Autor:
Triin Paaver

Hea teaduse seminaril arutleti plagiaadi üle

2017. aastal koostati Tartu Ülikooli eetikakeskuse eestvedamisel Eesti hea teadustava, millele ka Tartu Ülikooli alla kirjutas. Seoses viimasel avalikuks tulnud plagiaadijuhtumitega on hea teadustava järgimine ühiskonnas muutunud väga aktuaalseks teemaks. Tekkinud on arutelu, kuidas plagiaati ära tunda või – mis veelgi olulisem – kuidas sellest hoiduda. Kelle vastutus on plagiaati ennetada – tudengi, juhendaja, retsensendi või ülikooli? 27. märtsil toimus Tartu Ülikooli eetikakeskuse eestvedamisel seminar „Mida teha plagiaadiga? Väärkäitumisest akadeemilises maailmas“.

Ettekannetega esinesid prof Margit Sutrop (TÜ humanitaarvaldkonna dekaan, eetikakeskuse juhataja), Diana Lõvi (TÜ sotsiaalteaduste valdkonna õppedisainer) ja dr Tiina Ann Kirss (TÜ Eesti mõtteloo vanemteadur, peagi ilmuva akadeemilise kirjutamise õpiku autor). Järgnes arutelu erinevate väärkäitumise juhtumite üle, kus otsiti vastust ka küsimusele, kuidas peaks ülikool taolistele  olukordadele reageerima. Juhtumeid kommenteerisid ka TÜ jurist Aliis Liin ning akadeemiline sekretär dr Andres Soosaar. Seminaridel peetud arutelud annavad ainest hea teadustava rikkumiskahtlustuste menetlusreeglite väljatöötamisel Tartu Ülikoolis.

Prof Margit Sutrop tõi oma ettekandes välja, et väärkäitumise ärahoidmine ei tee veel teadusest head teadust. Hea teadus (ingl. k. research integrity) on ka pühendumine oma professionaalsetele väärtustele ning nende väärtuste ja tegevuste vaheline kooskõla. Eesti hea teadustava koosneb alusväärtustest (vabadus, vastutus, ausus, objektiivsus, austus, hoolivus, õiglus) ning tegevuspõhimõtetest, mis puudutavad kõiki teaduse tegemise etappe (teadustöö kavandamine; teadustöö tegemine; autorsus, teadustöö tulemuste avaldamine, rakendamine; teadlane teaduskogukonnas; hea teadustava järgimine, edendamine, rakendamine).

Teaduslik väärkäitumine tähendab, et rikutakse hea teaduse aluspõhimõtteid. Teadusliku väärkäitumise keskmes on VVP – väljamõtlemine, võltsimine ja plagieerimine (ingl. k. FFP – fabrication, falsification, plagiarism), ent hea teadustava rikkumist tuleb ette ka uuritavate kohtlemisel, retsenseerimisel, ressursside kasutamisel, teaduskogukonnas valitsevate suhetes või muudes teadustöö aspektides. Selleks, et teadlased järgiksid hea teaduse põhimõtteid, tuleks luua head teadust väärtustav organisatsioonikultuur. Paljastamise ja karistamise asemel on tarvis panna rohkem rõhku ennetamisele ja mõtlemisele, millist käitumist teadlastelt oodatakse – nii autorite, juhendajate kui retsensentidena.

Diana Lõvi tutvustas plagiaadituvastusplatvormi Urkund ning seda, mida Urkund aitab avastada ja mida mitte. Urkund võrdleb sinna üles laetud tööd internetis ja andmebaasides kättesaadava materjaliga (vaata https://www.urkund.com/about-urkund/source-areas/). Iga üles laetud töö liidetakse Urkundi andmebaasi, mistõttu peab üleslaadija olema kindel, et tal on õigus seda tööd sinna lisada.

Urkund võrdleb teksti samas keeles teksti vastu. Programm ei suuda tõlkida (võrrelda nt eesti keelset teksti inglise keelsega või vastupidi). Kontrollist jäävad välja ka meediafailid, pildid, graafikud ja internetis avaldamata materjal. Urkundisse laetud materjalid ei ole otsitavad.

Urkundi saavad Tartu Ülikoolis kasutada Tartu Ülikooli töötajad ning üliõpilased koostöös aine õppejõud või juhendajaga.

Urkund ei otsusta, kas tegemist on plagiaadiga või mitte. Tarkvara esitatud protsendi järgi ei ole võimalik öelda, kas tegemist on plagiaadiga – selle otsuse võtab vastu inimene või komisjon. Urkund näitab kätte ainult kattuvad osad, kuid kattuvad osad võivad ilmneda ka tüüptekstide (kasutajalitsentsi tekst vms) puhul või siis, kui sama tekst on (mustandina) varasemalt Urkundisse üles laetud. Eraldi tähelepanu maksab pöörata sellele, kuidas Urkundi tulemusi tudengitele kommunikeerida, näiteks on osa õppejõude sotsiaalvaldkonnas öelnud tudengitele, et nad võtavad nendega Urkundi tulemuste üle ühendust ainult siis, kui selle jaoks on põhjust.

Prof Tiina Ann Kirss tõi oma ettekandes välja, kus asuvad plagiaadi juured tänases akadeemias. Selgituste (aga mitte õigustuste!) hulka kuuluvad kiirustamine ja pealiskaudsus, killustatus, edukuse kultuur, tootmismentaliteet, ebaterve konkurents ja „toiduahel“, pealiskaudne juhendamine (juhendaja ei loe sageli, mida tudeng kirjutas), „publitseeri või sure“ põhimõttes.

Eraldi ohutsooniks on prof Kirsi sõnul semiplagiaat, mida tõukab tagant kompileerimine ja kopipasteerimine ning puudulikud viitamise ja akadeemilise kirjutamise oskused. Semiplagiaat on tekst (kirjatöö, raport, seminaritöö, väitekiri) kui pooltoode, milles esineb suuremaid ja väiksemaid internetist „kokku korjatud“ tükke, sageli ilma korrektsete viideteta.

Kirjutamisoskused, mis aitavad vältida (semi)plagiaati, on konspekteerimis-, refereerimis- ning parafraseerimisoskus: võime allikates leiduvat materjali oma sõnadega ümber ütelda, millega saab vältida plagiaati libisemist.

Eraldi tähelepanu tuleb pöörata ka viitamisoskustele: viidata tuleb alati, kui materjal kuulub teisele autorile; viitamissüsteeme on erinevaid ning ühe teksti sees tuleb jääda ühe viitamissüsteemi juurde; „võõraste mõtete“ lõimimisel tuleb piir oma ja võõra vahel selgelt markeerida; nii kaudviitamisse kui kobarviitamisse tuleb suhtuda suure ettevaatlikkusega ning kasutada neid ainult väga põhjendatud juhtudel.

Seminaril kasutatud slaidid on üleval eetikaveebis. Kui teil on teemakohaseid küsimusi või tagasisidet kasutatud juhtumite kohta, võite julgelt kirjutada aadressil eetika [ät] eetika.ee.

 

Vaata kahttp://www.eetika.ee/et/eesti-hea-teadustava

Illustratiivne visuaal

Refleksioonipõhine lähenemine toetab teaduseetika arendamist

Pildil on inimesed istumas ja esitlust kuulamas

Kohtla-Järve ja Narva lasteaiad alustavad eestikeelsele haridusele ülemineku ja väärtuspõhise lasteaiakultuuri loomist toetavas programmis

pildi on inimesed laval seismas

Tartu Ülikooli eetikakeskus kutsub koole ja lasteaedu tunnustusprogrammi