Asuda ise tegutsema

Presidendi esseevõistlus 2007 „Millises Eestis ma tahan elada?“


Muidugimõista on nii kiitmine kui kriitika ise juba teatud osalemise viisid. Leidub aga veel kolmaski võimalus Eesti elu paremaks vormida: muuta iseennast, alustada omaenese käitumisest ja hoiakutest.

Ehk avaldasid siin mõju võistlusteemat suunanud küsimused, igal juhul tuleb kokkuvõtlikult tõdeda, et sellist lähenemist esines konkursile laekunud tööde seas suhteliselt vähe. Autorid kippusid enamasti vaatlema ja lahkama seda, mis pilgu ette jäi – ja sulgesid ennast pildist pea täiesti välja. Kui kiideti, siis objektiivselt olemasolevat; kui laideti ja tehti ettepanekuid, siis peamiselt teistele järgimiseks ja teistele täitmiseks.

Sellegipoolest kogunes kõikide esseede peale ka kimbuke neid töid, mis väljendasid just seda seost: koos kõigi teistega kannan ka mina vastutust ja võin midagi ise korda saata. Vahel esitasid autorid taolist veendumust üldisemas vormis, andes omaosaluse vajadusest märku vaid printsiibi tasandil.

Tahan sügavate juurtega Eestit. Mul on olemas oma ideaal kodumaast, mis põrkub üha sagedamini vastu reaalsuse seina. Kõiges peaks olema järjepidevus. Minu vanaisa haris maad ja tema isa haris seda maad ning nüüd on kätte jõudnud minu aeg anda oma panus. Ma leian uued meetodid, kuid ei salga maha nende tööd.
20, üliõpilane, Tallinn


Kord küsiti minult, mis on elu mõte. Esialgu tundus sellele võimatu vastust leida, kuid tegelikult teab seda igaüks ise. Mina arvan, et tuleb elada, et teha kõik endast sõltuv järgmiste põlvede jaoks. Et neil oleks siin hea elada, sest meil ju on. Võime ju suhtuda edasisse ka põhimõttel "pärast meid tulgu või veeuputus", kuid see oleks kohutav tänamatus.
16, õpilane, Viljandi


Olgu ebameeldivusteks mis tahes, nende kõrvaldamiseks peab alustama iseendast. Kellelegi ei meeldiks olla ainus valetaja toatäie ausate inimeste seas. Kuna inimene saab kontrollida ainult iseennast, siis iseenda ausamaks muutmisega kasvab ausate inimeste hulk ja valetajad tunnevad ennast aina ebameeldivamalt. Samamoodi on õppimise, spordi ja paljude muude asjadega.
8.kl õpilane, Saku

 

Enamasti kaasnesid "mina" pildile ilmumisega siiski konkreetsed kirjeldused sellest, kuidas:

Mina ei viska iialgi prügi loodusesse.
õpilane, Sindi


Seisame kividel ja unistame, kuidas ma pargis lapsevankriga tulevikus jalutan. Korraga astub meie juurde tüdruk, kes kutsub meid mere äärt puhastama. Saamegi ühel kuumal kevadpäeval viiekesi kokku ja korjame kivide vahelt pudeleid, pabereid ja muud mõeldamatut prügi. Eksklusiivsemad leiud on täispuhutav elusuuruses nukk ja korralikud kingad. Inimesed istuvad kividel ja pärivad, kas me oleme kiriku juurest, mõnest erakonnast ? Naljatleme vastu, et viskasime prügi maha ja nüüd peame karistuseks siin koristama. Kutsume inimesi ka koristama-seekord ei tule keegi. /---/ . Esindan siin mõtet, mis ei ole eestlaslik. Ei ole kombeks meenutada head, tunnustada teisi, veel vähem iseennast. Mina teen seda, sest usun, et eestlased peavad õppima olema enda üle uhked ja julgema ka rõõmustada ja end kiita. Mina olen enda üle uhke ja julgen rääkida prügimäe likvideerimisest ja mere ääre koristamisest. Ma tean, et minust ei saa ema, kes vaid räägib väärtustest vaid olen eeskujuks ka tegutsejana.
27, nõustaja, Tallinn


Tihti käin ka ise metsa alt prügi korjamas, sest just linnade pargid ja metsatukad, on need kõige reostatumad ja kahju on vaatada, kuidas sinilill õitseb maha visatud plastikpudeli kõrval või sipelgapesaga kohakuti kasvab suitsukonide hunnik.
17, gümnasist, Keila


Mina Elisena saaksin hoida loodust korras, et ei visataks sodi maha, ei murtaks oksi ega ei korjaks niisama lilli, et neid pärast ära visata.
6.kl õpilane, Virtsu


Minu kodulinnas Elvas on näiteks iga-aastane traditsioon "Maa päev". See on keskonnakaitsepäev, kus õpilased, õpetajad ning teised kooli töötajad ühendavad oma jõud ning teevad üheskoos oma kodulinna puhtaks. "Maa päev " toimub 2002. aastast alates igal aastal volbriöö paiku, mida aasta edasi, seda rohkem osavõtjaid ka teistest koolidest sellega liitub, sest lisaks sellele, et üritusest on kasu meie loodusele, on see ka põnev kõigile osalistele. Pärast koristustöid lähevad kõik suured ja väikesed töölised Elva lauluväljakule peole, kus saab osa võtta erinevatest võistlustest, töökodadest ja teha palju muud põnevat. Kahjuks ei suuda me enam ümber õpetada vanemaid inimesi, kes kärude kaupa rämpsu meie kõigi silme all igal hommikul metsa alla viivad, kuid tänu "Maa päevale" mõistavad paljud noored, kui vajalik on looduse korras hoidmine ning vähemalt nemad ei viska enam prügi maha!
15, õpilane, Elva


Et Eestis oleks parem elada, ei viska ma igasugust prügi näiteks maha ja patareid viin ma ikka patareide prügikasti ja paberi paberikonteinerisse. Ma teataks, kui kuskil oleks näiteks asfaldil mõni auk või mingi ohtlik asi oleks ripakil. Näiteks, kui mõne maja katus on lahti, teataks ma heakorratelefonil. Ma ei viska kunagi metsa alla prügi.
11, õpilane, Tartu
 

Mina ja ka kõik teised Eestis elavad inimesed saavad aidata kaasa Eesti paremale tulevikule. Mina ise saan Eestit paremaks muuta nii, et ma ei suitseta, ei hakka alkohoolikuks ja õpin hästi. Mida rohkem on headele hinnetele õppivaid õpilasi, seda parem tundub tulema tulevik.
11, õpilane, Sindi


Lapsed peaksid midagi kasulikku tegema maailma jaoks. /---/ Mulle ei meeldi, et inimesed joovad. Mina kutsuksin neile kohe politsei.
õpilane, Sindi


Mulle ei meeldi see, et seal, kus ma elan, ehitati akna taha, 12 meetri kaugusele minu korterist, teine maja. Ma sain sellest alles siis teada, kui aeg protestimiseks oli juba möödas.
11, õpilane, Tartu


Et Eestis oleks parem elada, ei saa ma selleks üksi midagi teha. Küll saan ma omandada hea hariduse. Sellega oleksin ma eeskujuks teistele.
9.kl õpilane, Lustivere


Mõtlesin hoolega järele, et tõepoolest, mida saaksin mina ise ära teha, et elu Eestis oleks elamisväärsem? Ja mõtlesin, et tegelikult olen ju päris palju juba ära teinud. Olen kasvatanud üles kaks tütart, kes hindavad oma koduna Eestit, kuigi üks neist elab praegu osa ajast siit ära.
43, lasteaiakasvataja, Märjamaa vald

 

Mida mina saaksin teha, et Eestis oleks parem elada – ma pean saama hea hariduse ja vajaliku elukutse. Ja pean hästi töötama, et olla hea spetsialist oma erialal. Ma arvan, et kui igaüks teeb oma tööd korralikult – siis riigis tuleb ka kord.
9.kl õpilane, Tallinn


Loodan ka ise Tartu Ülikooli infotehnoloogiat õppima minna ja hiljem anda oma panuse Eesti tuleviku heaks.
gümnasist, Tartu


Ma ei läheks Eestist kuhugi. Aga miks ma peaksingi? Et minna Iirimaale kalkuneid kitkuma või Soome koristajaks? Ei, see pole minu jaoks. Mu tulevikuplaanid on seotud isamaaga. Tahan keskkooli lõpetada ja siis minna ülikooli. Paelub mind nimelt arstiamet ja Eestis on neist väga puudus. Milleks minna mujale elusid päästma, kui mu rahvuskaaslased on hädas oma tervisega. Raha? Ei! Ega ma siis suurte palganumbrite pärast ei taha arstiks saada!
17, gümnasist, Valgamaa


Loodan, et noored vaatavad kriitilise pilguga praegusele olukorrale Eestis ning oskavad vigu parandada, kui kord viimaks nende kätte jõuab. Ma ise tean, et kavatsen seda igal juhul teha.
9.kl õpilane, Vinni


Mind teeb väga kurvaks, et paljud praegusel ajal Eestis elavad inimesed ei oska hinnata meie esivanemate panust. Paljud noored inimesed lahkuvad Eestist ja suur osa neist ei tulegi tagasi. Samas on väga kasulik noorele inimesele ennast välismaal täiendada ja seejärel naasta kodumaale, et jagada oma õpitud kogemusi teistega. Kui ma peaksin kunagi Eestist lahkuma, siis tuleksin ma siia kindlasti tagasi.
gümnasist, Tartu

 

Igaüks saab kaasa aidata parema ühiskonna ülesehitamisele. Inimene, kes mõtleb, mida ta saab teha selleks, et kõigil oleks Eestis parem elada, on juba ainuüksi oma mõtteviisiga palju ära teinud. Suur osa inimesi ei vaevu selle peale isegi mõtlema. Mina saan selle heaks teha väga palju. Kõige olulisem on eelarvamuste kõrvalejätmine. Üleüldse on väga tähtis positiivne ellusuhtumine. Kui tuleb vastu tusase näoga tädike, siis ma naeratan talle – äkki on just naeratus see, millest ta kõige rohkem puudust tunneb. Võib-olla naeratab see tädike omakorda kellelegi teisele ja teeb ta tuju paremaks. Ei ole vaja teha palju, et aidata kaasa parema tuleviku kujunemisele.
gümnasist, Tartu


Kui on näha, et keegi on oma eesmärgi täitmiseks väga vaeva näinud, kuigi seda täita ei õnnestunud, siis ma kindlasti ei hakka teda tohutult kritiseerima, vaid lihtsalt äärmisel juhul veidi laidan ning annan julgustust edaspidiseks tegutsemiseks, minu arust võiks enamus eestlastest üksteist niimoodi toetada.
gümnasist, Tallinn


Hästi lihtne on olla isekas, ülbe, ennasttäis ja elada oma uhkes egoismis – teha hetkeolukorrast lähtuvaid otsuseid, arvestada vaid iseenda väikeste tujude ja tahtmistega, minna julgelt üle laipade ja veel naerdagi avalikult, kui keegi räägib hoolimisest või hoolitsemisest. See ju ei müü. Heategu ei satu niipea päevalehtede esiküljele.
Aeg-ajalt olen hakanud rõõmustama hetkede üle, kui keegi üldse räägib isiklike murede asemel millestki, mis puudutab inimeseks olemist. Kui keegi tõstab teemaks selle, mis võiks saada Eesti riigist. Või millisena näeb ta oma laste tulevikku 10-20 aasta pärast.
33, ettevõtja, Jüri


Isiklikust vaatepunktist lähtudes võin öelda, et igaüks saab oma riigi eest midagi ära teha. Praeguseni olen ma propageerinud eestlust oma sõprade seas, kellest osade suhtumine on just selline, et "saaks siit mõttetust kohast aga minema". Lisaks olen korraldanud palju matku ilusatesse kohtadesse Eestimaal, mis on taas kord avanud mu sõprade silmi Eesti ilu koha pealt. Üldises plaanis pooldan veel väga seda, et kõik noormehed peaksid läbima sõjaväeteenistuse. Usun, et see annab tugeva patriootilise laengu ja valmisoleku oma kodumaad kaitsta. Pean enda isiklikku sidet oma rahva ja riigiga üsna tugevaks, seega ei plaani ka tulevikus siit ära kolida ja annan endast parima, et Eesti jääks rahvusriigiks. Samuti olen ma oma suguvõsa patrioot ja loodan oma perekonnanime ja verd ning seeläbi ka Eesti rahvust, edasi kanda. Pean auasjaks, et ma olen eestlane ja loodan, et ka minu lapselapselapsed saavad seda öelda. Arvan, et enda identifitseerimine rahvuse osana ja rahvuslik autunne ongi rahvusriigi aluseks.
gümnasist, Tartu


Heli Lääts laulis kunagi kuulsaks sõnad: "Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik." Ja nüüd peame me üles näitama samasugust pimedat usku nagu selles laulus. Me peame uskuma eestlastesse, oma naabritesse, et kõik saab korda, et eestlus elab edasi Eesti riigiga ja et noorus võtab end kokku, nagu ta on seda teinud nii mitu põlvkonda järjest. /---/ Ma usun paremasse tulevikku, nüüd on aeg, et kõik hakkaksid seda uskuma.
9.kl õpilane, Tartu
 

Selline omapoolne panus ei pruugi tulla sugugi kergelt. Sageli satutakse vastuollu üldlevinud käitumismustrite ja sissejuurdunud harjumustega – tulemuseks sisemine jõukatsumine, mis võib (vähemalt esialgu) lõppeda vana mina ja vana Eesti pealejäämisega. Kes alla ei anna, seda ootab väljakutse suurusele vastav väärikas tasu.

Isiklikult mina saaksin väga palju ära teha. Ma saaksin hoida kodukohta puhtamana, ma saaks aidata ka kerjavaid inimesi ja palju muud. Kuid ei ole seda julgust, et võtta kätte ja näiteks lastekodu lastele viia kommi, kodututele saata riideid või lihtsalt aidata kaasmaalasi. Kõige suurem abi minult saakski olla see, kui oleksin sõbralik teiste elanike vastu, kes siin elavad.
16, õpilane, Kuusalu


Mina tahaksin elada Eestis kus inimesed hoolivad üksteisest, mitte endast. Ma sooviks, et inimesed ei oleks teineteise vastu kurjad ning arvestaksid ka teiste vajadustega. Mina saan selleks teha ainult seda, et olen ise selline. Olen seda ka proovinud, kuid üksi on seda kohutvalt raske teha. Inimesed palun aidake mind!
õpilane


Kahjuks ei ole mina oma elus suutnud eriti palju arukaid otsuseid teha. 5.klassini õppisin normaalselt ja kool tundus mulle parima kohana maailmas. Siis aga hakkasin mässama, sest mulle tundus, et olen MINA – isemõtlev indiviid, kes ei kavatse alluda mistahes valitsejale – ei riigile, ei ametnikele, ei vanematele ja ammugi mitte õpetajatele, olgu nad kuitahes targad! Loomulikult rauges mu vastupanu õige pea, kuid õpinguid pidin jätkama juba oma praeguses koolis [õhtukool] kasvatusraskustega õpilaste klassis. Tegelikult olen ma selle valiku üle õnnelik, sest olen just siin leidnud "Mu inimesed" ja samuti paar õpetajat, kes mulle esimest korda elus sümpaatsed on. Raha peale mõtlen harva.
7.kl õpilane, Rakvere


Eile nägin Konsumi taga kaltsudes inimest lutsutamas mingit poolmäda tomatit. Ma mõtlesin, et ma ei taha elada. Vaeste pärast ei taha ma elada. Ma ei taha elada, kui me südametunnistus vaikivas nõusolekus on leppinud vaestega, kellel tõesti ei ole kodu ega vanemaid ega ka tõelisi sõpru. Ma ei taha olla selles häbitus loos kaasosaline. /---/ Üks päev ma otsustasin anda siiski ära kõik oma viimase raha. Ma pean ütlema – see oli valus. Väga valus. Aga andma peabki nii, et valus on. Et su parem käsi ei teaks, mida su vasak käsi teeb. Mitte andma oma küllusest, visata raasukesi, vaid tõesti anda oma viimane. Ja ma usun, et Jumal ei jäta tasumata heldet ja rõõmsat andjat. See on tõesti nii, sest igatahes kerjus, kellele ma raha andsin, tänas mind pisaratega.
22, üliõpilane, Tartumaa

 

Mida tähendab selles kontekstis aga asjaolu, et valdav enamik neist, kes kirjutasid omaosaluse tähtsusest, olid õpilased, gümnasistid, noored? Võib-olla näitab see lihtsalt seda, et vananedes kaob nooruse idealism ja maailma-muutmise hoog. Aga võib-olla on peale kasvamas tõesti uus põlvkond. Selline põlvkond, kes tahab elada paremas Eestis ja kes tahab seda paremat Eestit ise luua – oma eluga ja kõikide raskuste kiuste.

 

Esseevõistlused

Illustratiivne visuaal

Refleksioonipõhine lähenemine toetab teaduseetika arendamist

Pildil on inimesed istumas ja esitlust kuulamas

Kohtla-Järve ja Narva lasteaiad alustavad eestikeelsele haridusele ülemineku ja väärtuspõhise lasteaiakultuuri loomist toetavas programmis

pildi on inimesed laval seismas

Tartu Ülikooli eetikakeskus kutsub koole ja lasteaedu tunnustusprogrammi