Lasteaia õppekava tugimaterjal

Laste huvisid ja iseseisvust toetav keskkond

Laste arengut ja heaolu toetav keskkond mängib olulist rolli nende huvide kujundamisel ning iseseisvuse arendamisel. Selleks, et laps saaks avastada maailma turvaliselt ja enesekindlalt, peaks teda ümbritsev keskkond pakkuma piisavalt vabadust ja inspiratsiooni.

Turvaline ja julgustav keskkond

Laps vajab füüsiliselt ja emotsionaalselt turvalist ruumi, kus ta tunneb end hoituna ja julgeb katsetada uusi asju.

Selleks on oluline:

• ühised kokkulepped, mis loovad kindlustunde;

• positiivne ja toetav suhtlemine, mis julgustab küsimusi esitama ja katsetama;

• oluline on koostöö, suhtlemine, emotsioonide väljendamine ja enesehinnang;

• füüsiline keskkond, kus on piisavalt ruumi liikumiseks, mängimiseks ja avastamiseks.

Lapse arengut toetab keskkond, kus saab:

• proovida ja katsetada;

• otsustada ja eksida;

• toimetada omas tempos.

Õpetaja roll toetavas keskkonnas

Toetavas keskkonnas on täiskasvanud kuulajad ja kaasamõtlejad, kes arvestavad lapse ideede ja arvamustega. Vajadusel on õpetaja juhendaja, kes suunab toetavalt lapse iseseisvalt uurima ja avastama. Kõik lastega töötavad täiskasvanud on eeskujud, kes julgustavad lapsi olema uudishimulikud.

Soovitused:

• planeerida päevategevusi, arvestades laste iseseisvust ja huvi (nt toidu tõstmine, laua katmine, toidunõude viimine, oma valikute põhjendamine);

• suunata lapsi iseseisvusele ja oma tegevuste eest vastutamisele (nt ise riietumine, oma asjade eest hoolitsemine); viia läbi uurimisprojekte;

• võimaldada lastel alagrupitöödes oma tempoga areneda ja avastada;

• analüüsida, kas ja kuidas toetab rühmameeskond lapsest lähtuvat õpet. Rühmakoosolekud ja vastutusalade jagamine ning rollijaotus ja koostöö tõhustamine;

• kujundada õppekava ning tööplaanid paindlikuks ja kohandatavaks, mis võimaldab individuaalseid õpiteid;

• kujundada rühmaruum selliselt, et see toetaks iseseisvust ja uurimuslikku õppimist (nt sensoorsed teemalauad, laste esitlused, loovmäng, lapse juhitud mäng, vahendid on lastele kättesaadavad).

  Lapsest lähtuva õppe metoodikad

Lõimitud õpe – eri ainete ja oskuste sidumine terviklikuks kogemuseks. Lapse tugevuste ja arenguvajaduste jälgimine. Kohandada keskkond vastavalt laste vajadustele. Õppetegevuste integreerimine loomulikku mängukeskkonda. Struktureeritud ja vaba mängu vaheldumine.

Avastusõpe – arvestab lapse isiklikke huvisid ja suunab nende arendamist. Lapse algatatud õppetegevused.

Projektõpe – põhineb laste huvidel ja probleemilahendusel.

Projektõppe tegevusplaanide koostamiseks:

• Teema valik koos lastega, arvestades laste huvi ja õppekava eesmärke.

• Määratleda õpitulemused.

• Tegevuste kavandamine, lõimides eri valdkondi.

• Koostada tegevuskava, kogudes materjale ja arvestades ressurssidega (kasutada lastevanemate ja ümbritseva kogukonna ressursse).

• Tegevuste elluviimine ja dokumenteerimine.

• Hinnata ja reflekteerida projekti tulemusi.

Õuesõpe – väliskeskkonnas õppimine ja kogemuste omandamine. Matkad, aiatööd ja loodusvaatlused, mis aitavad mõista keskkonda ja loovad sideme loodusega.

Lapse huvidele vastavad vahendid ja tegevused

Lapsed õpivad mängu ja praktilise tegevuse kaudu. Keskkond peaks toetama nende loomulikku uudishimu ning pakkuma võimalusi mitmesuguste oskuste ja teadmiste avastamiseks. Lapsest lähtuva õppe tõhususe tagamiseks kujundada õpikeskkond, mis toetab laste uudishimu ja loovust:

• Mitmekesised mänguvahendid ja materjalid on lastele kättesaadavad, et tekiks huvi ja loovus (nt kunstitarbed, loodusmaterjalid, ehitusklotsid, raamatud jne);

• Lapsele kohandatud mööbel ja tarvikud, et ta saaks iseseisvalt tegutseda (nt madalad riiulid, kergesti ligipääsetavad mänguasjad ja õppematerjalid).

• Tagada tasakaal õpitegevuste ja vaba mängu vahel;

• Mitmesugused rolli-, ehitus-, liikumis- ja loovmängud arendavad sotsiaalseid, keelelisi ja kognitiivseid oskusi;

• Kehaline aktiivsus on oluline lapse arenguks. Õppimine ei toimu ainult laua taga, vaid ka õues, mängides ja liikudes;

• Temaatilised tegevuskeskused (nt lugemisnurk, teadusnurk, meisterdamisala), mis võimaldavad lastel süveneda neile huvipakkuvatesse teemadesse. Tasakaalustatud tegevused, mis hõlmavad nii vaikseid kui ka aktiivseid tegevusi;

• Pöörata tähelepanu sotsiaalsetele ja eneseregulatsioonioskustele: tunnete õpetamine, Rahupesad, Vaikuseminutid;

• Võimalus teha valikuid erinevate tegevuste vahel ja sellega õppida otsustama;

• Iseseisvust soodustavad ülesanded – oma mängu ja tegevuskoha korrashoidmine ja igapäevaste tegevuste eest vastutamine;

• Toetada individuaalset ja rühmapõhist õppimist;

• Võimalus osaleda rühmades ja koostööprojektides, et arendada suhtlemis- ja meeskonnatööoskusi. Laste osalemine õppeprotsessi suunamises.

Tagasiside lapse arengu kohta

Lasteaias lapsele tagasiside andmine on oluline osa lapse arengust ja haridusteest. Tagasiside peaks olema konstruktiivne, toetav ja arvestama lapse individuaalsust. Tagasiside on mõjusam, kui see on järjepidev ja keskendub lapse positiivsele arengule. Positiivne tagasiside on laste arengus ja käitumises väga oluline, kuna see aitab luua lapsele turvalise ja toetava keskkonna, kus ta saab arendada oma oskusi ja enesehinnangut. Positiivse tagasiside peamiseks eesmärgiks on soovitud käitumise märkamine ja esile tõstmine, mille käigus eeldatakse, et laps parandab enda käitumist soovitud suunas (Taaleš, 2022). Lasteaias, kus lapsed on pidevas suhtluses teiste laste ja õpetajatega, on positiivne tagasiside eriti kasulik järgmistes valdkondades:

1. Enesehinnangu ja enesekindluse tõstmine – kui laps saab positiivset tagasisidet, tunneb ta, et on võimeline midagi hästi tegema, mis tugevdab tema enesehinnangut. Laps, kes tunneb, et teda hinnatakse ja tunnustatakse, usub rohkem oma võimetesse ja on valmis võtma uusi väljakutseid.

2. Positiivsete käitumismustrite arendamine – kui õpetaja annab positiivset tagasisidet, tuues esile head käitumist, õpib laps, mis on õige ja vajalik käitumine. Kui laps saab kiitust korraliku käitumise eest, näiteks sõbralikkuse või abivalmiduse eest, tahab ta seda käitumist edaspidi korrata. Positiivne tagasiside on üks tõhusamaid viise, kuidas tugevdada soovitud käitumismustreid.
   Näide: Kui õpetaja ütleb: „Ma olen väga uhke, et aitasid oma sõpra!“, siis laps mõistab, et teiste abistamine on oluline.

3. Motivatsiooni suurendamine – kui laps saab teada, et tema pingutusi on märgatud ja hinnatud, on tal suurem soov jätkata oma tegevusi ja õppimist. Lapsed, kes saavad positiivset tagasisidet, on sageli rohkem motiveeritud katsetama uusi asju ja leidma uusi viise ülesannete lahendamiseks, sest nad tunnevad, et nende panus on väärtustatud.

4. Emotsionaalse tasakaalu arendamine – positiivne tagasiside aitab lapsel arendada emotsionaalset tasakaalu, kuna see aitab tal mõista oma emotsioone ja reageerida neile tervislikul viisil. Laps, kes saab teadlikku positiivset tagasisidet oma tegude kohta, suudab paremini toime tulla ka ebaõnnestumiste ja negatiivsete emotsioonidega. Positiivne tagasiside toob esile lapse tugevused, mis aitab tal ehitada vastupanuvõimet ja paremat enesetunnet. Kui laps kogeb ebaõnnestumist (nt ei suuda esimesel korral ülesannet lõpule viia), võib positiivne tagasiside aidata tal näha seda kui võimalust õppida ja kasvades olla edukas järgmine kord.

5. Sotsiaalsete oskuste arendamine – positiivne tagasiside aitab tugevdada sotsiaalseid oskusi, kuna see näitab lastele, kuidas oma käitumisega teisi inimesi positiivselt mõjutada. Kui laps saab kiita oma käitumise eest grupis või teiste lastega suhtlemise eest, õpib ta väärtustama koostööd, jagamist ja teistega arvestamist.

6. Tunde- ja käitumisregulatsioon – positiivne tagasiside, eriti kui see antakse rahulikult ja soojalt, aitab lapsel oma emotsioone reguleerida ja õppida oma käitumist paremaks muutma. Kui laps saab teada, et ta on käitunud õigesti, tunneb ta end rahulikult ja tasakaalukalt, mis omakorda toetab tema käitumis- ja emotsioonijuhtimise oskusi.

Lapsest lähtuv tagasi- ja edasiside

Verbaalne tagasiside

Verbaalne tagasiside on üks kõige otsesemaid ja vahetumaid viise lapse arengut kommenteerida. Seda saab anda nii igapäevastes olukordades kui ka konkreetsetes situatsioonides.

• Kiitus ja tunnustamine. Positiivne tagasiside, kus räägitakse lapse tegevustest ja käitumisest, näiteks: „Sa tegid täna väga hästi, kui aitasid oma sõbral pusle kokku panna!“

• Konstruktiivne tagasiside. Kui lapse käitumises või tegevustes on parendamist vajavaid aspekte, saab õpetaja sellele osutada lahkelt ja lahendusele orienteeritult, näiteks: „Kui sa järgmisel korral oma mänguasjad ära paned, siis on meil kõigil rohkem ruumi mängida.“

• Üks-ühele vestlus. Lastele on mõistetav, kui õpetaja räägib tema käitumisest või saavutustest otse, rahulikult ja sõbralikult. Seda saab teha lihtsalt: „Mulle meeldis, kuidas sa täna oma töö lõpetasid!“

• Mina-sõnumi kaudu tagasiside andmine. Sõnumis võib olla kolm osa: mida teine tegi; kuidas see mulle mõjus; millised tunded mul sellega seoses tekkisid.

  Positiivne mina-sõnum käib mingi konkreetse tegevuse kohta (ei ole hinnang inimesele üldiselt). Selgete positiivsete mina-sõnumite andmine võib aja jooksul tekitada lapses positiivse muutuse. Näiteks: „Mulle meeldis, kuidas sa teistega asju jagasid ja ma ei pidanud tulema teie tüli lahendama. Ma olen sinu üle uhke.” (Varava, Hansen ja Pertel, 2015)

Visuaalne tagasiside

Visuaalsed elemendid aitavad lastel tagasisidet mõista ja seostada oma käitumise ja tegevustega.

• Piltide ja plakatite kasutamine. Näiteks võib kasutada plakatit, kus on kujutatud mitmesugused tegevused või käitumisnäited (nt jagamine, sõbralikkus). Kui laps on nende käitumistega hästi hakkama saanud, saab õpetaja talle näidata, et ta on neid omadusi hästi rakendanud.

• Arengutabelid või töötabelid, kus laps saab visuaalselt näha oma edusamme (nt punktid või tähed, mis kajastavad õpitud oskusi, käitumist, pesategevustes osalemist vm).

• Tähtede, kleebiste vm kasutamine, et tähistada positiivset käitumist või oskusi. Näiteks, kui laps on oma töö hästi lõpetanud, saab õpetaja talle anda kleebise, millele järgneb positiivne tagasiside.

Tartu Lotte Lasteaias kasutatakse laste positiivse tunnustamise võimalusena südametegude märkamist ja ülestähendamist headuse puule.

Vaata lisaks: Hea lasteaed kui väärtuspõhine lasteaed. Tartu Lotte Lasteaia väärtusarenduse eneseanalüüs, 2017

Kirjalik tagasiside

Kirjalikku tagasisidet saab kasutada nii igapäevastes tegevustes kui ka lapse arengu ja tulemuste hindamisel.

• Arengukaust/arengumapp. Õpetaja saab koostada lapse arengumapi/kausta, kus fikseeritakse olulised hetked ja edusammud. Näiteks: „Laps suudab iseseisvalt hommikuringis osaleda ja sõpradele abiks olla“. Kaust võib olla ka digitaalne.

• Arengutabelid. 1–2 korda aastas koostab õpetaja lapse arengutabeli, kus kajastatakse lapse arengut erinevates valdkondades (keeleline areng, sotsiaalsed oskused, emotsionaalne areng jm).

• Koostöövihik. Õpetaja saab regulaarselt anda lapsele ja tema vanematele tagasisidet, mis puudutab arengut, näiteks: „Laps on hakanud rohkem jagama, kuid vajab veel harjutamist konfliktide lahendamisel“.

Videosalvestised lapse tegevustest

Õpetaja võib teha video lapse tegevustest, näiteks mängimisest, õppimisest või grupitöös osalemisest, et hiljem koos lapse või vanematega arutada, mis on hästi ja mis vajaks arendamist. See aitab lapsel oma tegevust paremini analüüsida ja ennast paremini mõista.

Grupipõhine tagasiside

Gruppides tagasiside andmine aitab arendada sotsiaalseid oskusi ja toetab kollektiivset õppimist. Samuti aitab see lastel mõista, kuidas nad sobivad suuremasse keskkonda ja kuidas nende käitumine mõjutab teisi.

• Positiivne grupitunnustus – õpetaja saab anda grupile tagasisidet selle kohta, kuidas lapsed koos töötavad või üksteist aitavad: „Täna aitasite kõik üksteist väga hästi, et mängida koos ja jagada oma asju. See oli suurepärane meeskonnatöö!“

• Arutelud ja peegelduse hetked – ühistegevustes, kus arutatakse koos, mida kõik lapsed on teinud hästi ja mida saaks paremini teha, aitab see arendada laste empaatiat ja arusaamist kollektiivsest käitumisest.

Tagasiside mängu kaudu

Mäng on laste jaoks loomulik viis õppimiseks ja arenemiseks. Tagasiside andmine mängu kaudu aitab lastel omandada uusi oskusi ja teadmisi lõbusal viisil.

• Mängud ja rollimängud. Õpetaja saab mitmesuguste mängude ja rollimängude kaudu anda lastele tagasisidet nende käitumise ja valikute kohta. Näiteks, kui laps teeb koostööd, saab õpetaja öelda: „Sa tegid täna oma sõbraga väga hästi koostööd! Mängige järgmine kord koos samamoodi.“

• Laste arutelud mängu ajal. Kui lapsed mängivad koos, saab õpetaja anda neile tagasisidet ja suunata arutelusid, et aidata lastel paremini mõista, kuidas teatud käitumised mängus või igapäevaelus mõjutavad teisi.

Kokkuvõtteks

Lasteaias võib kasutada mitmesuguseid tagasisideviise, kuid olenemata valitud meetodist aitab just positiivne, konstruktiivne ja järjepidev tagasiside lapse arengut toetada, julgustab teda õppima ja annab kindlustunde. Tähtis on, et tagasiside oleks arusaadav, kohandatud lapse vanusele ja arengutasemele ning toetaks õpiväärtusi ja sotsiaalseid oskusi.

Soovitused tutvumiseks, lugemiseks

Taaleš, Janelle. (2022). Õpetajapoolne tagasiside lastele ja lastevanematele koolieelses lasteasutuses. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.

Harro-Loit, Halliki; Kõnnussaar, Tiia; Nummert, Mari-Liis; Sutrop, Margit (koost). (2019). Tagasiside. Käsiraamat õpetajale, lapsevanemale ja koolijuhile. Tartu Ülikooli eetikakeskus.

Martinelli, Katherine. Kuidas rakendada positiivset tähelepanu, et laps käituks paremini? Varajase Kaasamise Keskus.

Liinev, Maili. Tee test ja kontrolli, kas sinu rühm on lapsest lähtuv?

Varava, Liana; Hansen, Siivi; Pertel, Tiia (koost). (2015). Lapse vaimse tervise toetamine lasteaias. Juhendmaterjal. Tervise Arengu Instituut.

Tänapäeva maailmas ületab mitmekeelsete laste arv ükskeelsete laste arvu ja see kasvutrend jätkub (Hoff, 2015; Fleta, 2019; Genesee, 2019; Paradis jt, 2021). Koolieelse hariduse korraldamise jaoks tähendab see eelkõige pedagoogilise lähenemise ülevaatamist, õpetajate teadlikkuse tõstmist ja pädevuste mitmekesistamist ning vanemate harimist keeleõppe ja mitmekeelsuse teemal.

Varajase mitmekeelsusega on traditsiooniliselt olnud seotud mitmed müüdid, neist kõige levinum on see, et väikesed lapsed on „keelekäsnad“ – nad omandavad teise keele kiiresti ja vähese formaalse õpetamisega. Siinkohal on oluline teha vahet keele õppimise ja omandamise vahel: omandamine on implitsiitne, toimub mitteformaalses situatsioonis (Krashen, 1982), õppimine on eksplitsiitne ja toimub formaalses situatsioonis (Argus jt, 2021). Uuringud näitavad, et teise keele õppimine on lastele kognitiivset pingutust pakkuv ja pikaajaline protsess. Näiteks, inglise keele õppimisel vajavad lapsed vähemalt kaks ja kuni viis-seitse aastat, et jõuda edasijõudnud õppija tasemele (Genesee & Lindholm-Leary, 2012).

Koolieelse hariduse üks ülesanne on luua tingimused eesti keele omandamiseks teise keelena, mis tähendab seda, et laps õpib keelt märkamatult rutiinide ja mänguliste tegevuste kaudu.

Olulised põhimõtted lapse keele ja kõne arengu toetamiseks

• Eelkõige tuleb tagada lapsele turvaline ja toetav keskkond. See mängib tähtsat rolli eesti keelest erineva kodukeelega lapsega kontakti loomisel, motivatsiooni tekitamisel teises keeles õppida. Õppekeskkonna all mõeldakse nii füüsilist keskkonda rühmas, mida kasutatakse nn „rääkivate seinte“ loomiseks koos lastega, kui ka vaimset keskkonda, mida loob õpetaja, näidates, et keele kasutamine on loomulik ja huvitav protsess.

• Lapsele peab pakkuma võimalust olla rikkalikus eestikeelses keskkonnas, mis annab talle piisava sisendi keele omandamiseks. Sisendi all mõeldakse eelkõige õpetajate kõnet, samuti füüsilise õppekeskkonna materjale. Sisendi keerukus peab olema lapse lähima arengu tsoonis.

• On oluline, et õpetaja arvestaks teise keele arengu etappidega, võttes arvesse iga lapse individuaalseid vajadusi ja keele omandamise kiirust. Õpetaja teadlikkus on eriti oluline vaikivas perioodis, kui laps omandab keelt passiivselt, õppides eestikeelses sisendis orienteeruma. Sellel etapil on tähtis õpetaja tugi ja lapse suunamine ning ainult eesti keele kasutamine. Varajases keelemoodustuse perioodis laps mõistab teemapõhist sõnavara, kuid ise pigem kasutab üksikuid sõnu, vastab õpetaja küsimustele lühidalt „jah“ või „ei“ ning tema kõnes esinevad holofraasid ehk keelendid on eelkõige seotud rutiintegevustega. Õpetaja ülesanne on julgustada keelekasutust, pakkudes lapsele erinevaid malle. Kui laps jõuab produktiivse kõnearengu etappi, kasvab tema sõnavara ja julgus keelt kasutada. Õpetaja ülesanne on seda julgust toetada, mitmekesistades sisendit ja toetades last eesti keeles rääkimisel.

• Tagada sisendi mõistmise toetamine. Selleks, et aidata lastel eestikeelsest sisendist aru saada, räägib õpetaja selgelt ja aeglaselt, rõhutades ja korrates mõistmiseks olulisi ja teemaga seotuid sõnu. Õpetaja kasutab kehakeelt, piltmaterjali ja rühmas olevaid esemeid, et toetada lapsi eestikeelse kõne mõistmisel.

• Õpetaja suurendab sisendi keerukust vastavalt laste edasijõudmisele eesti keele omandamisel, arvestades õppekava oodatud tulemuste ja laste vanusega. Õppe- ja kasvatustöö üks põhimõte on liikumine lihtsamalt keerulisemale. Nii keelelist sisendit kui ka valdkonnaga seotud õppe- ja kasvatustööd tuleks kavandada vastavalt sellele.

• Vaikiva perioodi möödudes on tähtis toetada lapsi keelelise väljundi produtseerimisel. Siinkohal on eelkõige vaja pakkuda lastele erinevaid malle, millele nad võivad toetuda, vahetades õpetatavaid sõnu vastavalt suhtlusolukorrale. Sellega kasvab laste kindlustunne ja julgus keelt kasutada.

• Keele ja ainevaldkondade lõiming on eakohase ja autentse sõnavara omandamise tingimus. Keele omandamine teemapõhiste õppemängude kaudu aitab lapsel omandada keelt märkamatult ja põnevalt ning tagab talle konteksti omandatud keelendite kasutamiseks.

Õppekava valdkonna „Keel ja kõne“ kavandamine eestikeelsele haridusele üleminekut arvestades

• Lapsekeskne lähenemine: nüüdisaegne õpikäsitus rõhutab, et õppeprotsess peab olema lapsesõbralik, arvestama iga lapse vajadusi ja arengutaset. Seetõttu tuleb üleminekut kavandades tagada, et eestikeelsele haridusele üleminekul toetataks just last, tema kogemusi, huvisid ja arenguvajadusi.

• Keeleõppe lõiming: eestikeelsele haridusele üleminek eeldab, et keeleõpe toimub järk-järgult ja sujuvalt, lihtsamalt keerulisemale. Keele omandamise protsess on mänguline, kuid samas sisukas. Laps omandab keelt paremini mõtestatud tegevuse käigus.

• Õppetegevuse mitmekesistamine: lasteaias on oluline kasutada mitmesuguseid õppevorme ja võtteid, nagu loovus, mäng, lugemine, kunstitegevused, muusika- ja liikumistegevused. Need kõik aitavad tugevdada keelekasutust ja arendada last mitmekülgselt.

• Keeleline ja kultuuriline kontekst: ülemineku kavandamisel tuleb arvestada laste keeleliste oskuste taset, kuid ka eesti kultuuri tutvustamise ja kohandamise vajadust. Õppekava sisaldab tegevusi, mis aitavad lastel mõista, mis on eesti kultuur, keel ja traditsioonid. Õpetajad suunavad vanemaid hoidma oma kodukeelt ja -kultuuri.

• Õpikeskkond: lasteaia õpikeskkond, sealhulgas õppevahendid, mängud ja muud abivahendid peavad olema eestikeelsed ja põhinema eesti kultuuril. Lasteaia ruumid ja tegevused soodustavad suhtlemist ja keelekasutust. Oluline on luua keelesõbralik ja julgustav keskkond, kus laps tunneb end turvaliselt, isegi kui ta ei kasuta keelt veel aktiivselt. Mänguline keeleõpe on väga oluline.

Keelearengu tabelite kasutamine valdkonnas „Keel ja kõne“

Muukeelsete laste keelearengu tabelite täitmine on oluline osa nende teise keele arengu jälgimisest ja hindamisest. Õpetaja ülesanne on jälgida laste keelelist arengut, et mõista, kuidas toetada neid eesti keele kui teise keele omandamisel. Vigadesse tuleb suhtuda kui olulisse informatsiooni keeleõppe hetkeolukorrast ning vigu tuleb oskuslikult ära kasutada lapse edasise arengu toetamisel.

Tabelite täitmisel lähtume neljast osaoskusest: kuulamine, kõnelemine, lugemis- ja kirjutamisoskused ning eesti kultuuri tutvustamine.

Tabeli täitmisel on oluline märkida ka täiendavad märkused/kommentaarid, näiteks:

• Kas lapsel on keelelise arengu probleeme (nt hääldusprobleemid, sõnavara piiratus)?

• Kas lapsel on mitmekeelne pere (nt räägitakse mitut keelt)?

• Kas laps käib regulaarselt kohal või on tal palju puudumisi?

NB! Pakutud keelearengutabelid on mõeldud eesti keelest erineva kodukeelega lastele. Tabelid on jaotatud õppeaastateks ning ei ole seotud vanusega. Muu kodukeelega lapsed võivad tulla rühma erinevas vanuses ja õppeaasta jooksul. Algajaid keeleõppijaid ei saa hinnata sama tabeli põhjal kui juba lasteaias käinud lapsi. Näiteks võib juhtuda, et laps tuleb lasteaeda 6-aastaselt üheks aastaks, ning siis hindame teda esimese aasta tabeli põhjal.

Kasuta keelearengu tabeleid ↓

I aasta keele arengu tabel

II aasta_keele arengu tabel

III aasta keele arengu tabel

IV aasta keele arengu tabel

Tõhusad keeleõppe strateegiad ja keeleliselt rikka õpikeskkonna loomine

Keele tõhusaks omandamiseks vajavad lapsed autentset, rikkalikku ja jõukohast keelelist sisendit. Autentse keele kasutamise korral laps kuuleb ja näeb keelekasutust, mis on loomulik, mitte spetsiaalselt keeleõppeks loodud teksti. Keele omandamist soodustab rikka sõnavara ja lauseehitusega sisend. Teist keelt omandavate lastega ei pea kõnelema kui väikelastega, vaid tuleks arvestada laste vanusekohast kognitiivset arengut. Kui laps kuuleb sama keelt erinevatelt inimestelt, toetab see keele omandamist, sest saadud keeleline sisend on mitmekesisem.

Keeleoskus kui sotsiaalne oskus

Suhtluskeel on keel, mida kasutame igapäevaelus, suheldes argipäevastes olukordades. Kui lapsel on piisav keeleline sisend ja vajadus keelt kasutada, omandavad nad suhtluskeele heal tasemel kuue kuu kuni kolme aastaga. Keele omandamine on alateadvuslik protsess, mille puhul areneb oskus keelt õigesti kasutada, olemata teadlik grammatikareeglitest.

Keele õppimine keskendub reeglite teadmisele ja mõistmisele ning nendele teadmistele toetumisele suulises ja kirjalikus kõnes. Õppimise keel erineb suhtluskeelest, sest valdkonna sõnavara tuleb selgeks õppida.

Keeleõpe on keeruline ja aeganõudev protsess, kuid õige strateegia ja keeleliselt rikas õpikeskkond aitavad kiirendada ja täiustada keele omandamist.

Tõhusad keeleõppe strateegiad:

Teises keeles töötamisel on vaja arvestada, et laps kasutaks päeva jooksul kõiki osaoskusi, mis aitab luua seoseid kuuldu, nähtu ja räägitu vahel.

Praktilised soovitused õpetajatele

1. Rääkimine ja suhtlemine igal võimalusel – iga päev on ideaalne hetk, et rääkida lapsega, isegi kui ta ei saa veel täpselt vastata. Kirjeldage, mida te teete, rääkige igapäevastest tegevustest (näiteks: „Nüüd paneme sokid jalga, vaatame, kui kiiresti me saame!“), et laps saaks kuulda sõnu, lauseid ja konteksti, mille kaudu ta keelt omandab. Näiteks rääkige, mida teete: „Ma lõikan õuna väikesteks tükkideks. Vaata, kuidas ma lõikan seda ettevaatlikult.“ Selgitage tegevusi ja esemeid: kui laps midagi näeb või teeb, selgitage seda. See aitab tal mõista, kuidas sõnad on seotud ümbritseva maailmaga, kuidas ja mis olukorras neid kasutatakse.

2. Raamatute lugemine – lastele lugemine on üks kõige tõhusamaid viise keele arendamiseks. Lugemishetked aitavad lastele uusi sõnu ja mõisteid tutvustada. Alustage lihtsatest piltidega raamatutest. Arutlege piltide üle, mida raamatud sisaldavad. See aitab lapsel arendada oma sõnavara ja loogilist mõtlemist. Küsige küsimusi ja arutlege raamatute üle, et arendada mõistmist ja sõnavara. Küsige pärast lugemist küsimusi, nagu: „Kes olid raamatus kõige tähtsamad tegelased?“ või „Mis sa arvad, mis saab edasi?“.

3. Laulud ja riimid – laulud, salmid ja rütmiline kõne arendavad lapse kuulamisoskust, mälu ja sõnavara. Nende abil õpivad lapsed uusi sõnu ja saavad paremini aru kõne rütmist ja intonatsioonist. Laste laulud on sageli lihtsad ja korduvad, mis teeb neid keeleõppeks hästi sobivaks.

4. Küsimused ja vastused – lastele küsimusi esitades aitab õpetaja neil mõelda, kuidas keelt kasutada. Küsige lihtsaid küsimusi, mis kutsuvad last mõtlema ja vastama, näiteks „Mis see on?“ või „Kus on sinu pall?“. Keeleõppe alguses on soovitav kasutada valikvastustega küsimusi, kus vastus on küsimuses olemas ja laps saab sealt valida vastuse, näiteks „Kas see on pall või auto?“. Julgustage lapsi vastama. Ärge kiirustage vastuseid andma, vaid laske lapsel end väljendada. Alguses vastab laps ühesõnaliselt või osutades, kuid keeleliselt edasijõudmisel täiustage ja laiendage tema lauseid, et toetada kõne arengut.

5. Vaatlus ja kirjeldamine – kirjeldage ümbritsevat maailma: „Vaata, seal on suur punane auto.“ Julgustage last alguses nimetama asju, mida ta näeb, ja hiljem neid iseloomustama, kasutades õpetaja pakutud omadussõnu ja fraase. See mitmekesistab sõnavara ja aitab tal seostada sõnu objektidega.

6. Mängud ja tegevused koos sõnadega – kasutage mängu, et arendada keelekasutust. Näiteks lauamängud, nuputamis- või puslemängud, kus laps saab mõelda ja rääkida, millist tegevust ta teeb või mis toimub. Mängige keelemänge: mängud, mis sisaldavad kõne- ja sõnamänge (nt „Otsime koos tähti“ või „Mis see on?“), aitavad arendada lapse tähelepanu ja kõnevõimekust. Sõnavara omandamiseks on head ka sellised mängud nagu „Memoriin“, kus laps kuuleb ja nimetab mitmeid kordi sõnu, mitmesugused lotomängud, kus kinnistuvad teatud lausemallid, aga ka „Alias“, kus laps lihtsa kirjelduse järgi leiab pildi/eseme või nimetab õige sõna.

7. Lastele mõistetavad vestlused – kuigi on tähtis rääkida lapsega palju, tuleb veenduda, et keel oleks talle arusaadav. Kasutage lihtsaid lauseid ja aeglustage rääkimist, et laps saaks paremini aru ja kaasa rääkida. Pikendage lapse lauseid: kui laps ütleb näiteks „pall“, vastake lausega „Jah, see on suur punane pall!“ See aitab lastel õppida keerukamaid lauseid. Korrake lapse kõnet: kui laps ütleb midagi valesti või ebatäpselt, korrake seda õigesti. Näiteks, kui laps ütleb „õues sadab lund“, siis vastake „Oi, õues sajab lund. Vaatame aknast, õues sajab lund.“

8. Keerukama keele tutvustamine – kui laps on juba hakanud mõistma lihtsaid sõnu ja fraase, tutvustage aeglaselt keerukamat keelt. Kasutage pikemaid lauseid, lisage uusi sõnu ja väljendeid. Näidake kõne eripärasid: kasutage erinevat kõnetugevust, emotsiooni ja tempot oma kõnes, et arendada lapse kuulamisoskust ja arusaamist kõne nüanssidest. Näiteks öeldes „Tere! Mida sa teed?“ erinevate toonidega, aitab see lastel mõista, kuidas kõne toonid võivad muuta sõnumit.

9. Kannatlikkus ja aeg – andke lapsele aega vastamiseks: keel areneb erinevas tempos, seega olge kannatlikud. Kui laps vajab aega, et mõelda või sõnu valida, laske tal seda teha.

10. Positiivne tagasiside – kiitke ja tunnustage last kõne katse eest, isegi kui see pole veel täiuslik. Laps vajab positiivset tagasisidet ka siis, kui ta veel ise ei kasuta keelt, kuid sai aru ja reageeris vastavalt. Positiivne tagasiside suurendab enesekindlust ja motivatsiooni teises keeles ennast väljendada.

Milliseid tegevusi ja strateegiaid saab kasutada laste kõne arendamiseks ja rikastamiseks igapäeva õppe raames?

Laste kõne arendamine ja rikastamine igapäevaõppe raames on väga oluline, et toetada nende keeleoskuse arengut ja suhtlemisvõimekust.

Lugemine ja jutustamine

• Jutustamine: looge lastele iga päev võimalus kuulata ja ise rääkida. Näiteks, pärast seda, kui loete koos raamatuid, paluge lastel jutustada, mis juhtus raamatu tegelastega, milline oli loo algus ja lõpp.

• Raamatud: valige raamatud, mis sisaldavad mitmesuguseid sõnu ja väljendeid, et laiendada laste sõnavara. Pöörake tähelepanu ka illustratsioonidele ja arutage neid koos lastega.

• Laste jutustamisoskusele aitavad kaasa raamatud, mis annavad rohkem võimalusi loovuseks, eneseväljenduseks ja fantaasiaks. Laps saab mõelda juurde järgnevaid tegevusi, arutleda ja analüüsida. (Piret Jaaks „Emme draakon“; F. Barker „Talv mulle küll ei meeldi“; Jana Novotny Hunter „Mu saba pole väsinud“).

• Lugemise mängud: tehke lugemisest mänguline tegevus, kus lapsed saavad koos teiega lugeda või ise lugeda, sõltuvalt nende vanusest ja oskustest.

Vestlus ja küsimused

• Avatud küsimused: esitage lastele küsimusi, mis ei anna lihtsat jah/ei vastust, vaid julgustavad neid arutlema ja mõtlema. Näiteks: „Mis sa arvad, miks see tegelane nii käitus?“ või „Kuidas sa ise seda olukorda lahendaksid?“

• Vastamise ajal kuulamine: kuulake tähelepanelikult, mida lapsed räägivad, ja julgustage neid jagama oma mõtteid, isegi kui nad ei kasuta täiuslikku keelt.

• Pikendamine ja korrigeerimine: kui laps ütleb midagi, korrigeerige ja rikastage seda. Näiteks kui laps ütleb: „Loom on suur,“ võite vastata „Jah, see loom on tõesti suur ja tal on paks karv.“

Mängud ja loovus

• Rollimängud: laske lastel mängida erinevaid rolle, nagu poepidaja, arst, õpetaja, mis aitab neil kasutada kõne erinevates kontekstides.

• Sõnamängud: mängige sõnamänge, nagu „Kes ma olen?“ või „Mida me näeme?“ – need arendavad laste loogilist mõtlemist ja sõnavara.

• Mugandatud rahvalood: laske lastel koos teiega mõelda ja luua oma lugusid, kasutades tuttavaid tegelasi ja motiive.

Helide ja sõnade tuvastamine

• Kõne- ja keelemängud: tehke erinevaid ja mitmekesiseid harjutusi, kus lapsed kuulevad ja nimetavad erinevaid helisid või sõnu. See arendab nende kuulamisvõimet ja sõnavara.

• Sõna- ja häälikumängud: harjutage lastega sõnade alguse ja lõpu häälikuid, mis aitavad neil mõista sõnu ja nende koostisosade seoseid.

Kõne arendamine liikumise kaudu

• Kehakeel ja näoilmed: näidake lastele, kuidas kehakeel ja näoilmed võivad olla osa suhtlemisest. See aitab neil mõista mitteverbaalse suhtluse tähtsust.

• Liikumismängud: lõimige kõneharjutusi liikumismängudega, kus lapsed saavad anda kehakeele kaudu sõnumeid, näiteks kui mängite „Mõttemängu“, kus iga liikumine vastab kindlale sõnale või mõttele.

Keeleline keskkond

• Rikkalik sõnavara: kasutage oma igapäevases suhtluses rikastatud keelt, rääkides lastele mitmekesiseid ja keerukamaid sõnu ning fraase.

• Keskendumine helidele ja sõnadele: kui räägite lastega, kasutage teemapõhiseid sõnu teadlikult ja rõhutage neid, et nad saaksid aru, kuidas sõnad kontekstis töötavad.

Loovus ja kunst

• Loomingulised tegevused: lastele meeldib sageli kunsti ja käsitööd teha. Kui nad loovad midagi, paluge neil seda seletada ja kirjeldada, mida nad on loonud. Näiteks: „Mis see on? Kuidas sa seda tegid?“

• Laulmine ja rütm: laulud, luuletused ja rütmilised tegevused aitavad lastel sõnu meelde jätta ja keeleoskus areneb korduse ja mänguga.

Kõne arendamine igapäevastes tegevustes

• Koos toimetamine: rutiinsed igapäevased tegevused on suurepärased võimalused kõne harjutamiseks. Paluge lastel kirjeldada, mis toimub, ja arutage tegevuste käigus, mida nad näevad või kogevad. Kõik need tegevused pakuvad lastele võimalusi keelt praktiseerida ja arendada ning aitavad neil omandada uusi sõnu, mõisteid ja oskusi. Lisaks sellele on oluline pidada vestlusi positiivses ja toetavas keskkonnas, kus lapsed tunnevad end julgustatuna oma mõtteid jagama.

Millised on kõige tõhusamad võtted keeleõppe toetamiseks kakskeelses või mitmekeelses keskkonnas?

Keeleõpe kakskeelses või mitmekeelses keskkonnas võib olla väga tõhus, kui rakendada õigeid strateegiaid ja meetodeid.

• Kontekstipõhine õpe – keeleõpe, mis toimub loomulikes igapäevaelu olukordades, on väga tõhus.

• Sõnavara ja fraasid – keeleõppe puhul on olulised igapäevane sõnavara ja fraasid, mis on vajalikud tõhusaks suhtlemiseks. Kakskeelses keskkonnas võib sõnavara õppimine olla väga paindlik, kuna õpitavad sõnad on seotud konkreetsete kontekstidega.

• Keelekümblus – keelt saab õppida kõige tõhusamalt, kui laps on pidevas keelekeskkonnas. Näiteks, kui lasteaias räägitakse õpitavat keelt iga päev, võimaldab see keelt aktiivselt kasutada.

• Koos õppimine – lapsed õpivad koos ja jagavad oma kogemusi. See loob positiivse keskkonna, kus saab jagada ning üksteist toetada.

• Spontaansed vestlused – see aitab arendada kuulamis- ja rääkimisoskust ning annab julgust teha vigu, kuna keegi ei oota täiuslikkust.

• Multimeedia kasutamine – kuulamine ja vaatamine (filmid, multikad, jne) eesti keeles. See aitab harjutada kuulamisoskust ja laiendada sõnavara. Visuaalsed ja helilised materjalid aitavad konteksti mõista.

• Kultuuri mõistmine – keel on tihedalt seotud kultuuriga, seega on oluline mõista, kuidas keel ja kultuur omavahel seostuvad. Keele omandamine on palju tõhusam, kui sellele lisada kultuurilisi teadmisi, mis aitavad paremini mõista keele eripärasid, nalju ja väljendeid.

Millised on praktilised ja lihtsad harjutused keelelise arengu toetamiseks igapäevastes tegevustes?

Keele areng toimub igapäevastes tegevustes, kus lapsed saavad erinevaid keelelisi oskusi arendada mänguliselt ja loomulikult.

• Lugemine koos lapsega: lastele meeldivad sageli pildiraamatud, kust saab koos pilte vaadata ja lugeda, küsida, mida nad piltidelt näevad. Kõne arengu toeks on oluline luua vestlus, esitades küsimusi või rääkides lugemisest. Näiteks: „Mis sa arvad, mis juhtub järgmisena?“ või „Kas sa näed seda koera? Kuidas ta välja näeb?“

• Päevaülesannete jagamine ja arutelu: koos lastega igapäevaste ülesannete jagamine ja nendest rääkimine aitab kaasa keele arengule. Rääkige, mida te teete: „Paneme taldrikud lauale,“ „Võtame sokid jalast ära.“ Samuti saab lapselt küsida: „Mis värvi on sinu sokid?“

• Tunde jagamine ja emotsioonide väljendamine: julgustage lapsi oma tundeid väljendama. Küsige näiteks: „Mis tuju sul on?“ või „Mis juhtus?“. Emotsioonide sõnavara arendamiseks on kasulik rääkida koos erinevatest tunnetest ja olukordadest.

• Rütmilised mängud ja laulmine. Laulmine, luuletused ja lihtsad rütmilised mängud aitavad laste keelt arendada. Rütmi ja laulude kaudu õpivad lapsed sõnu, rütmi ja intonatsiooni. Mängimine, mis on seotud igapäevaelu tegevustega, aitab lastel keelt arendada. Näiteks: „Mis on sinu lemmiktoit?“ või „Mida tüdruk teeb?“. Mitmesugused pusled, ehituskomplektid ja mänguasjad, mis vajavad sõnade kasutamist, aitavad sõnavara laiendada. Igal jalutuskäigul saab rääkida ümbritsevast maailmast – loomadest, puudest ja taimedest, ilmast jne. Näiteks: „Mis sa arvad, mis puu see on?“ või „Mis lill siin kasvab?“. Looduses viibimine rikastab laste keeleoskust ja annab võimalusi sõnade kasutamiseks. Julgustage lapsi jutustama oma päevast. Samuti võib kasutada nukke ja teisi mänguasju, et mängida rollimänge, mis aitavad keele arengut, näiteks „mängime poodi“ või „oleme arstid“.

• Pildi järgi jutustamine: ühisjutustamise korral nimetavad lapsed järjest seda, mida nad pildil näevad. Nimetatakse objekte, tegevusi ja meeleolusid. Laps saab kasutada fraasi või lihtlausega oma teadmisi ja kuuleb teisi lapsi kõnelemas. Osapildi järgi jutustamise käigus jäetakse lastele nähtavaks suurest pildist üks osa ja nii suunatakse tähelepanu detailidele, mida laps suure pildi puhul võib-olla tähele ei paneks. Jutustamisoskust toetab ka etteantud skeem, mille alusel laps teab, mida temalt oodatakse, kinnistab lausemalle ja sõnavara. Pildiseeria on hea võimalus ümberjutustamise toetamiseks, kus laps järjestab pilte ja kasutab meelde jäänud ning õpitud sõnavara. Välkpildi puhul on tegu nii tähelepanumängu kui kõnearendusega. Laps nimetab spontaanselt tegevusi, värve ja objekte, mida märkas ja tajus.

Lõiming

Kõige olulisem on luua lastele julgustav, mänguline ja tähendusrikas keelekeskkond, kus lapsed ei tunne keele kasutamise survet, vaid soovivad ise aktiivselt osaleda ja neil tekib vajadus suhelda. Lõiming lähtub lapse huvidest, pakub lapsele motiveeritud õppimist, seostades uusi teadmisi varasemate teadmiste ja kogemustega ning luues tervikliku maailmapildi ja soodustades aktiivsust.

Teave antakse edasi arusaamist lihtsustaval ja toetaval viisil, luues olukordi, kus sihtkeel on loomulik suhtlusvahend.

Lõimingu põhimõtted eri vanuseastmetes

1. Nooremad lapsed (1,5–3a). Keele loomulik integreerimine igapäevaellu (matkimine)

• Keele arendamine rutiini ja korduste kaudu – lihtsad igapäevased väljendid. Kasutage sihtkeelt järjepidevalt igapäevatoimingutes (nt söömine, koristamine, riietumine), et lapsed harjuksid seda kuulama ja seostaksid keelega reaalseid tegevusi.

• Liisusalmid, rütmimängud ja laulud – toetavad hääldust ja sõnavara.

• Pildiraamatud ja esemete nimetamine – visuaalne tugi uute sõnade õppimiseks.

• Liikumine ja sensoorne õpe – näiteks „Too punane klots“ (lõimides värvide õppimist).

2. Keskmine vanus (3–5a). Mäng ja liikumine kui keeleõppe osa (mimeetiline iga – matkimine)

• Rollimängud ja jutustamine – keel areneb loovuse ja suhtlemise kaudu (lühidialoogid, dramatiseeringud).

• Kunst ja meisterdamine – arendab sõnavara.

• Uudishimu ja avastamine – looduse ja teaduse teemade lõimimine (nt „Mis häält teeb tuul?“).

• Matemaatilised mõisted keele kaudu – loendamine, võrdlemine, ruumilised ja ajalised mõisted.

3. Vanemad lapsed (5–7 a). Jutustamine ja lugude loomine (narratiivsus)

• Loodus ja keskkonnateemad – loodusprojektide kaudu õppida uusi sõnu.

• Kogemuspõhine õpe – matkad, töötoad ja katsed, kus keelt kasutatakse aktiivselt.

• Projektõpe ja grupitööd – lapsed uurivad teemasid süvendatult ja väljendavad oma mõtteid.

• Kõikide keele osaoskuste arendamine (kuulamine, kõnelemine, lugemine ja kirjutamine) – tähestiku ja helide seostamine, hääliku asukoha määramine, täissõna meetodi rakendamine, lihtsate sõnade mahakirjutamine seinasõnastikust.

Lapsed õpivad kõige paremini kogemuste kaudu. Neis tuleb arendada loovat ja kriitilist mõtlemist, milleks sobivad järgmised ülesanded ja harjutused:

• Ühendamine, sobitamine

• Määratlemine – kirjelduse järgi ära arvamine

• Kirjeldamine

• Tähistamine – loole pealkirja mõtlemine

• Erinevuste ja sarnasuste esiletoomine

• Põhjus-tagajärg seosed

• Laiendamine – lõpu mõtlemine loole.

Arengutulemused:

• Laps oskab kasutada lihtsaid lauseid ja küsimusi.

• Laps kasutab sõnavara igapäevastes ja tuttavates olukordades.

• Lapse väljendab ennast lihtsate sõnade ja fraasidega.

3. Produktiivne keeleareng (6–7 aastat)

Eesmärgid:

• Keerukamate lausete ja lausekonstruktsioonide omandamine: laps hakkab moodustama liitlauseid.

• Kultuuri ja keele konteksti mõistmine: laps saab aru keelekasutuse kultuurilistest aspektidest, näiteks viisakusvormidest ja kohalikele tavadele vastavatest väljenditest.

• Sõnavara ja grammatika süvendamine: laps omandab keerukamaid sõnu ja grammatilisi reegleid.

• Lugemine ja kirjutamine: laps hakkab veerima ja (maha) kirjutama sõnu ja fraase, rakendades omandatud keeleoskust.

Arengutulemused:

• Laps suudab luua täpsemaid ja pikemaid lauseid.

• Lapse keeleline paindlikkus ja grammatiliste struktuuride kasutamine arenevad.

• Lapse sõnavara on laienenud ning sisaldab lisaks ka lasteaiaväliseid mõisteid.

Oluline teada:

• Laste teise keele omandamise eesmärgid ja arengu tulemused peaksid arvestama vanuse ja arengutasemega. Varases eas keskendutakse keele kuulamisele, helide eristamisele ja sõnavara omandamisele. Hiljem arendatakse keelekasutust keerukamate lausekonstruktsioonide, lugemise ja kirjutamise kaudu. Edasi keskendutakse keeles süvitsi minekule, kultuuri mõistmisele ja valdkonna sõnavara arendamisele. Laste keeleõppe areng peaks olema järjepidev ja kohandatud vastavalt lapse arengutasemele, et tagada keeleline edu igas vanuseastmes.

Lapsevanemate kaasamine lapse keele arengu toetamiseks

Lapsevanemate kaasamine lapse keelelise arengu toetamisel on väga oluline, et luua tugeva põhi keeleõppele.

Lapse emakeele toetamine: tugev emakeel aitab kaasa teise keele õppimisele. Hea emakeeleoskus paneb aluse ka teise keele edukale omandamisele.

Eelkõige peaksid lapsevanemad arendama lapse emakeelt ja rääkima lapsega kodus oma emakeeles. Siia kuuluvad igapäevased vestlused, näiteks lapse igapäeva toimetustest lasteaias. Selleks on hea võimalus vaadata lapsega koos Eliisis fotosid päeval toimunud tegevustest ning lasta lastel nende põhjal rääkida oma päevast. Samuti soovitage vanematel tutvuda nädala-/kuuplaaniga, et nad saaksid lapse sõnavara antud teemal emakeeles arendada. Suunake vanemaid esitama rohkem avatud küsimusi, mis nõuavad pikemaid vastuseid ja innustavad lapsi rääkima ning arendavad eneseväljendusoskust („Mida sa täna lasteaias tegid?“). Soovitage vanematel lugeda raamatuid koos lapsega ning jutustada piltide põhjal. Andke vanematele ideid keele arendamiseks mängu kaudu, nt rollimängud, lauamängud või sõnade otsimine igapäevastes olukordades, mõistatuste lahendamine. Mängulised ja igapäevaelu tegevused, nagu toidupoes käimine või kodus koos kokkamine, pakuvad samuti suurepäraseid võimalusi keele arendamiseks.

Lapse emakeelest erineva keele toetamine

Lapsevanem peaks näitama oma positiivset hoiakut õpitava keele suhtes. Oluline on märgata lapse pingutusi keele omandamisel ja tunnustada tema saavutusi. Näiteks võib vanem paluda lapsel talle mõned sõnad õpetada. Lapsevanema eeskujul on ka väga tähtis roll, kui ta kasutab lapse kuuldes kasvõi kõige lihtsamaid väljendeid (tere, head aega) teises keeles. Kodus on võimalik lapsele luua ka teist keelt toetav keelekeskkond, valides vaatamiseks/kuulamiseks eestikeelseid lastesaateid ja kuuldemänge. Väljaspool kodu soovitage vanematel panna laps eestikeelsesse huviringi. Võimalusel võiksid vanemad osaleda lapsega keeleõpet toetavatel üritustel, näiteks keelelaagrites või mängugruppides. Mänguväljakutel võiksid lapsevanemad innustada last mängima ka eesti keelt kõnelevate lastega. Soovitav oleks võimalusel käia vaatamas eestikeelseid lastele mõeldud etendusi.

Lapsevanematele tuleks selgitada, kuidas keeleline areng toimub ja miks on see oluline. Näiteks selgitada rühma lastevanemate koosolekul lapse keele arengu etappe. Kui lapsevanem teab, kuidas keel areneb, ei ole tal kõrgeid ootusi, ehk kahe nädala pärast ta ei küsi: „Miks laps veel ei räägi?!“. Kõik lapsed arenevad omas tempos. Lapsevanematele tuleb selgitada, et igasugune toetamine ja positiivne suhtumine on väärtuslik ning ei tasu lapsi omavahel võrrelda.

Kui lapsevanem saab aru, et ta ei ole üksi, vaid et temaga tehakse koostööd, suurendab see tema kindlustunnet ja motivatsiooni. Kui laps käib lasteaias, siis peaks õpetaja regulaarselt andma tagasisidet lapse keele arengu kohta ja andma konkreetseid soovitusi. Kokkuvõttes on tähtis, et lapsevanemad saaksid tunda, et nad ei pea olema eksperdid, vaid piisab sellest, kui nad on pidevalt kohal, avatud ja osalised.

Muu kodukeelega lapse kooliks ettevalmistamine

1. Lugemine koos lapsega: lugemine arendab sõnavara ja aitab lapsel paremini hääldada. Valige pildiraamatud ja lihtsad lood, mida saate koos lugeda ja sõnade tähendusi arutada.

2. Kordamine ja sõnade selgitamine: kui laps ütleb sõna või lause valesti, siis öelge see sõna õigesti ja laske lapsel seda hiljem uuesti proovida. Oluline on pakkuda sõna või lause õiget hääldust rahulikult ja kannatlikult.

3. Sõnamängud: mängige koos häälikute ja sõnadega. Näiteks saab teha lihtsaid mänge, kus hääldatakse eri helisid või mõeldakse välja sõnu, mis algavad kindla tähega.

4. Kõne selgeks rääkimine: lõpetage lauseid aeglaselt, andke lapsele aega iga sõna selgeks hääldamiseks. Ärge kiirustage, kuna see võib segada tema enesekindluse arengut.

5. Üksikasjade ja detailide märkamise arendamine: rääkige oma igapäevaelu tegevustest, märgake asju ja objekte. See aitab lapsel arendada sõnavara ja tähelepanu detailidele.

6. Häälduse õppimine mängu kaudu.

Meetodid

• Häälikumängud: mängige häälikutega, näiteks õpetades lapsel erinevaid heli liikumisi (näiteks häälitsused nagu „m-m-m“ või „p-p-p“). Mängige nii, et see oleks lõbus ja haarav.

• Kõnevõimlemine: kasutage lihtsaid kõnemuusikalisi harjutusi, nagu häälikute venitamine või erinevate suuga tehtavate liigutuste proovimine (näiteks huuled kokku, keel üles, keel alla jne).

• Visuaalsed ja kuulmise õppimise meetodid

• Peegel: kasutage peeglit, et laps saaks ise oma hääldust jälgida ja parandada. Kui laps saab näha, kuidas tema suu liigub, aitab see tal õppida täpsemalt hääldama.

• Helide kuulamine ja eristamine: tehke helide eristamise mänge, kus laps peab kuulama ja eristama erinevaid helisid, mis aitavad tal oma kõnet täpsustada.

Toetavad tegevused ja suhtlemine

• Küsimused ja vestlused: küsige lapselt küsimusi, mis panevad teda rohkem endast rääkima. Näiteks „Mis värvi on see auto?“ või „Mida sa täna tegid?“. Sellised vestlused loovad keskkonna, kus laps saab praktiseerida oma kõnet.

• Positiivne tagasiside: kiitke last iga edusammu eest, isegi kui see tundub teile väike. Positiivne tagasiside aitab lastel enesekindlust koguda ja pidevalt pingutada.

Raamatud, mis aitavad õpetajat

• Kristel Lempu ,,Kuidas hunt tõmbas ukse lahti: KÄÄKS! ehk logopeedilisi muinasjutte“.

• Kristel Lempu lugemik-tööraamat ,,Ma tunnen kolme tähte“.

• Kõnekindlus OÜ õppematerjal ,,Lugemis- ja õigekirjaoskust arendav doomino“ I ja II osa. Materjalid koostas Kristiina Jasmiin Rebane.

• ,,Kips-kõps külla. Lapse kõne esimesed sammud“. (Viivi Kuus). Logopeedide koostatud vahvate piltidega loomalugu väikelastele, mis täidab lisaks jutu lugemisele ja kuulamisele ka kõne ja häälduse arendamise eesmärki.

• ,,Lapse jutukas“ (Kai Mäses, Merike Varandi). Lühikeste ja lõbusate lugudega raamat. Lugedes areneb lapse sõnavara, lugemis- ja väljendusoskus. Laps õpib teksti mõistma ja loetu üle arutlema. Lugusid illustreerivad ilmekad pildid, mida saab ise täiendada. Raamat koosneb kahest poolest, tekstid on nii joonis- kui ka kirjatähtedes.

HEV-laste keelearengu hindamise põhimõtted

Erivajadustega laste kõne- ja keelearengu hindamine on oluline samm, et mõista lapse arengulisi vajadusi ning määratleda, kuidas neid kõige paremini toetada. See hindamisprotsess keskendub laste individuaalsete omaduste, arengutasemete ja potentsiaalsete raskuste väljaselgitamisele.

Laste arengutaseme arvestamine

Erivajadustega laste kõne- ja keelearengu hindamine peab võtma arvesse iga lapse individuaalset arengutaset. Mõnedel lastel võib olla viivitusi kõne arengu mõningates aspektides, näiteks sõnavara või hääldus, samas kui teised võivad olla vähem arenenud või isegi täiesti vaiksed. Hindamisel tuleb arvestada laste kognitiivset, emotsionaalset ja sotsiaalset arengut.

Kognitiivsete võimete ja keeleoskuse hindamine

Kõne- ja keeleareng sõltub tihti laste kognitiivsetest võimetest, nagu taju, mälu, tähelepanu, mõtlemine ja probleemide lahendamine. Erivajadustega laste puhul tuleb hinnata, kas keelelised raskused võivad olla seotud näiteks intellektuaalsete eripäradega, sensoorse integratsiooni probleemide või neuroloogiliste seisunditega.

Keele arengu mitmekesised mõõtmed

• Sõnavara: erivajadustega laste sõnavara areng võib olla hilinenud või vähem mitmekesine, mis võib takistada mõistmist ja suhtlemisvõimekust.

• Laused ja grammatika: laste oskus moodustada korrektseid lauseid, kasutada õiget grammatikat ja liita sõnu võib varieeruda.

• Kõne arusaadavus: kõne selgus ja häälduse täpsus on oluline tegur, eriti neile, kellel on kõne- või lihaskontrolliga seotud probleemid.

• Kõne kommunikatsioon: see viitab oskusele osaleda suhtluses – kas laps oskab algatada vestlust, vastata küsimustele, väljendada oma soove ja vajadusi.

Keskendumine sotsiaal-kultuurilisele kontekstile

Keele areng ei toimu vaakumis, seetõttu on oluline võimalusel arvestada kultuurilisi ja pereliikmete keelekasutuse mudeleid. Erivajadustega laste puhul võib olla vajalik arvestada ka lapse pereliikmete keelelisi oskusi ja sotsiaalset keskkonda.

Hindamise meetodid

Erivajadustega laste kõne ja keelearengu hindamisel kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, sealhulgas:

• Laulmine ja rütmiharjutused – laulud ja mängud, kus on rütm ja korduvad sõnad, aitavad lapsel arendada kuulmist, mis on kõnearengu jaoks oluline.

• Piltide ja esemete kasutamine – piltide või esemete kasutamine aitab lastel mõista sõnu, mis võivad veel olla neile raskesti mõistetavad. Näiteks võite koos vaadata pilte ja kirjeldada, mida näete.

• Vähenenud sõnumikoormus – kui lapsel on kõnearengu hilistus, siis võib liiga keerukas või pikk jutt käia talle üle jõu. Kasutage lühikesi lauseid ja lihtsat keelt, et laps saaks aru, kuid samal ajal ei tunneks ennast ülekoormatuna.

• Rohkem aega reageerimiseks – andke lapsele piisavalt aega vastamiseks. Kui laps vajab aega mõtlemiseks või sõnade leidmiseks, ärge kiirustage vastuse andmisega.

• Positiivne tagasiside – toetage ja kiitke iga väikest edusammu, isegi kui laps ütleb midagi valesti. Positiivne tagasiside motiveerib last rohkem rääkima.

• Logopeedi tugi – kui kõne hilistumine on tõsisem, siis võib olla vajalik professionaali abi. Logopeed saab pakkuda kohandatud harjutusi ja mänge, mis arendavad kõne- ja keeleoskusi.

• Sotsiaalne mäng ja grupitegevused – laste mängud, kus tuleb kasutada kõnet, näiteks rollimängud, aitavad arendada suhtlusoskust.

Kõik need meetodid võivad aidata hilistunud kõnega lastel edendada keeleoskusi, tugevdada nende usaldust ning pakkuda neile õigeid tööriistu, et oma mõtteid ja tundeid väljendada.

Soovituslikud materjalid lapse kõne ja keele arengu toetamiseks

• LAK-õpet toetavad metoodilised võtted õpetajale (Erika Veide)

• LAK-õppest õpetajale (Liz Dale, Wibo van der Es, Rosie Tanner)

• Lõimitud aine- ja keeleõpe (Peeter Mehisto, David Marsh, María-Jesús Frigols, Kai Võlli, Hiie Asser)

• Keelekümbluse käsiraamat (Siiri Aulik)

• Õppimine ja õpetamine mitmekultuurilises õpikeskkonnas (koostanud Airi Kukk, autorid Maia Muldma ja Jelena Nõmm)

• Tarkus tuleb tasapisi (koostanud Halliki Tammiste, kirjastus Atlex)