Autor:
Pixabay

Usundiõpetus

#ühiskonnale

Usundiõpetus on üldhariduslik õppeaine, mis tutvustab erinevaid usundeid, hoiakuid ja maailmavaateid. Usundiõpetuse eesmärk on tutvustada noortele eri kultuure ja nende eripärasid ning aidata orienteeruda mitmekesises maailmas.

Usundiõpetuse näol ei ole tegemist ühe usundi õpetamisega, vaid ainega, mille sisuks on erinevad maailmausundid, kultuuri ja religiooni seos ning eetika.

Usundiõpetuse juures eristatakse kahte mudelit: konfessionaalset ja mittekonfessionaalset. Esimene neist keskendub ühe maailmausundi tõekspidamiste selgitamisele ja edasiandmisele, lähtudes konkreetsest kirikust või usulisest ühendusest. Teine seevastu ei eelista mõnda konkreetset usundit, vaid esitab kõiki võrdväärsetena. Riikide hulka, kus mittekonfessionaalne usundiõpetus 1920-ndatel aastatel välja töötati ja viljeleti, kuulus ka Eesti.

Usundiõpetusega seotud aruteludes vaieldakse selle üle, mis puudutab õppekava koostamist, ainekava kontseptuaalset sisu, pädevate õpetajate ettevalmistamist, õppeaine kohustuslikkust ning õppemeetodite valikut. Diskussioonis usundiõpetuse üle kerkib esile mitmeid küsimusi: kas riiklikes koolides peaks usundiõpetus olema kohustuslik; kuidas ja kes usundiõpetust peaks esitama; milliseid usundeid ja millises ulatuses tuleks tutvustada jmt.

Lisaks

NÄITEJUHTUM

Diskussioon religiooniõpetuse üle on Eestis olnud terav juba viimased kümme aastat. Euroopa Nõukogu on oma soovitustes juhtinud liikmesriikide tähelepanu sellele, et religiooniõpetus peaks olema liikmesriikide koolide õppekavas. Ometi on religiooniõpetuse kohustuslikkus üldhariduslikes koolides tekitanud mitmel pool vastuseisu ning tõstatanud palju olulisi küsimusi:

  • Kas religiooniõpetus peaks ilmalikus ühiskonnas olema kohustuslik?
  • Kes peaksid religiooniõpetust õpetama?
  • Kuidas tagada, et õpetus poleks kallutatud, mõnd religiooni diskrimineeriv või misjoneeriv?
  • Kust võtta piisav hulk pädevaid inimesi?
  • Kes peaks hoolitsema õpetajate väljaõppe eest?
  • Kui meie kultuur põhineb kristlikul traditsioonil, kas me ei peaks tundma selle kultuuri taustu?
  • Kuidas on ilma religiooniõpetuseta võimalik mõista teisi kultuure (nt islamit)?

2006. aasta kevadel algatasid Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilased allkirjade kogumise, et säilitada religiooniõpetus kohustusliku õppeainena humanitaarharu õppekavas. Tegemist oli vastusammuga õiguskantlseri ettekirjutusele, mis nõudis religiooniõpetuse vabatahtlikuks muutmist, kuna aine õpetamine kohustuslikus korras olevat vastuolus Eesti põhiseadusega.

ÕPPEMATERJALID

Tamminen, K.; Vesa, L.; Pyysiäinen, M.; tõlkinud Jürgenstein, L. Kuidas õpetan usuõpetust?: usundididaktika käsiraamat. Tallinn: EELK UI pedagoogiline osakond; Logos, 1998.

RAAMATUD JA KOGUMIKUD

Kukemelk, H. (toim.) Kasvatus ja aated. Tartu Ülikooli Pedagoogika osakonna väljaanne nr 11, 2001.

Rahvusvaheline konverents „Ühiskond, kirik ja religioonisotsioloogilised uuringud“: konverentsi matejale. Tartu: Eesti Kirikute Nõukogu, 2001.

Raudkepp, L. (toim). Reformeeritud usuõpetuse eeskawa. Tallinn: A. Kümmel, 1920.

Roos, A. Kas usuõpetus või mitte? Tallinn: Vaba Maa, 1923.

Valk, P. (koost). Religiooniõpetuse õpetamisest. Tallinn: Argo, 2007.

Valk, P. (koost). Töid religioonipedagoogikast I. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008.

ARTIKLID

Härm, Silja. Piiblialane õppekirjandus usundiõpetuses: mudel analüüsimiseks. Usuteaduslik Ajakiri, nr 1, 2012

Valk, P. Religiooniõpetuse mudelid Euroopa koolides. Usuteaduslik Ajakiri, nr 1, 2002, lk 82-110.

Valk, P. Tänapäevane usuõpetus - mis, milleks ja kellele? Hariduse sisu ja kvaliteet, 1998, lk 26-31.

VÄITEKIRJAD JA UURIMUSED

Andranikyan, E. Usuõpetus põhikoolis. Diplomitöö, Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar, 2000.

Laansalu, E. Uuemad voolud usuõpetuses: kirjeldus ja hinnang. Magistritöö, Tartu Ülikool, 1938.

Lilleoja, L. Usuõpetus Eesti üldhariduskoolides 1989-1997. Magistritöö, Tartu Ülikool, filosoofia teaduskond, 1998.

Paesüld, A. Religiooniõpetuse õpetajatest aastal 2004. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, usuteaduskond, 2005.

Palo, E. Eetilised väärtused ja nende arendamine I kooliastmes. Diplomitöö, Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar, 2002.

Pilli, E. Eesti teismeliste usulisest mõtlemisest religioonipedagoogilises perspektiivis. Magistritöö, Tartu Ülikool, filosoofia Teaduskond, 1996.

Pilli, E. Terviklik elukestva õppe kontseptsioon Eesti protestantlike koguduste kontekstis. Doktoritöö. Tartu Ülikool, usuteaduskond, 2005.

Pärkson, K. Religiooniõpetus gümnaasiumiõpilaste isiksusliku arengu toetajana Tartu Tamme Gümnaasiumi õpilaste nägemuse põhjal. Lõputöö, Tartu Ülikool, usuteaduskond, 2006.

Satrapinskaja, I. Usuõpetus algkoolis. Diplomitöö, Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar, 2000.

Schihalejev, O. Estonian young people, religion and religious diversity: personal views and the role of the school. Doktoritöö. Tartu Ülikool, usuteaduskond, 2009.

Valk, P. Eesti kooli religiooniõpetuse kontseptsioon. Doktoritöö, Tartu Ülikool, usuteaduskond, 2002.

Valk, P. Usuõpetus Eesti koolides aastatel 1918-1940. Magistritöö, Tartu Ülikool, 1994.

 

Ülaltoodud kirjanduse laenutamiseks palun teha otsing raamatukogude andmebaasi ESTER

 

VÕÕRKEELNE KIRJANDUS

Adam, G.; Schweitzer, F. (Hg.). Ethisch erziehen in der Schule. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 1996

Avest, I. ter, et al. (eds). Dialogue and conflict on religion: studies of classroom interaction in European countries. Münster (etc.): Waxmann, 2009

Berling, J. A. Understanding other religious worlds: a guide for interreligious education. Maryknoll (N.Y.): Orbis Books, 2004

Block, A. A. Pedagogy, Religion, and Practice: Reflections on Ethics and Teaching. Basingstoke: Palgrave Macmillan, 2007

Brennan, O. (ed). Critical issues in religious education. Dublin: Veritas, 2005

Erricker, C; Erricker, J. Reconstructing religious, spiritual, and moral education. London; New York: RoutledgeFalmer, 2000

Erricker, J. et al. (eds). Spiritual education: cultural, religious and social differences: new perspectives for the 21st century. Brighton; Portland: Sussex Academic Press, 2001

Gates, B. Transforming Religious Education: Beliefs and Values Under Scrutiny. London: Continuum International Publishing Group, 2007

Gearon, L. Citizenship through secondary religious education. London; New York: RoutledgeFalmer, 2004

Jackson, R. Religious education: an interpretive approach. London: Hodder & Stoughton, 1999

Jackson, R. Rethinking religious education and plurality: issues in diversity and pedagogy. London; New York: RoutledgeFalmer, 2004.

Kuhn-Zuber, G. Die Werteerziehung in der öffentlichen Schule: Religions- und Ethikunterricht im säkularen Staat. Hamburg: Verlag dr. Kovač, 2006

Larsson, R.; Gustavsson, C. (eds). Towards a European Perspective on Religious Education: the RE research conference March 11-14, 2004, University of Lund.  Skellefteå: Artos & Norma, 2004

Leicester, M. et al. (eds). Education, culture and values. Volume V, Spiritual and religious education. London; New York: Falmer Press, 2002

Mayer, R. Ethik lehren: Grundlegung, Hermeneutik, Didaktik. Stuttgart: Calwer, 1982

Nesbitt, E. Intercultural education: ethnographic and religious approaches. Brighton; Portland: Sussex Academic Press, 2004

Nipkow, K. E. God, human nature and education for peace: new approaches to moral and religious maturity. Aldershot; Burlington: Ashgate, 2004

Nipkow, K. E. Moralerziehung: pädagogische und theologische Antworten. Gütersloh: Mohn, 1981

Ohlemacher, J. (Hrsg.). Profile des Religionsunterrichts. Frankfurt am Main [etc.]: Lang, 2003.

Schreiner, P. (ed.)Towards cooperation in RE in Europe: report of the Koblenz III Seminar (June 1998) with supporting documents; an initiative of EAWRE, ECCE, EFTRE, ICCS, IV, and RE-Network. Münster: Comenius-Institut, 1999.

Toledo guiding principles on teaching about religions and beliefs in public schools. Prepared by the ODHIR advisory council of experts on freedom of religion or belief. Warsaw: OSCE, Office for Democratic Institutions and Human Rights, 2007.

Want, A. van der, et al. (eds). Teachers responding to religious diversity in Europe: researching biography and pedagogy. Münster (etc.): Waxmann, 2009.

Vaata ka: haridus ja eetika

Päisefoto: James Henry, pixabay.com