Jasmiin Üpraus: mul on suur küsimus meie rahva õnnelikkuse kohta

Ma sündisin 29. novembril 2000. aastal Pärnus ja võin väita, et olen olnud väga rahul ja rõõmus oma elu üle ning tundnud ennast Põhjala rahva liikmena. Olen saanud kasvada kiiresti, just tehnoloogiavallas arenevas ja omanäolises Eestis, kus on mul olnud alati turvaline, seiklusrohke ja kirev elu.

Olen käinud heas, teadlikult väärtustele keskenduvas lasteaias, erinevates huvi- ja spordiringides. Praegu õpin huvitavas ja omapärases erakoolis, olen palju reisinud ja muidugi olen ringi käinud Põhjamaades: Islandil, Norras, Rootsis, Soomes.

Islandil, selgel, veetleval, külmal, salapärasel, kergel maal veetsin kokku ühe kuu. Selle ajaga jättis ta mulle unistuste maa mulje: alati leiad endale kellegi, kes aitab või toetab; silm puhkab ja mõtted lendavad üle terve maa.  Island on salapärane ja peidab endas iga nurga taga väiksemaid või suuremaid aardeid. Seal õppides, reisides mõistsin, kui sarnased ja omanäolised Põhjamaad on: puhtad, vabad, lahked, targad, ehedad, kindlad, kanged ja karged. Ma taipasin, et me oleme tõesti nagu üks nende seast ja arvan, et iseseisvuse taastamisest möödunud 25 aastaga oleme meie, eestlased ja Eesti riik küll põhjamaastunud, kuid alles hoidnud meie eestimaise omapära.

"Sääl kuskil, uduteki all, liigutab päike uniselt oma pikki sõrmi ja püüab tõusta. Igal hommikul võtab ärkamine paar minutit kauem aega.
Mõnikord ei tulegi ta toast välja ja siis lähevad lapsed kooli, vihmariided seljas.
Õhus on õunamahla ja seeneringide lõhna, hilinenud herilaste sumin ja lindude rännukutse.
Õhtuti teen lõket ja näen veel magamistoa aknastki süte loitsivat miilamist. Aga mõtetes olen juba mõnusalt ära."

(Tove Jansson, "Hilja novembris")

Image
lapsed teevad lumeinglit

Minu arvates on igal Põhjamaal oma hing ja mõistus. Nad kõik on nagu õed ja vennad, üksteisest hoolivad, toetavad ja üksteiselt õppivad. Kuid see ei käi ainult riigi, vaid ka tolle rahva, inimeste kohta. Olen kogenud palju just Põhjala rahvaste omavahelist mõistmist. Rootsis reisides olen end alati tundnud nagu kodus; Põhjala riikides olen kohtunud rõõmsate ja abivalmis inimestega. Kui minu sõbrad Islandilt Eestisse tulid, olid nad üllatunud meie noorte vabadusest, lahkusest ja abivalmidusest. Me olevat nagu tõeline Põhjala rahvas.

Jah, me oleme väga sarnased Põhjala riikidega, aga midagi jääb siiski puudu.

"Korraga keerasin ümber ja märkasin peeglist iseennast. Mulle meeldis see, kes sealt vastu vaatas.
Ümberringi sagivatel inimestel ei olnud õrna aimugi, kuidas ma ennast sel hetkel avastasin ja iseendaga sõbraks sain.
Seisin peegli ees ja irvitasin endale õnnelikult otsa. Lehvitasin oma peegelpildile äratuntavalt ja mõtlesin, et /_ _ _/ mul neid uusi riideid vaja on. Olen pigem see, kes ma olen, ja jalutasin õnnelikuna poest välja."

(Stig Rästa, "Minu Kennedy")

Mul on suur küsimus meie rahva õnnelikkuse kohta.  

2012. aastal viidi läbi uuring ÜRO egiidi all tegutseva Sustainable Development Solutions Network-i poolt: uuriti, kus elavad maailma kõige õnnelikumad inimesed.  Uuringus vaadeldi 158 riiki. See põhines arvamusküsitlusel; arvestati inimeste keskmist eluiga, sisemajanduslikku seisu, korruptsioonitaset ning sotsiaalset vabadust.

"Õnn on sotsiaalse arengu aluseks ning peaks olema eesmärgiks avaliku poliitika kujundamisel," ütlesid uuringu läbiviijad BBC-le. Nõustun selle väitega: õnnetud inimesed ei suuda arendada riiki ega teha õigeid otsuseid. Ka avalik poliitika peaks inimesi innustama, rõõmustama ja lootma panema.

Uuringus selgus, et Põhjala riigid haarasid kõrgeimad kohad: Island saavutas teise koha, Taani kolmanda, Norra neljanda, Soome kuuenda ja Rootsi kaheksanda koha. Eesti saavutas 158 riigi seas 73. koha, mis jääb Põhjala riikidest kaugele. Ma arvan, et eestlase õnnelikkus kannatab ajapuuduse, liigsete kohustuste ja  väikese palga tõttu. Just vähene õnnelikkus eraldabki suuresti meid, eestlasi, ja Eesti riiki Põhjalast.

"Noore päeva ergud silmad
tuuleõhk on äratanud;
lillenupud lahti löövad -
kuis neid päike ehitand!

Silmavett, mis ööse vilu
nende sülle valada
võttis, - hiilgvaks pärliehteks
ümber muudab, värvib ta!"

(Lydia Koidula "Eestimaa, su hiilgav rada"  luuletusest "Hommik")

Eestist räägitakse kui targast, tehnoloogiliselt arenenud riigist.

Usun, et selle on taganud mitmekesine haridus: erakoolid, ülikoolid, gümnaasiumid, huvikoolid jne. Ka Rootsit ja Soomet peetakse tarkadeks riikideks. Üks põhjusi on mu meelest just nende erakoolide rikkalikkus: Põhjamaad on osanud põimida erakoolid loogiliselt toimivatena ja laste, noorte ning tervete kogukondade potentsiaali nutikalt kasutades oma haridussüsteemi osaks.

Eesti aga on kahetsusväärselt võitlemas selle potentsiaali vastu. Ma arvan, et erakoolid lisavad inimeste ja riigi ellu värvi ning aitavad taas särama luua need, kes vajavad kindlat abi.

Me võime iga riigi haridussüsteemi ette kujutada maitsva supina, mis täidab kõhtu, paneb mõtte jooksma ja annab energiat. Põhjala riigid on mõistnud: et olla edukas, värske, huvitav ja omamoodi, tuleb suppi lisada erinevaid komponente, natuke kunsti, natuke tuleb aidata kartuleid keeta, et need valmis saaks, näpuotsaga tuleb lisada soolakristalle, need annavad maitse, ja siis tuleb segada, segada, segada ja maitsta suppi. Kui see ei ole «päris see», lisatakse erinevaid maitsenüansse, kuni supp on oivaline.

Kahjuks on Eesti riik piiranud meie maitseainete valikut - me ei saa luua seda huvitavat hariduse-suppi, mis on keerukas, mitmekihiline, üllatusi täis. Eesti riik on jätnud meile kartulid, vee, sibula ja vorsti, nendest tehtud supp on küll hea, aga see on kaugel Põhjala riikide kuninglikust supist.

Rahvakalendri pühad ja vanad kombed eristavad ühte rahvast teisest.

Kui ma Islandil ringi liikusin ja inimesi intervjueerisin, oli tugevalt tunda, kuidas nad hoiavad ja järgivad oma kombeid, ōpetusi, rahvavara, käsitööd ja kohalikku kultuuri. See oli lihtsalt imeline!

Ma usun, et selle tingib nende õnnelik ja kokkuhoidev ühiskond: kellel on aega, see tahab oma vara teistega jagada ning neid õpetada. Kahjuks Eestis seda tihti ei kohta. Mulle tundub, et üheks põhjuseks on  ajapuudus ja kiire elutempo, mis tapab meie rahvusliku omapära. Kas meil KÕIGIL ei võiks olla pühade ajal vaba päev? Ma usun, et just see aitaks hoida rahvakalendri pühade tähtsust, vähendaks inimeste stressi, teeks meid õnnelikumaks, tooks pered kokku ja aitaks arendada Eesti kultuuri.

Ehk on inimeste väärtused muutunud? Võibolla neid ei huvita ega seo vanad pühad? Jah, ma usun, et inimesed ei pruugi väärtustada enam rahvakalendri pühi, vaid ainult nende jagamist, pildi, video, teksti põhjal, sotsiaalmeedias, ilma et süveneda, milleks see päev on mõeldud.

Miks? Et jätta teistele mulje, kui teadlik, eestimaine, ainulaadne ja tegus ta on, et koguda like'e  ja luua endast hea kuvand. Miks me ei julge olla meie ise, miks me ei suuda või ei taha süveneda, mida me kardame? Ma usun, et eestlastel on aeg hakata elama oma elu. On aeg minna oma juurte juurde ja tulla selge peaga tagasi, on aeg olla avatud, julge, sihikindel eestlane.

"Võta aega veidi ringi vaadata.
Veel ei ole hilja, jõuab elada.
Ava silmad, mõtle peaga, küll sa näed.
Leiad rõõmu elus olemise väest."

(Tanel Padari laul "Võta aega")

Kui Eesti riik mõtleks inimeste peale ja laseks neil puhata, elu nautida, pakuks erinevaid haridusvõimalusi, areneksime kiiresti edasi ja teeksime silmad ette Põhjala riikidele. Inimestel oleks aega hoida elus Eesti kultuuri ja tutvustada seda teistelegi laias maailmas. Riik saab alguse inimestest: kui neid ei hoita, kui nad ei ole õnnelikud, ei saa ka riik olla silmapaistev, kiiresti arenev, eeskujulik ega õnnelik.

Kokkuvõtteks: Eesti riik ja Eesti rahvas on oma 25-aastase taasiseseisvusega arenenud tohutu kiirusega ja on põhjamaastunud, sidudes end Põhjala riikide ja rahvastega. Ent meil on veel palju õppida. Eestlased on head taset näidanud tehnoloogias ja kiirete reformide läbiviimises, kuid viimasel ajal on Eesti riik oma tuleviku arengut takistama asunud. Elutempo on muutunud liiga kiireks,  nii jäävad unarusse meie rahvakalendri pühad ja vanad kombed. Samuti eraldab eestlasi Põhjala rahvastest meie vähene õnnelikkus, mis on Põhjala rahvaste tunnusjoon.

Kui Eesti riik vaataks otsa inimesele, tema soovidele ja vajadustele, pakkudes palju erinevaid võimalusi, seisaksime varsti uhkesti Põhjala riikide kõrval.

Ma usun ja loodan, et meie, eestlased ja Eesti riik oleme selleks võimelised. Nii mina kui inimesed minu ümber tahame elada õnnelikus keskkonnas. Mõte Eestist kui õnnelikust Põhjala riigist on nagu kirss tordil. Läbi rääkides partneritega, mõeldes eneses läbi ja tegutsedes südamega jõuame koos sihile: õnnelikku, armsasse, tegusasse, ehedasse ja ihaldusväärsesse MEIE OMA EESTISSE.

 

Jasmiin Üprausi lugu saavutas õpilaste esikoha arvamuslugude konkursil "Eesti JA Põhjamaad, Eesti KUI Põhjamaa".

Illustratiivne visuaal

Refleksioonipõhine lähenemine toetab teaduseetika arendamist

Pildil on inimesed istumas ja esitlust kuulamas

Kohtla-Järve ja Narva lasteaiad alustavad eestikeelsele haridusele ülemineku ja väärtuspõhise lasteaiakultuuri loomist toetavas programmis

pildi on inimesed laval seismas

Tartu Ülikooli eetikakeskus kutsub koole ja lasteaedu tunnustusprogrammi