Mahepõllumajandus ei ole elitaarne kapriis

9. märtsil Rõuge rahvamajas toimunud ümarlaual „Kupallo massva’ mahekängä’?“ olid luubi all mahetoit ja -põllumajandus nii globaalses kui lokaalses kontekstis. Mullaökoloog Tanel Vahteri loengut kuulates ja koos arutledes leidsid osalejad, et mahepõllumajandus on inimeste, maa ja kliima hädavajadus.

Tsõõriklaual koguti ideid 9. septembril Rõuge Ööbikuorus toimuva kogukonnafestivali „Mina tean, kust tuleb minu toit“ Tartu Maailmaülikooli mahekärajate teemade valikusse. Ümarlauast võtsid osa mahe-ettevõtjad, kohalike omavalitsuste ja nende haridusasutuste töötajad ja teised huvilised. Päeva juhtis mahe-ettevõtja Margus Timmo. Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi mullaökoloogia teaduri Tanel Vahteri kolmeosaline loeng vaheldus temaatiliste arutelude ja grupitöödega.

Esimeses loenguosas, mida iseloomustas võrukeelne pealkiri „Inemiseperi ilm, ilmaperi inemine“, said kohalolijad ülevaate globaalsetest kliima ja elurikkuse andmetest ning trendidest. Tanel Vahter tõstis esile maakasutuse ja globaalsete muutuste seosed. Ta nentis, et inimene on olnud väga edukas toidu tootmisel, kuid see ei ole toonud kaasa rohkem ruumi elurikkusele – efektiivsusega saadud odav toit ei ole tegelikult odav.

„Mi olõ suhtõn maaga“ teemaplokis selgus, millist rolli mängib põllumajandus globaalmuutuste kontekstis. Lisaks arutleti, kas ja milliseid lahendusi on olemas ning mis toimub Eestis? Saadi teada, et peamine oht elurikkusele Eesti tuleneb maakasutuse muutustest ehk põllumajandusmaa kasutamisest ja intensiivsusest. Selle tulemus on lihtsustunud maastikud, kus on vähem elupaiku looduslikule elurikkusele, mis omakorda tähendab väiksemat vastupanuvõimet taimekahjustajatele.

Kõige pikemalt peatuti teemal „Ku suur om Eesti ja Võro maakunna jalanummõr?“ ehk siis – mida me teame ja mida me arvame end teadvat, kui räägime Eesti kuvandist seoses toidutoomise, maastike, elurikkuse ja kliimamõjudega. Kuigi Eesti elanik on väga keskkonnateadlik, ei mõjuta need teadmised sageli tegevusi. Nenditi ka, et lihtsad lahendused ei tööta, kuid sellegipoolest on vaja pingutada. Näiteks on põllumehel raske välja saada väetamise nõiaringist.

Tänu erinevatele osapooltele olid esil mitmetahulised vaatenurgad ja toimus sisukas arutelu. Sealt jäi kõlama kogu maakonnas ühtmoodi arusaamise ja tegutsemise vajadus ning maheteemade viimine nii laste- kui täiskasvanuharidusse. Müüt kallist mahetoidust põhineb vaid osaliselt faktidel ning hinnalangus tuleb, kui nõudlus kasvab ning tootjaid lisandub. Nenditi lõbusalt, et positiivset signaali saab anda nii-öelda harilikus toidupoes igapäevaselt küsides: „Kas teil midägi mahedat kah om?“

Juba käesoleva aasta 9. septembril lahatakse maheteemat edasi kogukonnafestivali „Mina tean, kust tuleb minu toit“ mahekärajatel. Käsitlusele tuleb lai valik teemasid nagu

• „Kas sitast saa saia?“ ehk muld, sõnnik, komposteerimine, jäätmed;
• „Kas ilm om hukan?“ ehk kliimamuutused ja nende mõju;
• ning „Kas ma tiiä, midä ma süü?“ ehk elurikkusega arvestav põllumajandus, mahetoit, permakultuur jne.

Mahekärajatel saab kuulata loenguid ja diskussioone, osaleda aruteludes ja panna ise käed külge töötubades.

Tsõõriklaud toimus Tartu Maailmaülikooli ja Lõuna-Eesti kogukonnaprogrammi raames. Projektid on osa Euroopa Kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist. Tsõõriklaua korraldamist toetasid Tartu Maailmaülikooli projekt, Tartu Ülikooli eetikakeskus ja TÜ filosoofia ja semiootika instituut, Võrumaa Arenduskeskus ja Rõuge vallavalitsus.