maade poliitikud on nentinud multikulturalismi läbikukkumist. Nii Saksamaa kantsler Angela Merkel, Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy kui Inglismaa peaminister David Cameron on väitnud, et liberaalne integratsioonipoliitika on kahjustanud nende riikide rahvuslikke huve ning identiteeti. Eeldades, et sellisteks väljaütlemisteks on nendel poliitikutel põhjust, võiksime uurida, millised on multikulturalismi filosoofilised ning eetilised põhimõtted ning kas mõned neist üldaktsepteeritud põhimõtetest on enam pädevad? Kas võime mingid eetilised printsiibid, mida siiani oleme demokraatiasse kuuluvaks pidanud, lugeda läbikukkunuks?

Kõigepealt tuleks selgeks teha, mida multikulturalismi all üldse mõistetakse. Kas see on rahvuste paljusus, religioonide paljusus, identiteetide paljusus, rasside paljusus, kultuuride paljusus jne? Ilmselgelt näevad näiteks eestlased multikultuursust teises valguses kui sakslased. See tuleneb nii ajaloolistest põhjustest kui sellest, kust king riigis parasjagu pigistab. Stanford Encyclopedia of Philosophy järgi on multikulturalism grupierinevuste märkamine ning mugandamine vähemuste õiguste kohaselt, sest vaid erinevuste tolereerimisest ei piisa. Siiski, millised need õigused ühe või teise erinevuse puhul olla võiksid, annab alust tõsiseks aruteluks.

BBCst võib igal nädalal kuulata podcast'e, ehk netisaateid, eetikast. 13. veebruari saates käsitleti pikemalt Briti peaministri David Cameroni sõnavõttu Müncheni julgeolekukonverentsil. Cameron väitis avalikult, et multikulturalism on Suurbritannias läbi kukkunud, sest teatud radikaalsed rühmitused on muutunud ohuks kogu riigi elanikkonnale. Peaministri kõnest võib selgelt välja lugeda, et süüdistused käivad ennekõike radikaalsete islamirühmituste pihta. Inglismaa valitsus on eraldanud suuri summasid, et üleval pidada araabiameelseid ning –keelseid koole, toetatud on erinevaid rühmitusi ning grupeeringuid, mis õhutavad ebalojaalsust riigile. Cameron on oma väidetega üsna konkreetne. Ta ütleb, et noored mehed ei identifitseeri end enam ühegi ühiskonnaga, ei sellega, kuhu kuuluvad tema vanemad, ega ka briti ühiskonnaga. Seda seepärast, et oleme lubanud oma kollektiivsel identiteedil nõrgeneda. Oleme erinevatel kultuuridel lubanud elada üksteise kõrval erinevaid elusid, kuid puudub ühtne visioon ühiskonnast, kus kõik koos elaksid. Oleme nende väärtusi tolereerinud isegi siis, kui need meie omadele vastu käivad. Näiteks toob Cameron sunnitud abielud, mida tänapäevalgi praktiseeritakse. Anname neile justkui rohkemgi õigusi kui valgetele inimestele, sest oleme nendega ülimalt ettevaatlikud. Soov millessegi uskuda on noored islamistid viinud ekstremismi. Eksisteerivad internetikeskkonnad ning grupeeringud, kus rõhutatakse separatismi. Need keskkonnad pakuvad noortele meestele aseainet, mida praegune briti ühiskond anda ei suuda. Püüdlused pakkuda sisserännanutele ühiskonda, kus jagatakse samu väärtusi, on nurjunud.

Ehkki Cameroni kõne on murranguline, tuleb nentida, et ainsana näeb ta süüd Briti valitsusel, kes ühtse ühiskonna ning riigi ülesehitamisel on läbi kukkunud. Hirm olla poliitiliselt ebakorrektne on multikulturalismi teemast teinud ebamugava valdkonna.

Euroopa identiteedi säilitamise huvides võiksime küsida, kas ülal kirjeldatud multikulturalismi probleem seab mingeid väljakutseid demokraatia alustaladeks olevatele eetilistele printsiipidele? Näiteks nagu era- ja perekonnaelu austamine ning mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus, mis on sätestatud Euroopa Inimõiguste Konventsioonis või Euroopa Liidu Põhiõiguste Hartas. Või on hoopis nende väärtuste elluviimisel näiteks jäädud kõigest deklaratiivsele tasandile või suisa talitatud valesti? Mida võiks Eesti Euroopa multikulturalismi probleemidest õppida?

Kasutatud materjalid ning viited

Everyday Ethics. BBC Podcast

Ka Prantsusmaa president kuulutas multikulturalismi läbikukkunuks. Delfi, 11.02.2011

Briti peaminister isoleerib vaenulikud islamirühmitused. Postimees. E24, 05.02.2011

Euroopa Nõukogu hoiatas mitmekultuurilisuse eest. Postimees. E24, 17.02.2011

Munich Security Conference.

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon.

Multikulti lõpp ehk immigratsiooni müütide ajastu hakkab otsa saama. EPL, 18.02.2011

Euroopa Liidu põhiõiguste harta

2010

Vahel võib mõnest naiste või seltskonnaajakirjast lugeda "kohtingu reeglite" või "sõbrannade koodeksite" kohta. Kuid nende puhul on tegemist pigem praktiliste soovituste või psühholoogial põhinevate nippidega. Kas aga sõprus- ning armusuhte kohta on olemas spetsiifilisi eetilisi norme ja kohustusi või kas üldised eetilised normid ja kohustused omandavad armusuhete ning sõpruse puhul erilise tähenduse?

Üks klassikalisem vastus puudutab ilmselt lubaduste andmist ja neist kinni pidamist. Armu- ja sõprussuhetes mitte ainult ei anta lubadusi tihedamini kui teistsugustes suhetes, vaid mõned filosoofid on leidnud, et seda laadi eriliste suhete loomisel on lubaduste andmisel ja nende täitmisel eriti oluline osa. Kuid antud juhul huvitab mind aga hoopis üks teine teema: küsimused, mis seostuvad teistega arvestamise ning neile oma kaalutlustes ära teenitud tähtsuse omistamisega.

Peter Railton kirjeldab oma artiklis "Alienation, Consequentialism, and the Demands of Morality" (1984) kaht paari inimesi: Johni ja tema abikaasat Anne'i ning Helenit ja tema sõbrannat Lisat. John on alati väga vastutulelik oma naise Anne'i vajadustele ning püüab võimalikult palju asju tolle soovide järgi teha. Railton tsiteerib oma kujutletavat tegelast: "Ma olen alati arvanud, et inimesed peaksid üksteistele head tegema, ning ma olen parimal positsioonil selle tegemiseks, sest tunnen teda rohkem kui keegi teine. Teen neid asju Anne'i jaoks hea meelega — saan sellest palju rahuldust". Helen aga aitab Lisat, kui tollel on raske aeg ja ta on langenud depressiooni. Hiljem, kui Lisa Helenit tänab, ütleb viimane: "Me oleme ju sõbrad. Leppisime juba ammu kokku, et aitame üksteist ning ühel hetkel on ilmselt minul sinu abi vaja ja olen kindel, et sa annad seda."

Olgugi, et nii John kui Helen paistavad tublid ning eeskujulikud inimesed, leiab Railton, et peaksime tundma, et nende käitumises, eelkõige nende poolt välja pakutud põhjendustes, on midagi puudu. Railton palub meil ette kujutada, kuidas Anne või Lisa reageeriksid Johni ja Heleni ütlustele. Ilmselt ootaksid nood, et neid endid tähtsustataks nende endi pärast. Johni ja Heleni jaoks paistavad teised inimesed lihtsalt figureerivat osana mingis suuremas arutluses selle kohta, kuidas nad peaksid käituma. Ta leiab, et John ja Helen on võõrandunud oma suhetest, sest nende jaoks väärivad isiklikud kaalutlused tähelepanu ainult niivõrd, kuvõrd need sobituvad teatud kohustuste ja lubaduste võrgustikku.

Kuigi Railtoni eesmärk on hoopis teist mõtet kaista, võime tema arutelust järeldada: armu- ja sõprussuhetes pole ainult oluline teisi oma kaalutluses arvesse võtta, vaid võtta neid arvesse teatud viisil selliselt, et nemad kui inimesed/isiksused osutuksid väärtuslikuks. Selline lähenemine aga tõstatab teatud prioriteetsuse küsimuse: kui mina omistan kõigile enda lähedastele teatud isikliku väärtuse ning nemad teevad seda sama minu puhul, siis kuidas peaksin ma võimaliku konflikti puhul otsustama? Kas eelistada enda või teiste huvisid?

On võrdlemisi selge, et me ei saa alati eelistada enda huve. Ühelt poolt oleks sellel väga ebameeldivad tagajärjed, sest kui minu huvid on konfliktis teiste omadega ning mina eelistan alati enda huve ja samuti teevad seda teised, siis alati vähemalt üks pool ei saavuta seda, mida ta tahab, teinekord ei saa ilmselt kumbki midagi. Teiselt poolt oleks selline käitumine algset situatsiooni õõnestav, sest ei ole ju võimalik rääkida inimeste vahelistest erilistest suhetest, kui meie käitumine selliseid suhteid lõhuks. Kuid kas teistsugune äärmus oleks parem? Kas peaksime alati eelistama teiste huve?

Vaatleme näiteks suhet minu ja minu ema vahel. Kuna omistan talle teatud isiklikku väärtust, siis soovin, et ta oleks õnnelik, ning üks viis, kuidas seda teha, on proovida aidata kaasa tema soovide täitumisele. Minu ema aga omistab mulle teatud isiklikku väärtust ja soovib, et mina oleksin õnnelik, seega soovib ta kaasa aidata minu soovide täitumisele. Kui me aga mõlemad paneme alati teise huvid enda omadest kõrgemale, satume nõiaringi, sest mina püüan teha ema õnnelikuks, täites tema soove, kuid tema soov on teha mind õnnelikuks, mis seisneb minu soovide täitmises, milleks aga on tema õnnelikuks tegemine. Seega alati teise huvide eelistamine ei saa olla rahuldav lähenemine.

Järelikult peaksime esmalt püüdlema selle poole, et omistame inimestele sõprus- ja armusuhetes teatud isiklikku väärtust, et me ei näeks neid vaid faktoritena üldises moraalses kaalutluses. Teiseks peaksime püüdma leida teatud vahepealse lahenduse, kus enda ja teiste huvide eelistamine vahelduvad. Ma ei julgeks siinkohal välja pakkuda ühtki printsiipi, mille alusel nende jaotust otsusada, või väita, et õige lahendus on tingimata täpne tasakaal huvide vahel. Pigem arvan ma, et kõige paremad tulemused saavutame igat olukorda individuaalselt hinnates, võttes arvesse kõiki antud situatsiooni puutuvaid asjaolusid.

Loe lisaks:
Railton, Peter 1984. "Alienation, Consequentialism, and the Demands of Morality", Philosophy and Public Affairs, 13, lk. 134-171.

2010. aasta on on Euroopas kuulutatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Sellega seoses tõstatatigi eelmisel nädalal European Anti-Poverty Network (EAPN) Eesti MTÜ poolt kodutuse teema Eestis. Kärt Mere rääkis meedia vahendusel mitu kodutuks jäänud inimeste lugu ning kõige rohkem vastukaja kogusidki nendest koduta poisi (kes ei mahu koju) ja koduta naise (kelle pere sai surma) lood.

Mõlema loo puhul jookseb kommentaaridest läbi mitu üldistavat joont: esiteks see, et tegemist on väljamõeldud lugudega ning selliseid asju sellisel kujul juhtunud ei ole. Teine on kurbus ja kaastunne asjaosaliste suhtes. Kolmas hukkamõist - miks asjaosaline iseenda abistamiseks midagi ei tee?! Erinevaid emotsioone jookseb nendest paarisajast kommentaarist läbi veelgi, kuid kodutuse ja vaesuse seisukohalt on märkimisväärsed eitav seisukoht ja hukkamõistev seisukoht.

Esitatud seisukohad illustreerivad minu arvates teatud määral ühiskonna suhtumist kodututesse (ja vaestesse üldisemalt). Ühelt poolt võib öelda, et kommentaarium ei esita kogu Eesti ühiskonna seisukohta, teiselt poolt olen ka väljaspool kommentaariumi sarnase suhtumisega kokku puutunud. Suhtumisega, mille järgi ei ole kodutus Eestis probleemiks, ning suhtumisega, mille järgi on kodutu ise süüdi, sest ta ei tee enda abistamiseks mitte midagi.

Nimetatud müüte kodutuse kohta ringleb Eesti ühiskonnas veelgi - peamisteks on arvamused, et "kodutud on allakäinud, laisad, joodikud ja kriminaalid; nad ei pea töökohta, ei tahagi töötada, on tegelikult pudeleid korjates rikastunud; mõnele meeldibki silla all elada, nad ei ole normaalseks eluks võimelised," nagu kirjutab Kärt Mere Postimehele artiklis.

Igapäevases sotsiaaltöö praktikas jagunevad kodutud aga peamiselt kahte gruppi:
1) süütud kannatajad, kes väärivad abi - näiteks naised, kes kannatavad perevägivalda või selle artikli alguses mainitud naine, kelle pere sai surma, ning poiss, kes enam koju ei mahtunud
2) nn lootusetud juhtumid - keda peamiselt nähakse kodutuse sünonüümina, sh alkohoolikud ja narkomaanid.

Siin artiklis keskendume peamiselt süütutele kannatajatele, kelle hääl kodutute kohta käivate müütide seast kuulda ei ole.

Olukorras, kus Eestis on 2010. aasta II kvartali seisuga 18,6% tööealisest elanikkonnast töötud (tõsi, see number on langenud 1,2% võrreldes I kvartali seisuga) ning kus suhtelise vaesuse määr oli 2008. aasta seisuga 19,7%, ei vii ei silmade kinni pigitamine, hukkamõist ega müütidest kinnihoidmine meid edasi. Pigem on praeguses Eesti ühiskonnas kõrgendatud risk vaesusesse langeda ning kodutuks muutuda.

Kes aga vastutab Eestis elavate kodutute eest? Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika lektor Margo Kikase hinnangul ei peeta kodutust Eestis prioriteetseks probleemiks, sest nimetatud probleemiga tegelemisel ei võideta avalikku sümpaatiat, samuti ei saa probleemiga tegelemisel loota avalikkuse toetusele. Ühiskondlik suhtumine ei soosi seega probleemiga tegelemist.

Samuti jääb hüüdja hääleks kõrbes kodutute enda arvamus - vaesusküsimustega tegeleva MTÜ EAPN juhi Kärt Mere hinnangul ei kuulda kodutute häält ühiskonnas, sest nad ei ole organiseerunud ja neil puudub esinduskogu.

Üheks suuremaks probleemiks kodututega seoses on tugivõrgustiku puudumine - kui puuduvad perekond ja sõbrad, on kodutuks jäänul eriti raske oma olukorrast välja rabeleda. Neil puudub jõud ja motivatsioon oma olukorrast väljumiseks, sest elu poolt neile esitatud väljakutsed on nii füüsiliselt kui eriti psühholoogiliselt laostavad olnud.

Kui aga vaadata Eesti Põhiseadust ja Sotsiaalhoolekande seadust (1995!), saame teada, et Eesti Põhiseaduse §28 järgi "on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral". Sotsiaalhoolekande seaduse § 281 järgi "Isikule, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu, osutatakse vältimatut sotsiaalabi ... kuni ta ei ole enam elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu sotsiaalselt abitus olukorras". Vältimatut sotsiaalabi osutavad kohalikud omavalitsusest või nende volitatud asutused.

Kes siis ikkagi peaks kodututele abikäe ulatama? Kuigi seaduse järgi peaks seda kohalik omavalitsus (või tema poolt volitatud asutus) tegema, ei paista see süsteem praegu väga hästi toimivat, sest kõik takerdub raha (või õigemini selle puudumise taha).

Milline roll peaks olema sõpradel, tuttavatel, inimestel ja ühiskonnal üldisemalt? Kas uppuja päästmine on antud kontekstis uppuja enda asi?

Filmi "Da Vinci kood" avastseenis näitab prof Robert Langdon väikesi tükikesi piltidest ja palub publikul neid tõlgendada. Esimesena näeme pilti inimesest, kellel on valge rüü ning kapuuts, mis katab näo. "Vihkamine", "rassism", "Ku Klux Klan", hüütakse publiku seast. "Huvitav," lausub professor ja lisab, "Hispaanias ei oldaks teiega nõus, sest seal kannavad selliseid rõivaid preestrid." Samal ajal näeme, kuidas väike pilt läheb suuremaks ning me näeme preestreid väikeses rongkäigus. Järgmisena tehakse sarnaselt Poseidoni kolmikhargiga, mida publik seostab Saatanaga, ning Isise ja tema poja Horosega, mida publik seostab kristluse ja jumalaemaga.

Üks stseeni mõtetest on see, et sümbolite tähendus sõltub tihti kontekstist, sellest, kuidas neid tõlgendatakse, või sellest, milliseid eelarvamusi inimesed endaga kaasa toovad. Lääne kultuuriruumis seostub haakrist ehk svastika natsismiga ja omab seega väga negatiivset konnotatsiooni, idamaades aga, kust see sümbol pärit on, omab ta hoopis teistsugust tähendust. Kui aga sümbolite tähendus ei ole vaid see, mida meie nende kasutamisega taotlesime, siis võib ühel sümbolil olla mitmeid erinevaid ning teinekord vastandlikke tähendusi. Millised on aga selle tõsiasja mõjud meie igapäeva elule – kas sümbolite mitmetähenduslikkus paneb meile peale mingid eetilised kohustused? Neis küsimustes selgusele jõudmisel on ilmselt abiks vaadata mõnd juhtumit Eestist.

Augusti alguses valmis Eesti Toiduainetööstuse Liidu (ETL) tellimusel rapsiõli reklaam, kus on näha väikest seltskonda inimesi, kes on riietatud maani rüüdesse, neil on teravatipulised maskid ning nad on viimas läbi mingit religioosset rituaali. Järsku avatakse uks, pannakse tuli põlema ning nende keskele astub perenaine, kes neilt toidutegemiseks rapsiõli pudeli võtab. ETLi juht Sirje Potisepp ütles hiljem pressile, et "Inimesed ei tea, miks on kasulik tarbida rapsiõli ja mille poolest on see toiduaine tervislik. See on justkui hästi hoitud saladus. Läbi ajaloo on saladusi kõige paremini hoidnud ususektid, kellel olid omad vennaskonnad, rõivad ja riitused." Probleemseks osutus reklaami puhul aga see, et "õlisekti" liikmed sarnanesid väga Ku Klux Klani liikmetele.

Selle tõttu sattus reklaam ning selle tellinud ETL kriitika alla, mis on selge märk sellest, et meile tundub, et inimesed on vähemalt osaliselt vastutavad selle eest, kuidas nende poolt kasutatud sümboleid tõlgendatakse ja mõistetakse. Seda meelt paistab olevat ka ETL, kes ühelt poolt vabandas kõigi ees, kelle tundeid reklaam võis riivata, ning teiselt poolt selgitas reklaami tagamõtet. Antud juhul on sümbolite kasutamisega seoses võtnud ETL endale eetilise kohustuse vastutada tagajärgede eest ning seda on nad seni teinud. Kuid kas on veel midagi, mida nad oleksid pidanud tegema? Kas on veel mõni kohustus, mis meil lasub enne ühegi sümboli kasutamist? Mulle tundub, et jah.

Kindlasti on oluline vastutada ja vajadusel vabandada, kui öeldu või tehtu osutub solvavaks või eetiliselt kahtlaseks. Kuid palju olulisem tundub mulle selliste olukordade ennetamine. Kuid ei saa eeldada, et kõik mõistavad minu sümbolikasutust ühtmoodi, nii nagu ma seda taotlesin, ei saa minult eeldada, et ma kõiki võimalikke tõlgendusi ette aimaksin. See, et asjade toidukilesse pakkimine seostub kellelgi sellega, kuidas tema isa kunagi kassipoegi uputas, ei ole miski, mida oleks võimalik väga lihtsalt ette aimata ja seega ei saa selliste tõlgenduste eest keegi vastutav olla. Kuid näib, et kuni teatud piirini oleme suutelised teiste reaktsioone ette aimama, ning kuna me seda oleme, siis me ka peaksime.

Selles osas on illustratiivne üks teine juhtum Eesti meediast. Juuli lõpus kirjutas Kalle Muuli Twitteris "Häbitundeta võistluste korraldajad kutsuvad Eestisse jooksma dopingutarvitajast neegri", viidates mustanahalisele kergejõustiklasele Justin Gatlinile. Kui Muuli kriitikale vastama hakkas oli üks tema argumentidest, et Eesti Keele Instituut (EKI) on öelnud, et eesti keeles ei ole sõnal "neeger" solvavat tähendust. See tähendas, et Muuli oli enne sümboli kasutamist mõelnud võimalikele tõlgendustele ja tähendustele, kuid leidis, et ei ületa lubatud käitumise piire, sest eesti keele piirides pole ta end halvasti väljendanud. See, kas Gatlini rassiline kuuluvus antud juhul üldse oluliseks osutub ja kas Muuli oli EKI seisukohast õigesti aru saanud, on juba uued küsimused. Antud hetkel on oluline see, et Muuli tõenäoliselt vähemalt mõtles veidi hoolikamalt sellele, mis võib juhtuda.

Siinkohal välja pakutud kriteerium – püüda ette aimata teiste inimeste võimalikke tõlgendusi ja selle alusel moraalse süü määramine (inimene on moraalselt süüdi niivõrd, kuivõrd ta ei suutnud arvesse võtta tõlgendusi, mida oli mõistuse piires võimalik ette aimata) – võib tunduda liialt üldsõnaline ja seega praktikas suhteliselt kasutu. Ma leian aga, et nende rakendamine praktikasse on nimelt sedavõrd olulisem, sest just praktikas saame me täpsemalt välja töötada, millised tõlgendusi ja tähenduste omistamisi on ja ei ole võimalik mõistuse piires ette aimata.

 

Toiduliit: rapsiõli kampaania ei ole rassistlik!
Rapsiõli reklaam muutub rassismisüüdistuste tõttu
Toiduliit muudab rapsiõli reklaami neutraalsemaks
Rapsiõli reklaami tootnud agentuur: see pole KKK
Kas PR ämber by Toiduliit?
Eesti Keele Instituut: sõnal "neeger" ei ole solvavat tähendust
Kirjastus pidi sõna "neeger" ära muutma
Josepha Frier: sõnal "neeger" on negatiivne tähendus
Lugejate meelest ei ole sõna "neeger" eesti keeles solvav

Illustratiivne visuaal

Refleksioonipõhine lähenemine toetab teaduseetika arendamist

Pildil on inimesed istumas ja esitlust kuulamas

Kohtla-Järve ja Narva lasteaiad alustavad eestikeelsele haridusele ülemineku ja väärtuspõhise lasteaiakultuuri loomist toetavas programmis

pildi on inimesed laval seismas

Tartu Ülikooli eetikakeskus kutsub koole ja lasteaedu tunnustusprogrammi