Huvihariduse õpetajate ja noorsootöötajate eetikapõhimõtete sõnastamine
Noortevaldkonna eetikadokumentide foorum
31. märtsil 2026 Haridus- ja Teadusministeeriumis (Tartu, Munga 18)
10.30–11.00 Tervituskohv, saabumine ja registreerumine
11.00–11.05 Tervitus Haridus- ja Teadusministeeriumilt. Kaarel Taimla (noorte- ja andepoliitika osakonna peaekspert)
11.05–12.00 Eetikadokumentide ajakohastamise protsessi hetkeseisu tutvustus, tulevikuplaanid ja rakenduse võimalused. Prof Margit Sutrop (Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja), prof Halliki Harro-Loit (TÜ kommunikatsioonieetika õppejõud) ja Katrin Velbaum (TÜ eetikakeskuse projektijuht).
12.00–13.00 Lõuna
13.00–14.20 Töö gruppides (juhtumiarutelud eetikadokumentidega)
14.20–14.30 Kohvipaus
14.30–15.30 Töö gruppides (eetikadokumentide tagasisidestamine)
15.30–16.00 Päeva kokkuvõte
Tartu Ülikooli eetikakeskus on 2025. aasta teisest poolest koordineerinud noortevaldkonna eetikapõhimõtete sõnastamist. Selle protsessi käivitas ning rahastas Haridus- ja Teadusministeerium, kuid algne initsiatiiv tuli noortevaldkonna esindajatelt endilt. Selle tingis asjaolu, et iga eetikakoodeksi puhul tuleks teatud aja tagant neis sisalduvad põhimõtted üle vaadata ja mõelda, kas kõik vastab jätkuvalt soovitule või on midagi olulist üle või puudu. Noorsootöötajate eetikakoodeks on aastaid vana ja on paras aeg väärtuste teema uuesti esiplaanile tõsta ning kokku leppida, mis on need põhialused, millest oma töös lähtuda. Samalaadne ajakohastamine toimus paralleelselt ka õpetajate eetikakoodeksiga.
30. septembril 2025 toimunud avaüritusel sai selgeks, et kui huvihariduse õpetajad eelistavad ühineda loodava õpetaja eetikakoodeksiga, sest seal sisalduvad põhimõtted kirjeldavad ka nende tööelu tegelikkust, siis noorsootöötajate eesmärk on omaenda eetikakoodeksi taasmõtestamine ja ümbersõnastamine. Samal sündmusel toimus esimene arutelu, kus arutleti kutse-eetiliste väärtuste ja põhimõtete üle. Sealt edasi on töögrupp (erinevas koosseisus) koos käinud neli korda ja praeguse dokumendi teksti autorid on: Piret Eit, Eilika Mätas, Uku Visnapuu, Ilona Kivisik, Theresa Press, Birgit Villum, Jaanika Griin, Kristina Masen, Eve Aasa, Kerttu Brandmeister, Krista Dreger, Annika Kallasmaa, Monika Kuuba, Kadi Laaneots, Airi Park, Mehis Peegel, Teini Piibemaa, Mai Pitsner, Triin Sooäär, Anne-Ly Suvi, Liis Särg, Kaarel Taimla, Lianne Teder, Halliki Harro-Loit, Carmen Helene Raudmets, Margit Sutrop, Katrin Velbaum.
Nüüd on arutelud jõudnud punkti, kus teksti toorik on valmis ja ootame laiema kogukonna arvamusi, parandusettepanekuid ja argumente, et kirjapandud väärtused ja printsiibid tõepoolest kajaksid kokku noorsootöö valdkonna igapäevaeluga.
Dokumenti võiks lugeda kahe pilguga: 1) kas ja kuidas formuleeritu kirjeldab ning aitab lahendada eetiliselt keerukaid olukordi ja 2) kas ja kuidas saaks teksti kasutada kutse omandamisel ja hindamisel?
Oluline on mõista, et eetikakoodeks üldjuhul ei anna lihtsaid lahendusi, vaid innustab mõtlema ja kaalutlema – erinevaid väärtusi ja printsiipe vastavalt olukorrale tähtsusjärjekorda seadma.
Loodame aktiivset arutelu ja konstruktiivset kriitikat!
Noorsootöötaja eetikakoodeksi mustand 13.03.2026
Esitan ettepaneku noorsootöötaja eetikakoodeksi kohta
Tagasisidet kogume 15. maini 2026.
30. septembril 2025 toimunud avaüritusel sai selgeks, et kui noorsootöötajad soovivad tõepoolest omaenda eetikakoodeksi taasmõtestamist ja ümbersõnastamist, siis huvihariduse õpetajad eelistavad ühineda loodava õpetaja eetikakoodeksiga, sest seal sisalduvad põhimõtted kirjeldavad ka nende tööelu tegelikkust. Samal sündmusel toimus esimene arutelu, kuidas õpetaja eetikakoodeksit huvihariduse valdkonnas tõlgendada. Sealt edasi on töögrupp (erinevas koosseisus) koos käinud kolm korda ja praeguse dokumendi teksti autorid on Eliise Kannukene, Tuuli Vaher, Kätlin Virgo, Krõõt Kiviste, Regina Eleena Suik, Kristel Kallau, Agris Kiudma, Külli Salumäe, Halliki Harro-Loit, Kertu Rajando, Margit Sutrop ja Katrin Velbaum.
Lisaks sisulisele tõlgendusele arutati kohtumistel ka seda, kuidas piiritleda huvihariduse valdkonda ja õpetaja rolli. Õpetaja eetikakoodeksi algne idee oli, et kuigi koostamisel on eelkõige mõeldud üldhariduse õpetajate peale, siis ideaalis võiks see rakenduda vajadusel kohandustega kõigile õpetamisega tegelevatele inimestele, mh nt autokooli õpetajale.
Huvihariduse lisa puhul võiks järgida sama analoogiat. Esmajärjekorras on siin arvestatud erinevat tüüpi huvikoolide töötajatega, kelle katusorganisatsioonideks on Eesti Erahuvikoolide Liit, Eesti Huvikoolide Liit, Eesti Kunstikoolide Liit, Eesti Muusikakoolide Liit, Eesti Tantsuhuvihariduse Liit ja Eesti Teadushuvihariduse Liit. Samas võiksid need kokkulepped, põhimõtted ja näidistõlgendus kõnetada ka laiemalt huvitegevuse juhendajaid ja ka treenereid, vaatamata sellele, et treeneritel on olemas oma eetikakoodeks. Sest nii huvitegevuse juhendajate kui ka treenerite töös on suur rõhk pedagoogikal.
Millised asjaolud mõjutavad huvihariduse õpetajate tööd? Esiteks tuleb arvestada, et õpikogukonna osapooled, kellega õpetajal on võimalik koostööd teha, võivad olla teistsugused kui üldhariduses. Nt pole hetkel veel võimalik toetuda tugisüsteemile, mis erivajadustega laste osalemisele kaasa aitaks, ja seda olulisemaks muutub õpikogukonna ühe osapoole, lapsevanemate roll ja tähendus (alaealise õppija puhul). (Vt õpetaja eetikakoodeksi punkti 2.5 „Õpetaja teeb sisulist koostööd tugispetsialistidega“). Arvestatav osa õpetaja eetikakoodeksi tõlgenduse dokumendi teemadest ongi suuremal või vähemal määral seotud lapsevanematega: ootuste, võimaluste ja huviala iseloomust tingitud asjaolude teavitamise ja kokkuleppimisega.
Lapsevanemate ootuste ja huvikoolide võimaluste või väljakujunenud toimimistavade mitte kokkulangemine ongi teine oluline eripära. Kuna huvihariduse õpistiile ja eesmärke on väga mitmesuguseid, siis ei pruugi lapsevanemad olla teadlikud sellest, mis nende lapsi ees ootab või millist panust neilt endilt oodatakse. Nendest tingimustest teavitamine ja neis kokkuleppimine peaks olema huvikoolide juhtkonna eestvedamisel toimuv õpetajate pidev tegevus. (Õpetaja eetikakoodeksi punkt 2.3 „Alaealise õppija pere ja õpetaja töötavad partneritena, austades õppija autonoomiat ja kuulates tema arvamusi. Õpetaja teeb pingutusi selle koostöö algatamiseks ja hoidmiseks“).
Kolmas iseloomulik joon, mis on kirjas ka dokumendi sissejuhatuses, on huvihariduses osalemise vabatahtlikkus, mis võib esile tuua konkurentsi eri asutuste vahel. Sellega omakorda tekib küsimus, millest haridusvõimaluste pakkumisel eelkõige lähtuda, kas õpetaja ja asutuse arusaamast heast haridusest või sellest, mis tundub n-ö klientidele atraktiivsem. Need kaks suundumust ei pruugi olla omavahel vastuolus, aga kui siiski on, tuleks eelkõige jälgida, et ei rikutaks õpetaja eetika norme ja väärtusi.
Neljas eripära on, et huvihariduse puhul süvenetakse ühte huvialasse ja seda võidakse teha erineva intensiivsusega, nt vabaõpe, põhiõpe ja eelprofessionaalne õpe. Mõne valdkonna puhul (nt spordis, tantsus või muusikas) muutub eriti oluliseks mittekahjustamise printsiip. (Vt õpetaja eetikakoodeksi inimväärikuse väärtust: „Samuti tähendab see [inimväärikus] teiste inimeste kahjustamise keeldu“). St et isegi juhul, kui kokkuleppel lapse ja lapsevanemaga on eesmärgiks seatud tipptulemusteks ettevalmistamine, ei tohi seda teha lapse tuleviku füüsilist või psühholoogilist tervist kahjustades, seda nii koormuste määramisel kui ka meetodite valikul.
Septembri lõpus kogunesid Tartusse noorsootöötajad ja huvihariduse õpetajad, et aidata kaasa valdkonna eetikakoodeksite loomisele ja otsida vastuseid igapäevatöös ettetulevatele eetilistele väljakutsetele.
Tartu Ülikooli eetikakeskuse eestvedamisel ja koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga korraldatud seminaril „Eetikakoodeksid, nende loomine, tõlgendamine ja rakendamine“ kohtusid praktikud ja eksperdid. Arutleti selle üle, kuidas võiksid väärtused ja põhimõtted toetada noorte arengut väljaspool kooli ning millisel moel saab seejuures keeruliste olukordade lahendamisel abiks olla eetikakoodeks. Ühiselt arutati muu hulgas vastutuse jaotumist formaalse ja mitteformaalse hariduse vahel, väärtuskonfliktide lahendamist ning töö- ja eraelu piiride hoidmist.
Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop tõi välja, et ühiskond on sisenemas uude ajastusse, kus kutse-eetika on pea kõigis valdkondades uuenemas. „Tähtis on mõista, et eetika tähendab ennekõike refleksiooni: kes me tahame olla ja kellena paista. See hõlmab ka vastastikuste ootuste sõnastamist õppijatega, pigem mitte üle riigi, vaid just õppeasutustes või klassis. Õpilased võiksid panna kirja oma ootused õpetajale ja õpetajad õpilastele; sama võiks teha ka lapsevanematega. Ja siis need koos läbi arutada.“ sõnas Sutrop.
Päeva jooksul jagasid oma kogemusi ja mõtteid Tartu Ülikooli eetikakeskuse eksperdid ning aruteludes osalesid noorsootöö ja huvihariduse võtmeorganisatsioonide esindajad. Paneeldiskussioonis kõlasid seisukohad Eesti Kunstikoolide Liidu, Avatud Noortekeskuste Ühenduse, Noorsootöötajate Kogu, Muusikakoolide Liidu, Eesti Noorteühenduste Liidu ja Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatelt. Arutelu modereeris professor Halliki Harro-Loit Tartu Ülikoolist.
- Maarja-Liisa Lepsalu (Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus) nimetas noorsootöötajat noore usaldusväärseks arengupartneriks – sageli üheks vähestest, keda noor üldse usaldab. Tema sõnul võib noortekeskusest saadud väljund anda jõu jätkata haridusteed ka siis, kui koolis motivatsiooni napib.
- Kristel Kallau (Eesti Kunstikoolide Liit) märkis, et võrdväärne kohtlemine tähendab iga lapse vajadustega arvestamist ja vastava toe pakkumist. Ta võrdles huvihariduse õpetajat tsirkuseartistiga, kes peab pidevalt kohanema ja otsustama, kuhu edasi liikuda.
- Regina Suik (Eesti Muusikakoolide Liit) tõi esile, et noorsootöös tuleb alati lähtuda lapse vajadustest. Ta näeb suurt potentsiaali eetikakomisjonide loomises koolide või katuseorganisatsioonide juurde, sest need võiksid pakkuda tuge keeruliste olukordade lahendamisel.
- Helene Kristine Viita (Eesti Noorteühenduste Liit) rõhutas, et alustavatele noorsootöötajatele on suurimaks väljakutseks piiride leidmine. Kui noorsootöötaja on olnud hiljuti ise koolikaaslane, võtab aega, et noored hakkaksid võtma teda spetsialistina. Kutse-eetika saab siin pakkuda toetavat raamistikku.
- Eilika Mätas (Eesti Noorsootöötajate Kogu) kirjeldas noorsootöötajat kui kaasteelist, kelle üks tähtsamaid ülesandeid on turvalise ruumi pakkumine. Ta rõhutas, et kui noor vajab lihtsalt aega ja ruumi olemiseks, peab ka see olema lubatud.
- Haridus- ja Teadusministeeriumi huvihariduse ja noorsootöö juht Tormi Kotkas rõhutas eetikakoodeksi tähtsust õppeprotsessis. Tema sõnul puudutab teema nii õpetaja ja õpilase rolli kui ka sobivate metoodikate valikut ning küsimust, kas õpikeskkond tagab kõigi osapoolte heaolu, nii emotsionaalse, vaimse kui ka füüsilise.
Arutelus eetikapõhimõtete ja nende rolli üle mitteformaalses hariduses tõi Kotkas välja võimupositsioonide erinevuse: „Täiskasvanuna oleme paratamatult võimupositsioonil. Küsimus on selles, kas püüame teadlikult olla õpipartnerid või asetame lapse madalamale positsioonile. Professionaalina on meil kohustus näidata, kuidas õpiteekond võiks kujuneda, ja selgitada, miks me midagi teeme – ka siis, kui see tundub ebamugav. Õpilane ei ole objekt, vaid subjektne asjaosaline. Lisaks on iga noorsootöötaja ja huvikooli õpetaja eetiline kohustus end täiendada, oma professionaalsuse eest hoolitseda ja aeg-ajalt peeglisse vaadata: kas see, mida teen ja kuidas käitun, on tõesti see, mida tahan.“
Päeva võtsid kokku noorsootöötajate ja huvihariduse õpetajate eraldi arutelud oma valdkondade juhtumite ja neis sisalduvate eetiliste dilemmade üle.
Seminar toimus Tartu Ülikooli eetikakeskuse eestvedamisel koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Üritust rahastas Haridus- ja Teadusministeerium.
