Rääkivad seinad ja sõnapuud: keeleliselt rikka õpikeskkonna loomine Ida-Virumaal
See õppeaasta algas lasteaedades eestikeelsele õppele ülemineku tähe all – alates 1. septembrist 2024 on ju kõigi Eesti lasteaedade õppekeel eesti keel! Et eesootavaks ülesandeks häälestuda, kogunesid Ida-Virumaa lasteaednikud 27. augustil Narvas seminarile „Keeleliselt rikas õpikeskkond – mõtleme ja tegutseme lapsest lähtuvalt“. Koos õpiti ja arutleti Tallinna Tähekese lasteaia eesti keele kui teise keele õpetaja Lea Maibergi ja Kohtla-Järve lasteaia Kirju-Mirju metoodikakeskuse koordinaatori Malle Trummari juhendamisel.
Milline on lapsest lähtuv ja keeleliselt rikas õpikeskkond? Üks lapse baasvajadusi on turvatunne ning üks selle komponente on tuttav keel. Seetõttu pandi seminaril olulist rõhku ka sellele, kuidas pakkuda lapsele turvatunnet olukorras, kus ei kõnelda tema emakeelt. Keeleliselt rikka õpikeskkonna definitsioon kõlab Narva lasteaia Sädemekese õpetaja Elyanna Romanova sõnu laenates nii: „[see on] keskkond, kus laps õpib keelt kogu aeg. Ta kuulab, näeb, kasutab, avastab keelt igal pool: lasteaia rühmaruumis, koridoris, õues, ka iseseisvalt linnas.“ Mis tahes õpikeskkond, ka keeleliselt rikas õpikeskkond ei ole mitte õpetaja leiutis või ainuvastutus, vaid miski, mis sünnib laste, kogu lasteaiapere ja lapsevanemate koosloomest. Seega tuleb mõlemal osapoolel ühiselt turvalise, keeleliselt rikkaliku ja lapsest lähtuva õpikeskkonna loomisesse panustada. Samuti on oluline meeles pidada, et see ei ole midagi käegakatsutavat ega ühel hetkel valmivat, vaid pidevas loomisjärgus protsess.
Narvas jagasid nii koolitajad kui seminaril osalejad vastastikku nippe, mis keeleliselt rikka õpikeskkonna loomisel kasuks tulevad. Romanova, näiteks, sai seminaril inspiratsiooni eestikeelsete liitsõnade õpetamiseks visuaalsel ja lõbusal moel – luua sõnapuu, millele kleebitud erinevatest puuviljakujutistest saab moodustada sõnad kirsipuu, õunapuu, pirnipuu jne. Narva Vanalinna lasteaia õpetaja Maire Tirman sõnas, et teda kõnetas enim idee kaasata lasteaia programmidesse ja traditsioonidesse, näiteks mardi- ja kadripäeva tähistamisse, ka lapsevanemaid. Nendegi jaoks on tänavune üleminek eestikeelsele õppele uus ja nõuab harjumist. Nii mõneski seminaril peetud arutelus kerkisid küsimused lapsevanemate rolli ja nende kaasamise kohta laste keeleõppesse. Romanova, kes ei tundnud kuigivõrd muret laste võime või soovi pärast eesti keelt omandada, ütles, et „tihtipeale on just lapsevanemad eesti keeles suhtlemise osas õrnad ja tundlikud“. Õpetaja väljendas veel üht oma dilemmat: ta peaks koosolekut läbi viima eesti keeles, sest see on tema töökeel, samas ei pruugi lapsevanemad sel juhul kõneldust aru saada. Ta otsustas sellise olukorraga silmitsi seistes kuldse kesktee kasuks: teha koosolekul plaanitud küsimustest slaidiesitlus eesti keeles ning infosulu ja rahulolematuse vältimiseks öeldut vajadusel vene keeles kommenteerida. Seegi on keelepraktika ja harjutab nii vanemaid kui õpetajaid haridusasutuses eesti keeles asju ajama.
Lapsest lähtuva ja keeleliselt rikka õpikeskkonna loomisel mängivad ülitähtsat rolli õpetajad, kelle töö on septembri algusest paljuski muutunud. Arvestades, et lasteaednike ülesanne on lasteaias luua ja säilitada turvatunnet, mille oluline komponent on omane ja tuttav keel, on õpetajad sattunud omakorda väljapoole mugavustsooni. Kogenud õpetaja ja koolitaja Lea Maiberg ei muretse laste hakkamasaamise pärast üleminekul eestikeelsele haridusele sugugi: „See, miks me tõlgime [vene keelde], on tegelikult õpetaja enda tööriistade puudus – me ei suuda ennast piisavalt väljendada ja kardame, et siis oleme halvad ja kehvad õpetajad. Peame olema järjepidevalt eestikeelsed ja proovima abivahenditega – meil on selleks ka käed, jalad, silmad, kõrvad.“ Maiberg paneb õpetajatele südamele, et eesti keeles õpetamise juures on kõige olulisem järjekindlus ja julgus.
Tirmanil jätkus kolleegidele keeleliselt rikka õpikeskkonna loomiseks ka praktilisi nõuandeid: „Kui lastele meeldib niikuinii televiisorit või arvutit kasutada, pange käima hoopis mõni eestikeelne programm!“ Samuti soovitab ta õpetajatel lastevanematele südamele panna, et koduski aeg-ajalt mõnd eestikeelset laulu kuulataks või telesaadet vaadataks. Lisaks sellele jäi õpetajatele kõlama seminaril antud nõuanne õppida keelt loomulikus keelekeskkonnas – näiteks lastega kodulinnas ringi jalutada ja eestikeelseid silte lugeda ning neid tõlkida püüda. Tirman ise peab oma kogemuste pagasis väärtuslikuks ka laste (ja vanematega) korraldatud sündmusi eesti kultuuri, traditsioonide jm teemal, kus eestikeelne sisu hõlmab ka lõbusaid mänge ja tegevusi. Nüüdseks on üleminek eestikeelsele õppele kestnud veidi üle kuu. Narva Vanalinna lasteaias on eestikeel õppekeelena olnud kasutusel aastakümneid – enamik õpetajaid on keele kandjad, mõned õpetaja abid-assistendid valdavad ka B2-tasemel eesti keelt. Ometi on sealse õpetaja Tirmani hinnangul rühmades eestikeelse emakeelega laste osakaal võrreldes varasemate aastatega märgatavalt vähenenud, mistõttu tuleb neilgi keelekümblusõppele tublisti rõhku panna. Enim rõhutas ta lastega täislausetega kõnelemise tähtsust ja rääkivate seinte (pildid või sõnasedelid lasteaia seintel, mis väljendavad teatud esemeid või väljendeid) kasulikkust.
Sealjuures leidis Tirman endistes venekeelsetes lasteaedades töötavate kolleegide mõtetest seminaripäeval endalegi inspiratsiooni. Ta leidis, et sai neilt hulga huvitavaid nippe ja vahvaid ideid selleks, kuidas keelerikka keskkonna loomist võimalikult meeldivalt ja mänguliselt sujuma panna, ehkki on eesti keeles õpetanud juba aastaid. See tõestab suurepäraselt õpetajaltõpetajale nõuandmise ja kogemuste vahetamise väärtuslikkust lapsest lähtuva ning keeleliselt rikka õpikeskkonna loomises.
Seminar pakkus osalenutele mõtteainet ja inspiratsiooni edasiseks mõtestatud tegutsemiseks eestikeelses lasteaias. Ühiselt avastati nii teaduspõhiseid teadmisi tõhusast keeleõppest ning jagati praktilisi nippe nende realiseerimiseks igapäevaelus. Kusjuures ei saadud väärt nõuandeid mitte ainult koolitajatelt, vaid ka vestlustest kolleegidega teistest lasteaedadest. Sarnase eesmärgi poole püüeldes võib teineteisega kogemuste vahetamine viia kaugemale, kui üksi ehk üldse jõuaks – ja koos on julgem!
Seminaripäevast tegi kokkuvõtte Carmen Helene Raudmets.
Seminaripäeva korraldas Tartu Ülikooli eetikakeskus programmi „Väärtuspõhise hariduskultuuri kujundamine kohalikus omavalitsuses eestikeelsele haridusele ülemineku toetamiseks“ raames, mida toetab Haridus- ja Teadusministeerium.
