Kunstiajalugu on humanitaarteaduste alusdistsipliin, mille kaudu mõistame ajalugu läbi selle visuaalse külje, anname kujundile mõtestatud tähenduse ja paigutame selle laiemasse filosoofilisse ringi. Tartu Ülikool oma erinevate teadustega pakub kunsti uurimiseks ja mõtestamiseks avaraid võimalusi.
Minu valdkonnaks on moodne kunst alates 19. sajandi impressionismist kuni 21. sajandi künniseni. Olles töötanud ka kunstimuuseumis, olen tuttav Eesti kunstiga pallaslastest nõukogude perioodini. Viimast olen uurinud ka oma doktoritöös. Pean huvitavaks vaadelda kunsti ühiskonna ja kultuuri kontekstis, ent minu meelest ei maksa eirata ka mehhanisme, mille kaudu mõjub kunstis ilu, loovus ja originaalne eneseväljendus. Skeptilisena mõnedes humanitaarse kunstiteooria seletustes olen tutvustanud empiirilisest ja neuroesteetikast lähtuvaid lähenemisi kunstile. Vanamoelise esteedina on mulle isiklikult oluline suure kunsti elujaatav ja elu rikastav funktsioon, lemmikud ulatuvad Matisse’ist Munchi ja Richterist Hockney’ni.
Minu kitsamaks uurimisvaldkonnaks on kunstiajaloo ja -teaduse aspektid, mis seostuvad kunstniku kui loova persooni kujunemislooga, samuti erinevad ideeajaloolised suunad kunsti- ja kultuuriajaloos. Tegelen ka Lääne esteetikateaduse problemaatikaga, keskendudes 17.–19. sajandile. Lisaks sellele on üheks huvifookuseks modernismi raames toimunud erinevate avangardismide ideoloogiad ja kunstiilmingud 20. sajandil.
Kunstiajaloos paelub mind idee saamine vormiks. Seda nii pulbitsevas barokis kui 18.–19. sajandi arhitektuurikeeles. Minu uurimisteemaks on valgustusajastu ülikool, linnaehituslikud uuendused ja Tartu ülikooli ansambli kujunemine J. W. Krause käe all. Arhitektuur võlub oma vormis ja võimalustes, mis laseb süvitsi minna teoreetikute maailma ja vaadata selle lihaks saamist ideelises ja vahetus kontekstis. Lisaks teoreetilistele teadmistele pean oluliseks, et tänased tudengid kogeksid ja näeksid maailma – hoolitsen selle eest, et kunstiajaloolaste traditsioonilised väljasõidud ja õppereisid oleksid osa akadeemilisest haridusest.
Ülikooli autasude ja tunnustamisega seotud protokolliliste tegevuste korraldamine
Jälgin huviga kunsti võimu “teha häält” – sekkuda ja mõjutada oma kaasaega ning ümbritsevat ruumi. Vaimustun 19. ja 20. sajandi kunstiajaloo peatükkidest, kust peegelduvad vastu ühiskonnas toimunud sotsiaalpoliitilised murdepunktid. Usun, et kunst räägib oma ajast rohkem kui tuhat sõna.
Lisaks kunstiajalooliste teemade käsitlemisele olen keskendunud ka kureerimise ja kunstikriitika põhitõdede avamisele. Samuti olen rahvusvahelise kunstiteadusliku ajakirja Baltic Journal of Art History peatoimetaja.
Võrreldes teiste kolleegidega on minu teekond kunstiajaloo uurimises alles alguses. Sellegipoolest olen oma uurimisteema leidnud puitmõisaarhitektuuris, mis on juba viimased viis aastat pakkunud palju põnevaid avastusi ning lubanud täiendada ja osaliselt ümber kirjutada Baltimaade mõisaarhitektuuri arengulugu. Suurt huvi pakub mulle ka 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi esimese poole arhitektuuriteooria ning lisaks on mulle südamelähedased on muinsuskaitse ja pärandiloomega seotud küsimused, millele elan alati kirglikult kaasa. Oma uurimistöö teema populariseerimisega tegelen ka sotsiaalmeedias: Instagrami lehel @puitmoisad.
CV Eesti Teadusinfosüsteemis
Minu peamiseks uurimisvaldkonnaks on keskaja ja varauusaja visuaalkultuur Eestis ja Lätis, ent ka Läänemere piirkonnas laiemalt. Põhjalikumalt olen tegelenud altarite, retaablite, raidkivide ja hõbedaga, uurinud loomade kujutamist kunstis, pühakute kultust ning siinsete linnade kultuurilisi sidemeid Saksamaa, Madalmaade ja Põhjamaadega. Lisaks kunstiajaloole köidab mind ka sotsiaalajalugu: olen uurinud kaupmehi ja käsitöölisi, gilde ja vennaskondi, aga samuti ka naiste rolli keskajal. Nii õppe- kui ka teadustöös pean oluliseks interdistsiplinaarsust. Professorina loodan kaasa aidata sellele, et kunstiajaloolased, ajaloolased, arheoloogid ja teiste erialade spetsialistid teeksid senisest tihedamat koostööd.