Õnneliku pensionipõlve võti on ettevalmistused ja kogukondlikkus
2022. aasta Arvamusfestivalil arutlesime koos eri valdkonna ekspertidega, kuidas valmistuda pensionipõlveks viisil, et nii praeguste kui tulevaste pensionäride elu võiks olla täisväärtuslik ja väärikas.
12.–13. augustil Paides toimunud Arvamusfestival oli juba kümnes. Kahel päeval arutleti 140 teemal 19 eri laval. Terve Paide kesklinn oli tavapäraselt täis mõnusas õhkkonnas kuulamist, arvamist, arutlemist, oponeerimist. Usutavasti on festivali panus Eesti arutelukultuuri viimase kümne aasta jooksul vägagi arvestatav.
Arutelus „Esimene pensionipäev – kõige lõpp või algus?“ mõtisklesime koos Võru pensionäride päevakeskuse juhataja Siiri Toomiku, IT- ja maamees Kulno Kesküla, tulevikupensionär u aastal 2060 Kärg Valneri ning Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teaduri, haridusgerontoloogi Tiina Tambaumiga, kuidas teha nii, et meie kõigi esimene pensionipäev võiks olla meie edasise elu suurim pidupäev. Arutelu juhtis Kasvulava koolitaja Mai Timmi. Paneeldiskussioon keskendus praeguste noorte ja keskealiste valmisolekule pensionipõlveks ja sellele, kuidas me kõik saaksime muuta elu nii praegustele kui tulevastele pensionäridele paremaks.
Kõrvalejätmise asemel rohkem kaasatust
Tänapäevases Eesti ühiskonnas on pensionipõlve suhtes mitmeid stereotüüpseid hoiakuid. Näiteks see, et pensionär on vaene ja tal on vaja abi. Tiina Tambaum kinnitas, et pensionile jäämist võetakse kui piirist üleastumist – sealpool piiri ehk tööealiste inimeste hulgas väljas – ja inimese ümber tekib suhtumise foon, et tema eest peab asjad ära otsustama ja valmis tegema, teda peab kaasama, aga ega tal oma algatusvõimet või arvamist niikuinii ei ole. Võrreldes teiste Euroopa riikidega töötab Eesti pensionär küll rohkem, aga sageli mitte enam ametis, mida ta õppis ja kõige paremini oskab.
Kuigi märkame ühiskonnas palju tegusaid ja rõõmsaid pensionäre, ei saa selliseid tunnusjooni üle kanda kõigile Eesti pensionäridele. Tambaum kinnitas, et suur osa pensionile jäänuist ei paista välja – nad on varjus, nähtamatud ja sageli ei ole eluga rahul.
Internetihääletus publiku hulgas näitas, et üks tunnetest, mis kuulajatele pensionipõlvega seostub, on hirm kõrvalejäämise ees. Panelistid leidsid, et juba 10–15 aastat enne pensioniiga tuleks jälgida, et suhtlusringis ei oleks ainult kolleegid. Soovitati leida huvialasid, astuda mõnda seltsi, ühingusse või erakonda ja üldse otsida igal viisil mõttekaaslasi – nii ei jääda pärast kojujäämist üksinda. Uurijad on tähele pannud, et need pensionärid, kelle lähemas suhtlusringis on vaid nende lapsed, on õnnetumad. See tõestab, et sõpru ja suhtlust väljaspool pereringi on vaja igas vanuses.
Kuigi märkame ühiskonnas palju tegusaid ja rõõmsaid pensionäre, ei saa selliseid tunnusjooni üle kanda kõigile Eesti pensionäridele. Tambaum kinnitas, et suur osa pensionile jäänuist ei paista välja – nad on varjus, nähtamatud ja sageli ei ole eluga rahul.
Arutelul tuletati meelde ka seda, et mujal maailmas on siin-seal pensionäride keskused või hooldekodud ühe katuse all lasteaedadega. Ka meil võiks see nii olla, sest see annaks rohkem võimalusi noorte ja vanade loomulikule suhtlusele ja ühistele tegemistele. Kevadel Hugo Treffneri gümnaasiumi lõpetanud Kärg Valner rõhutas, et nii vanade kui noorte arvamusega peaksid enam arvestama need tööealised, n-ö „pumba juures“ ametites, organisatsioonides, omavalitsustes. Meie vanemaealised võiksid aga olla rohkem organiseerunud – praegu kuuleb neid ja nende arvamust vähe.
Mitmekülgne ettevalmistus aitab hakkamasaamisel
Kõnelejad olid ühel nõul, et pensionipõlveks peab ennast ette valmistama nii vaimselt kui materiaalselt. Valneril on värskelt meeles enda ja oma sõprade täisealiseks saamine, mil keegi ei õpetanud täiskasvanuelu keerukusi. „Katse-eksituse meetodil õpime. Seda rohkem kogeda ei tahaks!“ ütles ta selgituseks, et pensionile minek võiks olla hõlpsam üleminekuriitus.
End IT- ja maameheks nimetav Kulno Kesküla rääkis, kuidas tema hakkas pensionipõlvele mõtlema juba 30ndates eluaastates: „Sain aru, et pean ära tegema kõik suuremad kulutused enne 55. eluaastat, et viia pensioni ajaks kulud alla – selleks ajaks peaksid olema laenud makstud, eluase korrastatud jne.“ Ta lisas, et kulusid aitab madalana hoida ka füüsiline aktiivsus: peenramaa pidamine, ise küttepuude tegemine… Tema seisukoht on, et asju tuleb, niipalju kui võimalik, teha mootorita tööriistadega – nii on puude lõhkumine või niitmine korraga liikumine ja meditatsioon.
Kasulik ka vanaduspõlves
Arutelul jõuti järeldusele, et üks teema, millesse suhtumine Eestis võiks teiseneda, on osalise tööajaga töötamisvõimaluse pakkumine. Ühelt poolt, et pensionieelik ei peaks täiskohal rabama, kui tal selleks enam jõudu ei ole, ja teisalt, et rohkem pensionäre töötaks oma erialal edasi väikese koormusega. Suure tempo pealt pensionile minek on hulga keerulisem.
Eesti tööandjad ei saa kahjuks aru, kui palju võiks neil abi olla vanemate töötajate teadmistest. On teada, et kuigi nooremad võivad vanemaid võita kiiruses, siis vanemad võidavad nooremaid alati suure pildi nägemises ja otsuste tegemisel, mille juures on vaja üldistusoskust.
On küll kena saata töötaja pensionile, suruda tal kätt, kinkida kristallvaas, ilus maal ja tänukiri, aga kui pärast seda inimene unustatakse, on see rumalus, sest teda unustades jääb kasutamata tema kogemustepagas. Siit tuli üleskutse tööandjatele – kutsuge oma endisi töötajaid appi, haiget töötajat asendama, arengukava või strateegilise plaani koosolekule kaasa mõtlema, vabatahtlikuks mõnele oma ettevõtmisele ja muidugi jõulupidudele, suve- ja matkapäevadele!
"Meie, pensionärid, peaksime püüdma ise teha võimalikult palju selleks, et meie oma elu oleks selline nagu me tahame. Iga päev tuleb küsida – kuidas mina selle tänase päeva ilusamaks ja kergemaks muuta saan?"
Kasusaajast kaasalööjaks
Kokkuvõtteks leiti, et muutust on vaja inimese peas. Meile on tähtsad tervena elatud aastad, kuid samapalju peaksid olema tähtsad rõõmsana, virisemata ja kaeblemata elatud aastad. Võru pensionäride päevakeskuse juhataja, aktiivne ja elurõõmus pensionär Siiri Toomik ütles: „Meie, pensionärid, peaksime püüdma ise teha võimalikult palju selleks, et meie oma elu oleks selline nagu me tahame. Iga päev tuleb küsida – kuidas mina selle tänase päeva ilusamaks ja kergemaks muuta saan?“
Inimeses peaks nägema inimest, mitte tema vanust – mida ta oskab ja saab ja teeb, lasta tal teha niipalju, kui ta saab ning alles viimase võimalusena küsida, kas tal on abi vaja. Rõõmsa vanaduspõlve lugu saab alguse juba lapseeas. Vanemaks jäämist saab näha arenguetapi, mitte hääbumisena.
Siiski, kuigi inimese rahulolu on tema enda teha, võiks Eestis siiski rohkem olla võimaluste pakkumist kogukonna ja kohaliku omavalitsuse poolt, järje peale aitamist, tegemistesse kaasamist. Ja mitte teenusesaaja, vaid kaasalööjana, ise aitaja ja tegijana.
Tartu Ülikooli eetikakeskuse ja OÜ Kasvulava korraldatud arutelu „Esimene pensionipäev – kõige lõpp või algus?“ oli festivali Tuleviku alal 12. augustil ja see toimus Tartu Maailmaülikooli raames. Projekt on ametlik osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.
