Tui Hirv: ehitades üles Eesti naist
Kirjutan seda lugu oma kodus Reykjavíki kesklinnas, kuhu kolisin perega elama täpselt kolm aastat tagasi. Kui mõtlesin, mida oma kogemustest ja läbielamistest kodustega jagada, ei saanud ma üle ega ümber naisküsimusest. See on kummaline tunne. Kogu kooliaja, Tallinna peentes ajaloolistes gümnaasiumides ja muusikaakadeemias, sain mööda saadetud, ilma et feminism oleks jutukski tulnud. Sellel sõnal oli halb kõla. Feministid olid naised, kes olid liiga laisad ja ülbed, et tegeleda nende asjadega, millega üks õige naine tegeleb. Ja ega gümnasist või tudeng ei olnud mingi kodukana. Meie, tüdrukud, pidime hästi õppima, meid julgustati valima eriala, milleks meil oli eeldusi ja mis meid huvitas, me pidime korraliku töö välja võitlema, lapsed saama, nad lasteaeda panema ja edasi töötama, kodu looma, õppima süüa tegema, sealjuures endast liiga palju andmata, sest see oleks tähendanud saavutatu peost laskmist. Aga feministid, ei, feministid me küll ei olnud. Sest see ei olnud väärikas.
Kümme aastat hiljem hakkasin tihedamini figureerima Islandil ja mu väärtusskaala nihkus täiesti paigast. Teate mis, feministid ei ole siin üldse äärmuslased! Raske on leida naist, kes feminist ei oleks. Poliitikud on valmis sööstma barrikaadidele ühe või teise "naiste teema" pärast. Vanemad inimesed ei ole päris nõus retoorikaga, millega omaaegsed aktivistid oma positsiooni välja võitlesid, aga nende tütred ja tütretütred peavad olema jõulised ja saama ennast teostada, selles pole mingit küsimust. Eks ma tegin siis ettevaatlikult lahti Eesti naistefoorumid ja piilusin, mis toonil asjadest räägiti. Siit Islandi foonilt seda teha on nagu rännata ajamasinas. Ja suund ei ole üldsegi selge, millise tegelikkuse eest põgenetakse ja kuhu suunas.
Maailma Majandusfoorum on Islandi mitmel aastal valinud maailma kõige võrdõiguslikumaks riigiks. Selle teadmise valguses mõistate ilmselt ka hämmeldust, millega ma loen Eesti ajalehti. Muidugi ei hämmeldu ma üksinda, hämmeldujaid on Eestis küll ja küll. Aga minule loob Islandi elu vaatlusdistantsi ja kuna ma loen artikleid valikuliselt, on mul ka aega järele mõelda ja juurelda, kuhu Eesti õigupoolest tüürib.
Noor ajakirjanik Laura Mallene kutsub vaibale erakonna esimehe Martin Helme ja laob kaardid lauale: "Ma olen 27-aastane. Ma olen vallaline, mul ei ole lapsi – ja praegu ei plaani saada ka. Ma armastan oma karjääri. Ma tegelen maadlemisega. Kas see on vale? Või väärib ühiskondlikku hukkamõistu?" (1)
Helme vastus – "Inimesel on väljendusvabadus. Aga ühiskondlikult on see kahjulik element. Ma ütlen, et sina oled üks osa meie iibeprobleemist" – levis kui kulutuli ja äratas teravat vastukaja. Islandil oleks tema poliitiline karjäär selle aja peale läbi, päevapealt. Suuresti sääraste seisukohtade prevaleerimise tõttu avalikus arutelus jookseb Eesti praegu haritud sünnitamisealistest naistest pidurdamatus tempos tühjaks. See annab mõistetele "rahvuslik julgeolek" ja "iibeprobleem" hoopis uue tähenduse.
Helme oskab vana head Eestit võõraste mõjude eest kaitsta küll, kui ütleb: "Istanbuli Konventsiooni mõtteviis on see, et kombed, traditsioonid ja tavad ongi stereotüüpssed soorollid, mis tuleb välja juurida. Meil suigutatakse õppekavadesse vasakpoolset feministlike sugemetega doktriini, kõikides tasemetes alates lasteaiast. Me ei ole sellise asjaga nõus." Paraku kipuvad paljud eesti naised elama just maadesse, kus see vasakpoolne feministlike sugemetega doktriin kehtib. Millegipärast tunnevad nad ennast seal paremini, isegi kui Martin Helme meelest on "Lääne-Euroopas sellega täiesti liiale mindud".
Päev pärast mainitud intervjuud ilmus samas lehes Jevgeni Ossinovski sõnavõtt, millest ilmneb hoopis vastupidine hoiak: "Ajalugu on olnud keeruline, see paneb muretsema püsimajäämise pärast. Raudse eesriidega lõigati meid ära euroopalikust mõtteruumist, mistõttu kogu inimõiguste mõisteaparatuur on Eesti inimestele täiesti võõras ega juurdu nii pea." (2) Võta siis kinni!
Siit kaugelt tundub, et laevuke kõigub päris tugevasti. Kuidas saab nii väikses riigis olla juba enam-vähem sama põlvkonna sees nii palju põhimõttelisi lahkarvamusi? Millegi nii põhimõttelise üle nagu teiste inimeste vabadus ennast väljendada ja teostada?
Päevalehtedes on dispuut äärmuste vahel normaalne ja terve, aga viimasel ajal on kihevile läinud ka naistele suunatud meedia. Teemade ring ja seisukohad on läinud rõõmustavalt laiaks. Emadepäev näiteks on Eesti meedias saanud uue ilmingu: emadust ülistava ülevoolava kudrutamise kõrval on veergudele ilmunud tekstid, mis tõstavad ema (iseenesestmõistetavate) rõõmude kõrvale ema (lõpuks kah lubatud) mured. Need mured, mis oleksid ehk olemata, kui emadele antaks rohkem ruumi olla isiksus ja vähem kõndiv platsenta.
Ursula Ratasepp jutustab terve eneseirooniaga: "Kui käisime perearsti juures kuukontrollis, kus ta, registreerides, et laps on liiga vähe juurde võtnud ning kuuldes imetamisraskustest, soovitas mul rohkem puhata, hakkasin ma arsti kabinetis lihtsalt lahinal nutma. Millal ja kuidas? Ka soovitas ta anda lapsele rahulikult lisa. Aga see ju nulliks kõik mu varasemad ponnistused? Kusjuures, pange tähele, MINU ponnistused! Sest olgugi, et ma olin sellele teele asunud kõige siiramalt oma lapse parimale mõeldes, sai sellest üpris kiirelt minu esimene, küll veel teadvustamata, emadusvõistlus." (3)
Mõni lugeja leiab, et Ursula oli teinud seni kõik kohusetundlikult ja õigesti. Mõne teise meelest on tema emadusvõistlus sama ennasthävitav ja totter kui tagantjärele talle endale. Aga nagu ma enda kogemusest tean, on noor ema äärmiselt vastuvõtlik nõuannetele, mida talle vanemad ja kogenumad lahkesti jagavad.
Minu arst ütles mind sünnitusmajast välja kirjutades: «Vaadake, et teie rinnad oleksid tühjad ja et te ise saaksite puhata». Ja ämmaemand ei unustanud mulle rõhutada, ise samal ajal voodiserval istudes ja kangekaelset, kuid segadusse aetud vastsündinut rinda imema veendes: "Sa oled siis ka hea ema, kui sa oma last pudelist toidad." Ma olin talle tänulik, aga ma ei jätnud jonni. Kolm kuud mässasin kodus üksinda Fertilitase personali näpunäidete järgi, kuni laps õppis korralikult sööma. Siis tulin Islandile ja kuulsin mehe vennanaiselt, kuidas ämmaemand neil haigekassa kulul mitu korda kodus käis, andis nõu, jõi kohvi ja pläkutas, pläkutas...
Siis mul kihvatas. Ma ei mõistnud, miks Eesti naine peab nii paljuga ise hakkama saama. Ja kui ma häält tõstsin, siis mulle öeldi: oled siis nii äpu. Koli siis Islandile. Kolm talve sumpasin ma lapsevankriga Nõmmel lumevallide vahel. Neljandal kolisin Islandile. Sile asfalt, lahtised lasteaiaväravad-liivakastid-liumäed, kohalikus piimakombinaadis värskest piimast tehtud imikute toitesegu. Õiged valgud-rasvad-kaltsium. Terved parklatäied kärusid kohvikute ees. Emad mitte ainult ei imeta lapsi kohviku ja külalistetoa sohval nii mees- kui naistuttavate pilkude all, vaid vahetavad ka kakaseid mähkmeid. Et sotsialiseerumine ei peaks pooleli jääma.
Kaja Kallas kirjutas Heateo Sihtasutuse projekti "Kuidas lahendaksin üht ühiskondliku probleemi?" raames loo sellest, kuidas vanemahüvitise süsteem suurendab palgalõhet, ja tegi kolm ettepanekut, muuhulgas ettepaneku jagada lapsega kodus olemise aega võrdsemalt lapse isa ja ema vahel. Paljud naised kirjutasid seepeale vastu, et lapsega kodusolemine vanemahüvitise kestuse ajal on naiste privileeg, millest ei olda nõus isade kasuks loobuma. Oma ettepanekutele sai Kallas palju tagasisidet, millest koorus tema jaoks välja küsimus: Naised, kas me mitte isadele liiga ei tee? (4)
Islandil on kogukond laste kasvatamisel suureks toeks. Emadus ei tohi takistada töötegemist või õpinguid, mis omakorda ehitab naiste elu üles täiesti uutel alustel: nad ei ole sunnitud oma elu üles ehitama printsiibil "ülikool-töö-hiljem-ehk-lapsed". Vanemahüvitise periood on jagatud kolmeks: kolm kuud emale, kolm kuud isale ja veel kolm kuud üks kõik kummale vanemale. Seega on tööandjale sama suur risk palgata pereloomiseas mees kui samavanune naine – töölt võib ajutiselt kõrvale jääda nii üks kui teine.
Aprillikuu ajakirjas Eesti Naine võttis Annika Lõhmus luubi alla Anatoli Nekrassovi raamatu "Emaarmastus". Rohkem kui raamat ise äratas mu tähelepanu artikli autori vahetu reaktsioon loetule ja ajalooline kontekst, mille ta oma reaktsioonile leidis:
"Naise kuvand eelmise sajandi sotsialistlikes maades oli midagi tööorja ja kangelasema vahepealset. Nõukogude naine pidi hakkama saama kõigega: töötama ennastsalgavalt kodumaa hüvanguks, asendama vajaduse korral mehi põllunduses, sõjatööstuses, kaevanduses või vabrikus ning kasvatama järeltulevat põlve. Naine muutus teatud mõttes sünnitamise instrumendiks, kes tootis riigile vajalikke "mutrikesi". Arusaadav, miks tal ei jätkunud aega või energiat iseenda ja mehe jaoks. Võib vist öelda, et Eesti naisi kummitavad mineviku varjud siiamaani – iseenda või paarisuhte asetamine lapsest ettepoole tundub paljudele neist endiselt võimatu." (5)
Minu jaoks on selle vaatevinkli juures intrigeeriv, et nõukogulik suhtumine naise ja ema rolli ei piirne üksnes nõukogude ajal täiskasvanuelu elanud naistega. See ellusuhtumine pärandub, vähemalt minu põlvkonnale, kes me veel nõukogude ajal sündisime ja iseseisvusajal algkoolis käisime. Mind viis saatus kokku islandi mehega ja minu enda emaduskogemus on pendeldanud skisofreeniliselt nende kahe reaalsuse vahet. Ma vaatan kõrvalt oma ennastohverdavalt tublisid eesti sõbrannasid ja islandi elunautlejaid ja katsun poolt valida. Aga siis ma leian, et ma ei pruugigi. Ma saan suurepäraselt oldud eesti ema Islandi oludes. Ma ei pea kummaski kontekstis minema kaasa ühe või teise äärmuse või vaimustusega, või tundma häbi, et ma olen liiga nii või liiga naa. Minu kaks tausta on mulle mänguruum, vabadus ja kergendus. Ja mul oleks süda rahulikum, kui rohkem eesti emasid end samamoodi tunneksid.
1 Martin Helme: Istanbuli konventsiooni ainus efekt on see, et lasteaias õpetatakse poisse kleiti kandma Laura Mallene. Eesti Päevaleht, 17. mai 2016
2 Jevgeni Ossinovski: jälgides üleskutseid isoleerida Eesti välismaailmast ning elimineerida sisevaenlased näen, kuidas idiootse Eesti idee on tugevnemas. Eesti Päevaleht, 18. mai 2016
3 Ursula Ratasepp. Esimene emadusvõistlus. Delfi pereportaal Pere ja Laps koostöös Perekeskusega Sina ja Mina, 6. mai 2016
4 Kaja Kallas: kas isadele tehakse liiga? Eesti Päevaleht, 5. mai 2016
5 Ülearu armastavad emad. Annika Lõhmus. Eesti Naine, 4/2016
Tui Hirve lugu saavutas kolmanda koha arvamuslugude konkursil "Eesti JA Põhjamaad, Eesti KUI Põhjamaa".